Nutikas maailmas on raadio vaid ühe kliki kaugusel. Leia raadio, äpp, Google Playst, Võiatoorist. Te kuulate Raadio kahte märki. Tähelepanu algavas saates kuuldu ei pruugi ühtida teie arusaamadega reaalsuse olemusest ega pretendeeri juhtiva tõe tiitlile vaid on silmaringi avardav audiorännak maailmavaadete äärealadele erinevate võimalike ja võimatute tunnetus akende kaudu. Rahvusringhääling ei propageeri ei kinnita ega lükka ümber saatekülaliste väiteid ja seisukohti. Tere, kallid raadio, kahe kuulajad. Käes on kevadkuu esimene püha ning kohe stardib audiorännak maailma müstilisematele radadele. Algab saade, hallo, kosmos ja mina olen Ingrid Peek. Minu tänase saate külaliseks on müstiline muusik Oleg Pissarenko. Oleg Pissarenko on eesti kitarrist, helilooja, ansambli juht, džässirütmimuusikakultuuri aktivist ning pedagoog Narvas sündinud Pissarenko Lõpetas Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooli levimuusikaosakonna soolokitarri erialal Mart Sooklassis 2001. aastal. Ta tegutseb vabakutselise muusikuna viljeledes originaalloomingut, mida nimetatud džässminimalism iks ehk muusikaks oma lihtsuses ja loomulikkuses ning hüpnagoogiliseks minimalismiks post-rock Tšassiks ning seda on kirjeldatud kui aegamisi. Õide puhkeb rõõm laik Nirvana, läbipaistev džäss ja midagi enamat kui muusika. Oleg Pissarenko juhtimisel on sündinud ka Tartu džäss, Klaap, Narva džässklaav, Tartu džässi ja rütmimuusika, festival, idee, džäss ning Heino Elleri nimelise Tartu muusikakooli rütmimuusikaosakond, kus ta on olnud nii asutaja, juhataja. Alates 2010.-st aastast on ta eesti džässiliidu juhatuse liige. Tiitliga ERRi aasta muusik, 2013 pärjatud Oleg Pissarenko loobuma muusikaga erilise maailma esteetilise miniuniversumi ehk Heliversumi. Millest sünnib maagia? Ta on avaldanud kaheksa autorialbumit ja teinud koostööd paljude teiste tuntud artistidega. Ta on esinenud džässilavadel ja festivalidel Eestis, Taanis, Rootsis, Prantsusmaal, Hollandis, Soomes, Venemaal, Ukrainas, Lätis ja Leedus ning tema tegemistega saab end kursis hoida nii tema Facebooki lehe kui ka tema kodulehe Oleg Pissarenko Com kaudu. Loomulikult kõlab tänases saates Oleg Pissarenko muusika ja avapalaks valis ta loo nimega prii lapse ilm, mis bändi triloogia esimese osa, nimilugu? Kuulake seda lugu tähelepanelikult, sest sellest tuleb tänases saates veel juttu. Selles loos avaldub Oleg Pissarenko uus maailmatunnetus see muusika, mis väljendab lapselikku vabadust, siirust ja avatust prii lapse ilm, on pilk maailmale lapsesilmadega. Mine tänaseks saatekülaliseks on muusik Oleg Pissarenko Drealeeks kalendrid. Suur tänu, tulid külla saates hallo Kosmos, rõõm sinuga jutustada ja nagu ikka, enne, kui läheme tänaste teiste teemade juurde, tahaks algatuseks teada saada sinu lugu. Et kes sa oled, kust sa tuled, kuidas sa jõudsid muusikani või muusika sinuni, millised on olnud sinu elu sellised olulisemad õppetunnid või käänukohad seal eluteel, sinu tähtsamad mõjutajad, õpetajad, inspiratsiooniallikad, kõike sinu lugu. See on siis niimoodi, et see on esimene küsimus ja vastus peaks olema pool tundi. Monoloogi ei tea. Ja ei, aga tore muidugi vallandab väga suur rõõm, et et, et on eetris rääkida, et me saame raadios rääkida. Endast muidugi natuke imelik on, et tore on anud rääkida teistest ja hekid, aga endast sanan, fakteralik ja faktid on need, et sündisin mina, Narvas, linn. Ma arvan, et kõik oleme kuulnud. Väga tore linn. Aastast 78 sündisin. Mis veel? Õppisin otsa koolis kitarri. Aastal 96 läheksin Tallinnasse, eks ole. Kuni 2001 õppisin kitarri, siis hakkasin muusikat tegema, tegin, tegin, tegin, kuni kolisin Tartusse 2005 siis seal on seal nüüd 11. aasta. Juba tänaseks, eks ole. Elan tartus, pean ennast eelkõige muusikuks. Meeldib filosofeerida, targutada. Ja praktilise poole pealt olen olnud õppelt 10 aastat olen Elleri kooli rütmimuusika osakonna juhataja, eks ole, ehk siis levimuusikaosakonna vana vanasti nimetati niimoodi ja siis seal on algatanud džässiklubisid, tardus Narvas, Põltsamaal. Aga sina ja muusika, kuidas ja millal te kohtusite, kuidas sai sellest selline elukestev püha suhe nagu tänaseni olnud? Täitsa muusika on niimoodi, et ta on kogu aeg olnud, ta on olnud kui peres seal, kus lapsepõlvekodu isa mängis, kitarri laulis, see muusika on kogu aeg olnud kuskil ümber, eks ole, aga ühel hetkel tundus mulle nii, et vot nüüd kas kas hakkan rokkstaariks või hakka ja otsus oli kindel, et hakkan, aga selleks on vaja nüüd minna muusikat õppima selle aasta 96 siis küll veendumus, mingid sõbrad ütlesid ka, et muusika, sina ilmselt sobite kokku. Siis oli Tallinn, siis olid mingisugused kitarri, iidolid ja lauljad ja kõik see Kui näiteks, kes on olnud sinu sellised inspiratsiooniallikad, eeskujud, iidolid, nagu sa mainisid. Tead, need on, need on nii läänerockis kui vene rockis, eks ole, kui ka džässis juba hiljem lääne rockis toors, sellised Queen klassika, eks ole. Ja vene vene poole pealt akvaarium, eks ole, mingid mingid asjad, mis on siiamaani on, kõik ütlevad, et see ongi klassiga nii-öelda midagi originaalselt seal ei olnud justkui tolle põlvkonna kohta, aga samas ongi minu lapsepõlvekodu, minu tuba oli kleebitud täis kahe mehe portreesid. Kas oli Morrison või Viktor Tsoi siis erinevates suurustes plakatid olid sihuke kaks seinatäis oli neid. Ja vahepeal oli John Lennon Kaarel, mingit väiksemas mõõtkavas. Seal lapsepõlv ja siis pärast olid juba need džässi suurkujud nagu pätid, Tiny, John Scofield ja kõik see majanduslevis, noh üldse mitte kitarrist, eks ole. Siis kui džässi kaks tegelevad tegelased tegelasi. Ja mingil hetkel tundus mulle džäss, on väga kitsas. Ja nüüd ma olen tegelikult kui natuke saates kuskile, ma ei tea, kuhu praegu jõuan selle repliigiga trassist olen oma mõtetes väga kaugele juba. Noh, ma tean täpselt siin ongi, et see hakkab hargnema juba kahte küsimust, tahaks korraga sidet, kui me need nimede loetelu nüüd lõpetaks, siis kes on su lemmikud tänasel päeval, et kui sa oled omadega jõudnud tänasesse, et mis on su lemmikartistid bändid täna? Kas ma peaksin olema originaalne? Ei, aus, aus. Originaalne ma ei ole, sest mulle meeldib väga selline artist nagu maika jaksan. Igasugused plaat, nagu siis on selline artist nagu Arvo Pärt meeldib mulle. Ja siis on selline artist nagu pätmitiini meeldib mulle väga. Doors meeldib siiamaani, aga pingerida oli praegu on niimoodi. Jackson on praegu väga imelikul kombel kuidagi ilmus minu ellu minu naise kaudu mõned aastad tagasi. Järsku me ostsime kõik plaadid lihtsalt, mis olid. Tellisime usast neid, mida ei olnud ja kellel on täielik olek munand vähemalt Skype. Aga teine suund, kuhu sellest küsimusest tahtsin jõuda, on see, et jälle muusikule väga raske küsimus tegelikult ennast kuidagi defineerida või žanritesse paigutada, eriti kui me räägime sellest, et muusika on juba noh, nii-öelda žanriteülene, et ta ei ole enam tihtipeale ei üks ega teine, konkreetne žanr, aga ikkagi, et et kui mõelda muusikaliselt sinu tee käiku, et kas sa leidsid kohe oma suuna, oma helid oma kõlad, oma harmooniat, oma muusikastiili, milline on see sinu muusika Heliversum tänasel päeval, et kui sa peaksid seda kellelegi kirjeldama, siis milline on sinu muusika? Aga kõigepealt ma, ma, ma ei saagi öelda, et midagi olen leidnud pigem nagu otsingud on, on õigem seisund, eks ole, et sa otsid, otsid ja järelikult sa oled muutumises pidevas Need esimesed plaadid aastast 2001 või 2012 ilmus minu esimene plaat pealkirjaga yhtus. Ja kui võrrelda seda nüüd viimasega, mis ilmus eelmisel aastal nimega point, siis nad on ikkagi helikeele poolest väga erinevad. Väga erinevad, et saakski öelda, et ei ole sama mees, kes on kirjutanud. Ei ole sama. See on esiteks, teiseks, et kuidas seda muusikat lahterdada, kuhu seda paigutada plaadiriiulis? Mulle tundub, et muusikakriitikud on, on see õigem rass nii-öelda. Et sellega tegeleda, muusik iseenda kohta väga vähe oskab midagi öelda, praegu ei näe. Ma siin vaidlesin Radio neljas intervjuust samamoodi sealt teemal, et kus siis küsiti, et mis siis on, Ma ütlesin, et see ei ole noh, ei ole minu teema, see ei ole minu asi üldse öelda, et muusikas on. Ja siis kuidagi saatejuhiga, me ei olnud samal meelel. Et nagu justkui peaksin, aga ma tõesti ei oska. Ja ma arvan, et see noh, ei ole, ei ole asja, minu asi on teha muusikat. Seda ma saan öelda, teen muusikat siis, kui mul midagi, mingi sisemine vajadus nüüd midagi öelda. Et on mingisugune sõnum, on mingi mingisugune kontseptsioon, on lugu, kummal saavutanud seda sellist müstilist seisundit, seda lugu luues seda lugu mängides. Siis ma tunnen okei, et mul on ses vaheplaadid teha, päeva kontserte teha, muidu me ei tee seda. Ma olen püüdnud oma elu niimoodi sättida, et ma ei teeks muusikat töö pähe, noh. Et see oleks töö. Et nüüd ma lähen, restoran, kus ma nüüd mängin tana sõda repertuaarist selleks et ära maksta elektriarve. Et ma olen püüdnud kogu oma nii-öelda teadlikku sellise elu jooksul seda vältida, et proovidel ärada kuidagi teisiti. Praegu ma olen õnnelik inimene, et ma olen viimasel ajal suutnud seda teha. Et ma siis tulen lavale siis, kui mulle öelda midagi. Kui rääkida lavale minekust, siis üsna pea neljapäeval, seitsmeteistkümnendal märtsil on sul tulemas väga suur võimas kontsert nordea kontserdimajas. Salongi Oleg Pissarenko bänd, selle kontserdi nimi on päriselt ja, ja oled juurde sinna kirjutanud, et muusika, mis puhastab hinge et räägi, kui sa mul siin juba oled paari sõnaga sellest kontserdist, et miks see koht, mis seal laval toimuma hakkab, miks selline nimi päriselt ja hingepuhastus? Kui rääkida kontserdi pealkirjas, sest see on minu välja mõeldud, et mina mõtlesin ise, et kui ma nüüd teen sellest kontserti idee tuli osaliselt minu poolt, osaliselt sõprade pool, eks ole, et sõnaga kuidagi elu on niimoodi läinud, tekkis selline kontseptsioon, et teeme nüüd ühte suurt kontserdid Tallinnas, et ma arvan küll bändiga mänginud Venemaa suurtel lavadel seal kuskil mitmed tuhanded inimesed, aga Eestis on mastaabid teised justkui Nordea on mitte justkui võtta ongi Eesti kõige parem koht, kus teha sellise kontserdi ajal ma veendunud sellega kaasnevad teatud nii-öelda riskid, eks ole, nii majandusriskid kui ükskõik mis muud riskid. Aga see on ka väga tugev väljakutse mulle. Kuidas seda nüüd muusikat sellises mõõtkavas esitada, eks ole, ja siis ma olen nagu mõelnud selle peale kas see saal on, et õige või vale praeguseks täiesti veendunud, et see on just õige koht selle muusika jaoks selle sõnumi jaoks ja miks, miks päriselt. Sest ma olen selline inimene, et vot see on minu, minu, minu tänaseks selline filosoofia või noh, ütleme elu ellusuhtumine, kuidas, kui võtta nüüd kokku ühes lauses, et mis, mis siis mida sa siis arvad üldse elus, sest ma arvan, et see on niimoodi, et selline slogan või sihuke lühike lausa panin kirja, et kui sa ükskord päriselt ärkad siis taibata, et kõik on võimalik. Siis pärast nagu on väga veendunud ja, ja usungi seda, et täpselt see, mis lause väljendab ja sellest ka see pealkiri päriselt. Aga kui nüüd rääkida, et muusika, mis puhastab hinge, sest see ei ole minu välja mõeldud lausena, see on küll ühes sõbra nii-öelda selline soovitus, vaata et kes on kontserdil käinud ja on vaimustuses ja soovitab oma sõpradele ja siis oli selline nii-öelda kirjeldav lause selle juurde. Aga, aga mitte see tule tab ennast ise kiita. Vaata, vaata kui tore ma olen. Muusika puhastab su hinged nii nahale. Aga ma arvan, et sa sõprade soovitus on täiesti adekvaatne ja mul on hea meel, et on võimalus saata ka kuulaja koos kaaslasega kontserdile tulla siis kogema seda sinu heliloomingut suures saalis ja live'is ja, ja tegelikult see on selline võimas muusikaloomingupakett. Head kuulajad, kui te lähete Facebook'i saate hallo Kosmos lehele, siis leiate sealt muusikamängu ja meil on teile kingiks Oleg Pissarenko bändi triloogia ehk siis plaadid prii lapse ilm, kes, et ja mullune point ning kutsed seitsmeteistkümnenda märtsi suurele kontserdile need sealt leiate. Selle mängu saate osaleda, aga mul hoopis nüüd jäi kõrvu kõlama see väga intrigeeriv lauset, kui sa ükskord päriselt ära kad, siis taipad, et kõik on võimalik ja siit edasi, noh loomulikult üks minu lemmikteemadest saabki avaneda, mis on ärkamine. Et mida sa täpsemalt silmas pead, kui sa ärkad, millest, kuhu kus me siis oleme ja kuhu siis ärgata? Aitäh no see on ilmselt selles saateformaadi juba lähemale farmadele jõuab see küsimus, eks ole, et millest rääkida mina muusikuna siis olen üks ja kui ma hakkan mõtlema, et mis, mis, mis tegelikult, mida ma elust arvan siis mulle tundub niimoodi. Ma olen väga usin kirikuskäija olnud aastatel kuni 2009. Kiriku kontekstidesse piiblis ja kristlikes ringkondades räägitakse ärkamisest, palju õnne. Sa, mida mina praegu pean silmas, ilmselt see on midagi muud, võib-olla sama asi. Aga natuke teise, teise alatooniga minu jaoks, kas ärkamine? Ma ise tuleb iseenda peale mõeldes? Tunnen tihtipeale, et sa magad, tähendab, inimene, et kui sa elad, näed seda, mis toimub ümberringi, sa arvad, et see ongi tõeline, see ongi reaalsus siis mida, mida rohkem mõtlen, seda rohkem ma saan aru, et see ei ole nii, kas võib kõlada kuidagi imelikult, eks ole aga tegelikult ma olen selles veendunud, et selle selle nähtava ja kuuldavad taga on midagi enamat, midagi suuremat ja midagi tõeliselt. Ja see tähendabki seda, et kus sa ühel hetkel kuidagi avastad seda, mis on selle taga selle taga, mida sa näed selle taga, mida sa suudad kuulda. Sest selle taga on seal suurt tõelisust, suure reaalsuse tähendabki seda, et kui sa ärkad sellest unest, kuidas seda teha ja see on igasuguseid tehnikaid, eks ole, on igasugused ained, mida kasutatakse, on igasugused muusikateraapiavorme või mingeid meditatsiooni vorme, igasuguseid koolitusi tehakse sel teemal. Kuidas nüüd ärgata sellest unest, mina räägin, sellest on. Ja mulle tundub, et kui ma telekat lahti, mis uudise sügissaade, poliitiline või majandusvõi nagu Unina see ei ole päris inimesed, ei ole sellised inimestega raha niimoodi elada. Ja samal ajal me ikkagi näeme 108 nagu juskui. Ükskõik mis uudistesaade on nagu maailma hädad peaks olema selle pealkiri, mitte aktuaalne kaamera, seal on maailma hädanna. Ja see tähendabki, et see on üks suur uni, üks suur vale. Kas pettuse, mis on siin, võib ka vandenõud teoreetikutest rääkida, aga ma pigem nagu seda seda ei, ei mõtleks, ma ütleks seda, et et see on inimkonna järgmine järgmine samm tärgata sellest ja mõista, mis tegelikult toimub. Tegelikult ongi kõik võimalik minu jaoks? Puht puht nüüd jällegi maiselt väga lihtsalt kirjeldades ma olen tähele pannud, et asjad, millest ma olen unistanud, mida ma olen väga palju mõelnud millele me oleme keskendunud oma mõtetes, oma oma unistustes, need on enamasti täide läinud enamasti saanud tõelisuseks. Kuidas seda põhjendada, et kas seda põhjendada sellega, et et lihtsalt mul on nii suur tahtejõud või? Ühe asja peale mõtlen ja hakkangi ise tegema seda, et tihtipeale see minu arust üldse ei sõltugi. See tähendab seda, et minu mõtet kuidagi loovad maailma see, millest ma mõtlen, see kas mingi energia suunamine kuhugi või ma tahaksingi seda mõista, päris täpselt ei saa aru või ei olegi sellele loengupidaja või mingisugune. Ma olen mingi mingisugusest asjast aru saanud ja mina muusikuna mulle tundub, et otse muusika väljendabki, need, need minu veendumuse kõige paremini pärast saab olla läbi muusika on seda parem isegi mul väljendada, kui rääkides võib tulla. Või siis korraga, et mängida, pille, siis rääkida seda juurde, seda ma olen ka teinud, enamasti. Mul on väga hea meel, et sa oled täna võtnudki pilli kaasa, et mis sa meile järgmiseks sealt välja võlud. See on kõige uuem lugu, mida ei olegi mina veel esitanud. Ja see on mõeldud niimoodi, et nordekontserdil on, see on see esimene lugu. Ma mõtlesin, et äkki oleks siis esmaettekanne, aga raadio kahe eetris on siis võimalik seda eelkuulata. Et enne enne kontserti veel nii et et tega ja loonime päriselt. Oled kui sa mõtled, et muusika, mis sinu jaoks on muusika, mis on muusika olemus, milles peitub muusika võluvägi. Ma olen veendunud, on see, tähendab mis on, mis on ka fakt. Fakt on see, et ma uskunud nähtamatu muusika nähtamatu ja ja nagu ma ennem rääkisin sellest ärkamisest või, või võltsreaalsusest ja päris reaalsusest, mulle tundub, et muusika väljendab seda, mis on päris reaalsus. Et see, mida me telekast näeme, seda, mis me ajalehtedest loeme, see, mis tihtipeale kuskil tänaval vastu tuleb, see isegi on vähem tõeline kui see, mis, mida muusika väljendab millegipärast. Kuidas kõlab, et võib vaielda vastu, võib mis iganes teha, eks ole. Ma millegipärast arvan seda, mida ma olen tähele pannud muusika. Muusika olemuse kohta on see, et ta muudab tegelikult ta muudab väga palju seda inimese enesetunnet. Sa oled ka tähele pandud. Muusika loob meeleolu. Ei usu, täiesti seadistada. Ja et sa paned ühe loo panteise looja, sinu kogu sinu olemus muutub selles, noh, üks asi on meeleolu, aga teine asi on see, et et võib ka iga rakuga tunda järsku seda, et sa oled teine inimene või päev on teine, kõik, kõik on teistmoodi, kas mingid mälestused, aga isegi mitte mälestada, täiesti uut muusikat panna? Mida sa ei ole veel kuulnud. Ja see muudab sinu, ma arvan isegi, et kui kuni raku rakutasandini välja ta võib seda teha. Praeguse võib nendele, kes ei tea, need, kes ei ole uurinud mingit teadust, asju ja et muusika mõjusid, see võib tunduda. Et mis asi see on, eks ole, mis mõttes, no ma kuulan, olgu, kontserdile meeldib, ei meeldi. Aga ma arvan, et seal on veel rohkem, sest helid on ju. No mis nad, võnked, eks ole, mingisugused kuni stringiteooria võib minna, eks ole, mis need stringid on ka ju justkui keeled mingid võlguvat osakesed kuskil ei tea kus, eks ole. Et mulle tundub, et muusika oma oma olemuses ulatub kuni meie eksistentsi juurteni kuskile väga sügavale väga sügavale kuskile sinna algusesse, et kust üldse kõik kõige tähtsam kõige tähtsamad küsimused on võimalik ära lahendada, ehk siis noh, kes sa oled, inimene, milleks see kõik maailmaline blablabla, et muusika võib ju aidata neid neid vastuseid otsida ja leida. Ja mida ma olen veel tähelepanud, et muusikat kirjutades sellest plaadist nimega prii lapse ilm algaski, see kus ma tundsin, et et vot nüüd on vaja sellist muusikat teha kuidagi nagu selliseid lugusid kirjutada. Et seda mängides tekib eriline seisund, tekib selline seisund, et sa ei taha seda lugu ära lõpetada, seda mängimast. Sa mängid ja mängid, sa võid, sa võtad tundide viisi mängida, niimoodi istuda, sa lühike, võib-olla loo jupp. Aga tekib mingisugust erilist heaolutunnet nagu joovastustunde isegi ennast siis kui sa oled armunud, midagi, midagi sarnast väga nagu inimene tunneb, et nüüd on ma ei tea, kuidas tõstetud sa oled just nagu armunud seisund ja siis ma arvan see kõige-kõige paremini. See võrdlus oleks kõige tähtsam mis toimub ja siis võtad sabas kinni selles kirja, siis on lugu valmis. Ja ma arvan, et kontserditel pärast juba muidugi kõik iga iga muusikas minuga mängib ta paneb ju enda enda poolt sinna oma asju, eks ole, oma oma pillimängu, oma mõtteid, oma mingisuguseid emotsioone, kõige seda siis seda tugevam see, see on. Paljud muusikud on ju öelnud, et kui nad mängivad või loovad heliloomet, siis nad tunnevad, et see muusika tuleb kuskilt mujalt kas ülevalt või mingist teisest kohast või justkui antakse, et kas sa oled sarnast tunnet tundnud. Kus see muusika ja helilooming siis tuleb. Tead mulle ei meeldi eesti keeles eesti keel, mulle väga meeldib, aga, aga eesti keeles üks sõna mulle üldse ei meeldi, siis on helilooja heliloojate liit, heliloojate ja kõik, tähendab helilooming minu arust kõik helid on olemas, et näiteks ma läksin jaani jaanipäeva öösel läksime Eveleniga jalutama, maal. Läksime, kuulasime, mis linnuhääled, mis mis noodid, mis meloodiad, mis rütmika, mis asi seal kõik on, millised tämbrid on olemas loodusest? Tegelikult, et linnainimene ei, võib-olla ei pannud tähele, ei teagi. Aga järsku sain aru tõesti, et kõik on olemas, kõik helid on olemas, ei ole võimalik luua helisid, ehk siis sa oled heli Loa inglise keeles kompooser, nagu kuidagi tehe varjundiga kampasid kokku kuidagi 100 kui arranžeerija, nagu nagu lilleseaded, lilled, paatne, kuidagi kimbon ja kuidagi, et ilus oleks, et ma arvan, et heliheli loomine ei ole õige, aga heli nagu seadmine oleks nagu parem. Et sa võtad helisid, mis on olemas. Sina oled looduse osa, selle maailma osahelid on, on osa ja sina lihtsalt saad neid kasutada patente ritta ütelda, okei, et see ketris seened, see kimp on seda värvi ja sa räägid nüüd vot sellest, see kõlab nüüd niimoodi, paned oma nimisõnal tegelikult ma ei tea, kas on see korrektne üldse vanimised. Aga kust tuleb, kelle nimi ma arvan, ma arvan, see on olemas ja see ongi see kõiksus seal, kus me oleme, et nimetage seda jumalaks, nimetage seda Universumiks kõiksuseks ma ei oska. Et mitte üheski keeles seda väljendada ja ma arvan, et see kõik on olemas, on vaja lihtsalt seda ära tunda, näiteks et minu tegevus on muusika, keegi teine tegeleb mingi mingisuguste muude asjadega samamoodi, mis on olemas. Keevitaja võtab mingit metalli, võtab mingisugust tööriist ja keevitab kokku samooniat, on olemas keegi, küsi aga kus sa võtsid selle keevitusmasina laene siin, eks ole. Aga kus sa sellised võtsin, noh, nad olid, noh. Võtsin. Aga kuidas see seisund siis on, kui toimub see komposiitori? See on eriline, aga mis ütleb, mis juhtub, kui inimesed armuvad, ütle mulle, kas oskad vastata või mis juhtub vastu ja mis samamoodi, et aga kust tuli see lugu, aga kust, kust tuli see armumine? Või mis selle esile kutsuda? Lihtsalt mess, lihtsalt nägu meeldib väga, lihtsalt naeratus meedias väga. Või lihtsalt juuksed on nii nii pikad, eks ole. Aga siis sa võid mitu aastat sa võid terve elu tänu sellele armumisele, vot nüüd on niimoodi, sul läheb, on, vaata kui tugev jõud selles on. Ja me võime rääkida mingi hormoonid, möllavad üks hormoon, teine hormoon, mis iganes, kõik teadlased kõik tõestavad, aga miks keegi ei teadnud täpselt? Samamoodi miks näiteks kui ma kuulasin aastal 2008 augustis Arvo Pärdi lugu füüral liine, olime Tartus kodus üksi pere üle kuskil ära siis ma olen kodus üksi, siis ma kuulasin. Siis ma sain aru, et midagi on totaalselt teisiti. Siis ma kuulasin, mitut päeva kuulasin, panin ühe loo niimoodi ja siis ma käisin kuskil poes Abeldunud tagasi, kas auru, kes ja sulle täiesti seletamatu? Kogemus või seisund, mis seal tekkis, eks ole ja kui hakata küsima helistada Arvo Pärdi seda, vabandust, kuidas sa tegid. Marata lihtsalt tuli, lihtsalt on selline lugu, et keegi ei tea, kus täpselt. Lihtsalt mina olen niimoodi mõjus, siis ma sain aru, okei, džäss on tore, kõik see on tore, aga on vaja otsida muusikat nootide taga. Eks muusika sisu kuskil nootide taga. See on ka väga-väga mind mõjutanud, see mõte on, ma ei tea, kas Arvo Pärdi mõtte minu arust oligi see kuskil, ma kuulsin tema filmis, mis ta rääkis. Ja seda ma olen püüdnud ka teha, näiteks ma olen praegu kitarri ära keeranud häälast. Ja niimoodi, et ma ei teaks, mida ma mängin. Et past saaksime anud, tajuda, kuulda või tunnetada. Mina kui niisugune muusikateoorias võib-olla liiga liiga tugev on ja mul on see hädavajalik olnud ühel hetkel. Et ma suudaksin otsida muusikat, selle teooria tagama, et mis, mis täpselt akord, mis täpselt, noot, mis täpselt. Helistik. Mida sa tead isegi? Praegu. Kas sa tunned vahel, et peale muusika juhib see mingisugune jõud, mida sa kirjeldasid sind ka väljaspool muusikat kindlust, mida sa oled kogenud, mis õudsam? Mis jõud seal sellena jällegi et. Ma ei kujutagi ette, mis asi see on näiteks, et kuidas kasvõi elementaarne asjad, kuidas kuidas. Kui ma olen 12 aastane, siis kukkus mulle pähe jalgpallivärav Screpisood minu elus, mis seal 12 aastasel lapsena? Siis ma muidugi, see oli väga tõsine episood nädal aega koomas. Arstid ütlesid, et nüüd on kõik, eks ole, selle inimesega võtke järgmine piltlikult öeldes. Et sellega on kõik. Aga siis juhtus nii, et ühesõnaga erinevatel põhjustel. Ars oli tuttav pea peaarst, eks ole, haiglas siis nõuti, et see inimene peab elama ja ja nüüd, et mis siis juhtus, et miks miks, miks ma pidin teist korda nagu siia sattuma juskui, sest ma olen ju ära väga pikalt nägin kõike need tunnelid valgust kuskil tunneli lõpus väga täpselt mäletan. No et mis seal siis on, et võib öelda, okei, ma käisin teispoolsusest tulnud tagasi, aga võib-olla ei käinud, võib-olla nägin und. On ju käidia, mis seal täpselt juhtus, mikspärast seda näiteks. Pärast seda, kui Tallinnas elasime aastal 2004 kolisime siit ära ja siis meil mitte mingisugust vahet, et kus elada. Praegu vahetasin teemad lihtsalt sama mõtte. Läksime kuskil maal elasime, eks ole, siis mõtlesime, okei, aga mis, mis nüüd, mis nüüd edasi? Mitte mingisugust. Nagu juhtimismingist, loogikat ei ole, elus, võiks Räpinasse minele, eks Rakvere võiks Peterburi võiks ükskõik kuhu Berliini võiks proovida koolidel, mingeid mingeid vahepeal. Järsku sattusime Tartus ja nüüd ma olen juba 11 aastat Tartus seal igast asju olen korda saatnud seal. Ja kõik see muusika on sellest mõjutatud seal küsimusega, miks see pidi juhtuma, vot anna andke sellele mingi mingisugune. Kas see on mõttejõud, kas juhtimine, kas jumal, kas on saatus? Ma ei tea, kuidas nimetada fakt on see, miski juhib, Need need protsesse, et millegipärast seda on vaja siis vaatata praegu kas või jällegi tulles Tartu teema vaadata, kui palju noori seal on muusikuid ja muusikahuvilisi džässiklubi juures juba juba viis aastat, eks ole seal palju seal kooli juures, kas inimesi on läbi käinud? Inimeste hulk, mis on sellest mõjutatud, on ikka päris suur arvestusega nagu sadades inimest 1000-st. Aga kui ma oleksin läinud seal Tartus lihtsalt oleks rabinlasele ei oleks juhtunud kui me niimoodi mõtet mitte ennast üle tähtsustada, lihtsalt, et kuidas ühe tunde või ühe mingisuguse mõttejõud muudab maailma. Puht materiaalselt mitte midagi, midagi esoteerilises seal on lihtsalt üks otsus. Ja kõik on täis. Tuleme korra tagasi selle kooma kogemuse juurde, et sa ütlesid, et mäletad väga täpselt praegugi veel seda nähtut, mis siis seitse päeva nädal aega olid 12 aastase poisina koomas. Äkki kirjelda natuke, noh, väga paljud inimesed ei, ei ole sellist või noh, ütleme enamus inimesi ei ole sellist kogemust omanud, et vähesed, kes on ja siis tagasi tuld, et nad kirjeldatud üsna sarnaselt seda, et äkki jagad meiega, et kuidas see välja nägi, mida sa nägid, mida sa kogesid, milline oli see nii-öelda hetk pärast tavateadvusest kuhugi tundmatusse astumist? Ma tean, et seal on niimoodi, et praegu mäletan ainult fakti, et nägin, sest ma mõtlesin, et nagu ma olin 15 või kuus teise, mõtlesin, nii et ma pean seda meelde jätma puhtpildina selleks, et pärast mäletada. Praegu tegelikult seda fakti ei mäleta, seda, seda pildi ennast mäletan ikka sedasama kuskilt tunnelid väga banaalselt kõlab kuskilt jalutad mööda seda nagu justkui natuke pimedad ja selle lõpus näed valgus need väga nagu õpikust praegu loetud, eks ole. Valgusesse, valguse poole ja valgusesse ja siis ma kirjutasin käsukse loo heledus lase peal Bergile selline natuke eesti keeles omamoodi. Plaadil prii lapse ilm oligi, täpselt sellest kogemusest oligi, rääkis sellest. Sest ma ju annan tõesti endale aru, et see kogemus on erakordne, et see ei ole nagu niimoodi igalühel ei anta. Ja ma ei tea, kuidas sa mind on mõjutanud, mõjutas kindlasti ka. Kui ma tagasi tulin, siis mulle tundus see magasena täiesti praegu, mäletan, ärkasin, mõtlesin, mingid juhtmed rippusid mingid mingid tilguti, mingid mis, mis värk on, pea valutab nagu selline? Imestasin, et ma mõtlesin, et ma olen oma toas kindlasti oma suvilas kuskil voodis, eks ole. Selgus, et ei ole ja selgus, et mingit arstid midagi alles on. Aga ega päris päris väike laps 12 aastane, mis ta, ta ei ole nii väike, aga selleks, et piisavalt suur, et, et mõista, et midagi juhtus, eks ole, siis jäi meelde. Nagu sellise episoodile vanemate väga palju pidid kannatama, muidugi, mis üle elase tegemata ainus poeg, eks ole nädal aega. Seal väga suur mure. Saate avapalaks kõlas sinu lugu, prii lapse ilm, mis on ka sinu esimese albumi nimi. Mis tähendus sellel sinu jaoks on, et mida see kujund endast kujutab, et kas hing soul või on see vaim spirit või millega selle prii lapse hinge puhul tegemist on? Kui me nüüd laiendame seda? Sama aeg kui sattusin Arvo Pärdist, eks ole vaimustusse, sedasama lugu sural imega kuulasin, kuulasin sama motiiv, mis kordub kaks nooti, mis on erinevad intervallidega sõna. Sain aru, et selles on mingi väga suur asi. Ja siis Ma hakkasin kuulama, Viktor Tsoi, eks ole, järsku avastasin kuskilt internetiavarustest tuletas mulle meelde mingit mingit lapsepõlva, mingit lapsepõlve asju, mida ma ei mäletanud. Ja ma arvan, et tänu sellele traumale ka ei mäletanud. Siis ma tõin Narvast isa juurest oma need pildialbumis, vanad, vaatasin neid siis. Ma nutsin, ma nutsin mitu nädalat, nutsin niimoodi perioodid ja seepärast, et ilmselt tuli mingi mingisugune asi meelde mingid mingid asjad, mingid oma oma päritolu, oma oma juurte kohta, oma lapsepõlve kohta mingid asjad, mis nii väga olulised nagu räägitakse, eks ole. Kus su juured on lapsepõlves ja kõik. Ilmselt osa sellest oli ära lõigatud kuidagi või nagu unustatud, eks ole, tuli meelde. Siis hakkasin mõtlema, aga miks lapsepõlv on nii oluline? Et mis seal siis nii väga olulist on, et okei, üks periood, tänapäeval lapsed veedavad lapsed kuskil juba Youtube'is või Facebookis, et mis selles siis nii erilist on, eks ole? Selles ajas. Ja siis ma lugesin Tommy Helsteni raamatuid, kus ta rääkis sisemisest lapsest kontaktis sellega ja siis ma saingi aru, et tõesti, et selleks, et sa oleksid suure inimesena oleksid elujuurena, oleksid oleksid mitte täiuslikud, nagu suudaksid täisväärtuslikult elada, elada täiega, sa pead oma sisemise lapsega saama kontakte sellega, kes sinu sees piltlikult öeldes elab. Ja sellest tuligi see prii lapse ilm. Ja veendumus, kus sellega, et lapsed näevad maailma päriselt mingi mingi vanuseni ja ma arvan, et see ongi see, see, miks, miks see nii oluline on. Et kui sa sünnid hakkab maailma tajuma kuskil kogema, ma arvan, et mingi vanuseni ei saa kuidagi seda seda kogenud nii nagu ta tegelikult on. Siis hakatakse sind väänama kuskil, kas lasteaed seal mingit kasvatajat, kas koolgas mingi ülikool, mis iganes vanemad hakkavad nurga panna? No mis, mis ei ole ka halb, on aga lihtsalt. Et, et justkui sa hakatakse sind kuidagi purki suruma kuskile raamidesse siis sa ei näe enam, öeldakse, näete, et see on õige, see on vale. See on meie omas, nende omas on vaenlane, sõber ja nii edasi, et kuni selleni sa oled, vabane tõeliselt. Selles ongi see prii lapse ilma. Kontseptsioon nagu unistus või uulime samal ajal vägagi reaalne. Sisesisemisel tasandil on 100-ga ränne. Kas sa praegu tunned, et sa oled oma sisemise lapsega? Taktis ma, ma tunnen seda palju rohkem kui jah, kuna kunagi varem, ehk siis ma rõõmustan, sest ma olen lapse moodi rõõmus. Ma ei keela endale, kui ma kurvastanud, sest ma olen lapse kurb kas või emotsioonidest, kui rääkida. Ja, aga selline selline vabadus sõrme nagu täiuslik vabadus on minu minu ideaal, ma arvan, mille poole peaks püüdlema. Ja kui see muusika aitab kuidagi seda seda lõhna ära tunda, siis on mul hea meel. Vähemalt mulle endale tundub, et see lugu väga-väga-väga viib sinna. Kusjuures see oli ka üks, üks episood sõitsin oma endise õpilasega autoga. Plaat ei olnud veel valmis, prii lapse ilm ei olnud veel valmis. Ja mul oli lihtsalt plaat musta materjalile, kas panin sa lugu? Ta ei teadnud mitte midagi, ei sellist mõistes prii lapse ilm ei teemast, ei muusikast, kes mängib mitte midagi. Ma ütlesin, näed, käisime stuudios, on uus lugu. Kuula ja ütled, mis emotsioon sul tekib. Täiesti null, sest ta kuulasedes, nii saame seal niimoodi, et lähed. On põldsäästja roheline, eks ole, siis läheb kuidagi niimoodi nagu ääretu taevas on siiani, siis sa sirutad, käed taeva poole, vaatad, eks ole. Lise, seal on emotsioone, siis ma kuulasin, siis mõtlesin, et see on uskumatu, sest samal ajal event tegi selle plaadi kujunduse juba kus sedalaadi kujundas, vaadata, seal ei ole seda inimest, aga sa täpselt sedasama foto, mida see inimene kirjeldas, kes ei teadnud mitte midagi sellest. Millal see kujundus võiks olla plaadi pealkiri? See oli jällegi mingi müstiline kogemus, ma saan aru, kee, järelikult mul on lihtsalt praegu kinnitatakse, et ma olen õigel teel. Aga mis on tõeline vabadus? Tõeline vabadus on sisemine vabadus, eks ole selline hingevabadus vabadust teha, elada nii nagu sa pead õigeks, on seda väga raske. Jaan Poska Gümnaasiumi lastele rääkimas. Vabariigi aastapäeva puhul kutsuti kõnelema Tartus suhteliselt, millest ma räägin. Nagu selline vabariigi aastapäev, eks ole, president kutsus, ma loobusin sel aastal, mõtlesin, okei, aga miks sa just filosoofilistel põhjustel mulle tundus, et see fookus on kuskil väga valesti kohas, et ikkagi see nii pühapäev eestlastele, Eesti inimestele keskendutakse, et mis kleit kellelgi seljas, et kuidas keegi naeratuse, Facebooki paat. Et siuke nagu eputamine ja mulle tundus, et sa, et ma nagu ei taha eputada sel päeval ma tahan olla kuidagi lihtsalt inimeste juures selliste juures nagu ma ise olen, sellepärast läksin mina, Jaan Poska Gümnaasiumi lasteaiaga. Aga teema huvitav jaa, et seal samal päeval tundus mulle, et ma peangi rääkima vabadusest, mitte poliitilisest, sest see on nagunii selge, eks ole, et meil see on ja see on väga-väga tähtis. Aga just sellest, et mis see, mis see vabadus tegelikult tähendab millest algab vaba ühiskond, mis mõttes, et me saame siin unistada ja muunis kuidagi täide viia ja loota ja siis saadab maitsta oma oma unistuste vilju. Tegude vilju tähendabki, et see kõik algab sellest, et sa sisemised oled vaba, sa saad aru, kes sa oled tegelikult, milleks sa sündisid, mis sinu eesmärk, mis on ülesanded, on siis sa pead olema vaba, sisemised, teine, teine küsimus, et kas reaalsus, kas kogu see tänapäeva majandusmudel, poliitiline mudel, kas kõik need jälgimised Facebookis kas see kõik tegelikult võimaldab sul olla olla vaba, see on juba teine küsimus. Aga, aga ilmasele sisemise vabaduses ilma selle esimese tingimused ei ole võimalik, et sa üldsegi, et see ühiskond võiks, võiks vabaks saada ühel hetkel. Ma arvan, et see on nii. Kas sa oled jõudnud taipamiseni, et kes sa oled ja milleks sa siin oled? Tead, ma arvan, et kui niimoodi küsid, siis valan sinu sõpradega, arutan sellel teemal, et on sihuksed, küsimused olemas, mis on iseenesest suuremad kui ükskõik mis vastus sellega. Samalaadne küsimus, et kes on jumal? Et see nii suur küsimuses nii tähtis küsimus ja väga tähtis on sellega tegelenud. Väga tahtsin arutada, otsida, lugeda, vaielda, sel teemal, otsida jumala väga tähtis. Aga vastata sellele küsimusele, et jumal on Jeesus Kristus, suri või jumal on see vanamees, kes istub pilvel või jumal on see, kes igasugune vastus vähendab jumala olemust. Vähendab üldse selle küsimuse kaalusel juhus, aga mis on armastus, mis asi on armastustunne või kõik see on, järsku on nii väike on et kui sa saad aru, et armastus on nii suur, et sellest ei ole võimalik rääkida ja ei ole võimalik vasta küsimusele, kes sa oled. Sellepärast ma, kas sa oled triloogiat testplaati, niimoodi nimetasin, kes sa oled, et see muusika peaks aitama inimestel selle küsimusega tegelema, aga isegi seda küsimärki seal ei ole selle lause mõtet, kui sa, ta nagu justkui on küsimusi, samal ajal ta ei ole, ei ole vastamiseks. Selleks, et küsida. Saatele hallo kosmos on külas muusik ja müstik kolleeg Pissarenko, räägime erinevatest teemadest, mille peale sa oled oma elus mõtisklenud ja sa mainisid enne ka, et tegelesid mingil hetkel kuskil 10 aastat aktiivselt kristlusega. Et mulle meeldis väga see, mis sa ükskord ühes vestluses ütlesid, et lugesime õhtuti naisega teineteisele kristlikke tekste ja teos ei olnud, et see on. Ja see on tõesti väga ilus. Et arvad, kas said sellest kogemusest siis mingi sellise suure mõjutuse või mis oli see sild või siis päästik, mis siis selle teemavaldkonna suunas nagu sind avas või lahti lükkas, et, et hakkasid sellega tegelema, hakkasid uurima. Tead, seal selles küsimuses on, on jällegi nii palju rääkida võib mitu tundi, eks ole, seda kõike käel läbi läbi läbi arutada, sellepärast et et jällegi väga suur küsimusena. Lühidalt oli üks väga müstiline kogemus minu jaoks siis kui ma kolisin Tartusse, saime ühe mehega tuttavaks, kes olid ka muusika tudengi, kes oli ühes Läti vabakoguduses aktiivne liige, siis me rääkisime, rääkisime, siis tekkis mingisugune kogemus, mingisugune ma praegu ei mäleta täpselt, olid mingid pisarad ja, ja mingid üleloomulikult tundmused. Siis ma sain aru, et see, millesse mees räägib, on tõeline, mulle tundus, eks ole, siis ma hakkasin selle temaga tegelema. Ja tõesti 10 aastat umbes, käisin erinevates kirikutes nii elus sõna, luteri kirikus olen väga pikalt, siis lõpus olin katoliku kirikus. No vot, ma ei tea, kuidas Kadri suhtub, et mis mõttes olid minu arust katoliku kirikus ei saa mitte olla, et kas sa ükskord oled siis keegi sind välja sealt ei kirjutanud. Kõige sor tõendid ei anna, et et nüüd oled vaba. Ma arvan, et see on päris karm, aga ma ise ise arvan, et see on mulle väga palju andnud. Sest seega kirikus ma arvan, iseenesest ei ole mitte midagi valesti. Peale selle, milliseks inimesed on nii seal seda struktuuri teinud. Teema ei ole üldse valasemis, Kristus rääkis, ei ole üldse vale, seal ei ole mitte ühtegi valedesse. On olemas valet interpretatsioonis, vale vale valestimõistmised, pluss võimuiha, eks ole. Igasugused poliitilised mängud, mis on kirikus teenus, mis tänaseks on, selleks on väga lihtne. Sigeda, kui sa oled ikkagi kiriku juht, keskajalisusega kõva mees, kõvem mees, kui mingit saare näiteks on. Ja ma arvan, et vot need aspektid on teinud kirikust mingisugust organisatsiooni, mis täidab mingisugust ühiskondlikku rolli, omab kinnisvara, teeb äritehinguid, seal mängib võimumänge, tegeleb haridusega, tähendab, see ei ole üldse see, millest rääkis, kristus. Ei ole see, mis piiblis kiirem pill nagu ajalooraamat, ühtepidi üha rahva ajalugu, teisest küljest on ta nagu pärimus. Selline vaimne kirjandus on, et kui seda nüüd lugeda ja mõista, ma arvan, et see on väga kasulik siiamaani aru saanud. Aga mis ei ole kasulik, arvan mina, on see, et kirik surub inimest purki. Samamoodi nagu ükskõik mis muu organisatsioon, näiteks pank surub inimest kuskil orjusesse, eks ole. Või mingisugused muud nähtused, mis elus on kirikond lihtsalt üks nendest nagu totalitaarne võim näiteks surub inimest purgi, eks ole, ütleb, et sa tohid, meetod selle riigi piires olla üle piiride minna, kirik samamoodi ütleb, et vot need asjad õige, aga see on vale. Sest me nii harva, eks ole, see ei ole mitte kuidagi inimese vabadusega seotud. Kuidas sa piiblit ja kristlikke tekste loed, et kuidas sa neid metafoore avad, kujundeid tõlgendad ja seda sümbolistliku keelt loed? No oleneb, mis, millest me räägime, on nii pikad tekstid vähemalt see ju sama mõte, mis ma panin oma peal oma oma nime selle alla, eks ole, ütlesin, et, et kui sa ükskord päriselt ärkad, siis taipad, et kõik on võimalik. See on eesti keeles. Oleg Pissarenko panin alla, tegelikult, mida Kristus rääkis, ta rääkis ju seda, et kui sul oleks usku nagu sinepiseemne suurune, eks ole, sa suudaksid öelda sellele mäele tõstjana mine sinna ja ta teeks seda on, ja see on täiesti reaalne, lihtsalt on, on inimesed, kes seda valdavad, seda tehnikat, kes on seda nuppu avastanud endas sees, kuskil, eks ole, ja on inimesed, kes ei valdastatav, kes ei usu, kui ei usu, siis ei juhtu, kui usutus, siis pead lihtsalt olema veendunud ja seda tehnikat äraõppimine nii-öelda. Samamoodi nagu muusika mõjutab samuti ka mõte võib-olla tõesti, et ma praegu mõtlesin, et näete sinu kõrvaklapid, eks ole, et ma tahan, et need nüüd tõuseks õhku. Jah, seda ma ei taha. Sellepärast. Aga ma arvan, et kui ma selle nupu nüüd üles otsiksin, eks ole siis suudaksime asju liigutada sisuliselt, noh, seda ei olegi vaja otseselt, mida on vaja. Ma arvan, et vaata, kuidas, kui ma siit edasi juba räägime, mis ma saate alguses, ma püüdsin öelda. Mis mõttes päris reaalsus on selle nähtava taga, sellest on ju mitmed inimesed rääkinud müstikud, kirjanikud, filosoofid on rääkinud sellest. Aga Ma iga päevaga samamoodi tajun seda rohkem ja ma ei oska seda eesti keeles või muus keeles, ma ei oska seda väljendada. Saad aru, see on nagu selline väga, väga imelik, kuidagi. Seisund, et ma saan aru, et see, mis minuga praegu toimub, see ei ole nii see, mis sa nende inimestega praegu toimub, see pilt, mida praegu ei ole, võib öelda, et oleksid hulluks minemas, aga tegelikult siin ei ole hullus, aga ei ole pistmist, lihtsalt, on mingisugune äratundmine, et midagi on teisiti, midagi enamat ei ole, nii et see on vot, näed et me oleme õppinud oma silmadega tõlgendama, et see on minu käsi, eks ole. See on viis sõrme, kõik nahk on peale. Tegelik maailm on hoopiski laiematesse hoopiski kuidagi avaram ja teistsugusem. Ja me oleme selles oma meelde vanglas, eks ole, sellest on räägitud, palju õnne tellita, haige on sellest kirjutanud igasugused vandenõuteoreetikud ja niisama targad mehed. Ja ka budistid, oleme oma viie meele maailmas, oleme oma meele kujutletud maailmas. Just täpselt et olengi sellest selles rohkem kui veendunud, et aga vaata, millega inimesed tegelevad. Tuli mees, tuli Kristus, Jeesus, eks ole, nimetati teda niimoodi rääkis asjadest ja inimesed, selle asemel, et, et võtta ja proovida, mõista ja elada. Nende asjade järgi hakkasid hoopiski looma mingisuguseid. Inkvisitsiooni kitarristide. Noh, seda kõike kurvamise. Sellepärast ma ütlengi, et inimkonna järgmine samm ongi mõista, mis tegelikult toimub, noh, mis on päriselt. Aga mis on päriselt, ma tahan ka teada, mis on pere, ma tahangi, et selle kontserdikogemus olekski võib-olla nagu pisikene sammukene kuskile lähemale sinna. Ma loodan, ise ei saa seda lubada mitte kellelegi, aga ma, ma ise loodan seda, sest ma annan kõik selleks teinud, et see muusika aitaks selle teemaga tegeleda, eks. Eks muusika oleks nagu lisa kanale kuskile sinnapoole. Sest ma arvan, et ei ole mitte ühtegi olulisemat teemat, kui see ei ole mitte ühtegi ärkamine ja mitte ühtegi olulisemad teemad kui see, et püüda mõista, mis, mis, mis tegelikult, mis päriselt toimub meiega, kes me päriselt oleme, mis asi on päris? Päris reaalsus, eks ole. Et ei olegi, aga kõige tähtsam on see, mis meie lastest saab, mis meie riigist saab, mis meie rahakotist saab. Ma arvan, et need on nagunii teise tasandi üldse küsimus, et juba siis on, et kui sa taipad, et kõik on võimalik, Hannes, taipad, et selle nähtava jah, pumbatava ja, ja kuuldavalt taga on midagi enamat, kus sa sellega saad kontakti, saad kõike mõjutada, saad, noh see ongi see jumalik aspekt, ma arvan, siis sa oledki nagu jumal. Et sa saad aru, et okei seal, et see on üks, nagu öeldakse, ka hologramm. Okei, Solases hologramm. Teisiti seda seda nimetada on ja ma arvan tõesti, et kõige olulisem, sellepärast ma nimetan seda päriselt, et mulle meeldivad päris asjad, tegelikult mulle meeldib päris toit, päris inimesed. Räägime natukene veel kristluse teemast, et kui sa oled sellega nii kaua tegelenud üle 10 aasta süvenenult ja, ja noh, muidugi veel sinna peale, et millised on olnud sinu jaoks kõige suuremad taipamised just sealt kontekstist tulenevalt. Tead, ma olen nii palju igasuguseid hästi kristlikku kirjandust lugenud on ja ja tänaseks ma isegi ei mäleta, et mis on kristlik, mis ei ole kriislikesest pärast sadama aru, kas on veel palju asju taipamist ja noh, ilmselt kõige suurem ja kõige olulisem taipamine, et on midagi suuremat kui sina. Et on olemas sinust midagi suuremad. Näiteks üks taipamine, mis on väga oluline, et palve kui selline palvel on, on jõud, on ja see on ka ma arvan, siin ei ole mitte midagi jällegi ebaloogilist, et kui me teame, et oma mõtteenergia oma oma soovide ja unistuste energiaga on võimalik mõjutada mateeriat järelikult palve abil on võimalik toidu teha näiteks puhtaks, kui toit on pesemata, nägimegi mitte väga puhas, kui inimesed palvetavad uskudes, siis võib puhtaks saada, ma täitsa usun seda. Ta lihtsalt, et kas selle minu mõtte kõrvale võiks kirjutada hulluks läinud kristlane või või saab öelda, et inimene kes on natuke rohkem tegelenud teadusartiklid, aga eks ole, viimasel ajal. Ja selle põhjal Ma tahaks teada sellist asja ka, et mis lugu see Jeesuse lugu sinu meelest tegelikult on oma, ütleme metaolemuselt oma selliselt suurelt laialt tähenduselt, mitte lihtsalt see piiblilugu, see stoori, eks. No ma arvan, et Jeesus on päris inimene alandab päris prii laps isenesest. Minu mõistes võiks niimoodi öelda, et ilmselt ma ise arvan, et ta püüdis rääkida inimestele selles, et kuidas peaks elama, kuidas oleks õige noh, kuidas on võimalik olla vaba ehk siis mitte vihata, eks ole. Ja nii edasi, aidata vaeseid ja kõik see, seda uskuda, tehtud asju siis samamoodi mõttejõud millega saab kõike kuni mägedel liigutamiseni, ta rääkis ju. Ma arvan, et kui inimkond ühel hetkel astub seda järgmist sammu taipab ära ja meie kõik hakkame aru saama, mis, mis selle mateeria taga tegelikult toimub, siis me saame aru, okei, tõest juba Kristus rääkis, aga me 2000 aastat hiljem hakkasime taipama. Natuke läks aega, ma arvan, et ta rääkis asjadest, mis on kõige tähtsamad, mis on päris asjad ja inimesed on seda kahjuks pööranud. Jällegi, nagu ma ennem rääkisin, eks ole. Me ei taha tegelikult, et see minu jutt kõlaks kuidagi kiriku kriitikana liigselt on ja tegelikult ega mul on väga palju sõpru, kes on kirikutes ja ma ei taha, et need inimesed kuidagi halvasti ennast tunneks. Midagi nüüd nagu süüdistan kedagi, see on minu subjektiivne, väga inimlik arvamus, lihtsalt. Ma olen sellest nii palju olnud. Kolleeg räägime natukene veel Jeesusest, et see on selline põnev teema, millest tegelikult saab väga palju sügavamale minna, kui võtta seda sellist sümboolset kujundlikku lugu, et mitte lihtsalt ühe mehe lugu. Mis sa arvad, et kui selline inimene nagu Jeesus sünniks näiteks tänapäeval kui realistlik see oleks, et meie, tänapäeva maailmas, meie ühiskonnas, meie infoühiskonnas info maailmas keegi üldse sellist tegelast nagu Jeesus kuulda võtaks? Fantaseerime? Kas ma eksin, kui ma ütlen, et igasugused jestuseid on ju tekkinud viimasel ajal päris palju? Ma ei tea, kas sa arvad, et noh, sellised nagu lihtsalt maailm on nii palju suurem, kui ta tol korral oli? Puht inimeste arv, anna inimeste hulk, teine infohulk on hoopis muide, tol hetkel oli see mingisugune üks mees, kes oli hulljulge, nagu julges, sellele süsteem ei ole kuidagi nagu otse näkku öelda, et kuulge, te olete kõik, vot sellised, eks ole, ja ma arvan, et hoopiski need vaesed ja pesemata inimesed võib-olla on tõele lähemal kui teie, eks ole, need õiged ja õilsad, eks ole, hästi söönud ja nii edasi. Eks ole, aga tänapäeval ju igasugused need baskid imesid Venemaa avarustesse üks tegelane ja just lapsed, eks ole, siis Eestis siin on mõned sellised nagu usun liidri kaliibriga mehed, eks ole, et ma arvan tassi nagu, kui nähtus on seesama, lihtsalt nagu sellise kaliibriga enam ei saavuta. Sest noh, samamoodi nagu kui seda muusikas üle tuua näiteks nõukogude estraad Tõnis Mägi või Jaak Joala näiteks oli üks või kaks meest, sest lihtsalt teisi väga palju ei olnud noh, lihtsalt ei pääsenud. Kus tänapäeval vaata testi laul, vaata mingisuguseid superstaarisaade kõik on justkui väga häid lauljaid on ju väga palju nagu justkui justkui väga häid, eks ole, no kuigi tõeliselt häid ei ole nii palju, aga siukseid häid laule seal väga palju. Ja juba nagu seda kaliiber, et sa ei saavuta. Sa ei saa olla selline noh, nagu ainus Jeesus, nagu tol ajal oli kindlasti midagi enneolematut. Tänapäeval on väiksed Jeesuse, et ma arvan, thermandes, Räägime natukene ka reaalsusest ja võib-olla ka natukene sürreaalsusest, et miks me siin oleme, mida me siin teeme, mis on selle kõige mõte? Inimkond ja planeet maa. Ta kirjutas sihukese loo, ka tõelisus on selle nimi reality enne kas ma kordan ennast, aga veel kord ütlen, et see, mis on see, mida me näeme, on see, mida ma hääletuslanna telekas kuulamas, see ei ole tõeline tegelik asi on hoopis. Ma ei teagi, kas äkki on ilusama, äkki on õigem sõna lihtsalt ta naguniivõrd, teisalt tasandi informatsioon ka meie jaoks praegu ei oska mitte midagi sellega peale hakata, kui ma saaks teada, ega Jeesus rääkis samades asjades, et kui ma ütleksin teile mis ma ei mäleta, kuidas need laused olid. Et kui ma ütleksin teile midagi isa kohta, aga ei mõistaks seda lihtsalt ei suudaks seda mõista ja ma arvan siiamaani kassas hiljem. Egas aeg on ka suhteline ja ma arvan, et see 2000 astudes suvaline ühik tegeleb, ma ei tea, mis tegelikult noh, selles päris reaalsus tähendab, pole tähendab mitte midagi, lihtsalt mingi millimeeter, eks ole. Et tegelikult ma ei olegi veel suutelised seda mõistma. Ei saagi me aru, mis on planeed üldse. Vatakud jällegi haigi raamatut lugesin, väga huvitav, ma ei tea, kus ta on ise seda informatsiooni kraapinud tuleb Eestisse ja novembris ja siis ma nägin, ma kindlasti lähen. Et võib öelda, hull võib öelda, et no nii üle üle keeranud vinti ei anna see vaata kui palju fakte, millest on rääkinud, kui palju fakte osutavad nagu tõelisus, eks ole, igasugust pédophilie kohta, mida ta rääkinud seal inglise ladvikus, saad aru, see lihtsalt loed seda lugeda, seda väga vastik lugeda. Ja siis, kui sa uudistesse järsku loetad mainstream ajakirjandus hakkab nendest faktidest juba rääkima, nagu tegelikult saksa Rasama, okei et see mees rääkiski väga vastu, kus asjadest annetan suures osas, kui mitte 100 protsenti on, on tõde, eks ole ja siis hakkad mõtlema kuule, aga äkki tegelikult ka see, mis ta rääkis kõige nendest muudest asjadest okkad tõdekas, osaliselt või päriseks, siis hakkab see kuplialune koht hakkab kas keema või üle kuumenema või siis paika loksuma. Ja siis mõtlesingi tõstet, kui vaata, kui see, et ma näen sind, on. Mulle meeldib see pilt, aga samal ajal mõtet, et see on minu silmad, monokaks üks silma, on mul siin on Nad on, kui ma silma vaataksin, mis asja silm on, kuidas on üle noh, mingi sihuke asi, mulle on antud niisugune asi, kus seda ei oleks, siis ma ei näeks mitte kunagi näeks oma oma naist, oma last, ma ei näeks seda päiksetõusumäeks tarrima, ei näeks mikrofon mitte midagi, mis nendes silmades tegelikult toimub on ja kuidas meie reaalsus, milles oleks, kui meil lihtsalt ei näeks mitte keegi. Et see oleks hoopis teine maailm. Meil tegelikult ei olekski vajadust värvida midagi, midagi kuskil võib-olla ehitada oleks vaja selleks, et me saaks nagu soojas olla. Aga kus sa lihtsalt silmad ära võtta, väga lihtsalt organud. Need inimesed, kes on pimedad, on sündinud, võib-olla nemad nemad võib-olla kuidagi nagu, kuigi see on justkui ebanormaalne on, et see on nagu, et kui kõik oleks selline, kui maailm oleks niimoodi, et ei oleks vaja mitte midagi näha seda vaata, kui teisiti oleks. No aga seda me saamegi laiendada sedasama sinu eelpool räägitud ärkamise jutu peale, et praegu võib-olla enamus seal ei olegi silmi, et selleks, et aru saada, mis mängus, mida me mängime, kes me oleme, ongi meil neidsamu silmi vaja siis avada või lahti teha või üles ärgata, et ütleme, kui maailm magab, siis siis see ongi nagu normaalsus ja need vähesed, kes siis ärkavad ja midagi muud märkavad. Neid peetakse siis nopped. Aga võib-olla ka jah, jah. No lihtsalt selline mõte, mul tekkis sinu selle jaamade nägemise ja reaalsuse kujundi peale. Aga kui palju sul endal on selliseid isiklikke võib olla ebatavalisi või natuke üleloomulike või müstilisi kogemusi selle nähtamatu maailmaga sellega, mis jääb selle argiteadvuse argitasandi argireaalsuse loori taha. Tead, mul on niisugune naine kes võib-olla isegi suurem müstiku, mina, Evelin, eks ole. Evelyn näeb väga huvitavaid unenägusid, et mina näen harva laen küll näiteks ma hiljuti nägin, et unes, et mul olid kõrvarõngad ja ma arvan, et ma ostan endale kõrvarõngad, hakkan kandma kõik, nägin une. Aga tegelikult ma näen harva, Evelin näeb väga huvitavad unenäolised ja siis ta räägib nüüd hommikuti ja minu jaoks on, see on otsene kontakt. Ma ei tea, millega teispoolsus või kolmandapoolsus, mis iganes, et et mingisuguse, selle tõelise reaalsusega kus on tulnud sellist informatsiooni, sellist infot, mida isegi kui praegu hakata rääkima, siis on ikkagi tõeliselt ulme ja seal on olnud inspiratsioon lugude kirjutamiseks, näiteks minu jaoks. Üks unenägu oli, kui ma väga lühidalt ja mitte väga täpselt suudame praegu üle rääkida. Et Evelin siis oli kuskil ruumis ja oli keegi, kes rääkis Juss, näed. Et kõik, mis on olemas, on null. Inimene aga suudab mõista üks kuni üheksa, kui ma õigesti mäletan, üks kuni üheksa 10-st edasi, mida rohkem 10-st edasi, seda väiksemateks osadeks on nulli jaotatud. Aga kõik, mis on, on null vaat seal võib veel täpsustada, evelini helistada, et mis, mis tegelikult seal jutt oli. Ma kirjutasin loo, kõik, see oli täpselt sellest unenäost, eks ole. Sest vaata, kui huvitav, et selgus, et suuremat numbrit, mida rohkem mida suurem number, seda väiksemateks osadeks on mul jaotatud hoopiski. Siuke unenägu ja mõtlesime, et aga inimesed on, on piiratud, suudavad mõista ainult üks kuni üheksa. Palun, seal on veel väga huvitavaid aspekte, oli selle suunas, praegu ei mäleta, väga täpselt. Siis kui sa näe, siukest asja unes ärgata, hakkad rääkima siis järsku hakkad aru saama, okei. Aga midagi on siin veel veel palju enamat, eks ole, millest ma lihtsalt meile räägitakse mingist numbrites nullist üks kuni üheksa mingid matemaatika, eks ole, mis justkui on väga reaalne tagasi olen pragmaatiline, mingid numbrid on, mis räägivad meie olemuse kohta piltlikult kuidagi piltliku sellises keeles sümbolite keeles midagi väga suurt, mida ma jällegi ei mõista. Kust sa veel peale Evelini unenägude inspiratsiooni ammutad? Kogu elu on, on, on üks suurem inspiratsioon, et sa elad ja vahepeal koge vahepeal kohtud kellegagi sattu tuttavaks mingi uue inimesega ja tema kaudu tuleb jällegi, et minu jaoks ei olegi nagu sellist võib-olla suurt vahet, et kas on nagu loomulik ja üleloomulik minu jaoks see kõik on tervik, noh lihtsalt, et, et kui palju sa oled kontaktis sellega, mis mida peetakse üleloomulikuks, see on ainuke ainuke küsimus. Ma arvan, et lõpuks ikkagi kõik on üks, et sa võid ju vaadata seda maja näiteks mõista järsku midagi sellist kogeda midagi väga üleloomulikkuse raadiomaja aknast, eks ole. Me olemegi väga veidraid asju kogenud, mõistnud, mõelnud, mul ongi see muusika kirjutamine, on, on see väljund, kus ma mida ma olen kas läbi elanud, kas mõelnud, lugenud kõik, panen sellesse muusikasse muidu maalikunstnik maaliks, kirjanik kirjutaks? Keegi teine, võib-olla ehitaja ehitaks midagi ilusad, eks ole. Räägime natukene meie kodumaast ja kodust maast. Et nii Eestimaast kui tegelikult ka kogu planeedist, et kui sa vaatad tänast päeva suures pildis, siis mis sind tänases maailmas teeb murelikuks ja kurvaks ja mis sind rõõmustab ja mis vaimustab? Et kui sa tood välja sellised duaalse maailmapoolused Kõige rohkem kurvastab ma arvan, et nagu vaid kõigi, võib-olla selline nagu vägivald ja ebaõiglus on. Aga millegipärast ma olen eriti kurb, et inimesed ei mõista, et kus, kui inimene ütleb, et ta ei söö liha siis see ei tähenda seda, et sa oled mingi mingi endas, palju arvab, mingeid tõusid, mingi rikas inimene, eks ole, linnas kuskilt, kes saab endale lubada taimetoitu, eks ole. Ma arvan, et kui ma kõik mõistaksime, et loomad ei ole mitte kuidagi meist halvemad, kehvemad et nad ei ole mitte milleski süüdi ja nad ei ole selleks olemas, et neid tappa. Käisin Moskvas ühel päeval päris mitu aastat tagasi. Rauniga jalutasime mööda, me oleme mingi kontsert sellest mööda seda tänavat jalutasime, kus on Eesti saatkonda, sest ta oli niisugune mõte. Lugesime, et Raunost siis Endel hotdogi meie suusa või kebabi, kus oli 100 grammi liha, oli umbes 100 grammi. Siis mõtlesin, et Moskvas on 20 miljonit inimest. Mitteametlikult, eks ole. Ametnikud on 10 miljonit, siis võtad 100 grammi, igaüks keskmiselt sööki 100 grammi päevas, mõni sööb sealpool kilo, eks mõni see võib olla. Et siis arvutad. Päris teeb, teeb üks miljon kilo päevas. Kas 1000 tonni liha päevas, et Moskva elanikud saaksid liha ainult ma saan väga tagasihoidlikud, tegelikult rohkem. Sest nii elanikkonna ja vaata, kui palju inimesi elab Marmast. Sa kujuta ette need loomi, kuidas neid peetakse, kuidas need, kuidas need kohaldatakse, kuidas mingi kanadel näiteks lõigatakse nokad ära, et nad teineteisest ära ei vigastaks transpordi ajal seda ja mis iganes, eks ole, toimub. Sest ma läksin kaubamajja, ükskord vaatasin sihukeste siuksed episoodiks, mees, hästi, suur, hästi paks mees. Skooli suvine päev seisis lihaleti juures, higi voolas niimoodi, näost punane, sest ta, aitäh, palun kaks kilo sardelle, eks, ja siis oli müüja oli ka hästi suur ka näost punane ka higi voolas Easuste lühikest sõrmede käsukest täiesti paksude kätega. Kas võtmansortelles? Nii rõve, jumal küll. Ma ei tea, miks ma seda eetris räägin, aga lihtsalt mul tekkis. Järsku ma sain aru. Sõbrad me olemas, nagu sead on, on, on nagu liiga Ebaõiglane sigade suhtes, eks ole öelda sead Me oleme jõhkardid, mõlemad mõrvarid. Me oleme mingisugused nagu ainult enda peale mõtlema, mingisugused ongi mõrvarid, on õige öelda, tapame loomi, arvates selleks, et ellu jääda. Samal ajal kõik ammu. Et on võimalik süüa, on võimalik elada ka nii, et see ei ole üldse kallim seal üldse mingit trend ei ole, mitte mingisugune, ma ei tea, kelle väljamõeldud on olemas tasakaalustatud taimetoit, inimene ei pea tapma selleks, et ellu jääda. Aga me siiamaani koolides näiteks, kus sa lähed näiteks laps käib koolis. Kui ta läheb sinna, jätab, kulgevad taimetoidu, ei saa. Sa pead sööma sõdažnisleid, eks ole. Kui ma lähen kuskile vastuvõtule noh, mitte mitte presidendi vastuvõtt, lähen kuskile tagasihoidlikuma see kohta, kus on näiteks mingi jõulupidu, tuuakse siis praed tellitud, kus lihatükk, eks ole. Kolm kartused toovad kurgiga ja võtan vabandust, et ma ei söö liha. Küsitaks, kas oled taimetoitlane, siis no problem, minnakse kööki, lisatakse lihata teisele taldrikule tuuakse mulle sedasama taldrikusse rasvaplekk, liiad. Et siis need kolm kartulite, kaks kurki, eks ole, toimetajaid ütles, et me oleme ikkagi nagu natukene valesti aru saada. Et noh, ei ole nii, et mul on vaat kui hea meel, et Tallinnas omad mitu taimetoidurestorane mis ei ole üldse kallid ja mis on, kus on meil nüüd väga hästi läbi mõeldud. Et ma arvan, sellest algab, kui rääkida niimoodi mingi teadvuse või nagu reaalsuse ümbermõtlemisest ümbermõistmisesse, kuidas, mis tegelikult on, mis on inimese roll selles elus ja selline küsimus, mis planeet on siis ma arvan, et alustada tuleks sellest, et me ei ole siia sündinud tapana, kõik, unustame ära, unustasime ära see, et üks mingi Valoode ütles selle tsooniale, ütles, oled loll. Ja see vastas saad ise ja siis ma see miljonid inimesed surevad lihtsalt tänu sellele sõjad, mingid pommid, mingid Ma ei tea, mis asjad on maailm vaata Narva jõgi on ju noh, kahe maailma vahel. Piiritus peaks nagu Obama ütles, eks ole, või kes on? Et selles mõttes on absurd mõlemal poolel olevad inimesed, kellel on täpselt samad probleemid. Et kus laps, eks ole, kas jõuab tervena koju, eks ole. Kas, kas saab tööd tegelikult olla siis mingid mängud meie peade kohal eeskätt sihuke nagu surma lõhnan kuvab ühiskonnas, kui asja varast saab alguse sellest, et ma isegi ei mõtle, see et looma ei tohiks tappa vaata kui ma, nagu sellest alustaksime. Et looma, ma arvan, võib tappa siis, kui saad, teisiti ei saa, kui sa elad kuskil maal või elad kuskil ürgühiskonnas, kus ei ole teised ja võimalikkus seisab vilja kasvatada, kus ei ole deskima näiteks. Nonii, mis iganes, kus, nagu ei kassa sa ei saa endana endale muud moodi. Tähendab, selles olukorras sa oled, sa oled toiduahela üks osa, no et sa nagu võtad nõrgema Karu sisuliselt, keda sa saad kätte nii nagu tiiger saaks kätte kellelegi, eks ole, jänese või mis iganes. Aga kui inimene lihtsalt läheb poodi ja vaatab, ahah, filee, punane ei kujuta ette, kui sind viirutatakse, niimoodi pannakse kile sisse pipart peale natuke nimede. Kolm, 50. Siis mul oleks seda, ma ei tahaks nii olla. Et ma arvan, et see oleks väga suur samm, et kas siis peaks kooliprogrammi hakkama muutmad seda koolitoitu ümber vaatama, et mis siis peaks lastele andma, et see üldse nagu teadlikkus, võib-olla me siin Erki Pärnojaga istusime, kuskil, rääkisime minu arust õige mõte olidel. Ta ütles, et, et peaks juba kooliprogrammi osana hakkama õpetama taimetoitlust. Kusjuures seal on Rootsis on see ammu juba no just seisnes peaks ka olema lihtsalt teadlikkus, isegi mitte ajupesu, kui ütleme selline, et peate kõik olema, aga lihtsalt, et mis see alternatiiv on, et kuidas siis saab, et ka nii on võimalik. Kikerhernes, mis see siis on? Mis on spinat, mis, mis ainet seal on, praegu? Laps lõpetab, ma ei tea, võib-olla mingisugustes huvitavates eliitkoolides räägitakse üldõppekavade, seal mitte midagi. Telleri kooli kohvikus, näiteks kui mul on seal, käin söömas vähe aga noh, see, mis toit on, see ikkagi ei ole toitma vabandust. Kriitiline, aga ma arvan, et see ei ole ainuke kohvik. Et siuksed, odavad toidukohad eriti pluss veel muusika, mis mängib taustaks, mis on väga destruktiivne, mis lõhub toidurakustruktuuri lisaks sellele, et ta on ise vana ja mitu korda soojendatud mikrolaineahjus molekulaartasandil ei ole enam mammut, hoitakse seda, müüakse nagu odavalt lastele ja nii edasi. Tegelikult see teema, ma arvan, et kui ma muusikaga ei tegele üldse ühel hetkel näiteks juhtuks midagi kuma, tegelikult seda ma muidugi ei taha isegi mõelda, aga siis ma kindlasti tegeleks mingisuguse valdkonnaga kuidagi, kui saksa aidata. Nii, aga küsimuse teine pool, mis sind rõõmustab ja vaimustav. Aga mis mind rõõmustab? Jällegi hästi kriitilise poole pealt võtsin nüüd mul on väga hea meel, inimesed, eestlased, venelased, minu arust eriti Tallinnas ma seda näen. Järjest rohkem oskavad teedes mõista, järjest rohkem oskavad koos mingeid asju ette võtta. Näiteks ETV pluss sündis, eks ole, vaata kui suure asja, eks ole, oleks pidanud 20 aastat tagasi tegema, aga no okei tegema praegu. Väga tublid. Ma arvan, et need on väga head asjad, et sellised saated nagu hallo, kosmos näid, eks ole, sellised igasugused Vaimse, ütleme teadlikkuse tõstmise, mingisugused üritused päris palju, kus inimesed nagu saavad tegeleda vaimsete teemadega, seal mind väga rõõmustab. Järelikult inimesed otsivad, järelikult inimesed mõistavad, et on vaja edasi minna, et on vaja mõista, midagi on vaja kogeda, inimesed ei taha leppida sellega, et kaheksast viieni käin tööl, siis tuleb, eks ole, teen lapsele süüa koolitöölisele kodutöö nii-öelda siis lähen magama, ärkan jälle siis ja laupäeval suvilas, eks ole, läheb iseenesest nagu ei taha sellega leppida enam. Selline üldine tendents on see, et inimesed järjest rohkem tegelevad vaimsete asjadega. See väga rõõmustav. Meile meeldib mõelda, et eestlased on noh, nagu omamoodi nõiarahvas, et kui sina seda vaatad, siis mis on see eestluse essents, et see meie ürgolemus või see meie selline tõeline tuumolemus kui sa pead defineerima? Jah vaat seal on huvitav Eesti rahvamuusika, millega ma olen ka kokku puutunud, päris palju. Ma olen ka teinud rahvalaulude seadeid laulupeole, isegi ühel aastal. Aga rahvapärimus päris seda pärimusmuusika. Ma arvan, et seal on seda eestluse, sellist, kuidas sa ütlesid, essents, essentsi olemus. Selline, et naised on justkui nõiate mehed on justkui ka nagu justkui nõiad, eks ole, et, et ma arvan, see selles muusikas mina kuidagi tajun maailma läbi muusika minu arust selles monatoonsuses ja selles paljudes kordustes sellisesse rütmika selles kõiges on, on, on väga palju seda eestlase olemust ja sellepärast on viimastel aastatel nii palju ma arvan ka riiklikult toetatud, kuidagi arendatud Viljandi akadeemia ja kõik see selline pärimuskultuur on tegelikult õitseb Eestis, eks ole, ja ma arvan, et see on Eestile väga oluline. Et koos sellega Hanka nii-öelda alles hoitud ürgolemus, mis asi seisus on orav transrääkis, ma annan teisest kultuurist pärit, eks ole, ma olen sellega väga hästi kursis, nii-öelda. Näen seda. Aga ma selles mõttes ise ei kuulu ei vene ega eesti, ütleme sellise ürgürgasjade hulka kuidagi nagu sihuke kultuuride vahel kuskil näen ennast. Aga kes või mis sulle Eesti pärimusmuusikast meeldivad, et äkki mõned oma lemmikud nimetaksid? Vagadzeme mari, kalkun, väga tore, eks ole, ma isegi teda kutsusime džässiklubi Tartus, kutsun teda esinema juba sellepärast, et väga-väga tore on minu arust siis need. Bändid, mis on? Mis on siin viimasel ajal, Trad? Attack, eks ole, päris popp bänd, juskui minu arus, mind veenab see, kui inimesed teevad asja kuidagi veendunult pingutavad, eks ole, siis jällegi kasutavad seda, mis on eestlastel väga loomulik, sest ta kõlabki veenvalt siis ta kõlabki kuidagi sihuke Šomanistlik, natuke on see muusika samas popi kastmesse mingisuguses on ja ma arvan, et siis selles on selle edu, aga kunagi tegime meelika Hainso ta nimi, kui ma nüüd õigesti mäletan. Ja Andre Maakeriga tegime ansamblil Lepasserre tegema niimoodi kaks kitarri, üks laule, ühtegi eesti rahvamuusika töötlus kunagi. Aga see oli päris palju aastatele. Venelased on üldiselt väga avatud kõikidele sellistele võimalikele võimalik kustele nendele, mis jäävad väljapoole tavateadvuse piire, et venelased on ju ka omamoodi nõiarahvas nii-öelda sensitiivne rahvas palju saateid, igasugused tunnused peale pooltunni ajal, jah, aga mitte ainult saated, et ka raamatuid ja see on olnud ju ikkagi aastakümneid ja ma arvan enne sellist infoajastut aastasadu ja tuhandeid, et venelaste jaoks ka väga väga selline tuttav teema, et kui sa nüüd proovid äkki kuidagi võrrelda, et mille poolest need kaks nii-öelda nõiarahvast loomu poolest siis omavahel sarnanevad ja samas erinevad Mõtlengi, et mina tegelen rahvusprobleemidega tegelikult üldse väga vähe sest ma olen ühel hetkel tead teemast kõrvale natuke, aga mu ühel hetkel sain aru, et rahvusküsimused on ühtepidi väga olulised, aga teisipidi Nad ajavad inimesi mõttetult tülli. Ja mina lihtsalt mitte püüdes ignoreerida ühe või teise rahvuse olemasolu või tema tugevuse või nõrkuse, püüdes elada Eestis tänapäeval täisväärtuslikult. Ma olen püüdnud. Mis rahvusülesed, mis ühendavad erinevaid inimesi, eks ole, ükskõik, kas sa oled nüüd mustanahaline valgenaelane eestlane, venelane? Vaideks ikalduse raamat sellest laulust võtab, mõtlete, et sellepärast võib-olla see sõna džäss? Mul on siiamaani sümpaatne, et see on justkui selline rahvusvaheline rahvusteülene kosmositseerimise vorm. Ei saa minna lavale. Üks on šamaan kuskilt, eks ole. Mongoolias teine on mustanahaline, saaksime siis on Eesti mingi torupilli, mängis vene mingisugune poemänge ja ma saan minna lavale nii, vaata, nägime seda lugu või improviseerimine, jämmime koos. Ja järsku me tunneme, et meil on midagi väga palju ühist. Et meil on mingisugused asjad, mis mul on erinevad, näiteks mul Tartus käisid Usbekistani muusikud tegid kontserte klubis seal uskumatult, ma istusin niimoodi. Usbeki pärimus. Mismoodi ma vaatasin niimoodi, kaks tundilist istus mul karp lahti, ta ei vaenudki, ma ei saanud aru, kus on võimalik, minu arust on see maailmataju on niivõrd teistsugune ta nagunii vene kui eesti omast on niivõrd erinev. Me istusime kostid, kus need sõjaseal mõne Tartu muusikahuvilise ka veel ja ükskõik, mis rahvusest me praegu oleme ess venelasest, järsku mõlemad saame aru, et see on midagi totaalselt teistsugust? Selles muusikas väljendub maailmatunnetus pärimusonju. Aga kui lavale läheks üks Usbeks üks eestlane, üks üks venelane jäi üks Aafrika näiteks ja mängivad džässi, ma arvan, saaks väga hästi hakkama. Vaat ma selles osas. Et sellepärast sinu küsimusele vastates, mis pidi olema lühike vastus, et et kui võrrelda eestlaste venelasest mina ei saagi neid võrrelda seepärast, et minu nii-öelda kupli all on mõlema mõlema rahvuse osi, nagu selles alateadvuses, eks ole. Aga ma ei oska neid kuidagi jagada. Ma ei oska kuidagi öelda, et mis on siis selle rahvuse sõbras oma. Saad aru, minu jaoks ei ole see teema minu jaoks ei ole üldse Tarvase mitte kuidagi määrav ja ma tean, et eestlased ei saa sellest aru ja ma tean, et venelastest sellest aru, mis asja ma räägin praegu. Aga ikka sa ei, aga proovige elada nagu mina elan ja saad aru. Iga saate lõpus on selline rubriik nagu ankeet, kus ma kõikidelt saatekülalistelt küsin needsamad viis küsimust, nii ka sinu käestoleeg. Ja esimene küsimus on loomulikult, mis on elu mõte? Elu mõte on jagada armastust. Lühike. Mida ootad homselt, kuhu ja kuidas edasi? Mina või meie või mõlemat? Homme ma vastan ühele intervjuu üle, eks ole. Ja teen kõik, et noorde kontsert väga hästi läheks. Siis 10 aasta pärast inimkond taastub järgmist sammu, nagu me rääkisime ja aga Eesti koolides hakatakse õpetama taimetoitlust ja Eesti koolides sööklates ilmub kvaliteet, need taimed olid aasta pärast. Juba aasta või kahe aasta pärast. No see on küll tore, optimistlik visioon. Kolmas küsimus, mida peaks inimene teadma või tegema, et olla õnnelik, mis on õnne valem? Näki, nii et tegeleda asjadega, mis on sinu omad päriselt, eks ole, mis on, mis on teat, vot siin on natuke pikem vastus. Mul oli. Just eile ma rääkisin kellelegi, sama küsimused oli, küsimus on see, et kui vara peaks muusikaõpinguid alustama siis oli see, ma tean küllalt selliseid näiteid, kus näiteks maailma tipp-pianist näiteks mingisuguse konkursi võitja Esimene on näiteks 20 aastat vana ja ta mängib kõige kiiremini mingisugust või kõige paremini, ma ei tea, mis klass kirjandusteos ma ei tea, kui virtuaalne, eks ole. Öeldakse vaata kui tublid vanemad intervjuud. Juba kolmeaastased, vanemad sundisid mind, eks ole, mängima klaverit ja siis ma alguses ei tahtnud tahtnud käinud, aga siis hakkas meeldima ja siis vot nüüd ma olen kõige kuulsam, eks ole. Pianist näiteks. Ja siis ma mõtlesin, okei, aga kui sa nüüd 10 aasta pärast ka ütlevad, et sa oled õnnelik, et siis on, võib-olla ongi hästi. Aga ehkki see ei ole üldse sinu teema tegelikult seal sõna võtta, kui on, see on täiesti võimalik, sa võid olla maailma tipp, mingisugune pianist näiteks praegu on ja sellepärast vanema ütlesin, sundisid näiteks Ühel hetkel sa muutusidki tänu sellele, et sind on sunnitud nagu kirik, eks ole, muudab inimest, eks ole nagu ühiskond, eks ole, surub, järsku sa oledki kõige kõige, aga järsku sisemisest tundest see üldse õnnelik. See ei ole üldse võib-olla sinod teema, võib-olla oled õnnelik, võib olla tegelikult ei ole. Võib-olla vanemad tegid suure vea, oleks pidanud laskma sul nii-öelda liivakasti sisse metsas kolada ja sõpradega jalkat mängima ja siis võib-olla oleksid avastanud, et vaatad tegelikult tegelikult kutsumust, näiteks on mingisugune meremees, eks ole, või mis iganes, eks ole. Ma tahan olla arhitekt. Ma tahan hoopiski äri teha. Ei, aga ma olen juba kõige Kressiivsema pianistide konkursi võitja ja mul on juba mingit tempel küljes, et ma olen maailma kõige prestiižsem konkurssi võitja, mul on see tempel küljes. Ma ei saa sellest nagu väljaanne, eks ma arvan, et õnnevalem on see et sa tunned ära, mis on tegelikult sinu oma. Mis on sinu elu päris osad, eks ole, nendega tegeleb, kui sa saad seda endale lubada, tegelikult igaüks aparaat, siin on, siis sa oledki õnnelik, kui sa tegeled sellega, mis, mis, millega sa pead tegelema, ongi väga lihtne. Kui sulle antakse ülesanne tervitada inimkonna nimel tegelasi kosmosest, mida sa neile ütleksid? Mis keeles? Eesti keeles eesti keeles peaks, ütleme nii, et me oleme üks vähearenenud natuke rumal, natuke teelt eksinud seltskond, mõned miljardid, aga varsti-varsti saame targemaks, nii et ärge väga solvuge, kume. Ärge pahandage, kui me käitume imelik. Kas sa oled mõelnud maavälise mõistusliku elu peale ja inimkonna kohtumise peale selle rootsu teemaga Rausudesse meid muudaks, kuidas me aga ei ole veel kokku sattuda? No ametlikult ei ole veel ametlikult avalikult ükski suurriigi president seda ju kuulutanud ei ole. Et me ootame, noh, nagu enne sa rääkisid, et ootame, kuni teadus kinnitab meile eksisteerib peavoolus peenem mateeria või nähtamatu maailm või mingi selline hoomamatu või ütleme, metafüüsiline maailm siis samamoodi me ootame ka seda, et meie ametlikud juhid ja valitsejad või siis meie teadus kinnitaks meile, et eksisteerib maaväline mõistuslik elu, et mis sinu vaated sellele teemale Kui seda uskuda, mida teadlased räägivad kosmosest, kui pisike osa on tegelikult selles kõiges meie planeet, eks ole siis ainult väga nõrga mõistuse juures võiks, võiks väita, et kui seda uskuda ja väita seda, et ei ole mitte midagi muud, siis lihtsalt järelikult mõistus väga nõrk. Ma arvan, et me oleme tõesti, kui see nii on, nagu teadlased räägivad kosmost, siis siin on miljoneid, eks ole, meie meiesugused eluvorme ja kindlasti Meil annaks. Aga äkki see ongi 10 aasta pärast, äkki me saamegi, teadagi, Doravad mingid mingid tüübid, kes ütlevad, kuulge, te olete muidu tublisi teinud, aga üks, aga, ja siis järsku meil silmad avanevad, võib-olla tulebki kuidagi niimoodi. Kas sa arvad, et kontakt on juba toimunud? Ma arvan, kindlasti on toimunud ja see igasuguseid asju toimunud, milles, nagu ei räägita saladus suurriigid eriti oskavate saladuses hoida. Ja see on üks põnevamaid teemasid muidugi on. Kui palju sa ise sellist ütleme, ufoloogiliste temaatikat jälgid või loed või vaatad? Ei, ma loen igasuguseid asju ja ma mul on üks viga küljes, ma kipun. Eveliniga oleme arutanud seda et ei tohiks igat asja lugeda nagu tõe pähe võtta kohe munas viga, et ma ei suuda teisiti materjali omandada kui see, et ma võtan ta tõe pähe. Ehk siis sellepärast ma natuke ettevaatlik, mida ma lasen ta endale lähedale, mida ma elase. Sest see näiteks üks mingi ootamatu jutulame maa teooria lava taha võib mind mõneks tunniks viia täiesti kuskil tasakaalust välja, sest ma hakkan ette kujutama, et see ongi võimalik ebahakkangi niimoodi mõtlema ja mõni teine pole, loeb ahaa, vaat kui huvitav, eks ole. Võib ka nii mõelda, essis unustab ära ja siis läheb edasi. On ju minu jaoks, et kui ma mingit sedasorti kas kirjandust või, või, või filmi või mingisugust asja vaatame hakkan nagu läbi elama, läbi tunnetama seda. Nagu minu jaoks ei ole mõtetes ja siis ta väga tugevalt mõjutab. Sellepärast tegelen. Ettevaatlikult ja võimalik, noh, mitte väga palju. Et pigem valida? Võib-olla siin ongi jällegi oht, et võtad kõige populaarsemad või kõige nagu justkui mainstream, teised ei mõtle nagu peavoolu teisitimõtlejad, onju. Aga siis vähemalt Ta on veendumus, see, et järelikult kui juba mees nagu see assa maik, et kui ta juba räägib, järelikult on asja piisavalt läbi mõelnud ta piisavalt saanud ka kriitikate piisavalt suutnud vastu vaielda ja vastu väita. Järelikult tal on mingi sisemine loogika, järelikult on mõtet sellesse süveneda, sest aega ju tegelikult elus nii palju. Kahjuks seda vaba aega, et sa muudkui noh, saad lubada, et vot nüüd ma sisestan sisustada aega sellega, nüüd sellega nüüd vähemalt minul on niimoodi, et ma pean ikka väga valima ja seepärast kui ma näiteks praegu räägin, vot siis oli teadlik võib-olla valik, minul ka, et ma nüüd keskendun selle inimese loomingule, sest mul ei ole aega süveneda veel 100 inimese loomingusse hetkel, sest ma tahan süveneda. Ma tahan põhjalikult mõista, ta mõtles, mida ta tahtis öelda ja Aik sama moodi, et kui ma juba lugesin seda raamatut, siis ma lugesin ikka väga põhjalikult. Ja uurisin, et kas need kõik, mis ta väidab, kas see kuidagi võib tõele vastata ja ja noh, nagu selline Viimane küsimus, mida soovitad inimesel veel lisaks uurida? Ma arvan, et selline nähtus nagu kuldpuur mina kui kuusik mulle meeldib, ma arvan, et inimesed võiksid rohkem tarbida kultuuri selles mõttes valides hästi, mida milleks kultuuri tarbida, aga siiski teha seda ehk siis Eestis ka ja maailmas on piisavalt selliseid muusikuid, selliseid teatreid, selliseid raamatuid, mis kuidagi avardavad inimese silmaringi, teadvust avardavad olla, eks ole, asendage selline mõist, nagu teadvuse avardamine avardavad inimese Marmad tunnetust parandavad, on nagu inimene saab aru, et on midagi enamat. Sedasorti kultuuri tuleks tänapäeva mõistes rohkem tarbida, aga tarbida tähendab näiteks kas või Spotify mõistes, eks ole. Et muusikat tänapäeval ju ei ole mõtet juskui osta. Sest sa ostad selle kuue eurose Spotify paketti ja kuulad Mozartist kuni metalliga, mis iganes, eks ole, kuni tänapäeva staarid on ju peaaegu kõik kontsert on seal olemas, eks ole, samal ajal suretab sedasama kultuuri ehk siis ehk siis tegelikult majanduslikult ei ole siis mõtet enam sellega tegeleda ei ole mõtet näiteks toota ta mingisugust ravimit, ei ole võimalik investeerida sinna miljoneid eurosid, selleks et pärast sa tead nagunii tasuta inimest. Et ei ole mõtet istuda stuudios päevi kirjutada, muusikat aastaid inspireerida, kirjutada ja siis teha plaat. Ja siis teada, et nagunii kõik tõmbavad Spotify's ja nagunii stanud kõik tasuta kätte. Et see, kui sul on küsimused, mida veel uurida siis Maran leida neid kunstivaldkonna killukesed või tükikesed, mis mis on teadvusele ja, ja vaimusuurusele kasulikud ja neid omal moel toetada lihtsalt vastase teatripilet vastase kontserdipilet, osta see raamad, Sa see plaat ja kus sa Spotifys kuulad, näiteks? Sul meeldib siis mina? Neljapäeval, seitsmeteistkümnendal märtsil on sul Tallinnas, Nordea kontserdimajas suur ja võimas kontsert, mille pealkirjaks on päriselt, et me sellest natukene rääkisime ka, kui sa nüüd visioneerid ja fantaseerida, siis millisena sa oma vaimusilmas seda kontserti ette näed? Mis kogemuse sinna tulnud inimene saab? Vaata jällegi endast on imelik rääkida, ma saan nad teatud asju lubada, ma saan lubada seda et kindlasti mitte keegi ei kahetses seda. Et sinna on tulnud, aga, aga üks tingimus on, esimene peab laskma, tab oma südant, peab ava sellele muusikale, eks piltlikult öeldes. Et tulla sinna selle teadmisega, et ma tahan siit saada maksimaalselt, siis see kindlasti mõjub ja see kindlasti on inimesele uus kogemus ja kindlasti on see väga hea kogemus, ma ka usun seda. Vaata sellised fantaseerima, ma arvan, et isegi väga nahaalseks läheks ja kas ennast kiitmast ma arvan, et võib-olla inimene väljub sealt parema inimesena, isegi mina vähemalt alati tunnen, sest üks on see, et sa oled muusiga seal laval on aga teine asi on see, et sa ju samal ajal ka viibid selles muusikas ja ma ise tunnen, et see muusika mind teeb paremaks. See võib kõlada, ma ei tea, kuidas, aga see on fakt. See on minu veendumus, et muidu ma seda muusikat ei teeks. Head kuulajad, telgi on võimalus sellest samast muusika müstikast osa saada, seda siis nii läbi Oleg Pissarenko albumite triloogia kui ka laivis seitsmeteistkümnenda märtsikontserdil. Suur tänu sulle, Oleg Pissarenko, et jagasid meiega oma muusiku jaamamistiku maailma oma mõtteid ja nägemusi nii maailmast kui loomingust, aitäh sulle sulendrid. Ja muidugi tänud teile, kallid raadiokuulajad, nagu ikka, saate meie jutuajamist oligi ka alati üle kuulata. Kõik sise- ja väliskosmilised audiorännakud on olemas raadio kahe kodulehel asuvas kõikide saadete arhiivist. Kuhu jõuate kõige mugavamalt aadressi hallo kosmos e kaudu. Sedasama link viib teid ka küberpesadesse portaalis alkeemia ja Facebook Twitteris ja Instagram, kus kosmos toimetab. Ning meenutan ka seda, et juba mõne aja pärast, kolmapäeval, 16. märtsil kell kuus õhtul on teil võimalus oma silmaga näha, kuidas sünnib saade hallo kosmos. Tallinna teletorni näituse elus universum raames toimuva teemaõhtute sarja kohtumine kosmoseteadlasega viimane osa on pühendatud Kosmose rändudele. Eestist kosmoseriigi teha aidanud Mart Noorma jutustab teemal, palju maksab pilet Marsile aastal 2050. Nii et te olete väga oodatud osalema, kuulama, kaasa mõtlema Polegi, enne kui ma sind siit stuudiost välja lasen, tahaks teada seda, mida kuulame lõpetuseks, mis võiks olla tänase saate lõpulugu sinu loomingust? Paneksime. Ehkki sellesama loo, mille nimi on tõelisus, ehk siis reaalsus ja reality võib-olla ongi selle kontserdi jooksul ta kindlasti kõlab siis võib-olla see panebki selle, et mis siis päriselt reaalsus on. Võib-olla selles loos on see lõhn juba sees. Kuulame seda kohtumiseni taas nädala pärast, samal sagedusel, aga uuel ajal ja vanal ajal neljapäeval kell kaheksa ja pühapäeval kell kaks raadio kahes. Seniks aga mõnusaid müstilisi muusikarännakuid teile.