Ma olen häid nagu hiir nagu väärblani, nagu talv, nagu tuhk. Ma olen hall. Ainult sellepärast, et mina olen olemas, võivad kõik teised värvid esile tõusta. Kus maale? Kus te viite mind näha. Kuid alustame kevadest, häälil kevadel on kõik hai. Nii on sulanud maa, haipungad hallid. Aga üks hall pung läheb lõhki, seal minu hall pung. Ja pungast puhkeb, Pajurb. Kas Urbolex nii ilus ja valge, kui mina hall? Ei oleks kevadel nii hall. Igal kevadel poeb hallist mullast välja roheline tulp. Hallist majast kerkivad punased rabarberivarred nagu vanakuradi sarved. Või alustame hommikust hällis hommikuhämaruses hõljuvad niidul valged udulinikud. Kas udu paistaks nii valge kui hommik ei oleks nii hall. Nelja taevavõlvil kerkib puneni hommikupäike ja kõik näevad, kui ilus ta on. Hallil taevavõlvil sõuab kuldne kuu ja kohe märkavad kõik oi kui ilus. Ta on. Kuid ilus ainult sellepärast, et taevavõlv on hall. Mina olin enne kõiki värve, olen enne kõiki neid värve, mida inimesed ootavad. Hallil hommikul ootavad nad päikest hallil ööl, kuud, hallil kevadel, ootavad nad tilli häil sügisel valget lund. Mina olen hall. Minu pärast otsivad inimesed teisi värve. Ma olin peaaegu kõige tähtsam värv. Käik muutub ilusaks alles siis, kui see on minu kõrvale pandud. Valge angoora kass on ilus, sest kõrval olin mina hall. Kui oleks hall ja varblasi, ei oleks kanaarilinde kellegagi võrrelda. Värvilised linnud on ilusad, sellepärast et on olemas ka halle linde. Valged hiired toredad sellepärast et harilikud hiired on hällid. Valge liiv on kena, Seston halli liiva. Ma olen hall. Ma aitan kõiki värvi. Kui nad ise selle peale ei tule, siis lükkan, mine nad endast ettepoole, et kõik neid vaataksid. Oma hallist vihmapilvest lükkerna välja värvilise vikerkaare. Ma ei ole kade. Mul pole kahju, et ma ise tagaplaanile jäänud. Ma puhun värvid endast välja. Nii nagu hallist seebiveest ilmuv värviline mull õlekõrre otsa. Kas te olite seebimulli puhunud? Siis te teate küll, et mina olin see, kes ei, täitab mina hall. Kuidas ma välja näen? Ma ütlesin juba, vaadake tolmu, väelegi hiirepoegi, vaadake tuhka. Ja siis visake värvine need tuha sisse. Kas näete neid? Väga ilus, värviline nööp, eks ole. Aga selle taga, mis on selle taga? See olendimine, häll. Ühel ööl tuli mets linna. Alguses ei saanud linnarahvas aru, mis küll ometi lahti on. Mööda Pärnu maanteed, Lenini puiesteed, pikki kõiki tänavaid tormas bensiiniving lõõtsudelise Riia kesklinna poole ja karjus appi. Kisendas, et teda tahetakse ära lämmatada, tal ei lasta enam hingata igast kliendist vajub linna peale roheline udu, kandes endaga okaste ja lillede lõhna tõelise metsahõngu ning kõikidel lehkadel läheb sellest udust süda pahaks. Hingimatab kinni Pi, kisendas bensiinilehk jändise lihatisi jalgadele valu. Oligeskee trollibussid tõttasid depoosse ööunele ja rääkisid, et linnabussijaam Daugava jõe kaldal on juba ära võetud ja kõik bussid seisma pandud. Busside väljalasketorudesse pugenud rohelised samblatordid, bussid, Puksusid, jäturtsuside lõpuks surid välja. Trollibusse mets ei puutu, ainult need bussid jäetakse seisma, mis vingugaasi välja paiskavad ja õhku säästavad. Praegu püütakse taksosid ja teisi autosid. Kallurid kuulatakse üle. Kas nad on kallanud metsa alla prahti, tühje konservipurke, jäätmeid kaltse üle kuule, jäiks on kadakad, okkalised, norijad. Kõik on neil meeles. Nii need, kes on Marju koos vartega üles rebinud, kui ka need, kes lõiguvad puudele südameid, nimetähti tirivad tüvedel tohtu kisuvad puudelt koore, peksavad pudelid puruks viimani, kui asi on neil meeles, aga kõige paremini on neil meeles nende autode numbrid, kes metsas möllanud juuri käkki rebinud bensiinivingu pahvinud. Varsti kogunes kesklinna suur hulk lehtesid, neid tuli järjest juurde. Igas linnas põgenesid nad kesklinna, sest kuhu nad siis veel oleksid pidanud põgenema. Igast kandist tuli mets linna alles nüüd said inimesed aru, kui palju oli hinnas vastikuid, lõhnu, bensiinivingu ja kivisöe kärmuks, igasugust suitsuvabrikut, tossu, prügikastide haisu, kassil, lõhnahallid, tused, koopitust, liimilehte ja viinahaisu. Kõik need lihad hõljusid õhus, ronisid üksteisest üle, kaebasid üksteise peale, surusid end tihedasti teiste ligi ja õhk oli nii paha, et löö või kirves sisse. Jah, kirves õhku seisma, ta jääb püsti, kuigi teda ei hoia kinni midagi muud, kui õhk-õhk oli, kas nagu vesi ja inimestel raske tänaval käia. Te ju teate, kui raske on vees edasi liikuda. Kuldne vesi ulatub ainult puusani või rinnuni. Mis siis veel sellest rääkida, ulatus üle pea ja seppa. Kas õhku läheb kuskil nüüd ülepea? Mõned poisikesed, kellel olid täispuhutavad kummipaadid, proovisid tänaval paadiga sõita ja mõnes kohas läks meiega korda. Kukkonnad pargis õhku hüppasid, siis ei kukkunud vene maha, jäidki sinna lihalainetele karglema. Mõned inimesed hüppasid prooviks teise korruse aknast välja ja midagi ei juhtunud, oleks nagu hüppanud vette või madratsi peale jääks tunudki lehtede sulekett või madrats. Nii pakse vetruv. Metsa eest põgenesid kesklinna poolega mürad, autode mürin ja trammide kolin. Raske teha haamrite mürtsatused, igasuguseid Lüginad ja vuhinal loginon, lõgin ega tasa lõhisemate jätta. Sellepärast otsis ta kohta, kus saaks lõgiseda. Ta jäi seisma kahe elektriposti või kahe raudkangi vahele, pekstes nagu pendel ühele ja teisele vastu ja tegi nii hirmsat lärmi, et lei köigil kõrval Uuhin vuhises kõigis torudes, mis teete juhtusid näiteks majanurkadel, vihmaveetorudes, ühesõnaga kõike, mürad olid oma kohalt minema kihutanud ja nad ei teadnud, mis igavusest peale hakata. Koolingulistas plekk-katusel. Plärin vedas mööda tänavat plekkvanni, mis oli tühja pudelit täis laotud. Õudne ja tolm. Kõike tolmud põgenesid nüüd pealetungiva metsa eest kesklinna poole. Kolm puges igale poole sisse. Hommikul oli raadiohääl nii ära tolmanud, et raadiopidi tükk aega köhima, enne kui sa rääkima hakata. Inimesed ei kuulnud mitte midagi, sest kõrvad olid neil kinni tolmenud, pesemisest üksi ei aidanud, tuli tolmuimejaga puhastada. Majad olid kõik ühesuguseks tolmanud, värv ei olnud enam ühelgi näha. Ka majanumbrid olid paksu tolmukorra all. Inimesedki olid veesuguseks tolmanud ja kõik imestasid, kuidas nad küll varem pole märganud, et linnas on nii palju. Tolmuaeg-ajalt oli küll märgatud tolmukingadel või püksisäärde, aga nii suuri pilvi. Metsega tuli aina lähemale metsa ees voogas roheline udu, mis levitas nii okaste ja äsja möödunud äikeselõhna see valgustubadesse läbi lahtiste akende läbi lukuaukude, korstnate ja tuulutusluukide ning kohe oli inimestel kergemini hingata. Ta oli tunda sambla ja seenelõhna, kui linnarahvas magas veel ega aimanudki, mis on juhtunud. Öösiti olid need unepuuduses vaevelnud müüdega magusast uinunud ning nende uni oli sügavam kui kunagi n. Esimesena tõusis üles majahoidja, kellel oli vaja tänavat pühkida. Suurest imestusest heidab suu ammuli. Nõua vars oli võsud, välja jäänud ja luua oksad olid lehti täis. Välisukse piitadel, kust värvi maha koorunud, olid oksavõrseid peale kasvanud. Ka majade sees oli igal puul kuuega roheline udu suutis ligi pääseda uusteest ja muudest puupindadest. Okkaid oksavõsusid pungi esile kerkinud Cap nägi välja nagu suur troopiline põõsas. Tooli jalad ajasid juuri põranda sisse, mööblile olid peale kasvanud mõnele kaasee teisele saareileed ja põrandast kerkisid lae poole, haprad puuvõsud, käisid korvis, põimusid rõnga viitide vahelt läbi häälijad, võrseid ja televiisor oli nii võsastunud, et majahoidja pidi käärid võtma ja Eckerääni nelinurga vabaks pügama seest õhtul tahtis ta vaadata saadet loodus, kutsub siis Eikid majahoidjat pilgu aknast välja ning jäi päris tummaks. Mööda tänavat läksid männid suure keelepruunide tüvedega, Pedajad asfaldil roomasid rohelise vaibasamblad ja marjavarred. Aga mis seal on tõesti seen, peen ja heldene aeg, Puuravik Maiavide kahmas noa ja korvi ning tormas seenele järele. Järgmisel tänava ristil sai ta siin igati siis ega taipas ta eetmistaja, näri jookseb seened ju muud, tulid mööda tänavat. Jabur samm muidugi, ise talle vastu, nii et maja istus kõnnitee servale maha, pani korvi enda kõrvale. Vot nii kui seen ligi, jõudis kraapides kinni ja pistis korvi. Oh seda lusti ja rõõmu. Varsti oli kogu tänavseenelisi täis. Metsega voolas ja voolas mööda nägu roheline jõgi ja seenelised kõnniteel nägid välje. Oksad libisesid üle akende ja pähkleid võtta otse aknast. Kui mõni oli nii laisk, et ei viitsinud tänavale minna. Tikud jooksid tikutooside välja, ronisid üksteise peale, virn kasvas aina kõrgemaks. Mõni tikkudest said haavapuud, sest tikke tehaksegi ju haabadist. Ka pliiatsid ja sulepead kogunesid kokku, muutusid häljendavateks puudeks. Suusad, kelgud ja hokikepid lõid haljendama, kattusid hiire kõrvul pungadega ja õde, mida jaanist luusis nii kaugele lennutab, sai enda külge loorberilehed. Sõjainvaliidi puujälg muutus väikeseks kuusepuuks. Koolipingid olid nii tiheda võsaga kaetud, et õpilased pugesid hommikul nagu padrikusse. Suuremate poiste pead ulatusid veel põõsast välja, aga väiksemad olid okste vahel täiesti ära kadunud. Ja kui õpetaja jäänist vastama kutsus, siis ei olnud Jaanisest kippu ega kõppu kuulda. Küllap tal oli tund õppimata. Kui õpetaja teist korda äikese jaanis ikka endast elumärki ei andnud, siis hakkad kuhu klastide veel jõul ja nõul taga otsima. Viimaks lettide pingijalt puhmas. Jaanis oli põõsasse pugenud, nagu öeldakse. Mööda tänavaid, aga märtsis IKKA VEEL haljendab, mets, okkad ja lehed kukkusid inimestele pähe habemesse kandekottidesse. Mets jõudis juba kesklinna ligidale. Igalt poolt tungis linna südamesse roheline udu, lõhnav roheline udu ning algas suur ja viimane võitlus. Lehed ei andnud alla, haisud hammustasid männi läppu, purjesid lille vääreci, need need närtsisid, räägi, jooksid üle pohla väärti, trump pidid ja tagusid, kiskusid kuuletigi kõrvust, virutasid puravikkele vastu pead. Panin, vajus lillede peale ja lämmatas, näed. Metsega tuli tuli materjali, nii palju lilli ja lehti, need mürad kasvasid samblal. Jookside liikusid veel, kuid juba pehmelt diselt samm muutus neil ikka raskemaks, kuni need maha vajusid ja pikali jäid. Rohi kasvas neile peale ja nad olid vaiksed. Tad metsas Linnahalli tolmu, kiskus metsama rohelistesse sõõrmetesse, aevastas selle minema. Tehisvälja tolmu ei olnudki enam, õhk oli jälle puhas ja läbipaistev. Ainult lihad panid veel vastu, lehkasid oli palju ja mitmed neist olid mürgised. Ei saanud neid kuidagi muidu hävitada, mets pidinad endasse hingama. Aga kui männid bensiinivingu kopsudesse kiskusid, langesid nende ladvad loomingu. Kui käsk kivisöega armu sisse hingas, muutus valge tohtumuste, kas ja kõike nägid, et surm on ka seal kõri kallal. Kui metsahaiged, puud võitlesid julgelt ja ennastsalgavalt. Vennikesed ahmiseid bensiinivingu ja surid hulgakaupa. Toomingad kuivasid Gazett kärbusid mürgitatud pihlakate tammidelt, värisesin marjakobarad ja tõrud, kuid metsal on suur haljaselu, mets ei lase ennast võita. Ja vastu õhtut. Näksas kadakas viimasel lihal kõri läbi nägu haisvate huulmets oli võidumees ka niisama ootamatult nagu mets oli tulnud, olid järgmisel ööl ära läinud, jättis rohelise hinguse linnatänavaile väravaaluste siia õuedele. Seilas seal veel kaua, kuni müradia lihad jälle võimust siit. Kuid nüüd inimesed teadsid, et vähemalt kord aastas tuleb hinne mets roheline hallindab mets. Nii roheline nagu ei miski muu maailmas nii puhas nagu ei miski muu maailmas. Eile nägin ma helesinist hobust. Jah, helesinine hobune sõi hernepõllul siniseid herneõisi. Nimed jännis perest on helisinini. Nende otsustasid teisi, tagusid kogu maailma. Hobused tulid kaku, kõigi. Võib juhtuda, et autod saavad võidu ja meil ei jää muud kui hukkuda. Juba praegu on meil nii vähe varssa ja vanad hobused antakse rebasefarmides hõberebastele. Dimini, et üks hobune käbeni, Nad otsustasid, et igavene hobune peab olema igatsust ja lootuste värvi. Sinine nagu sinililled, siniliiliad ja meelespead. Kõikjal, kus keegi unistab, peab see hobune kohanud. Teeme, sellepärast anti sinisele hobusele sinised tiivad ja pandi talle nimeks sinine jaotuste hobu. Veel otsustati kõigi hobuste üldkoosolekul, et sinine lootuste hobu peab olema alati üksi, sest kõige tugevamini igatseb see, kes on üksinda. Seepärast ei tohi tal olla teist hobust, sõpra ja sugulast. Ja sinist väärsakestimi. Ta on üksainus igavene. Seni veel ei muutu siin hobune nukraks, kuid käike, hobused ütlesid, et nukrus on ka sinine ja sobib talle hästi ega muutnud oma otsust. Sa oled õnnistuste Habu, Öelge talle, sa võid süüa ja juua kõike, mida sööme ja joome, meie teised hobused öeldi talle. Aga kui sa sööd ainult seda, mida söövad kõik, siis kaotad sa oma sinise värvihukud. Sa oled unelmate hapu ja pead, Seema, meelespealinn. Kõik sinised lilled on sinu toit. Kui taevas on puhas ja sinine, mine ja püherde taevamurul, kui meri on sinine uju meres ja kui sa juua tahad, peatselt üles otsime sinised lootuste allikad. Sinise Mäedega sinises salus kasvab kuuskede keskel kolm sinist klippe. Seal on sinine hall kas seal, kus seitse sinniste välgunoolt siniste mõõkadega sähvivad jänkut taga ajavad seal, kus kolm sinist pilve Antsiooni siis voodis magama uinunud, seal kus tuleb, leiab isegi kui allikat ei ole tohid juua ainult sinisest ämbrist sinisest kausist, sinisest tassist sinisest klaasist. Pea meeles, et sa ei tohi kunagi elades siin, vaid sa pead elama Suniga augustis. Inimesed loodavad ja vaatavad kaugusse seal, kus meri on kauge sinine, seal, kus taevas on kauge sinine, seal, kus kauguses sinakad, metsad sealgi jäätseelama. Seal ei tohi ise tulla. Ringidele võid sa tulla ainult hämaral ajal ja vidusel videvikutunnil. Nii öeldi hobusele. Seepärast nähakse teda ligidalt väga harva, peaaegu mitte kunagi. Inimesed igatsevad kauguste järele. Varakevadel tulevad tagasi kuldnokad ja särapuud jälle õitsevad sinililled. Siis vaadake tähelepanelikult, kas jälle ei ole sinise hobuse jälgi. Mõnikord kevadel on aias siniliilia tera söödud. Suvel kõndile tasakesi õitsva lina põllu ääres või rukkinurmel, kus õitseb palju rukkilille. Seal käib siinne suksu seemnest. Kordseid, ääresinised, lilled inte päevavarju pealt intelleks kevadel enne eksamit metsa äärde geomeetriat õppima pani päevavarju enda kõrvale maha, et hoopis teoreemi pärast kodus vaatab keegi enam tema päevavari köik sinised lilled ära söödud, ainult kollased on alles jäetud. Kuidas sinihobu küll, Osker nyyd pisitillukesi Kribule teiste hulgast välja korjata. Üks kord matkal laotasime teemise jääks rahule ilusa vahariide, mille peale oli maalitud siniseid loomi. Sõime, läksime suplema, aga kui tagasi tulime, olid kõik sinised ploomid laudlinal tere seedud. Jälle oli sinine suksu kusagil lähedal olnud. Eriti hästi maitsevad talle väikeste tüdrukute siniseid pätsi pääle. Kuid valgel talvel võite te näha videvikutundidel seal, kus kuused heidavad pikki siniseid varri. Meid ta lakub ja libiseb külmest. Kui tahad ikka päris ligidalt näha või isegi pildistada, siis pange õhtuhämaruses õuele kastrul mustikasupiga. Mustikad maitsevad talle väga. Need, kes sinise hobusega ratsutavad, näevad kogu maailmasinisena. Nad ütlevad, et on olemas siniseid jäneseid, siniseid murumune toomingad, eks sellepärast öeldaksegi vahel ime kliini puuni ise on juba sinine ime. Kestimega ratsutab. Näeb siniseid imesid. Räägitakse küll, et tavaliselt laseb ta enda kinodele ja enda seljas ratsutada ainult luuletajatel. Aga kui teil on pea täis siniseid kaeru? Kas teil on peotäis siniseid kaera? On igasuguseid kirjusid on suured, kirjud ja väitisid kirjud nimed on need, kes kõiki asju täpitavad. Kiiri jäävad. Kuid neid endid on raske leida. Tavalised lamavad näeb mererannas kivide vahel väikeseid kirjud, väikeste kirjude, kivikeste klibu hulgas suuridega suurte kivide vahel. Otsiidigi pidurdas, sealt võite neid leida, aga tõelistest kividest saab neid järeldada niimoodi, et tuleb käsi peale panna. Kui käsi muutub kirjuks, siis on see kirju. Kui aga mitte, siis on harilik kivi. Kirjud veerevad mööda maailma kirevalt nagu ümberilma reisi kääring. Ainult et neil on idakülg ise värvi kirju seisma, jäävad need niisama ära arvama. Tuld. Ei või ette teada, millal, kus kohal kelle juures ja missugust värvi küljeli. Musta-valgekirjuks kirjud kutsikad, kirjud kassipojad, kirjud lepatriinude kirjud rästikupojad. Kõik on kirjade peal kirjuks veeretatud. Kirju ei veere mitte ainult maismaal. Kiiri oskab ka ujuda. Ta kirjab kalade selgi ilusate täppide. Lai kuulge, aga kas olete näinud forelli või lõhe kui ilmumiseks kirjuks, värvitud kirju, kirjev, kiivitajat, moneega, teiste lindude mune köik kirevad viibikatel tema värvitud viinud samuti, niipea kui linnupoegadele käivad pesad suled selga kasvama, töötab kirju, kohale, jääsub kirjuks värvima, mõeldakse kirju nagu rähni kõht. Kärelian kirju kirjuks värvinud. Inimesed küsivad üksteiselt, kuidas elu läheb. Eluageeriu nagu rähni, kõht selge sellele inimesele on kirju külge hakanud. Mida tähendab elu on kirjusi, läänebid. Ja see paneb hommikul valge kleidi selga, läheb koos teistega rõõmsaid metsa kõndima. Sihlaga istub muustike puhmasse, selget kleit muutub kirjuks ja iilselgi seisab eeskirju päev jäärisega kirjutama. Mõtlejatena kirjutati ilusasti ja puhtalt, aga võta näpust, kõigepealt kukku pihikule üks tingiblek selle kustutamise ajal kuku pähmiga veel teinegi jäänisega. Siis ma vihikul langeb kolm suurt pisarad, iga pisar ajab kolm tähti laiali, kogu vii kirju, ma küsin. Kuidas lugeda konjäänis? No ongi ju, vahestab jäänis nuttes. Kui autol läheb tee peal kumm lõhki, kui juba hommikul jääd kuhugi jääks, kui Väikevend ääre lauline nurgast kinni ja tõmbab põrandale kõik, mis laual on, siis on elukirju. Inimesed ütlevad veel. Kirev elu selja taga, see tähendab, et on olnud valgeid päevi, musti päevi, kollaseid, kadeduse, päevi, ele, siniseid, lootuse päevi. Küsige vanemalt. Las ta jutustab. Nüüd võib sageli silma, toetab eeljooksu silme ees, läheb kiirjooks, tema tunneb, kirjutati väga hästi. Seal on piike kirju elu selja taga kuid ei leia kirjut mere ääres kivide väelt. Siis tehke nii, pange õhtul lauale lahtine vesi, vääril kärpida klaas vett. Kärbi mõlema otsa juurde. Asetage valge paberileht. Kui te hommikul ärkate on paberi leed kirjuks paterdatud. Nelju käib reedeti mängimas. Kõigepealt võtate klaasist vett ja kastab kõik värvid pealt märjaks, siis jookseb mööda värve edasi ja tagasi nagu klaveriklahvidele ja seejärel paterdad. Aga nii täita nii kirjut muinasjutu või, või üle viie pikaks kirjutada. Silme ees läheb kirjuks. Küdised, jutul õeti. Vaadake aeg-ajalt peeglisse, kes Silmet pole kirjuks läinud. Kui Anniva kirjud, siis tuleb vahepeal puhata.