Kas olete jõudnud juba koduneda? Ma mõistusega püüdsin hästi ruttu koduneda. Aga minu püsis, vist ei taha järele tulla, igasuguseid ilmamuutus mõjub häälele. Koduvõttis teid küll ülima soojusega vastu, mis sellisel aastaajal on meil kaunis ebatavaline, nüüd on jälle külm ja tavaline Eestimaailm. Aga kuidas oli? Ei näiteks Milano talv? Milano talv oli meie hästi pikk sügis kõige külmemaks päevaks oli viis kraadi külma, terve talv sai käidud palja peaga ja olgugi et ma vahepeal isegi haigestusin, aga ma arvan, et mitte sellest palja peal käisin, vaid teinekord oli hotellitoas külm või tuul tõmbas läbi. Aga õiget kevadet Milanos ma ei näinud, räägivad, et 100 aastat pole neil olnud sellist kevadet nagu praegu. Pilvine, vihmane ja külm. Ainult mis seal on, hästi vähe, on Tuuli Eestimaale tuled, siis kohe tunned, et kuskil kõris kipitab juba ja eriti õismäel, kus tulles trolli peale võid 100 külmetushaigus tsaar aga seal ja tuule pärast eriti nii külmetushaigusi ei olnud. Kas te olete nüüd nii harjunud makaronisöömisega, et meie sinised kartulid ei häiri teid? Tahaks jälle ema isa juurde maale minna ja proovida härra. Õige kartuli maitse ja liha maitset. Aga mis puutub nüüd nende karonidesse, siis suppidest? Ma tundsin tõelist puudust, sellepärast et neil lihasupp ja kapsasuppi sellist ei eksisteeri üldse. Et mitte liiga elustiku kalduda, oleks nüüd õige muusikale üle minna. Täidame saate muusikalise osa katkenditega Verdi ooperites maailma tipplauljate esituses. Kõigepealt kuulame Carlo Berkondsit. Mida see kuus ja pool kuud teile kõige olulisemat andis? Väga palju vokaaltehnilises mõttes, sest ma pidin ümber õppima ja ma võtsin selle riski niimoodi vastu et valmistada ennast ette ümberõppimiseks. Esimene tund koolis seisnes selles, et laulsime ette meie pedagoogile metsosopran eta Simonatole. See oli jälle üks suur katsumus, sest laulda las skaalas Alugeid, kuskil seal fuajee nurgakeses. Aga laulda kuulsale metsosopran-ile. See pani jalad ja käed värisema. Ja ega see ette laulma ja just eriti õnnestunud ka ei olnud. Ja polegi tähtis. See, kuivõrd õnnestunud ettelaulmine on. Põhiline, on see, et simulaator ütles, et Puura teil tuleb palju õppida. Ja nii ma siis hakkasingi igav päev tunde tegema. Kontsertmeistri Luciano Silvestriga, maestro Sylvesteri on ka praegu kooli Hector. Ja ta üllatus esimesest momendist nagu, et hääl ei jooksnud hästi nagu ta suvatses ikka mõelda terri pillide deski. Sissodedeeskossehhis. Neetud saksa vile ette ei ole õiget pehmem laulu pool nagu itaallastel ja hakkasimegi iga päev tegema hääleharjutusi vokaliise esimesed kuud läksidki võib-olla hääle paika panemise peale. Hääle sõna kuulavuse peale. Ja häälepuhkusel hiljem umbes kolme kuu möödudes hakkasin õppima juba ooperipartiisid. Ja samuti jätkasin ka tööd maestro Silvestrida, kokaliiside Kallas. Ja mul oli just rõõm kuulda eelviimasel tunnil süljetasimulaato juures, et et Rene Puura Aben jääd ütles viimased sõnad. Ma arvan, et nüüd te saate natuke üllatada, kama, kodupublikut. Mul oli tõesti hea meel seda kuulda ja just tema suust kes just rohkem jäi minu suhtes kui kuulaja ossasest põhilisi töö, tegin minuga maestro Silvestri teed, ma tegin kolme ooperi kallal. Tonitseti luts siiani lammer, Murm, Enriko osa, Bergitravjaataja, fermoon ja Verdi maskiball. Maskiball võib-olla kõige vähem. Aga Sharmoonia, Tšeede lammer, moor on sätitud nii itaalia keeles üles ja koos maestrot juhendamisega. Kuivõrd ma muidugi seda kõike suudan realiseerida, äkki soov, teadmised ja suundun käesolevat teed? Laulja peab teadma raame. Kus raamides ta peab olema. Noorus on kõige peamine. Ja arvata nüüd tõesti nüüd kuue poole kuuga ma suutsin kardinaalselt midagi niivõrd muuta, et see siililegi selge on, siis võib väga eksida, sest 10 aasta tööd nii äkki ei muuda. Oli teil endal võimalust esineda ka seal? Oli küll, meil korraldati nii mõned kontserdid Itaalia publikule. Bergamos parmas, vastavalt repertuaari valides võis väga edukalt neile laulda, seal ma laulsin vana Milleri aariat Verdi ooperis Luisa Miller, laulsin Sharmooni aariat, Verdi Travjaatest. Laulsin Don Giovanni šampus aariat. Ja laulsin Etsi aariat Verdi aktilast. Minule kui lauljale esimene mulje laskeala teatrist oli vapustav, sest parajasti käisid Putšiini Durandati proovid. Ja kui me esimest korda sinna läksin saali võimasla skaala koor laulis, siis tõesti, pisar tuli silma niivõrd võimas ja niver keel, see oli aga pärastpoole põhitoimusid laskealas reaetendused juba siis siis mõtlesin, et vahepeal jääb nagu midagi vajaka isegi plaadi peal kuuldes neid kuulsaid soliste, jääb väga hea mulje, aga seal nagu jääb hea mulje. Ja siis ükskord ma küsisin tüliettasimonaato käest, et et miks see on nii. Ta ütles mulle, kallis inimene. Et kui sa laulad juba La Scala laval, siis sinu käed ja jalad värisevad niivõrd, et sinust jääb veel ainult võib-olla 10 protsenti. Ja ta rääkis ise, et kui ta laulis ka La Scala laval omal ajal, siis ta olevat eladalast peale värisenud. Aga siiski võib öelda, et praegune Klaska kala elab natukest mingit mõõnaperioodi. Sest tõesti ega laskaalas ei ole välja pakkuda selliseid kuulsaid nimesid nagu Simonaato, koopi kallas, moonaco. Sest Pavarotti ja paljud teised itaalia lauljad laulavad Metropolitan teads, Cowand Guardianis. Ja selline lauljate äramineku aeg on nagu keegi ei taha enam la skaalas laulda, ma ei tea, miks. Makstakse kuskil rohkem või kes teab neid asju ja sellepärast mängitakse just selliseid oopereid, kus eriti pole tarvis võimsaid hääli. Näiteks mis mind hämmastas, et miks skaalas pähe mängitakse Verdit. Ja kui toimubki Verdi ooperietendus, siis on ka see ooper vähetuntud. Kui lähed Verdi koduma Antalyasse, siis küll on palju probleeme nendest ooperites, küll on, tekivad igasugused hinnangud ooperite kohta, eks see ole sageli niimoodi näiteks et mis on juba lähemalt tundma õpitud, kätte saadud, siis ta enam nii huvitavana ei näigi. Kui ma tahtsin õppida seal Verdi ooperit Luisa Miller, siis seal öeldi, et okei brutooparaagi bruto pelat, mis õudne hirmus ooperid, milleks seda telli tarvis on, või siis seal mõnd Attila, milleks nii sassis? Et kõige ilusam ikka neil nende meelest Don Carlos, Philipi aarjasel maskiball see Renato aaria ja Figaro aaria Sevilla habemeajaja eest, need on sellised hästi ilusad aariat, mida nad eelistavad ja mis nende kõrvus on. Eks lihtrahvas taha just neid aariaid kuulda, nii et ega eriti teisi aariaid ei taheta itaalia ooperites kuulda. No aga meie rahvas on harjunud ka teisi aariaid kuulma ja kuulavad pudinguga neid. Ja ma just imestasingi, vot räägitakse palju ooperist, räägitakse palju ooperilaulmisest tegemisest, aga jäi selline kahvatu mulje sellest, et et räägitakse rohkem, kui tehakse näiteks. Paljud ooperiteatrid seisavad tühjana. Ei ole seal trupi sees käivad juhuslikud esinejad. Näiteks kui parmas ma kuulsin ka ooperit Carmen viis, jäi ka selline kahvatu mulje, sellest siis etendus toimus Parma kinos, et maavärisemine oli rikkunud kohalikku teatrit. Aga ooperietendust, kinos kujutage ette, kui meie Estonia ooper läheks nüüd kosmose kinno natuke naljakad vekslid, miljöö ei sobinud, aga nemad näevad igal pool, nemad teevad kuskil staadionil ooperietendust, näiteks Veronas on ju suurel areenil toimub ooperietendus. Minu arust ooper on püha, et seda kuskil sellistesse kohtadesse viia, kus ei ole vastav Milie. Nagu ma aru saan, siis omamoodi on see ooper levinum ja rahvalikum kui meil, aga see on teatud kindel valik ja väga. Kitsas valik, pea põhilist Itaalia ega nemad teiste maade heliloojad oopereid üldse ei tunnist, loomulikult Milano laskalas oli Wagneri tan, ei seal ka täisskaala publikus arvatavasti küllalt suur osa on võõrad hoopis turistid. Ja seda ka võib öelda, loomulikult sellepärast et väga palju sisse sõitnud, õudselt palju Milanos. Meie kool on laskala viimase korruse galerii ühes nurgakeses. Seal ta on eraldatud kaks ruumi läbikäidavat ruumi, nii et ega seal eriti no ei ole tööl ja tegemistel. Kui õpetajaga ta tundis, igaüks võib sealt läbi käia, igaüks võib sind häirida, oleks võib sind kuulata selles suhtes väga, võib-olla see oli isegi parem, sest eks selle kasvab ka mingi esinemisnärv jälle. Et ei lase häirida teistest ennast. Lauljaid on umbes üle 20 ja pedagooge on ka umbes kuuks või seitse. Kohvi juures on, määratakse iga päev üks tund. Kas mõnikord võid ka kaks tundi saada keegi haige siis või isegi kolm tundi laulda? Ma ka neid tunda nii iga päev, nii et ühelgi päeval ei saanud tunda lasta lõdvaks vabaga kogu aeg pead vormis olev, nagu La Scala juures asuv kool korraldab konkursi noortele lauljatele. Tähendab, see toimub juunikuus ja kes siis sõelale ja need siis jäävad õppimala skaala kooli kaheks aastaks. Meil on sõlmitud kultuurileping suure teatri jalaskaala vahel, et et laskalast tulevad suurde teatrisse õppima pisikesed baleriinid. Meie saadamis vanu lauljaid, skaalasse õpime, sellest tingituna makstakse stipendiumile ja elamine on ka normaalne. Meie vanusevahe itaallaste ja nende teiste rahvustega oli muidugi küllalt suur kaheksa, seitse aastat. Nemad on 20 25. et me oleme 30 30 kolmesed. Meie suhtumine on kuidagi teistmoodi kogemus rikkam, võib-olla näitlejameisterlikkuse seisukohalt või juba teatri seisukohalt. Aga nad suhtusid meisse hästi. Need teised lauljad oli lauljaid Ameerikast, lauljaid Inglismaalt. Ja kõige rohkem lauljaid oli Nõukogude Liidust ja Jaapanist. Huvitaval kombel. Jaapanist oli ju kolm lauljat. Ma sain hästi heaks sõbraks ühe jaapani paritoniga temaga nii. Rääkisime vokaal, Forobleemia ja rääkisime probleeme lauljatest ja ka tore. Tema oli õppinud Milano konservatooriumis juba neli aastat pärast konservatooriumi. Ta tuli laskaala täienduskooli õppima. Ta läheb Lääne-Saksamaale. Otsib sealt, kus saab laulda, nendel on töökoha leidmisel küllalt suuri probleeme. Ja see jaapani baritoni smeetri piiskend pikk, no umbes nii Euroopas sellise mehel on küllalt raske tööd leida, siis Jaapanis iseeneses, Tokyos näiteks ooperiteatrit ei olegi nii, et nad oma initsiatiivil tulevad õppima ja nad saavutavad ka. Ilusa professionaalsus on väärilisteks võistlejateks Euroopa lauljatele ja üldse maailmalauljatele. Muusikamuljeid on muidugi tohutult aga ehk piirduksite ainult kõige eredamad tega elamustega, las skaalast. Detsembris toimus Putšiini Durandati etendus ja minu arvates see oli üks skaala kõige huvitavam tükk. Ma ei saa peast öelda, kes oli selle etenduse kunstnik kuid oli midagi erakordset. Dirigeeris seda etendust Lorin maalsel ja laulsid seda ütlemisest geena Dimitrova Bulgaariast. Klatšida Domingo ja Gadja Richarelli Domingo jättis mulle ka erakordse mulje kui näitleja kui laulja ta suutis ühendada kõik see vokk näitlejameisterlikkuse. Ja kõike teha südamega. Meeliliigutav mulje jättis mulle bariton Leo Nutši kontsert. Leon Nutši on praeguse aja Itaalia noorte bariton, nende seas üks kõige silmapaistvam. Ta on 42 aastane ja ooperiteks praegu on just lüürilisemat laadi ooperit. Ja vaatamata sellele laulab taga dramaatilisi baritoni osi tema repertuaaris tol korral la skaalas oli põhiliselt itaalia autorid Dosti Rossini. Ja mis mind vapustas, oli see lisapaladeks. Ta laulis kõik Itaalia kuulsamat ooperit Maarjat järjest näiteks vigaraariat, ta laulis kaks korda. Rääkimata sellest, et laulis patsesse proloogi siis aktuaaria Verdi maskiballist sisse tilluunaaria trobatuurist ja peale selle tal tulevad väga kergesti välja kõrged noodid, sellepärast et praktiliselt ta kõlab Nendest nootidest. Tenoraalsed. Pentsid, mida eriti baritonid ei laula, aga tema seekord roolis järgmiseks etenduseks laskaalla laval oli Wagneri tal külas olid skaalas liini riigiooperisolistid dirigent Gustav Kuud. Mulle isiklikult jättis väga sügava mulje bariton Wolfgang brändel talinoor kasvumees ja väga pehme ja ilusa sümpaatse hääle andmisega. Järgmine etendus voila skaalas. Mozarti ooper Idome näo võib öeldad Manila skaalas ühe ooperi läbikukkumise nägija. Sest just läbi kukkus ooperikunstniku töösaalis hiljuti, et kes on kunstnik, milleks ta üldse tegi selfie-d? Ja kas üldse seda ooperit tarvis? Idalavastus ka? Oli selline väga keskpärane, laulsid Rooma ooperiteatri solist arstid. Märtsikuu lõpus toimus pajatsite järjekordne etendus, see tähendab, et see on küllaltki vana tükk. Lavastajaks oli Franco IRL-i Munuse ooper peas ja. Ma ei, ma ihkan öelda, et et muusikaliselt isegi oli meie ooper parem, sest nii suuri lahkuminekuid orkestri ja koori ja solistide vahel siiski laskaal haaval ei tohiks olla pajatasid. Etendus oli toodud meie sajandi 30.-tesse aastatesse. Õitsesid mulle, lavastus meeldis, aga aga siiski ooper peab jääma minu arust omasse ajastusse. Näiteks pajatasid, sõitsid kohale autoga ka. Ja selline liiga kaasaegne mulje jäi. Huvitav üks nüanss oli, kui Khanio laulis oma aariat naerabajad, siis riidi pajatsu, siis lendasid selline reklaamlehed tühjuse märk. Et südame alt külmaks ka. Aga kõige parem oligi Khani esitaja Loryndo André rolli dramaatiline tenor. Kas selles skaalas peetakse peale hea laulmise ja ilusa kunstniku töö oluliseks ka näitlejameisterlikkust või on etendused niinimetatud kontserdist kostüümides? See on, kuidas kunagi juhtub. Näiteks Basquale oli küllalt välja töötatud Näitel ja meisterliku seisukohalt väga hästi. Aga näiteks kui ma rääkisin Lombarlased, siis tõesti see oli kontsert, kontsert kostüümides. Aga Durantoti kohta seda öelda ei saa sest kõik oli kohal. Seni on juttu olnud ainult klassikalisest repertuaarist. Kas ka tänapäeva teosed laskala lavale pääsevad? Ooperis ei ole, balletis on Prokofjevi Romeo ja ja tuli ette, siis on nii nor, rota, ballett ja mis on muuseas väga huvitav muusikat, mulle meeldis, rohkem ei ole kaasaegseid nagu aga seal toimuvat ka üksikut kontserdid, sellised nagu töölistelejastudentidele. Sellised kohalikud orgistrandid mängivad siis näiteks alambergi kvartett, Kindemiti mängitaks. Teisi Šostakovitši disi kõiki mängitakse, lauldakse vähem kaasaegselt. Tundub, et ka las skaalas sugugi mitte kõik asjad alati ei kuku hiilgavalt välja. Aga kui te nüüd võrdlete teda oma koduteatriga, mis on erinevused? Midagi muidugi igas maailma teatri salati ühist teisega. Vaadake oma eesti teatris on oma südama hing ja vaevalt et seda saabki võrrelda teiste teatritega. Ma arvan, laskaalas, seda koosolemise tunnet ei ole sellist kunagi nagu näiteks Estonia teatrisse. Ja kui ma kujutan, et paljud itaalia lauljad on läinud võõrsile välismaale aga eesti lauljad laulavad ikka koos sinna maateatris. Ka see räägib enda eest midagi. Meie jaoks Milano eeskätt seostub, las skaalaga. Aga ta on ju suur linn. Missugune see linn on, kirjeldage pisut? Milano on suur linn just tööstuse poolest nagu Milan lased Milano lased viivad, et et roomlased on laisad kaubitsejad, aga elanikkond Milanos on töökas, mis ma ütleksin. Õhk on küllalt küllaltki Itaalia kohta ära rikutud ja tolmune ja suitsune. Sest kõik see tööstuse tolm ja suits kõik ju hõljub linna kohal ja hästi arvukas. Taotleda gaasid ja jaja seal rikub õudsalt millal õhku, et aga mingil seal ta siiski mõjub tervisele kuidagi kosutavalt häälele kuidagi vendavalt, nii et vaatamata kõigile nendele miinustele on seal ikka tore. Milanos just eneses endas seda vana vana ilusat on vähem kui teistes linnades Veneetsias, Firenzes, Mantoas võib parmas, aga temas on säilinud selline vana aja maitsekkus. Sellel laska ala teatri soojus, siis selle suure kauni toomkiriku suursugusus. Ja Ma arvan, et polegi linnale tarvis rohkem tänada linnale. Oma näo, missugune on Milano elanikku. On nagu nad ise räägivad, et põhja ja lõuna vahel on väga suur erinevus. Nii põhjaitaallased ise ei tunnista Lõuna-Itaaliast, et see pole itaallane. Must aafriklane ühesõnaga räägivad. Aga mis ma ütleksin, et eks need ole iseloomus paljugi ühist, näiteks kui kuskil noh, ühised söömaajad, sellised siis ega nad ei lase sööki suubistavaid küsivad Aja jooksul nii 100 küsimust, et kust pärit on ja milleks või ja kust tuled ja mida õppinud ja ja kaua õpid ja nad peavad kõik teadma, nad on kõigest huvitatud elurõõmus rahvas ja naudivad elu, kui nad millestki osa saavad, siis nad on väga rõõmsad ja ja tõesti, nad naudivad rõõmu, väga kurba itaallast. Raske leida. Nad igas momendis püüavad midagi ilusat ja rõõmsat leida. Kuidas kõlab Itaalia praegune mäe kergemuusika? Ja nad mehitavad rohkem meloodilist muusikat, näiteks kui nad valivadki teiste rahvuste muusikat ka siis see on eelkõige meloodiline muusika. Suurim elamuse jättis mulle Veneetsias päevalistusin Saraatovi passiga Sergei Alexovskini, tähistasime koos seal Markuse platsi kohvikus. Siis mängis kohe meie kõrval selle kohviku orkester, klaver, kontrabass, viiul ja ja akordion ja küünlad mängisid ilusti Śaksa siis nende oma muusikat ja nauding kuulata seda. Ja istuda Markuse platsil, juua kokakoola vaat, aga siiski suurepärane moli. Ma just sellepärast räägin, et kui masin Estonias tegin muusikali Casanova, siis kas on oma noorus möödus kõik Veneetsias Markuse platsil? Sellepärast see mul oli eriti suursündmus selle poolest tagantjärgi tagantjärele. Jaa, jaa. Casanova katsumused ja teisentrilise külland südamest rabava mulje jättis mulle Väikelinna Mantoa külastamine, kus ma käisin siis. Rigolettot kodus, võtsin Rigolettot koos pilti Rigolettot ausamba koos. Ja ma arvan, et see on ühele baritoni, lööks unelmate küsimus käia ära Rigolettot kodus. Pärast käisin ta hertsogi lossis. Peab ütlema, et ega asjatult nii halvasti härtsulist ei mõeldud, ta nii riivatu oli. Sest hertsogi lossi lossi seinad, maalid ja laemaalid on küllalt riivatud ja siiderlikud. Käisite Veneetsias käisite Mantoas, kas veel oli võimalik? Nende linnadele käisin veel Bergamos käisin veel parmas siis loomulikult ka Firenzes Firenze muljeid sõnadega edasi anda. Ei ole vist võimalik neid aint edasi anda võimalik piltides või siis ise kohale sõita, näha aga niivõrd palju. Maalikunstnik, niivõrd palju skulptori töösid korraga meeliülendav midagi praegugi veel silme ees. Michelangelo Taavet. Taavetile on ekstra möödunud sajandil ehitatud oma kuppel seal kunstide akadeemias Firenzes kus ta siis igalt poolt valgustatud valgus langes varjudenas peale sinnas jätab väga võimsa ja suursuguse mulje.