Tõuseb hommikul varem kui tavaliselt ja olles veendunud, et ilm ilus, süütab lauluimisedes pliidi all tule. Ta hakkab süüa keeta, sest on elupõline vanapoiss ning harjunud kõike ise tegema. Kõhu täis, söönud tõmbabki, säärikud jalga, surub kulunud soni pähe ning sammub vilet lüües karjalauda poole, mis asub Jaagupi maja putkast kiviviske kaugusel suure kuuseheki taga. Jõudu sõnade jäägokkaria naisele, kellega ta juba kümmekond aastat kahekesi väikeses laudas töötab. Vaheavaja. Nad võimaldasid teineteisele aeg-ajalt vabu päevi ning ongi Jaagupi kord puhata. Kas jälle kodumaid plehku? Plehku? Ja rohkem ei sõnagi. Aga minna tahaks kangesti teada, kas viivakigi, mis küll Jaagupiga lahti aastaid tagasi müüs karja käki, heast peast lehma, lambad ja kanad, jätud koeraga kassigi, siis ostis uue ülikonna, mantli ja kaabu ning igal vabal päeval istub bussi kadudes kui vits vette. Tagasi jõudnud, vahib töö juures eemalviibija pilguga kaugusse näolt totralt õnnis naeratus. Külarahvas on teda linnas näinud, kuid uudishimulike küsimustele vastab mees ikka asja jah. Ning kombib edasi, kui mühakas minna, katsub veel õhtupoolikul karjakuga ääri-veeri juttu alustada. Linnas ja etem kui maal. Ei tea ühti. Ja hakkab vastasele peale sõnagi väit, pillub hoolega sõnnikut. Kõneldakse, et sul linnas noorik ründab, kannatamatu minna töökaaslast. Või kõne, öeldakse mürata Jacob sõnnikuloopimist lõpetades ja pöörab Minnale selja. Need tunnise loksumisi järel jõuab täis tuubitud buss linna. Jacob paneb aeglaselt mantlid selga, suskas kaabu pähe ja kõnnib tuledest säravasse. Labürinti. Taksopeatuses tuleb tükk aega oodata, kuid on soe, septembri õhtu ning seismine, idee liige. Kulu küsib taksojuht. Kesklinnapeagi ronib Jacob taksost, maksab arve kopikaid tagasi võtmata ja kõngib restorani ukse taha, kus meestesse sisselaskmist ootab. Ehkki uksel ripub silt, vabu kohti ei ole. Schweitzer avab ukse ja mehed tormavad lootusrikkalt sissepääsu poole. Teele mäe karjuschweitzer sissetungijaid kõrvale lükates ning viitab Jacob, Pille, tulge teie. Teil on koht reserveeritud. Ta juhatab Jakob lauda, kus üks paarike ja keegi kiilaspäine vanem mees klaase kokku klapivad. Näha, et kõigil on tuju. Harributis kõneldakse valjusti, lagistatakse naerda, tõstetakse klaase, vehitakse kätega. Kelner sibab kandikuga Jaagupi juurde. Tere õhtust. Kes ikka sama. Sama. Noogutab Jacob. Talle tuuakse pudel õlut, supp ja hanepraad. Šveits sosistab Jaagupile mantlit selga aidates. Kõik on kombes. Hotellides panin kohad kinni. Lennukipiletid on siin, mõni rubla jäi üle. Lukk rebib Enn rajalt lahti, jättes maha hommikuses päikesesäras Tallina. Jäkopi naaber. Tüse naine surub kätega kõrvu ning pigistab kahvatuna silmad kinni. All paistab maa on nagu ka mitmevärvilised põllulapid, looklevad teediad, jõekese mõni helkiv järvesilm ning majakesed kütiku karbid. Siis sukeldub lennuk üksikute pilver, Rõnkade kohalemis paistavad Jaagupile lamba villana. Küll minna imestaks, piiblilooraamatu piltidel istub niisugustel pilvedel jumal koos inglitega. Karja poisikesena selili taevasse vahtides mõtles ta sageli, mis küll seal pilvede taga peitub. Näe nüüd söstabki neist üle, kuid siin kummuubical lõputu sinitaevas ja säratutav päikeseketas tärkab kõrvade kuminast ja näeb endal rohelusse, upuvad linna palju looklevaid teid künkal kindluse torni. Ometi kohale, ohkab naaber. Ei mina enam lennukiga, sõida, makske või peale. Jacob einestab ette juhtivas kohvikus, uurib siis pingsalt linna kaarti ning jõuab pika sõidu järele hotelli, kus ta mugavasse setu Bay juhatatakse. Karjak ajab näo puhtaks, peseb end kuumas vannivees ja läheb tagasi linna. Vaatleb laiu asfaltteid, mis läigivad puhtusest, seisab uhke teatrihoone ja spordipalees ning sõidab siis kuulsasse uude linnaossa. Seal kõrguvad roheluse keskel küngastel mitmekorruselised majad. Otsekui polekski see linn, vaid metsa rajatud hiiglasuured, suvilad. Pärast lõunasööki moodsas restoranis läheb Jacob pildigaleriisse. Astub pildi juures pildi juurde, loeb allkirju ja võõramaiste kunstnike nimesid. Külaelu võib piibliaineliste maalides seisab kauem, sest parem on vaadata seda, mida tunned ja tead. Ajaloo muuseumis paeluvad Jacobit mitmesugused tööriistad alates kaugest minevikust kuni tänaseni. Tanysee paljudega nendest sulase päevil töötanud veel kolhoosi alguses kõndis ühe hobuseadraga. Õhtul seisab karjak linnalähedase järvesaarekese vägeva keskaegse kindluse tornis kust paistavad kauged metsad ja päikeses helkivaid järved. Alles keskel jõuab Jacob puruväsinuna hotelli asetanud kohvrisse sõnastiku kõrvale hunniku linnavaadetega postkaarte, otsib pesuvalt kulunud kaantega märkmikku. Rahulikult, sätib karjet prillid ninale ja loeb linnade nimekirja. Leningrad, Moskva, Novgorod, Riia, Petrus, Zavod, Minski pilisi, Jerevan pakku Odessa, Kaunas. Siis võtab täitesulepea ning kirjutad nimekirja lõppu aeglaselt. Harri kuu käekirjaga. Vilnius.