Stuudios ajame juttu Eesti riikliku sümfooniaorkestri klarnetirühma, kontsertmeistri rahvusvahelise konkursi laureaadi Hannes altroviga. Peaaegu 10 aastat tagasi, 1968. aasta kevadel lõpetasite Tallinna riikliku konservatooriumi Johan Kaljas pooliku juures. Paljudele muusikutele on konservatooriumi lõpp kriitiline moment, peaaegu kellegile pole kohe avatud kontserdile. Igapäevane leivateenistus algab sugugi mitte solistina. Milliste mõtetega lahkusite teie üliõpilaspõlvest, kas oli tookord mingi aimdus sellest, et mõned aastad hiljem tuleb võit rahvusvahelisel konkursil? Kaugeltki mitte, vastupidi, ma tundsin juba lõpetades, et midagi on puudu, ma ei tohi nii asuda muusikapõllul tööle. Vot selline tunne ei ole minust lahkunud tänase päevani ja see piinab mind teinekord. Ta annab mulle meeldivaid rõõme, kui ma kogen. Et mu ümber on inimesed samasuguste mõtetega. Kuidas aga kulges praktiliselt elu edasi ja milliseid töövõimalused ja harjutamisvõimalused teil pärast konservatoorium siiski avanesid? Jah, tänu meie kultuuriministeeriumile ja ametkondadele oli võimalik jätkata õpinguid Moskva riiklikus muusika pedagoogilises instituudis kus ma kohtusin suurepärase muusikaga Ivan Moscovencoga. Muuseas, on käinud rida kordis ka Tallinnas nüüd kontserte andmas konservatoorium rahvaga juttu puhumas. Tänu temale õnnestus mul edaspidises elus nii mõnigi ettevõtmine. Muidugi kõigepealt väga tõhus ja professionaalselt kõrgel tasemel õpingud. Instituudis võimalus Ma mängu näidata moskva juhtivatele puhkpillipedagoogidele tänu nende toetusele. Võimalus osa võtta üle Liidulisest ja rahvusvahelisest konkursist. Millega te seletate, et tänapäeval siiski instrumendi õppimise protsess pikeneb? Antud tingimustes, kus on vähe võimalik, lasi alustada õpinguid korrektsel instrumendid on tõesti see olukord loogiline. Kuid ma pean loomulikuks meie momendi puhkpilliinstrumentaariumi ebatäiuslikkust. See raskus tuleb ületada ja sellisel juhul ka õping kud ei olevast ehk niivõrd pikaajalised. Kui suured on klarneti tehnilise valdamise? Võimalused klarnet kui instrument, muusikainstrument on omane ja Ta kõlab kõige nauditavamaks muidugi romantikut teostes. Kui klassikalise muusika ajal oli lemmikinstrumendiks flööt oma sära ja virtuoosse sega tihtipeale võib-olla kah värise võluga siis romantikutele lemmikpilliks olid klarnet oma nukravõitu, lüürilise paindliku valulise ala. Tämbriga. Klarnet tehnilise pildina ei ole just. Võrdvõimeline võistleja viiuli flöödi ka kuid tal on oma võlud. Aga nüüd minna siiski siit üle konkursile ja konkursi tingimustele. Millised kriteeriumid siis on klarnetimängu hindamisel ja milline õhkkond tookord Prahas siiski oli? Ligi 90 osavõtja hulgas oli väga erinevat rahvast. Ja seisukoht, et konkursil võidavad ainult virtuaal roosid sõna kitsas mõttes, ma ei tea, selline vast siiski olukord ei ole. Žürii on tavaliselt ja ka seekord väga autoriteetne. Pupilli korüfeed, roopa paljudest kultuuri tsentrumitest ja siin ei vaadata kaugeltki alati ainult mitte tehniliste asjast üleolekut. Kuid muidugi, konkursi tingimused olid väga rasked, konkursist osalejad pidid omama küllaltki soliidset tehnilist pagasit. Mida andsid eile 10 kuud Pariisis? 10 kuud täiendust Pariisis muutsid avaramaks muidugi silmaringi sõites sinna oli mul kohe kavatses haarata, rohkem sealt kuulata, vaadata ja panna kõrva taha mitte end sulgeda nelja seina vahele. Ma tutvusin seal erinevate pedagoogide, nende tööstiiliga, nende õpilaste tööga, õppekorraldusega, Prince'i, konservatooriumi sissesaamine on väga raske. Näiteks flöödi erialale on seal sooviavaldajaid kuni 120 inimest. Vastu võetakse seal kaks kuni neli, juba vastavalt siis sisseastumisele on õpilaste tase väga kõrge. Väga suurt rõhku pööratakse tehnilisele ettevalmistusele. Õpilaskontserte üldse kokkumängu klaveriga saavad õpilased vähe. Individuaalses töös professoriga ja väga palju pööratakse tähelepanu Feli redelitele tüütidele muidugi. Kõigepealt üliõpilased veel tegelevad kammeransambliga orkestriga. Muusikateoreetiliste ainetega. Kuid kokkuvõtteks võib öelda, et üliõpilaste koormus on on väga oluliselt väiksem kui meie õppeasutustes. Aeg on seal tunduvalt väiksem. Vastavalt üliõpilase tasemele võib ta konservatooriumi lõpetada juba aasta või pooleteisega. Üle kolme aasta konservatooriumis ei õpita. Milliseid puhkli Garfüüsikkelianisteks kuulata, kellega kohtuda? Kelle mängu nautinud olin nõukogude liidus keegi mingi jah siis klarnetisuurused, Shaklanzlo, kelle juures mul õnnestus ennast täiendada. Kiideply Kidan, käen. Morris KB. Paar nende mängu ja nende õpetust tööd koolis jälgides sai nii mõndagi kõrva taha pandud. Ja muidugi summaarselt võiks öelda, et momendil peab kõik taandama muusikale musitseerimisele. Erinevaid koolkondi on sedavõrd palju, et kedagi kopeerida mingise stiili esitamise suhtes või optika osas ei ole võimalik ja tähendab ei ole vajalik. Kõik tuleb panna sisu väljenduse teenistusse ja vahendeid peab iga kunstnik endale valima, ise tihtipeale liialt liialt kardame nooditeksti. Kardame viimast kui üht artikulatsiooni märki, viimast kui üht dünaamika näpunäidet noodipildis. Ja aheldame ennast nende vahel jälgides erinevaid koolkondi erinevates maades. Olen jõudnud selgusele, et interpreet peab austama ainult helilooja poolt antud põhimaterjali. Ülejäänud kõik on sedavõrd ajaloo käigus 100 korda muudetud ja ümber tehtud. Et selles suhtes peab olema vaistu, peab olema oma maitset, peab olema suuteline vabanema liigsest püüdlema lihtsama poole. Sellega vist seostub ka kunstliku vastutuse probleem. Mida te üldse mõistate kunstniku vastutuse all, kas pole see ka nagu vastutus ära tunda teose tõelisi väärtusi propageerida ainult head muusikat? Mis minu kreedoks tahaks olla, on muidugi emotsionaalsus alla kriipsutama ja kunstis, muusikas tihtipeale me ei jõua alati selleni. Me lihtsalt oleme, hakkad ja ei hingest alati oma mängu. Õnneks on olemas ka väga häid tehaseid, klarneti klarnet selline instrument, millele on üldiselt vähe kirjutatud noorinstrument. Ja nagu kõik hilisema aja muusika on suhteliselt veidi vähem haaravam. Seetõttu on eriti meeldiv kui leiad mõne tõsiselt sügava teose klarneti repertuaaris. Klarneti omad traditsioonid nagu on, Viini klassikutest peale on teda juba soolopildina. Kasutati klarnet ei olnud veel ekstra populaarne. Ei olnud veel kõikides kapellides teda sellist instrumenti. Ja seetõttu mõningad heliloojad kasutasid ja sama ajastu heliloojad ei rakendanud näiteks Mozart, kes väga armastas klarnetit ja temale kirjutas klarnetikontserti klarneti kvintetti ja oma loomingus oskab teda väga meeldivalt kõlama panna. Juba tunduvalt eakam ei kasutanud sedavõrd klarnetit. Mozarti klarnetikontsert on tõesti teos mille juurde võib alati tagasi pöörduda. See on selline teos milleni. Kui helilooja kirjutab näiteks mõnede instrumentide kontserti, siis ta tahab esile tõsta selle pillivõimalusi ja sõnaga näidata, kuidas on võimalik sellel pillil musitseerida. Aga sageli sünnib instrument Taal kontsert üksnes printsiibil, et et keegi pole sellele pillile veel kirjutanud või on üldse vähe kirjutanud. Tavaliselt onla ometi repertuaar rikastunud tänu väljapaistvatele interBrettidele. Nii näiteks kui räägime Mozartist siis oli tema orkestris väga väljapaistev klarnetist. Stadler. Tänu kelle silmapaistvalt muusikaalsele mängule Mozart kirjutas terve rea teoseid. Klarnetit väga armastav helilooja vee Berg, Karl Maria, oli väga lähedases kokkupuutes oma aja suured Larneti virtuoosi Karl Beermaniga. Kui nii edasi vaadata, Ta siis tavaliselt on teosed kindlalt pühendatud mingile inter. Bradile, kas ka seal šansi, kelle sonaati te mängite, on inspireerinud mõni interpreet. Kahjuks otseselt ei ole teada, kuid jah, seal sans on mulle väga lähedane. Tänu oma klarneti sonaadile, mida ma olen korduvalt mänginud ka Pariisis oli mul see teoskava