Küllap keskmise ja vanema põlvkonna kuulaja näeb selle muusika saateks mälestuspilti kinoekraanile ilmuvast kirjast Nõukogude Eesti number aga ükskõik missugune number meid oli palju ja nad muutusid iga uue Ringvaate valmimisega. Ringvaate tunnusmuusika oli võetud Leo Tauts marsist uus Tallinn. Leo Tauts sündis 24. aprillil 1914 Narvas lõpetas kompositsiooniklassi Heino Elleri õpilasena Tartu kõrgemas muusikakoolis 1939. aastal samas koolis, õppis ka klaverit ja orelit. Tan töötanud organistina pianistina mitmetes ansamblites ja orkestrites dirigeerinud Vanemuises ning hiljem Eesti Raadio Sümfoonia ja estraadiorkestrit. Samuti meie filharmoonia estraadiorkestrit. Oli hinnatud klaverisaatja. Kuid edasi kuuleme juba saates esinejate suu läbi. Kui need suud on väga sageli närused, siis põhjusel, et leo Tautsi palju külgsusest haaras ühe suure tahu tema huumorijanu mis jättis heliloojast maha peaaegu legendidena mõjuvaid ja meelsasti meenutavaid pajatusi. Eesti mõnedki avanevad täna meie kuulajale. Ent ka iga inimene on vastandite ühtsus ja Leo Tautsi tõsisemas tõsisemad teosed olid need, mis ta pühendas Nõukogude riigi rajajale. Nimetagem laule Leninile sinuni elav lenin ning Martava tekstile kirjutatud kantaati surematus. Valter Ojakäär Leo Tauts oli päris hulk aega Eesti Raadio estraadiorkestri dirigent. Ja sina olid sel ajal pillimees. Et sul on olnud võimalik mängida tema taktikepi all ja ilmselt ka tema soojalt valminud töid. Ja ta oli üks esimesi dirigente enne Rostislav nõrgulovit, aga mina sel ajal veel ei mänginud orkestris, ma tulin pool aastat hiljem, nii et tema oli siis ära jõudnud minna. Ta käis meil rosid Lothar Kuulovid lendamas. Märkuulovi tervis oli võrdlemisi kehv üksvahe ja siis ta oli teinekord sanatooriumis, jagus jälle ravil. Siis Tauts tuli teda asendama ja tegin temaga palju kontserte, palju stuudio saateid omal ajal lindistamist oli vähe. Suur osa saateid merekoolis käis otse teatrisse. Ma mäletan vist neli, viis korda nädalas mängisime otse. Jaa, Tautsi naljad said orkestris üsna kuulsaks, näiteks. Ükskord saade oli juba välja kuulutatud ja Eduard kurt, kes mängis esimest viiulit, tõusis püsti, et neid taudi asemel juhatada, kuna Tautsi ei olnud tulnud. Aga tema ukse taga ootas. Ja siis, kui kuulis teadvus tahetigi ukse lahti ja taktikepp oli juba käes ja ja lõi orkestri lahti. Muidugi, niisugused väiksed väiksed naljad olid tal alati varuks võtta ja ja selles mõttes orkestris. Ta oli väga populaarne peale muude, oli väga hea dirigent, ta oli väga kindla löögiga väga-väga kiiresti töötas ja orienteerub väga hästi ja näiteks kunagi oli tal vaidlus ühe tromboonimängijaga ühte kohta, kas on mugav või ebamugav mängida. Hautis kätte paar päeva harjutatud trombooni, mängis selle koha ette, ütles, et seda saab mängida küll. Rohkem muidugi osanud, võib-olla ta oli varem natuke ka trombooni poonud, ei tea. Aga nii, noh, niisugused asjad olid talle väga omased. Ükskord vaatasime, et isa on hästi vihane, tuleb koju, tavaliselt on ta alati nagu rõõmsam, tuleb koju ja tromboon. Ja ta hakkas sellega harjutama ja harjutama, me olime kõik klaverimänguga juba harjunud, nüüd mõtlesime, mis ta nüüd plaanib, sa pead, nüüd hakkab trombooni afis mängima nüüd või siis nagu saame aru ja nägime, et tal olid tõsised plaanid selle pilliga. See näitab tema iseloomu, põhjalikkust, et kui ei saanud sõnadega asju selgeks, siis ta ei jätnud järgi, vaid põhimõtteliselt näitas, et on võimalik niisugust asja ikkagi läbi viia, kuid midagi endale ette võtnud. Nõnda meenutas seda trombooni lugu üks leo lautsi kolmest tütrest. Insener Helle Corbovski. Ma. Ei ma Tassubis ja. Pruuli. Tuisueelse karmi külma tulla. Ja kui Otsi. Ja sügisike. Astri. Ta seda. Ma olla Eesti juhtuda. Mina õppisin inseneriks ja võib-olla mingi kalduvus, isal oli ju. Poole, nii, et see vist on küll tema mõjus, temal oli omakorda tema isa oli matemaatikaõpetaja ja alati ta meil külas käis siis siis nagu näitas vigaseid matemaatilisi nippe pea mind need asjad huvitasid ja isa raamatukogus ka ma vaatasin ikka huvitav matemaatika alati neid raamatuid millegipärast vahtisin, ma ei tea nüüd, kas muusika öörline, see eeldas, et kõik kaduma läksid, et kust nad kaduma läksid, teda ei pea. Et me armastasime hirmsasti seal klaveri all istudes seal kuulatsust, et Ta pianistina tegutses ka ja siis me ikkagi pidi kõvasti kodus harjutama ja tõesti klaveri algkostus väga hästi. Aga muidugi, kui ta komponeeris, siis ta mängis vaikselt ja 10 korda üht ja sedasama asja siis meil me läksime siis ikkagi ära, nägime, et asi on nii vaikne ja hoitakse eemale. Teie maile Grünberg, valisite endale kunsti eriala. Kas isal on ka selles teeneid? Ma arvan küll, mul on väga hästi meeles, et isa oskas hästi joonistada, mul oli kingituseks saadud üks väga ilus salmik, kus esimesele leheküljele joonistas isa, mulle väga ilusa pildi sõnul praegu alles tõstis, on, ma vaatan praegu nüüd pärast instituudi lõpetamist, et poleks uskunudki, et isa nii hästi oskas joonistada. Tavaliselt muusikud tahavad oma lastest muusikuid teha. Teie ei saa seda viga, ei olnud. Ja isa, tema eriti soovitanudki, et ütles kohe, et naisterahvastel ikkagi on muusikas väga raske läbi lüüa, palju soodsam ikka oleks võtta kas mingid kunstialad või või isegi Ta oli täiesti selle poolt, et insenerid, eks õppida või ise laste muusikakoolis käinud, isegi lõpetasin kunagi kiitusega laste muusikakooli. Ta ütles, et ega sa vist halvasti mängijaga ei soovitanud muusika peale minna, mina vaatan, et, et ma küll ei kahetse, et ma nagu õppisin kunstiinstituudis hoopis sisekujundajaks. Selle loo pealkiri on kajakate rand. Esitab tuletõrje maja puhkpilliorkester Helmut Orusaare juhatusel. Elmar Kruus, teie olete kokku puutunud, löövad autšika juba sel ajal, kui tema oli alles Tartu mees. Me mängisime sel ajal Vanemuise einelauas Four Swingers nime all. Petiga. Ja Tauts oli väga huvitatud meie sellest kortetist ja tema tegi ise grammofoniplaat ja ta võttis meist mitmedki plaadid. Meil on tänavu, on minu teada üks peaks olema Uno Elts abikaasa käes. Me veel kuulasime seda üks paarkümmend aastat tagasi kuulasimelt, huvitav, huvitav, kuidas võtte oli välja tulnud? No ja mis Tautsi kohta võib öelda, et tema oli universaalne inimene. Tema tegeles muusitada tehnikaga, temad tundis ajalugu, tema tunds kirjandust, nii et mees oli, oleks võinud ennast ükskõik missugusel alal edasi arendada ja töötada. See on samuti jälle üks legend sellest, et kui ta ei viitsinud hommikul vara üles tõusta, ema käis teda hüüdmas, siis ta pani kuidagi palaga ühendatud plaadimängija peale, kus tal oli siis peale räägitud. Et jah, ma tulen kohe ja nii edasi. Päeval muidugi magnetofoniga, see pole miski ime, aga, aga tol ajal see oli ime ja samuti mäletavad vanad pillimehed, et ta tegi niisuguse võrdlemisi julge vembu. Kas see oli Narva-Jõesuus? Pärnus ma täpselt ei mäleta, aga tolleaegsete supelrandades mängiti plaadimuusikat puhkajatele, kes seal parajasti päevitasid. Ja nadi muusika käis heliplaatidelt. Ja tema oskas niimoodi teha, võttis ühe heliplaadi ja mängis selle peale, kaks pala. Tähendab, üks oli see letti, kett seal peal oli, see hakkas kusagilt tagant poolt, aga ettepoole oli ta pannud võrdlemisi soolase tekstiga oma mingisuguse, mingisuguse külavahelaulu ja, ja muidugi see paha aimamata see tehnik, kes seal neid plaate mängis, võttiseks riiulist plaadi ja panin selle mängima ja ja oodatud mingisuguse tango nutuga asemel tuli, tuli hoopis midagi muud. Jah, tal oli väga suur huvi igasuguste tehniliste uuenduste vastu, mida ta kuskilt tuli kuuluda, kuskil näiteks üleliidulises ajakirjanduses mingi teade läbi vilksatanud ta kohe tundis huvi selle materjali vastu otsis kohe vastava kirjanduse, selle peale armastas väga palju ka tõlkida tehnilist kirjandust jaoks, kui tal oli mingi asi, kas parandamisel või, või teda midagi huvitas. Mingi kitsas ja siis ta, mina mäletan selgelt, et tema ikka viis oma tehnilised alad ja tehnilised huvid küll kõik lõpuni. Nii nende peale ta nagu raiskas, isegi, ma ütlen, liiga palju aega. Talvastas pildistada, samuti ta, kui me olime väikesed kinokaameraga, tegime ist nagu kitsasfilmi, kus me olime vanaema juures seal Peipsi ääres ja. Tal oli küll väga palju huvi, mis teda muidugi ka killustas. Mul on meeles Elleri arvamus Tautsi kohta, Eller ütles, et see oli suurem päraste eeldustega, suurepärase andega muusikamees, interpreet ja helilooja ja dirigent. Aga ainukeseks puuduseks pidas ta tema püsimatust ja tõepoolest ta oleks võinud mis tahes alal, kui ta selle ala oleks võtnud oma ainukeseks. Ta oleks võinud väga silmapaistvaid tulemusi saavutada, aga ta karakter oli niisugune. Ta tahtis teha kõike korraga ja sellega ta killustas ennast. Ta oli väga hea pianist ja pianist oli ta suurepärane taoli, võib olla Meie Eesti džässpianistidel üldse esimene number üks, kes valdas kõiki džässistiile tolleaegseid ja ja suurepäraselt. Ta võis mängida Tedi Wilsoni moodi, tal oli pähe õpitud terve rida pluusi, interpreetide ettekandeid ja Davimiteerist või õigemini parodeeris ka meie pianistide. Nii et see oli, tal oli tal suurepäraselt käes. Ja ma mäletan, ta sai omal ajal kuulsaks sellega, see oli kusagil 30.-te aastate lõpul. Kui ta kuuliselt Youcellingutena orkestrilt tuleb Stockholmi esinema, siis ta sõitis spetsiaalselt Wellingtoni kuulama sinna. Ja oli üks väheseid meie eesti džässmuusikuid, kes oli originaalset neegrit sassi kuulnud enne seda, kui need kollektiivid hakkasid meil käima. Kusjuures huvitavana, et kuigi ta oli džässi väga kiindunud ja ta ei pidanud seda siiski ainuvõimalikuks musitseerimise vormiks näiteks tema kirglik serenaad oli meil väga tihti kavas. See oli suurepäraselt kirjutatud ilusa suure kulminatsiooni, ka ajaviitemuusika milletaolist tänapäeval üldse enam ei kirjutata ja ta oli suurepärane improseeria. Temast räägiti näiteks niisugust legendi, ma usun, et see võis ka päris tõsi olla, ta oli üksvahe mänginud Valga vistoli Valga kirikus. Teenis leiba organistina ja ja mängis kogudusele, kui koraaliprelüüdi mängitakse, mängis vana tuntud Foxy tainat, aga muidugi tegi selle selleni kiriklikult stiilseks. Nii et, et ta niisuguste asjadega võis üllatada keda tahes. Kas on olnud võimalus ka tema palade esiettekandest osa võtta? Ja pärast seda, kui ta oma palu kirjutas, mängi, mängi lõõtsapill, kannel, ta lauluke, ta oma tekstile tehtud kolhoosi pillimehed, kus ta, muide Villem, see on viiulil oli mõeldud Villem õunapuud ja kus ta oli vist akordionimängija. See oli Guido, Neeme ja, ja nii et ta pani kohe konkreetsed konkreetse pillimehed sinna teksti sisse ja see oli jälle tema niisugune väike nüanss. Mis tema loomingut iseloomustab pillimehe aspektist? Pillimehe aspektist võib öelda, et tema looming on väga hea, ta oskas need palad, mis tal on tehtud, need on hästi orkestreeritud ja, ja ütleme niiviisi, rikkad ja eriti marsid, need olid väga hästi tal välja tulnud. Noh, tema marss, Tallinna marssali oli Eesti televisiooni esimene tunnusmeloodia kui see sädemeid pilduv televisiooni antenn oli ekraanil ja siis taustal kõla salati Tautsi marss. Ma juba varem ütlesin seda, et ta võis imetleda, planeerida igasuguseid stiile. Ja Ta ütles niimoodi, et nojah, et ameeriklaste suusapõhiliselt marsid on omamoodi sakslastel, seal ütleme, vanad sõbrad on omamoodi vene marsid, on omamoodi. Et marsid on ka rahvusliku karakteriga, mitte marsid üldse. Ja ta ütles, tahate, ma kirjutan teile tüüpilise vene marsi ja ta kirjutas, meie võitmatu armee oli vist selle Marsi pealkiri? Täpselt tabatud Vene marsistiili, nii et tal oli selles mõttes suurepärane kõrv. Ja üks, muide iseloomulik asi oli see, mis pärast olid ka muide ploomimarsid populaarsed nadolid pillimeestele mugavad mängida, nad olid nii hästi Orgstreeritud Nad kõlasid hästi, ma mäletan, kui me esimest korda tuli Tallinnasse üleliidulise heli lõikama brigaad Eesti raadio estraadiorkestrit lindistama, tollal meil stuudiot ei olnud ja lindistasime praeguses krõpsi nimelise kultuuripalee suures saalis. Ja mulle on meelde jäänud, et Tautsi Tallinna marssi mängisime me ühe ainsa korra. Režissöör ütles selle peale. Tänan väga, aitab. No seda ei ole kunagi varem ega hiljem olnud, et ühe korraga läheb asi linti. Kusjuures see oli väga nõudlik režissöör teiste lugudega, meil on väga palju tegemist. Ja kas ei olnud ka tema taastajate Maša omal ajal mingi saate tunnusmuusika? Jaa, Napoli sel perioodil, kui meie orkestriga väga palju ehitasime praegust Keskturgu siis komsomoli-nimelist staadioni ja kus me igal pool käisime, siis suurem jagu ikka labidaga pillidega harva. Aga siis taastate marssali tõesti tol ajal oli väga populaarne, kuna ta peegeldas just seda meie olustikku ja seda kõiki neid neid tegevusi, mis parajasti inimestel käsil olid. Antud. Ja kaasa ja siis me. Saatmas ja pressi. Kas ta isa loominguprotsessi kuidagi saite jälgidega? Võib arvata, et ta kasutas selleks ikka neid kõige vaiksemaid tunde, see põhiline komponeerimine ja me eeldame, et see toimus nagu sel ajal, kuna me teame, et alati ööd otsa töötas. Muidugi, tal oli nii palju neid hobisid, mida ta tegi, seda me alati ei tea. Aga siis hommikupoole alles läks magama, nii et et me nagu seda põhilist loomingulist protsessi, me ei näinud, nagu peab. Kui oli mõne tema teose esiettekanne saite nendest osa võtta. Ettekandele jah, me ei sattunud, jumelime ikka siis veel väiksed ja meid nendele õhtustele etendustele ei lubatud. Aga kui oli, ütleme üldlaulupidu, siis mul on hästi meeles, kui tema oli rahvapilliorkestrite üldjuht ja siis temal oli suur ilus rosett rinnas ja me kõik läksime rivistama. Baas ja meid lasti ilusti läbi igalt poolt, siis oli päris pärast me nägime ka oma isa naguniisuguses töömiljöös. Kas teie kodus käis palju külalisi ja kestnud olid? Ja meil oli tihti õhtuti ikkagi rahvast. Isal külas tal ikkagi oli päris palju sõpru, kes isegi vajasite nõuandeid. Isa oli siis nagu juba natuke vanem heliloojad, kes alles katsetasid oma loomingu algusel teel. Käisid isa juures nagu nõuandeid, nii näitasid oma komponeeritud nihukesi lõike või palu ette ja mulle meelsed isa tungide kaupa arutati seal üksikuid takti üksikuid nagu lõike läbi ja isa ei olnud kunagi kitsi nõuannete poolest ja ja ma vaatasin, nii mõnigi kord oli meil külas Ignaatjev, Viktolignaatjev siiski ei saa, Arne Oit. Tol ajal nimetati isa isa nõuanded nähtavasti ikkagi kulusid ära. Mul on meeles see kuidas isa näitas meile kitsasfilmiaparaadiga kinofilme ikka paali lapsi täis ja praegugi ei oska öelda, millal nii mõningad tuttavad, kes mäletavad seda, kuidas nad käisid lapsepõlves meil kino vaatamas. Ühesõnaga muidugi nagu päris kino seanssid, kõik isa oli saanud ühe aparatuuri osta ja siis muidugi ta tegi selle kõik töökorda ja filmile antus kontorist Tõi niuksed, kitsasfilmid kohe ilusti meile kõik koju ja üks Filmul on eriti mees või Aleksander Nevski film, see laul, rüütide ja vene sõjaväe see jäälahing, kas me vaatasime seda siis niipalju, et lõpus kulumiseni. Igatahes vaat see film jäi millegipärast meelde filmidele. Ja, ja siis aparatuur asus niimoodi, et esik oli vahel, näitas niimoodi läbi seal oma puuritud aukude ustesse ja kuhu tal oli tehtud ja nii, et me nägime nagu filmi nagu päris kinos. Aga päris kinos jooksid mitmedki filmid Leo Tauts loodud või orkestreeritud muusikaga. Foxtrot filmist mehed jäävad koju. Ja kui ta tuli mõne uue looga, siis praktiliselt ikka nootide pärali, tint alles kuivamaltujani. Nii kõik andis kiirustamise jälgi, aga temal oli ta siiski väga täpselt tehtud. Ja kunagi vanasti harrastati filmide dubleerimist, kusjuures muusikafilmidest dubleeriti ka laulud. See oli vist esimene kinnas. Gustautsile anti ülesandeks orkestreerida filmi heliriba järgi see pala ja me pidime selle uuesti sisse mängima ja siis mul on meeles, et jäi jälle järjekordselt hätta, selle parturili valmis, aga häälekalt välja kirjutamata, siis klaveri peal oli partituur ja siis igaüks oma noodiga ja ora. Teadsin ka sealjuures ja vaatasid üksteisele üle õla ja kõik kirjutatud korraga ühest partiklist hääli välja, nii et. Ja, ja samal ajal ta tegi vist veel järgmist numbrit ja niisugused asjad muidugi tema juures ei olnud sugugi haruldased. Jah, kuid valmis sai valmis sai ja hästi sai valmis. Kui oli siis kontserdid meil olid siis tema ikka viimasel minutil ilmus ikka meile kontserdile ja üks sarnane juhus. Tauts tuleb suure rutuga garderoobist juba hakkama lavale minema, tema tuleb ja oi, mul on habe veel tarvis ajada. Läksime, läksime lavale, siis tema mängis klaverit ja ainult ühe küljega olinit publiku poole, kui vaheaeg tuli lavalt ära. Tautsil vaatavalt üks näopool on habe aetud, teine mitte. Küsisime, et kuule, et mis, noh, aga see publiku poole näopool maja siin ju ära, ega teine pool ei paista ju, saal. Nalja teha, ta armastas küll üldiselt ja meil oli ikkagi lõbus, kui ta oli kodust, siis ta oli alati niisugune rõõmsameelne ja me ei näinud ta kunagi nagu halvas tujus üldse. Ja siis olid need Eesti televisiooni esimesed saated, üsna tihti tuli väikeste luikede tantsu ja nii kui see jälle tuli, tema asus ka sinna pildi kõrvale ritta ja hüppas, vaatasin seda väikeste luikede tantsu. Jumal. Käi. Veel kuulsin ma lugusid Leodoudzi enda taastatud autost, mille kohta tütar maile ütles. Ma olen mitu korda kuulnud, kui on temast saated olnud, et see auto oli väga halvasti sõitnud, aga meile seda muljet küll ei jäänud, sest me käisime päris palju sellega mööda Eestimaad ringi. Siis räägiti veel ühest helilooja harrastusest tema kokakunstist ja kuidas ta toitude valmistamisel tahtis alati uutmoodi teha. Loodusearmastusest ja ikka ja jälle süvenemise, oskusest, soovist õppida kõike siin maailmas põhjalikult tundma. Televiisor huvitas teda rohkem seestpoolt ja tagantpoolt kui ekraani poolt need paar korda, mis ma tema juures käisin ja siis ma nägin ikka televiisor, oli tal kuidagi külili või selili tagant lahti võetud ja ega see, mis sealt, mis pilt sealt tuli, see teda ei huvitanud, aga teda huvitas see asi ise. Mäletan Ülo Raudmäe kunagi mulle ütles, et vaata, Leod, et seal ta seisab, nende remondimeestega, uurib, mismoodi segu tehakse seal krohvimis juures või midagi, tähendab tavaline inimene läheb sealt mööda, teda üldse ei huvita, keegi, teeb oma tööd, aga tema jäi seisma ja uuris, mismoodi seda tehakse. Ta pidi täpselt teadma, kuidas midagi tehakse. Et ja ta teadis väga palju selles mõttes. Ja muidugi kõigile oli väga suur üllatus see, kui ta oma elu viimastel aastatel võttis kätte põline linnamees, pühkis linnatolmu jalgadelt ja läks tagasi looduse juurde või tähendab, õieti läheks looduse juurde, kus ta kunagi varem ei olnud olnud, sest ta oli noh, Tallinna ja Tartu mees põhiliselt eluaeg olnud. Ja kusagil Paide rajoonis oli tal talumaja ja aed. Ma kohtasin teda kunagi linnas, ta oli siis tulnud sealt siia ja ta oli väga uhked, kui ilusad õunad tal kasvavad ja, ja kirjeldas vaimustusega seda, kuidas linnud laulavad ja värske õhk ja kõik see niisugune noh, ühesõnaga maatajus seda, noh, oma 10 15 aastat varem mida me praegu kõik tajume, et maal on tervislikum olla. Ja inimene tõenäoliselt tunneb ennast paremini maal ja ta väga nautis seda elu seal. On ka vili neile ei keele, Tallinn orjust ega. Õelnud. Kui ka välja pääsema ka. Mets ja piirialale.