Ester Mägi, kas tung ka ise muusikat luua, tekkis teis juba esimestel kokku puudetel helidemaailmaga või kujunesse soov alles hiljem? Ei, muidugi mitte kahe. Kui ma olin esimeses klassis, siis klassijuhataja küsis meilt kõigilt muidugi, kelleks me tahame saada. Ja mina kohe julgesti, vastasin, et mina härmaks sele väga niisuguse julge vastuse peale, poisid naersid kõik ja mul omal ajal ka natuke piinlik. Ja vaevalt et ma isegi mõtlesin konkreetselt nüüd Miina härmale, kui heliloojale või, või, või koorijuhile või orelimängijal, ma lihtsalt tema kehastas minust inimest, kes tegeleb muusikaga ja see mulle väga väga meeldis. Ja kuna nüüd kodus oli klaver olemas, siis oli päris loomulik, et minu esimesed nii-öelda musitseerimised olid ikka just sellel instramendil. Meil oli kodus, nagu öeldakse, muusikalembeline õhkkond. Ema armastas laulda, sa muidugi nii ei musitseerinud, aga kuna ta oli niisugune tüüpiline käsitööline, siis ta isegi muntserdas mõned pillid tegi paar kitarri ja mandoliini isegi proovis viiuli kallal, aga ise ta ei mänginud. Musitseerimine olid täiesti isetegevuslik, see tähendab, ma ei saanud mingisugust õpetust, vaid lihtsalt mängisin kuulmise järel. Neid laulukesi ja tikke, mis mingil moel minuni jõudsid, see tähendab mulle õde mängis klaverit ja siis ma püüdsin isegi tema repertuaari nii väikselt järel mängida, nii et see oligi niisugune omamoodi mängimine, kombineerimine, kusjuures siis ka mõned niisugused tükid olid siis minu enda muidugi mitte kirjapandult. Juba sellepärast, et ega ma teooriati üldse midagi ei osanud, regulaarsed õpingud hakkasid üsna hilja, ma olin 16 aastane, kui ma nii võimalus oli meil võtta eratunde. Ja siis natukene üks pool aastat, ma käisin siis eratunnis Rain prii juures ja siis ma astusin konservatooriumi, seal oli siis tol korral nii esimene aasta keskaste ja kõrgem aste muidugi sellele kõigele madalamale ja ikkagi siis klaveriklassi. Aga mul on olnud ka elus väga head lauluõpetajat koolis, vaat nende käest ma sain siukse vajalik teoreetilise baasi. Nii algkoolis kui keskkoolis keskkoolis oli Juhani minu lauluõpetajaks ja ja nagu teada, meie need kommertskoolitüdrukud ta paninat kõik laulma ja, ja Pille mäng ja meil oli orkester ja palju esinesime. Aga konservatooriumi lõpetasite ometi mitte klaverimängijana, vaid väljaõppinud helikunstnikuna. Jah, no vot, läks, läks nii, et ühel päeval need käed mul lihtsalt jäid haigeks ei saanud enam mängida. Ja noh, mõni aeg ikka nii ootasinaga paranevad, aga seda ei toimunud ja ma pidin lihtsalt midagi otsustama, pidin kas konservatooriumist välja minema uue elukutse valima ja ja vaat siis selgus ikka see, et mul oli hirmus raske konservatooriumist ära minna, mitte kuidagiviisi, mul ei tuld mingit muud eriala nagu meelde või tahtmist ei olnudki kuhugi mujale minna. No ja nagu siis tavaliselt, esimene koht, kuhu suunatakse muusikateadus, enamasti niisugustel juhtudel ülemineku no kasvõi ajutiselt. Aga sinna ma ei läinud, tänu seltsimees Leisterile, kes ütles, et ma sinna lihtsalt ei sobi ja ma olen, ma olen tänapäevani talle tänulik selle eest noaga, siis tuli see kompositsiooni mõte. Jällegi võib-olla sellepärast, et Ma kui ma olin klaveriklassis, siis professor Karindi paar korda küsis minu käest harmoonia tunnis, kas ma ei ole kunagi mõelnud komponeerimise peale. Ja ma tõesti ei olnud, ei olnud mõelnud selle peale, sest mul oli ikka nagu klaver ja ja vaat siis, kui ma nii hädas olin, siis ma tuletasin neid tema sõnu meelde ja mõtlesin, et no ma võiks ju minna proovima sinna nii ajutiselt loomulikult, et mu käed ikkagi lõpuks paranevad ja ja küll ma siis lähen seal jälle edasi. No ja nii juhtuski, et ma tegin siis oma esimesed nii-öelda kompositsioonid, panin kirja päev enne üleminekueksamit, kirjutasin kaks laulu ja ja nii ma siis sinna kompositsiooniklassi siis astusin. Kas teie õppejõuks oli algusest peale Mart Saar? Olge kena, palun jutustage veidi koostööst vaestruga. No jällegi, ma pean ütlema, et tänu Mart Saarele minust saigi siis helilooja tema oskas mind nii õpetada, et ma hakkasin seda elukutset tõesti armastama. Ja ta hakkas mulle meeldima. Ja kui ma sinna alguses läks sinivõrdlemisi suurte kahtlustega ja noh, ikkagi nii ajutiselt, siis muidugi hiljem ei tulnud üldse see küsimusena päeva korda tema jaoks oli see täiesti loomulik, et ma olen selles tema klassis ja lõpuks nagunii rahunesin temast kui pedagoogi, seda muidugi palju räägitud oli äärmiselt nisugune, põhjalik, oma pedagoogilises töös äärmiselt detailidesse süvenev ja momendil tema kui pedagoog sobis minule väga hästi, tema töötas nii võrdlemisi aeglaselt, nii süvenenult niisuguse mõnuga, selle tõttu mul ei olnud isegi raske, vaid vastupidi ma hakkasin ikka rohkem ja rohkem sellesse asjasse nagu sisse elama tema pedagoogilises töös. Võib-olla kõige olulisem oli see, et ta pööras väga suurt tähelepanu harmooniale mis kõik selle niisukese, harmoonilise taju arendamiseks. Ta tegi. Me selles tunnis mängisime väga palju, ma mängisin paljuga, teensem, palju modulatsiooni, palju harmoonilise järgnevusi. Siis me mängisime neljal käel palju muusikat. Siis sai mängitud palestriinat hästi, palju siis neid ülesandeid generaalpassiga. Nii et vaat see oli kõik niisukese harmoonilise taju arendamiseks. Teiseks, et töid, mida ta parandas, seal ta ka just peatähele onu pööras just harmooniale. Ta tavaliselt võttis nupust harmoonia, ülesande võttis kätte ja mängis täise läbi. Ja kui ta siis jõudis mõnelena nihukesele halvale kohale, mida oli vaja parandada, siis igatahes ta kunagi pliiatsiga ei teinud, aitaks mängima, ta hakkas seda kohta parandama siis nende kurikuulsate variantidega, need olid tal tohutu, palju ta näitsvad, nii võiks teha niimoodi kolmandat, neljandat moodi ja lõpuks see lõplik parandamine jäi muidugi minule endale, aga sellest sellest variantide hulgast ma pidin siis nagu nagu ise midagi välja valima. Ja sellega tema nagu treenis ju minu kuulmist minusada harmoonilist taju. Nii et see oli tema niisugune põhimine, meetod. Kord kirjutati, et teie muusikaline keel on omandanud järjest orgaanilisema seose folklooriga. Kas armastuse rahvaloomingu vastu süstisteisse Mart Saar või oli see juba varem olemas? Muidugi ikka ikka tema sest ta hakkas ikka kohe algusest peale neid rahvaviise, tutvustab oma, ennem ei olnud nendega kokku tunud ta hakkas neid tutvustama, näitama, kuidas neid kasutada ja kuidas jällegi vat sellest rahvaviisi meloodias välja otsida seda harmooniat, mis nagu sobiks sellele viisil, et mitte ei oleks niisuguse mehhaanilise üle kandmisena tavalisse klassikalisse harmoonias. Samuti ta rääkis oma nendest ekspeditsioonidel, kuidas ta rahvaviise koori ja see, see oli kõik väga huvitav, sest sest tema tunnisele pedagoogilise töö kõrval oli tema isik oli ju ka hirmus huvitav ja nisugune. Noh, niisugune vaimustust tekitav ise oli kõigepealt noh, niisugune väga suur autoriteet minule ja inimesena äärmiselt, et huvitav, täiesti kordumatu. Ma ei ole oma elus kedagi teist temataolist veel kohana. Nimetasite siin ekspeditsioone, kas olete ka ise käinud Koreas? Pisut hiljem, pärast aspirantuuri, ma olin neljal suvel järgemööda, käisin ekspeditsioonidel, need olid Virumaale Valgamaale siis Võrtsjärve ümbrus ja Saaremaa. Kas need ekspeditsioonid mõjutasid teid mingil määral, kas näiteks folkloor see materjali kasutamisel teie enda muusikas, kas tõekspidamised on muutunud? Võib-olla kõigepealt niisugune ise korjamine annab nendele viisidele juurde mingisuguse niisuguse hõngu või aroomi, mida, mida kunagi ei saa ainult nii kuivalt viisi raamatust lugedes. Sest see, kuidas laulik seda laulab just kuidas ta käitub sealjuures kuidas tema reageerib sellele laulule, mõni oli väga näiteks mõni niisugune väga temperamentne, isegi nii kommenteeris laule ja vaat see tegi need laulud väga nii elavaks. Mõne puhul kohe tekkis soov, et vot sedaviisi, ma tahaks kohe üle kanda kunstmuusikasse. Aga mis puutub üldse neid tõekspidamistesse, folkloor, see materjali kasutamisel siis muidugi need tõekspidamised muutuvad aeg-ajalt vähemalt minu juures on muutunud. Oma alguses püüdsin neid lihtsalt üle Kanda oma muusikas ja mõnikord isegi päris teadlikult, näiteks klaverikontserdis, ma püüdsin just nii-öelda suurvormi tuua sisse folkloor, sett, materjali. Siis hiljem, kui ma olin seda materjali juba noh, nagu omandanud minu nisugune muusikaline keel juba sisaldas palgaliste intonatsioone rohkem rahvuslike kui varem, siis ma võib-olla loobusin ka niisukesest tsitaatidest action rohkem intonatsioonidega tegelema. Aga viimasel ajal ma olen jälle hakanud pöörduma just täiesti niisuguse ütleme, eheda rahvaviisi poole, ütleme noh, need viimased tööd nagu need kuus rahvaviisi viiulile ja klaverile võise naiskooritsükkel jällegi rahvaviiside baasil. Seal ma olen püüdnud nüüd omalt poolt Ja kõik see, mis sinna juurde nüüd peab kuuluma, noh niisuguse üldise Riina seega võimalikult Nendest viisidest siiski tuletatult. Küsiksin nüüd, mis meenub aspirantuuri aastatest Moskvas, mida andsid need aastad? Ma õppisin aspirantuuris professor segaliini juures muidugi seal oli mitte niivõrd enam õppimisega tegemist kui juhendamisega või õpetamise, vaid vaid juhendamisega. Ja tema juhtis tähelepanu just rohkem Slovormilistele küsimustele. Muusikalis Te keelt tema muidugi ei suunanud, sest tema kui niisugune tark õpetaja ta ei oleks seda saanudki, ütleme seda noh, minu niisuguse ma mõtlen siiski mingil määral rahvusliku intonatsioonide, aga nad nagunii läbi imbunud, nii et need, tema tähelepanekud olid rohkem vormialased. Aga Moskva muusikaelu Moskva õhkkond. Jah, see muidugi ise oli kõik väga niisugune avar suur Lindlik, kuigi võib-olla tol ajal ei toimunud seal võib-olla nii huvitavaid kontserte, kui ütleme praegu ma mõtlen seal võib-olla neid väliskülal isegi. Kuid siiski on mul mõned niisugused väga tugevad elamused meeles nagu kontsert Annifissariga või siis itaalia dirigent Willi Ferrero. Samuti oli väga paravali Romeo ja Julia etendus Ulanov, aga no ja üldse palju palju sai kontsertidel käidud. Beethoveni kvartett mängis väga tihti, tihti käisin neid kuulamas, mis aastatel ilmus 1951 kuni 54. Üldiselt õpetas see aeg mind võib-olla niisuguse enesekriitika suhtes väga. Võib-olla see läks isegi natuke liiale, oli seal perioode, kus ma ei julgenud, et üldse midagi kirja panna, vähemalt paberile kõik tundus nii halb olema. Ja ma kirjutasin seal või jätkasin oma klaverikontsert, kirjutasin seal teise ja kolmanda osa, no teisest osast mul oli vähemalt kolm variant, et siis lõpuks viimane kuidagiviisi nagu hakkas mind rahuldama. Ja teiseks kirjutasin selle kalevipoja kanta siis seal. Selles osas, kas juhendas mind ka veel Anatoli Aleksandrov, nimelt professor Palin haigestus tol ajal nii tõsiselt ja siis suunati mind üle siis tema juurde. Kas tohiksin nüüd piiluda veidi teie loomingulisesse kööki? Kuidas kirjutate, kas ootate inspiratsioonihetki või töötate regulaarselt iga päev? Vaat see inspiratsioonihetk tundub mulle nii natukene naiivsena, sest seda ei maksa kunagi ootama hakata. Lihtsalt minu arvates, noh, mis on see inspiratsioonihetk, on lihtsalt mõned niisugused head päevad, kus inimene on nii vormis, nii vaimselt kui füüsiliselt ja siis lihtsalt tee töö liigub. Aga tee hakkab liikuma ka siis, kui selle kallal saab olla. Mingisugusest regulaarsuses ei saa eriti juttu olla sellepärast. Ma olen ikkagi kõigepealt konservatooriumi õppejõud ja see kirjutamine toimub ikkagi ainult nii-öelda tööst vabal ajal või ütleme, sellel ajal, kus tavalised inimesed puhkavad või lõbutsevad. Nii et regulaarsust ei saa suurt olla. Aga töö edeneb ja siis, kui on sa ikka võimalus natukene kauem seal istuda, siis jälle midagi tuleb. Kas on korraga käsil üks hunnitu teost? Aineteks ärandatelt aineteks? Ma võin ainult mõelda nii natukene EDP poole, mida ma tahaks hakata tegema või noh, nii kaudselt võib-olla materjali korjama, aga tegelikult ma ainult ühe ühe teosega töötab. Aga mis annab ajendi uue teose kirjutamiseks? Ajendeid on palju näiteks mingi tugev mulje, neid muljeid võib saada paljudest kohtadest loodusest, kirjandusest, kunstist. Mõni inimene võib nii mõjuda mõni sündmus. Siis ajendiks võib olla ka mõni niisugune lihtsalt konkreetne tellimus, näiteks mõni hea sõber ütleb kuule kirju, mitte midagi. Ja kui see nii nagu see tellimus sobib, antud juhul minu noh, niisuguse enda enda loomingulise plaaniga ka ja siis siis hea meelega. Figo poosin raageri, viisusin. See oli ka Ikka uuesti ikka alati. Millistele instrumentidele minister koosseisude olete üldse kirjutanud ja kas teil on ka lemmikinstrument olemas? Ei lemmikinstrumenti ei ole ainult võib-olla juhuslikult on tulnud, et mõned mõned instrumendid on nagu rohkem olnud käsil then, klaver ja viiul. Aga üldiselt ma olen tahtnud kogu aeg nii enese jaoks siiski mingisugust vahelduvust, selle tõttu valin siis ka nagu neid instrumente ja neid koosseise vahelduvalt. Aga kas siiski eksisteerib mingi teatud niisugune loominguline plaan, nagu niisugune sõna vilksatas, siin ma mõtlen planeerimine natuke pikema perioodi peale või ei saa sellest üldse? Noh, mingil määral ikka vähemalt see on, kas nüüd just bla on aga mingisugune soov panna nii, et kunagi võiks, ei, tahaks kirjutada seda või seda? Niisugust teost see muidugi alati ei realiseeru. Aga vaat kui tuleb veel väljaspoolt võib-olla mingisugune niisugune tõuge, siis võib-olla võtadki selle käsile, mis sul oli võib-olla nii plaanis, nii, kunagi nii kaugemas tulevikus. Me rääkisime siin aianditest, kas te tooksite mõne konkreetse näite mõne teose saamisloost? Kas on mõnda niisugust huvitavat juhust? No näiteks mina oma jaoks ükskord tegin niisuguse eksperimendi. Ma kirjutasin kõigepealt esimese keelpillikvartett, Öeldakse kvarteti kirjutamine, see on üks raskemaid ülesandeid, tahtsin proovida, kuidas ma hakkama saan. Ja selle lõpetamisel mulle tundus, et vaat nüüd alles lõpus hakkas nagu see asi kuidagi minema ja ma otsustasin, et ma teen kohe teisega. Nii ma tegingi. Ja selle teise kirjutamiseks ma võtsin ühe niisuguse Literatuurse teose aluseks. See oli Ain Kaalepi eks luuletsükkel väikesed eleegijad. Mulle meeldis see ja ma ei ole seda nii reklameerinud kui mingisugust programmi. Aga selle ma lihtsalt nii oma jaoks, et ma ütleme, nende muljete põhjal ma teen selle neljaosalise kaardid ja nii ma tegingi ka, see oli ainult minu enda jaoks ja ma ei kavatse isegi seda praegu seda nüüd nii neid osi nimetada. Ja ka isegi nii täpselt jah seda programmi anda, sest see ainult kuulajat võib-olla segaks, sest iga kuulaja kuulab ju omamoodi muusikat ja see programm, mis seal on, see on mul antud ju ka väga üldistatud kujul, mitte konkreetselt üldse. Nii et see oli ainult minu, nii enda jaoks veni kuulub nagunii loomingulise kööki, niisugune võte näiteks. Te ütlesite, et teie põhitöö on siiski Tallinna riiklikus konservatooriumis kasse segab või ei, teatud määral, täiendab või aitab isegi loomingulist tööd. Võib öelda, et ta segab ja kaabistada segab selles mõttes, et ta võtab palju aega. Kui jääks rohkem aega loomingule, siis oleks, ehk oleks ikka parem. Aga teisalt olles õppejõud noh, ma pean nagu olema kursis nii teostega loominguga, see nagu sunnib mind ennast ka rohkem nii uurima ja analüüsima, vaatame, ja see kahtlematult hoiab mind ennast värskemana loomingu jaoks. Kas ma tohiksin nüüd lõpetuseks pärida ka uudishimulikult, mis seal praegu käsil mille kallal töötate? Momendil on käsil päris niisugune konkreetne tellimus, nimelt rahvaloomingu maja tellis mul 80. aasta rahvatantsupeoks numbri jaoks muusika. Ja kuna ma ütlesin, et mul ikka ainult üks teos on käsil, siis ongi ainult see ja ja edaspidi nonii, natuke midagi mõlgub, aga neist ei ole nagu mõtet rääkida, sellepärast et tihti on ka teosed nii, et kuningad üle viidud päris nii katuse alla, nad võivad nii väga ootamatuid pöördeid teha ja muutuda hoopis millekski muuks ja ei ole mõtet rääkida praegu rohkem. Aitäh, ma soovin teile ilusaid loomingulisi mõtteid, aitäh.