Austria hüppab voodist eales, siis märkab ta, et toakene polegi nii soe. Riietuses jookseb ta korda kolm pliidi juurde soojendama kuid viie minutiga on ta valmis. Seljas pühedava rõivad, jalas ema vanad saapad. Tänav Neib lause lumisena, see on nii kummaline. Eile oli veel kõik, mustaedade ääres hakkas juba noor rohi tärkama ja vastas asuvast saevabriku omaniku aias valmistusid kastanipuudel pungad puhkema kus siis korraga tulumi. Kuid selle üle mõtleb Austria ainult esimesel hetkel. Temal on neid muud tähtsamat peas. Jooksujalu tõttab ta kõrvaltänavalt suurele tänavale ja pöörab paremale teinud joostes ringi, peatub täie, tõstab pead. Ja juba ongi. Kõik majad on ehitud punaste lippudega mõni isegi kahega. Mõned tipud on väikesed, kuid teised tohutu suured lehvides alla üle kahe mäe korra. Ja neil madalatel puumajadel ripuvad nad otsekäijate peade kohal ja tuul hõljutab neid kõiki. Ja kõik nad looklevad ning väändlevad, nagu tahaksid nad end lahti rebida, tormata kõik ühes suunas. Käsi kokku lüües kõnnib Austria aeglaselt mööda pooltühje tänavat, vaatab ja vaatab, jõua küljelt vahtida. Siin tuleb vaadata üht maja sealile kogudenaat. Time silmad lendlevad sinna-tänna nagu ehmunud linnud. Lipp on kiiruga riputatud lihtsa pealiskaudselt kooritud ridva külge kui teistel jälle on uus, otsekui eile läkeeritud värsk kuldnupuga tipus. Ja nukk särab ja hõõguv veel heleda mind nagu päikese. Tundub, et see ongi võetud sealt ja püüab neid taas sinna tagasi. Kui vaadata ele ainsale lipule, siis võib näha, kuidas tuule käes nii naljakalt upub ning kargleb int, kui haarata pilguga kogu tänavat, näib see ühtse hoovusena, mis voolab Idjah, kuhu punased lained ajavad teineteist taga. Suured tiivad aeglaselt kaalukalt saledad kaarits, kuid väikesed virvendavad lõbusalt sinna vahele. Ja plägise kahiseb ja viigistab isegi meretunde, et sansamadena Austria tuttab piki tänava äärt. Siis jookseb ta üle teisele poole, kust võib veel kaugemale näha. Täidab pilgu järgmisse põiktänavasse kõik punane. Kõikjal voolab sama punane hoovus. Kiirgav puna ja päike pimestavad silmi. Pea käib tollest virvendavast elavast voogamisest ringi. Kui tuulehoog hetkeks vaibub, kostab kuskilt eemalt muusikat. Austria jalad hakkavad vaistlikult takis sammuma siis tuleb astuda veidi aeglasemalt, kuigi tänava nurgal tuul nii tugevasti tõmbab. Kuid sellest pole midagi, kes mõtleks praegu külmani. Ent siis ta seisatub seal kaugel tänava lõpul samu praakkäik küllap kogunemispaigale kõigis läigivad muusikantide säravad pillid, seejärel voolab rahvamurd mööda tänavat ja kõnniteed. Belli. Austria ei suuda vastu panna, jalad kannavad, teisesin. Kuid kuni tema jookseb, on kõik mööda juba tükk maad kaugemal. Ainult mõned hilinenud naised ja poisikesed kiirustavad jooksujalu järele. Kuid Austrei jookse praegu, vili või? Talle meenub kodu. Emajõe vennake erutab tagasi. Ema on kodus ja lamab mähitud peaga voodis vaske. Temal on täna jälle halvem. Hilined, arutasid ning otsustasid, et täna peab kõik parem olema. Kuid võta näpust, säärase haiguse puhul ei või midagi ette näha. Kohvi on pliidi juba kannused äss peal. Austria toob klaasid või doosi ja suhkru. Ta ootab talitades, kas ema midagi ütleb, ent ei, ta ei lausu sõnakestki. Küllap vallutab tugevasti, siis on ta alati nii vaikne. Võib-olla on täna selline päev, et ema ei suudagi tõreleda. Algul on ta kategooriliselt kõige selle vastu ja Austrial tuleb tahes-tahtmatult jutustada punasest lipust saeveskiomaniku aias. Jääk keema, naerata, haige nõrga naeratusega, ent siiski naeratab. Aga nemad on ka punase lipu välja pannud. Ema, naeratad vee. Nyyd taipab Austrigi, kui naeruväärne see on ja naerab kaasa. Niimoodi maga, teavad, milleks naerda. Vennake lollike ei tea midagi, kuid naerab ka. Hetkeks on neil kõigil kolmel lõbus ema nagu vähekese toibub. Nüüd välja pannud, lausub ta õieli huultega klaasist rüübates. Kuid tookord, kui meie isa veel alles vabrikus töötas vabriku juures aias, tõsteti esimese mai hommikul Lippsile jää tüse puu ja alt üles ilma oksteta. Üks karda vōi ronise liimisest tagasi ronis teie jälle jälle püksipuhe lõhki. Me seisime ümber ringe, naersime, aga vajab rikant, kippus või nahast väljaiis rubla, sellele, kes maha toob 10 rubla. Mina tahaksin ka mehelise minna vaatama, saab ta kuidagi üle huulte ja värvub tumepunaseks. Alles, kui see on velje öeldud, mõisteta, et seda polnud vaja öelde ja kui südametu see on jätta haige ema üksinda. Ema ei lausu algul midagi. Nähtavasti mõtleb. Ja Austriale tundub, et möödub terve tund, enne kui ta jälle kuuleb ema häält. Mine pealegi natukeseks kauaks jää. Täna on jahe ilm ja sul on nii õhuke jakk. Kas saapad pole jälle katki? Jäi? Auster punastab käes. Üks on pisut, kuid ega Meriasse ei astu vaata ainult ette, hoiatab ema, et sai külmetega haigeks ja mida me siis kahekesi peale hakkame ja tuleb varsti tagasi. Aien muidu poisiga kimpu. Aga see juba teritabki kõrvu Austria läheb, kuid siis tuleb temaga kaasa ja ei aita mingeid vastuväiteid. Tema on küllalt suur ning tugev. Ta juba üksi käinud üle tänava kuni Vabligandi aiani ja tagasi jäi jäänud alla ei ja plangud aga nägi ta Vablikandi suurt koera ja sei haukunudki tema peale. Külm tal ei hakka. Ta seob ema rätiku pea ümber ja siis on tal veel isa talvemüts. Need on kõik, nii kaaluvad argumendid, et neid on lausa võimatu ümber lükata. Mõlemad naised vaatavad ka öeldis üksteisele otsa, kuid ei taha järele anda. Ent vennakesel on varus veel üks tugevaim argument. Ja kui ta hakkab seda valla päästma ja hõõrub mõlema rusikaga tugevasti silmi, siis ei jää muud üle. Austrial lennekesega tänaval ja kohe esimesel sammul märkab ta, missuguse ristida endale sellega kaela võttis. Kohe ukse taga jääb heli seisma, nagu teivas jäi saadide paigalt. Teda huvitab Pablidendi Lipp. Temal on vaja teada, miks tõmbleb maakler, kes selle aknast välja pistis ja miks ülal ei püsi, kui tuul seda tõsta. Suurt veenmist teie lubadustega saab Austria Vennekese liikuma kuid lubadustest too üldse palju ihu oli tagasi ja takerdub oma pikka kuube. Isa, müts vajutele silmile ja seda tuleb iga minut tagasi nihutada ja nina, see muutub tal tuules peagi punaseks nagu telliskivi. Austria näeb vennakesega on tal vaeva. Rongkäik liigub mööda Aleksandri tänavat juba viadukti poolt. Mõlemal pool tänavat on rahvast kui murdu kuid siiski põevad nad suurte, vahest läbi, peatuvad otse kõnnitee ääres. Siin on säärane tunglemine, kirevus, et vennakesel pole isegi pärimiseks mahti, seisab avali suuga ja pöörab pead kord ühele, kord teisele poole. See on hea. Austria võib segamatult vaadelda kõike, mis siin näha. Vool tuleb vasakult, aga kui kaugele, siis võib näha nende suurte pikkade inimeste tagant. Kogu avar tänav on ühest äärest teiseni täis vahetevahel vool veelgi laieneb ja vallutab kõnniteid. Siis hakkab sealgi liikuma ja on raske vastu pidada, mitte saada kaasa tõmmatud. Voolab üha lainetena ratsanikud kuldsete pagunite mustade hobustega. Lendurid nahkmantlite ja nagu kokku surutud mütsidega sisele kadakad punatriibulises pükstes piikidega millede üle eriti lennake suurt vaimustust tunneb metallitöölised, kelle rivis pole ainsatki naisterahvast. Onu töölised, majateenijad, äriteenijad, trammitöölised, roheliste raudteelased, punaste kantidega mundrites siis kaitsekraavide kaevajad, meedia, naised läbisegi pruuniks põlenud Muldonnides tahmunud ning mustunud jalaväelased väikeste lipukeste tääkide otsas. Terve polk jalgratastel. Haiglaselt pidulikult voolab laine laine järele. Igaüks oma muusika ning lauludega igaüks oma lipuga lipud, loendamatul arvul Lipp, olge terve lippude meri, lakkamatult voogavat punased lained ja ainult harva mõni punane valge vöödiga keskel mõni üksik sinikollane valge, kuid need upuvad, kaovad punasesse voolu. Austria on sellest üldisest voolavast hoovused nende kaasa haaratud eta ei omistada tähelepanu üksikutele inimestele. Jäi märke, et sellest voolust üks ja teine vaatleb neid mõlemaid meeleheaga. Austria loeb lippude pealkirju, jäetab nende järgi järeldama üksikuid meeleavaldajate rühmi. Sellest mitmekesisusest, lauludest ja muusikast käib tal pea rind. Nüüd tulevad koolilapsed, poisid ja tüdrukud, kui tillukesed ehteasjad. See väikese ärgake erineb kummaliselt suurte jalakäijate ratsanike hulgast. Ja vennake tormab nagu pöörane kaasa. Vaevu suudab austad teda tagasi hoida, lollike kargleb nagu rohutirts. Austria seisab tänava ääres ja taipab, äkki Edgari May seiskab kaasa. Vool nagu veab, ühes jääb nii, et on raske vastu panna. Muusika võrdleb punased lipud ahvatlevad kuid ta ei või, või kuhu Dima vinnekesega säärases möllus lehed ära tallavad. Austria jääb üsna nukraks seepärast, et tema peab paigal püsima, kõik teised liiguvad. Ta ei märka, et väikesed koolilapsed on juba möödas ja nüüd tulevad suuremad tärnidega mütsi teed. Siis ratsutavad jälle sõdurid ja keegi suur habemik kummardub ja silmitseb neid nagu midagi armast nähes. Ja vennake polegi nii loll, ta mõistab hästi, et see on peamiselt tema isik, kes köidab tähelepanu. Temagi naeratab ja tõstab sõjaväeliselt, tervitades käe isa mütsi äärde ja talle naeratab ja võtab tervituse vastu kogu rivi. Siis tuleb Lätti pataljon ja Austria trügib vaistlikult veelgi ettepoole. Vennakigi astubrientsis tõstab esimeses vaimustuspuhangus jälle käemissi juurde ja seisab rinda sõjamehelikult ette sirutades. Ent siis juhtub midagi ettenägematut. Üks kütt kummardub ja hetke pärast istub vennake time õla. Tugev käsi on haaranud Austria ja ta toibub alles siis, kui sammub riviga kaasas. Ta ei suuda nii kähku üllatusest toibuda ja ei tea, kas jääda nõnda või rebida end lahti ning joosta minema. Kuid lahti rebida ja põgeneda pole sugugi nende kirge. Kui üks rida läheb edasi ja teine tuleb kohe selle järele. Ta käsi unis vaba. Kuid ta siiski põgene. Kuhu jääb vennake? Kartlikult vahetab austria, mida ta seal üleval teeb. Esimesel hetkel tundus selline kõrge tõus vennakesele väga üllatavana ja veidi kardetavanagi. Ta juba tahab kasutada oma tavaliste vahendit, mis sobib kõigiks õnnetusjuhtumiteks. Kuid alla vaadates näeb ta, et austrid Jansamas ja kuhu ta iganes silmad pöörab, vaatavad talle vastu noored naeratavad näod, istuda nii hea, palju parem, kui käia või seista. Ja siinsamas kerkib õhku tääk, katsu või käega. Ja eemal veel teisi, terve mets ümberringi ja kõik need sädelevad päikese käes, nii sule silmad. Ja samas lehvib peade kohal lipp otsekui punase lainena üle tuhiseda, see aeg-ajalt palgid silitades. Vennake naeratab. Ta on praeguse olukorraga rahul, hästi rahul. Ta on rahul sellegagi, et ta tõstetakse teise küti õlale seal lipust kaugemal, kuid selle eest võib paremini näha. Siin ei kavatse keegi telehalbade ja nii palju on nüüd selge. Ja pealegi on Austria, samas tema ei lubaks. On väga meeldiv teadmine, et kuulud rongkäigu hulka ja sammud samuti kaasa, nagu Austria senist suured.