1958. aastal asutati Noorte reporterite Klubi. Laseme asjaosalistel endil rääkida, kuidas kõik alguse sai ja salvestus Eesti Raadio fonoteegist aastast 1963. Selle saatega annab klubi lõputunnistused kuuele noorele Reet Jõeotsale, Ants Vainule, Tiit Madele, Toomas Ubale, Mati Talvikule ja Vello Mikule. Palun. See oli 1958. aastal maikuu sees, kui tol ajal ma käisin veel 20 keskkooli kümnendas klassis. Klassiorganisaator Enn Tiis tuli minu juurde. Kas mina ei tahaks raadioreporteriks hakata? Mul jäi imestusest suu lahti. Ja siis ta seletas mulle, et oli käinud Eesti raadios informatsiooni saadete peatoimetaja Ado Slutski jutul ja rääkinud, et kui organiseerida Eesti raadio juurde noorte reporterite Klubi. Nii siis hakkasime edasi vaatama, keda sinna klubisse võtta. Muidugi tuli korraldada väikene konkurss kõigi Tallinna koolide kohta ja see konkurss toimuski mai keskpaiku. Klassijuhataja tunnis klassijuhataja ütles, et kes tahab reporteriks hakata, see mingu. Nelja neljapäevasel päeval 20.-sse keskkool ja seal siis otsitakse paremad mehed välja. Läksingi ma sinna. Tiits oli ukse peal, vastas ütles, et ahah. Konkursile kolmas korrus, viimane tuba. Kui see konkurss läbi sai, jäi sõelale 12 inimest ja siis me tulime siia. Raadiomajja. Esimene mees, kes meid vastu võttis, oli Lembit Lauri, Lembit Lauri täpselt kõigepealt tutvustas muidugi raadiomajaga. Käisime kõik stuudiod ja foonikad läbi, istusime ühte kabinetti pika laua taha ja seoses juba töötasime välja edasise klubi tegevusplaani. Valiti siis klubi juhataja, meie hakkasime teda presidendiks kutsuma. Asetäitja ja sekretär. Kas niipalju esimese koosoleku kohta, et sealgi jagati meid mööda maja toimetustesse laiali, sest kool oli parajasti lõppenud, kõigil hakkas õppevaheaeg kolmeks kuuks ja nii siis kolmekesi Ants ja mina ja üks tütarlaps veel, määrati lastesaadete toimetusse. No ja siis, esimene töö, mis meile anti, läksime lastestaadionile Tiiduga lugu tegema. Magnetofoni polnud mina ligidalt ennem näinud ja ei teadnud üldse, kuidas sellega tuleb ringi käia, aga siis toimetaja tuli kaasa, tema oli nii tore mees, ütles, et räägi sina, mina, reguleerin nivood. Parajasti siis 400 meetri jooks ja andis mulle mikrofoni kätte. Ja pauk käis, mina ütlesin, läks lahti. Poisid läksid rajale, kõige ees on punases särgis noormees. Siis olin tükk aega vait ja nüüd ta lõpetas siis 400 400 meetri jooksus. Peaaegu minut aega ei osanud mina mitte midagi ütelda, ainult et ta oli punases särgis. Aga selle eest oli toimetajal väga kerge, sest nivoo oli paigas ja asi lõppes sellega siis, et informaator teatas aja ja seda ma ka kade poiss olnud, ütlesin uuesti selle aja ja oligi siis esimene lugu valmis. Kui noorte reporterite klubil aastal 1988 täitus 30 aastat, korraldati Eesti raadio valges saalis kab konverents. Mis on see võim ja vägi, mis paneb selle ameti tihaldamajja pidama. Võib-olla leiame vastused ühest väikesest koolipoiste optimistlikust grupist kasvasse klubiks pidevalt tegutsevaks, hoolega õppivaks ja tööd tegevaks klubiks. Läbi mitme aastakümne on kruvi tihe sõel ajakirjandusele ringhäälingule jätnud üle 30 andeka ja teotahteliste reporterikeskkonnana. Praegu on juba üle Eesti tuntud. Ja siin need on. Raadiovalges saalis vanad reporteri lõvid ja alles mõtlemist ning suupruukimist ihaldavad õpipoisiks. Mida mõtlevad noored klubilased, kes just äsja jäätiseid noorte report Te olite klubi lõputunnistused, et esimene ring on teil siis nüüd kõigil tehtud. Marli Leikop. Nüüd olete televisioonis? Pille viljamaa raadios ja Indrek Mayfield delay esimene kursus, just nii, kui mõtlete nüüd tagasi sellele noorte korterite klubil, kas sa siiamaani kahetsete seda? Ei, praegult on küll päris kindlalt selline tunne, et, et see on see kõige õigem, see ainuke, millega kuni lausa elu lõpuni tegeleda tahaks. Oh kui ilus minu jaoks niisugune kadalipp olnud, et ma küll ei saa Matlik kombel nii jaotada, sellepärast et olen vist meie grupist ainukene hull, kes käis ka 83. aastal proovimas. Ja siis, kui ma 86. aastal uuesti sealiste, siis ma juhuslikult istusin täpselt sama koha peal ja siis ma ütlesin auväärsele žüriile, et mis on täpselt sama koha peal sama mikrofoni taga kui kolm aastat tagasi. Mina ütleksin nii nagu paar tilka verd seal huvitavale kuradile. Ilmselt vist sellest haigusest. Raadiohaigusest, reporteri haigusest täna ega ikka lahti ei saa. Teretulnud asi ju siis, kui see tõesti nii on. Ja see on tõesti niisugune. Laena pat silmis ronib su veresse ja siis ta ka jääb. Aga ma mõtlen seda, et mida seal kaks aastat mul on kõige tähtsam asi, mis ta mulle on andnud, on see, et kiiret mõtlemist ja kiiret elu tajumist. Reporteril on Esmalase igast situatsioonist kiire välja tulemine ja kiire mõtlemisvõime. Ma vist olen seal kahe aasta jooksul natukene.