Oli päikesepaisteline hommik metsas. 150 serpilini polgust ellu jäänud meest ruttasid nepri vasaku kaldametsa tehnikuse edasi et jõuda kiiremini ületuleku kohast kaugemale. Nende 150 mehe seas oli iga kolmas kergesti haavatud. Viit raskesti haavatud, keda imekombel oli õnnestunud vasakule kaldale tassida kandsid kanderaamidel vaheldumisi 20 serpiilini poolt selleks eraldatud kõige tugevamat võitlejat. Kantiga surevad saitšikovi. Kord kaotas ta teadvuse, kord tuli uuesti meelemärkusele ja vaatas sinist taevast pea kohal hallivaid männi ja kase latva. Tema mõtted läksid segi ja talle naised, kõik kiigub teda kandvate võitlejate seljad puudia taevas. Ta kuulates jõupingutusega seda vaipa, kust kord paistis talle nagu kostaks selles lahingukära korda, äkki arusaamisele tulles ei kuulnud jälle midagi ja siis näis talle, et on kurdiks jäänud. Tõeliselt oli seaga kõige ehtsam vaikus. Metsas oli vaikne, ainult puud riigisesid kergelt tuule käes ja oli kuulda väsinud meeste samme ning vahel kolksatasid kattelokid. Metsas oli nii vaikne, et see tundus olevat imelik mitte ainult surevale saitšikovile, vaid ka kõigile teistele nadolid vaikusest niivõrd võõrdunud, et see paistis neile olevat ohtlik. Mööduleku igavest põrgut meelde tuletades suitses veel kolonni kohal käigul kuiva vastu riietusest kerkiv kerge, vaevalt nähtav aur. Saatnud piilurit kahele poole ette ja jäätnud šmaakovi julgestussalgaga taha tulema. Sammusserpiiline ise kolonni eesotsas. Vaevu vedas ta jalgu järele, kuid tema järel käijaile naista käib kergelt ning kiiresti sellise inimese kindla kõnnakuga, kes teab, kuhu ta läheb ja kes on valmis minema niiviisi palju päevi järgemööda. Toda kõnnakut ei saavutanud serpyylin hõlpsasti. Ta oli juba eakas elu poolt vintsutatud ja viimaste võitluspäevadega väga kurnatud. Kui ta teadis, et nüüdsest peale siin piiramisrõngas pole midagi, mis poleks tähtis ega tähelepandav. Tähtis ja tähelepandav on kõik tähtis ja tähelepandav on isegi see kõnni, millega ta käib kolonni peas. Imestades, kui kergesti ja kiiresti brigaadikomandör läheb, käis sind sov tema kannul riputades automaati vasakult õlalt paremale ja vastupidi. Tal valutasid väsimusest, selg, kael, pihad valutas, kõik, mis võis vallutada. Päikesepaisteline juulikuumets oli aga imeilus. Päikesesära, tungides läbi kiikuvate puuokste viibeles maa peale soojade kollaste laikudega mulluses okasvaiba Saljendasid siin-seal maasikavarrepuhmad oma rõõmsate punaste marjatilkadega. Võitlejad aina kummardasid käigu peal nende järele kõigi oma roidumuse peale, vaatamata läxinsofaga edasi. Ega väsinud tähele panemast metsa ilu elus mõtlast ikkagi elus. Kolm tundi tagasi oli serpyylin käskinud tal koostada kõigi jõest ületulnute nimestiku. Ta koostas nimekirja ning sai teada, et ellujäänud 143 meest igast neljast öösel läbi murdesse läinud mehest oli kolm lahingus surma saanud või jõkke uppunud. Ning ellu jäänud ainult üks, neljas. Ja ka tema ise oli selleks neljandaks olnud. Saaks minna ja minna nüüd niimoodi seda metsa mööda aina edasi. Ja jõuda õhtuks sakslastega juba kohtumata otse omade juurde välja. Vaat see oleks õnn. Ja mispärast ei võiks siis niiviisi juhtuda. Olge ometi sakslased, lõppude lõpuks igal pool ja ka meie väed ei ole sugugi nii kaugele taganenud. Seltsimees brigaadikomandör, mis te arvate, vahest jõuame täna meie omade juurde. Millal jõuame, ei tea. Serbiilin pöördus käies pooleldi diaaned, kunagi jõuame esiotsa aitäh sellegi eest. Ta oli alustanud tõsiselt, aga lõpetas tuusase irooniaga. Tema mõtted olid otse vastupidised, sind soovi mõtetele. Kaardi järgi otsustades võis teid vältides lausmetsa mööda minna kõige rohkem veel 20 kilomeetrit. Ja ta lootis need õhtuks ära käia. Liikudes aga ida poole edasipidi siin või seal üle tee minema. Ja see tähendab sakslasi kohtama süüvida jälle teine pool maanteed kaardil rohendavasse metsamüüri ilmaneid kohtama. Ta oleks liiga imepärane õnnestumine. Serpiljoni uskunud seda. See aga tähendas, et tuleb öösel maanteele väljudes uuesti lahingusse astuda. Ja ta kõndis nüüd sellest eelseisvast võitlusest, mõeldes metsaroheluses ja vaikuses mis oli sisendanud sind soovile niivõrd õndsa ja usaldusliku meeleolu kus briga vadi komandör on seltsimees brigaadikomandör, karjus eelpiirkonnast kohale jooksnud punaväelane rõõmsalt küsides ja nähes siin kohe sepilinit. Mind saatis leitnant horosher siia meie omadega said kokku 527.-st, vaata, vaata. Hüüdis sertiilinen rõõmsalt vastu, kus nad siis on, eks näe, näe, suskas punaväelane näpuga EDP poole, sinna, kust paistsid metsad, tehnikus, vastutulevate sõjaväelaste kogud. Unustades oma väsimuse, lisas serpyylin sammu. Eemalt tulidki 527. polgu mehed kahe komandöriga kapteni ja nooremleitnandi ka eesotsas. Tulijad olid sõjaväevormis ja relvastatud. Kaks neist kandsid koguni kergekuulipildujat. Tervist, seltsimees brigaadikomandör, ütles, peatudes kehale päine kapten, uljalt külje peale nihutatud piloot ka peas. Serpilynile tuli meelde, et kunagi oli ta teda näinud diviisi staabis. Kui mälu mind ei peta, siis oli see eriosakonna volinik. Tervist, kullake, hüüdis säpilin. Tervitan sind kõigi nimel diviisi tuleku puhul. Ja ta kaelustas teda südamlikult suudeldes. Tulime seltsimees brigaadikomandör, sõnas kapten sellest õrnuse avaldusest. Liigutatuna, mida määrustikus polnud ette nähtud, räägivad, et diviisi komandör olevat siin teiega. Siin clausus, sertiilin, Tõime diviisi komandöri piiramisrõngast välja. Ta katkestas end lõpuni rääkimata. Läheme kohe tema juurde. Kolonn peatus, kõik vaatasid rõõmsalt uustulnukate poole. Need ei olnud küll palju, kuid kõigele naisatsioon, vaid algus liigub. Edasi ütles serpiilinesind soovil kuni määratud puhkepaigani. Ta vaatas oma suurt käekella. On jäänud veel 20 minutit. Kolonn liikus vastu tahtmist edasi. Kuid serpyylin kutsunud käe viipel endaga kaasa peale kapteni ja nooremleitnandi ka kõiki muid siia jõudnud punaväelasi sammus pik kõmisi vastu kolonnile. Haavatuid kanti, selle keskel. Pange maha, lausus sertiilin tasakesi võitlejale, kes sai tšikovi kandsid. Sõdurid lasksid kanderaami alla maa peale. Savitšikov lamas liikumatult kinnisilmi. Kapteni näolt kadus rõõmus ilme. Kohtumisel oli Horror Show temale koju öelnud, et diviisi komandör on haavatud. Kuid saithikovi väljanägemine pani teda hämmastama. Diviisi komandöri nägu, mis tema mälestuses oli priske ja päevitanud olinuid, kõhn ja surnukahvatu nina terav nagu koolnul. Aga Wiretulalo huulel paistsid mustad hambajäljed valge nõrke, elutu käsi, lebassinelil. Diviisi komandör oli suremas. Ja kapten sai sellest kohe aru, niipea kui teda nägi. Nikolai Petrovitš, Nikolai Petrovitš, hõikasserpyylin tasakesi väsimusest valutavaid jalgu vaevu painutades ja kanderaami kõrval ühele põlvele laskudes. Saitšikov kobas algul veidi käega sinilill, hammustas suult ja avas alles seejärel silmad. Kohtasime meie omi, 520-st seitsmendast seltsimees diviisi komandör, teie käsutusse ilmus eriosakonna volinik. Söötin tõi endaga kaasa 19 mehelise allüksuse. Saitšikov, vaatas vaikides alt ülespoole ja tegi sineli lebavate kahvatute sõrmedega lühida jõuetu liigutuse. Lasku madalamale, ütles Serbiilin kaptenile. Ta kutsub. Seepeale asus volinik niisamuti kui serpiilingi ühele põlvele ja sõitšikov lasknud hammustatud huulel lõdvemale. Ütles talle midagi sosinal, mida see hästi kuulnud saanud voliniku pilgust aru, et selgest ei kuulnud, kordas saitšikus veel kord pingutusega oma sõnu. Brigaadikomandör serpilsin võttis diviisi juhtimise üle, sosistas ta. Raporteerige temale. Käte kanda, raporteeris volinik põlvel tõusmata, kuid nüüd juba üht aeguni saitšikovi, kui Sirpiilini poole pöördudes tõime välja diviisi lippu. Saitšikovi üks põsk võpatas nõrgalt. Ta tahtis naeratada, kuid see ei läinud tal korda. Liigutas ta veidi huuli. Sosinad ei olnud kuulda, kuid silmad küsisid. Näidake. Ja seda mõistsid kõik. Vanemseersant Kovaltšuk tõi enda keha ümber välja, vastas volinik. Kovaltšuk, võtke Lipp lagedale. Kuid Kovaltšuk ei mallanudki oodata. Ta oli juba vöörihma lahti teinud, selle maha pillanud, pluusisaba üles käärinud ja arutas nüüd lahti keha ümber mähitud lippu. Oli see harutatud krapsasta lipu äärest kinni ja lõi selle laiali. Nii et diviisi komandör võiks teda tervenisti näha. Kortsunud, sõduri higiga läbi imbunud, kuid päästetud Lipp. Hästi tuttavate kull lõngaga punasele niidile tikitud sõnadega tööliste ja talupoegade punaarmee 176. punane ripu ordeniga laskurdiviis. Sai Tšižikov, kes lippu vaadates nutma. Ta nuttis nii, nagu võib nutta kuhtunud ja surev inimene tasa ühtki näolihast liigutamata. Tema mõlemast silmast veeres aga pikkamisi pisar pisara järele. Ning suurt kasvu Kovaltšuk, kes oma tohutute tugevate käte vahel lippu hoidis ja maas lamavale ning nutvale diviisi komandörile üle selle lipu näkku vaatas hakkas samuti nutma. Nagu võid nutta, hea tervisega kehaliselt võimas pettumusest vapustatud mees. Tema kõrri kiskus kurku tungivaist pisarais kramplikult kokku. Õlad ja suured käed, mis lippu hoidsid, värisesid, aga härdas nutust. Sõitšiku sulges silmad. Ta keha võpatas. Jezerbiilin haaras ehmunult tema käest kinni. Ei, ta ei olnud surnud randmest uikas endistviisi. Nõrk pulss. Ta oli lihtsalt nagu juba mitu korda selle hommiku jooksul kaotanud teadvuse. Võtke kanderaam ja minge üles, piilin tasakesi võitlejaile, kes olid pöördunud Saifikovi poole ja vaatasid talle vaikides otsa. Sõdurid võtsid raami puud pihku, tõstsid raami sujuvalt üles ja hakkasid seda edasi kandma. Lipp, võtke endale tagasi, pöördus sertiilinguval Chucki poole, kes seisis endiselt, lipp käes. Kui Kainside sealt välja kandke, siis ka edasi. Kovaltšuk lappas lipu hoolikalt kokku, mähkis ümber kehalaski sõduripluusi alla, võttis rihmamaast ja pani vööle. Seltsimees nooremleitnant, leidke endale võitlejate kõrvale kolonni sappa. Käsutas herpilin leitnanti, kes vähe aega tagasi samuti oli nutnud, nüüd aga seisis tema kõrval kohmetult nina nuusates. Kui kolonni järel salk oli neist möödunud pidasserpyylin voliniku kättpidi kinni jätnud enda ning kolonnis viimastena minevate võitlejate vahele. 10 sammu pikkuse vahemaa läks kõrvuti volinikuga edasi. Raporteerige nüüd, mida teataja, mida nägite. Volinik hakkas jutustama viimasest öisest lahingust. Kui diviisi staabiülem Juškeevitš ja 527. polgukomandöri Jerschow olid otsustanud öösel ida poole läbi murda tulnud raske võitlus murtud läbi kahes grupis kavatsusega hiljem teineteisega ühineda. Kuid ühinemine läinud luhta. Juškeevitš saanud voliniku silmade all surma kohanud ootamatult saksa automaatoreid. Aga kas teise grupi komandör Jeff on elus ja kuhu ta väljus, kui ellu jäi? Seda volinik ei teadnud. Vastu hommikut murdnud ta ise läbi ja jõudnud metsa koos 12 mehega pärastpoole kohanud aga veel kuut võitlejad nooremleitnandi ka eesotsas. See oli kõik, mida ta teadis. Oled tubli poiss, volinik, clausus, serpyylin diviisi lipu. Tõite välja. Kes hoolitses selle eest, sina või? Mina, vastas volinik. Tubli, pois kordesserpiili. Tegite diviisi komandörile enne surma heameelt. Kas sureb ikka? Küsis volinik. Kas sina siis ei näe? Küsisserbiilin omakorda. Sellepärast võtsingi temalt juhtimise üle. Lisasammu läheme, püüame kolonni eelsalga kätte saada. Jaksad sammulisada või pole enam Euraasukestki. Jõkson, muheles volinik. Olen noor, mis aastamehi 16. 25 aastane, vilistas Serbiilin tasakesi. Antakse sinusugustele, aga auastmeid ruttu. Keskpäeval, kui kolonn oli vaevalt jõudnud esimesele pikemale puhkepaigale laagrisse asuda toimus veel üks serpiilinit rõõmustav kohtumine. Ikka seesama eelpiirkonnas liikuv Horrušeff oli tihedas põõsastikus märganud puhkusele jäänud võitlejate rühma. Kuus neist magasid kõrvuti reas aga kaks saksa automaadiga sõdur ja sõjaväe naisarst, kes istus põõsastes Nagaan põlvil valvasid neid, kuid valvasid halvasti Horušefakanud teenbutama, roninud otse nende eest põõsastest välja ning äratanud käed üles ja oleks peaaegu saanud selle eest automaadist valangut. Selgus, et ka need võitlejad olid nende diviisist tagalaväeosadest. Üks neist oli tehnika intendant toidumoonalaoülem. Tema oligi piiramisrõngast välja toonud kogu grupi, mis koosnes temast endast kuuest varahoidjast ja hobusemehest ning naisarstist, kes ööbis juhuslikult nende kõrval naabertares. Kui neid kõiki serpiilini juurde toodi, jutustas tehnik intendant, juba eakas paljaspäine, alles sõjapäevadel mobiliseeritud mees kuidas ainult kolme nüüd tagasi olid sinna külla, kus nad asusid, tunginud saksa tankid dessantüksusega soomuskatel. Tema pääsenud oma inimestega tagaõuede kaudu juurviljaaedadesse. Vintpüsse kõigil pole olnud, kuid sakslastele alla anda pole tahtnud. Tema ise Siberlane endine punane partis on võtnud enda peale ülesande võitlejad metsime mööda omade juurde välja tuua. Vaat tõingi, ütles ta. Tõsi küll, mitte kõiki. Kaotasin üksteistkümmend, meest. Sattusin Saksa piirkonnale kuid neli sakslast tapsime ja võtsime neilt relvad. Tema kõmmutas Nagaanist ühe sakslase pihta, viipas tehnik, intendan naisarsti poole. Naisarst oli nooruke ja nii nääpsuke neis tütarlapsena serpyylin, tema kõrval seisev sind sov ja kõik teisedki, kes seal ümberringi olid, vaatasid teda imestusega ja heldimusega. Nende imestus ja heldimus kasvas aga veelgi, kui ta leivakannika närides hakkas pärimistele vastates endast jutustama. Kõigest sellest, mis temaga oli juhtunud, rääkis ta kui iseenesestmõistetavust sündmusest. Ta jutustas, et kui ta lõpetas hambaraviinstituudi, hakati kommunistlikest võttes tütarlapsi armeesse võtma ja tema läks muidugi sinna. Seejärel aga selgus, et keegi ei hakka sõja ajal tema juures hambaid ravima. Ja temast sai seepeale meditsiiniõde, sest midagi pidi ju ometi tegema. Arst sai pommitamise ajal surma, hakkas ta tema asemele, sest arsti oli tarvis asendada. Ise sõitis taga tagalasse ravimite järele, sest ravimeid oli hädasti vaja. Polku oli jäänud neid hoopis vähem. Kui aga külla, kus ta ööbis, tungisid sakslased, lahkus ta sealt muidugi koos kõigiga, sellepärast et ta ei võinud ometi sakslaste juurde jääda. Aga pärast, kui nad saksa julgestussalka kohtasid ja tulevahetus algas, sai eespool üks võitleja haavata. See oigas valjusti ja tema roomas meest siduma. Äkki kargas just tema ees pimedusest välja pikka kasvu sakslane. Tema tõmbas kabuurist nakaani ja tappis sakslase. Kaan oli nii raske, tulistades pidi ta seda kahe käega kinni hoidma. Ta jutustas seda kõike rutuga lapseliku väledusega. Söönud siis aga leivakannika lõpuni, istus kännule ja hakkas oma sanitar paunas tuhnima. Esmalt tõmbas ta sealt välja mõnede esmaabipakid, seejärel aga Musta lakknahast käekoti. Pikakasvuline Cinzoftkes puutüvele toetudes, kõrval seisis nägijaid, naisarstil oli käekotis puudritoos ja tolmust määrdunud huulepulk. Toppinud puudritoosi ja huulepulga sügavamale, tõmbas ta välja väikese käsipeegli ja võtnud piloot ka peast hakkas oma udu sulgedena pehmeid lapse juukseid siledaks kammima. Vaat see on aine, ütles serpyylin, kui väikest kasvu naisarst juuksed siledaks kamminud ja ümberringi seisvale meestekarjale pilgu heitnud oli kuidagi märkamatult eemale läinud ja metsa kadunud. Vaat see on alles naene, kordas ta ja patsutas kolonnile järele jõudnud ning tema kõrvale puhkepeatuses istet võtnud maakovi õlale. Sellest saan aru, sihukese juures on piinlik peljatagi. Ta naeratas avalalt välgatades oma terasambaid, sulges silmad, viskas enese pikali ja jäi silmapilkselt magama. Männitüve pidi end seljakil alla libistades, kükitas Cinzoftema jalutsis ja vaadanud sertiilinile otsa, haigutas lapseviisi magusesti. Kas olete naisemees, küsis šmaakov. Cinzof noogutas ja püüdis und peletades ette kujutada, kuidas kõik oleks läinud. Kui Maša seekord Moskvas oleks jäänud oma tahtmise juurde sõita temaga koos kroonusse ja kui see oleks neil õnnestunud siis oleksid nad koos Borissov is rongilt maha roninud ja edasi. Ja seda oli raske ettekujutada. Ja ikkagi tundis ta kusagil südamesopis, et sel õnnetul lahkumispäeval oli Marshal olnud õigus temalaga. Sest siis kuu aega tagasi kaarti, seda kõige rohkem maailmas. Seda, et tema naine läheb rindele. Praegu ega või seda hirmuvärinat endale ette kujutada, et naine ongi juba kusagil rindel. Visa, mida ta pärast kõike läbielatut sakslaste vastu tundis, oli hävitanud paljud piirid tema teadvusest. Seletatuna sakslased tuleb hävitada, polnud juba ammu, tema jaoks ei õnnelega tulevikul mõtet. Ja mispärast siis õieti võinud Masha sedasama tundamis tema või olime Ashalt vähem ära võetud kui temalt või oli Masha temast halvem või nõrgem? Mispärast tahtis ta siis temal seda õigust võtta, mida ta ei lase kellelgi endalt võtta, et seda õigust, mida katsu õige võtta kas või sellelt samalt väikeselt naisarstilt. Kas lapsi on, katkestas tema mõtteid šmaakov. Cinzoff, kes terve selle kuu oli iga meeldetuletuse puhul ennast jonnakalt veennud, et kõik on korras ja tütar on juba ammu Moskvas seletas lühidalt ja süngelt, mis tema perekonnaga oli juhtunud. Tõeliselt oli, aga nii Vägivaldse Malta ennast veenis, et kõik on hästi, seda vähem ta seda uskus. Kohv vaatas äkki süngeks ning kinniseks muutunud näkku ja mõistis, et parem oleks võinud jätta selle küsimuse esitamata. Hästi, magage pealegi sõnašmaakov puhkepeatus on lühike, ei jõua, esimest ongi lõpuni näha. Mis unest siin nüüd rääkida, mõtlesin sov pahaselt. Istunud üürika aega lahtiste silmadega Duncas ta ninaga vastu põlvi võpatas, avas uuesti silmad, tahtis midagi maakovile öelda. Kui langetas selle asemel pea rinnale ja vajus surmaunne. Sakkov vaatas teda kadedusega, võitis prillid ninalt ning hakkas pöidla ja nimetissõrmega silmi hõõruma. Silmad valutasid unetusest, naised isegi läbi kinni pigistatud laugude torgib silmi päevavalgus. Aga uni ei tulnud ega tulnud. Kolme viimase ööpäeva jooksul oli šmaakov näinud nii palju oma tapetud pojaealisi surnuid Tiisalein poja järele me siiamaani enne oli tahtejõuga kõige sügavamasse hingesoppi suletud tungis sealt välja ning paisus tundeks, millel polnud enam tegemist ainult pojaga, vaid kõigi teiste tema silmade all surma saanutega isegi nendega, kelle hukkumist ta ei näinud. Ja nüüd ängistaskise visašma Covid. Ta istus ja mõtles fašistidest, kes igal pool kõigil sõjateedelt Allasid praegu oma raudse kannaga surnuks tuhandeid ning tuhandeid samasuguseid oktoobriealisi nagu tema poeg ühe teise järel. Elu elu järel. Praegu vihkas ta neid sakslasi, nii nagu oli kunagi valge kaartlase vihand. Suuremat viha ei olnud ta tundnud ja ilmselt ei olnud seda tema loomuses olemaski. Alles eile oli tal tarvis endast vägisi jagu saada, et anda saksa lenduri mahalaskmise käsku. Kuid täna pärast südantlõhestavaid ületuleku sündmusi, kus fašistid nagu lihunikud olid lõhkunud uppuvatel raskesti haavatud, kuid ikka veel elusate võitlejate ümber vett. Oma automaadivalangutega toimus tema südames pööre mis, kuni selle viimase silmapilgu nii ikka veel ei olnud tahtnud lõplikult toimuda. Ja ta andis endale ennatliku vande, jäi kuskile ka mingisugustel tingimustel edaspidi armu heita neile mõrvaritele ei sõjasega pärast sõda ei kunagi. Küllap vist oli praegu, kus ta seda mõtles, tema tavaliselt rahulikule loomu poolest heasüdamliku eaka, intelligentse inimese näole tekkinud ilmimist sellele näole niivõrd võõras oli. Ta kuulis äkki Serbiilin häält. Sergei Nikolai, mis sinuga on? Kas juhtus midagi? Serpyylin lamas rohu peal maas. Ta oli avanud silmad pärani ja vaatas talle otsa. Mitte kui midagi. Šmaakov pani prillid ninale ja ta nägu võttis tavalise ilme. No kui midagi ei ole, siis ütle, mis kell on, kas pole juba aeg minna? Ei viitsi asjata kääbaraid liigutada, naljatas serpiiline. Šmakof, vaatas kella ja ütles, et puhkepeatuse lõpuni on jäänud veel seitse minutit. Magan siis veel ümisesserpyylin ja sulges silmad.