Kes on see laulja? Äraarvamise hõlbustamiseks? Sündis Kaasanis, kutselise lauljakarjääri, alustas defliisis, 20 viieselt, laulnud peaaegu kõikuma, hilisemad ooperirollis. Laulis ka Tallinnas. Tegi endast ise skulptuurportree ja suri kaugel sünnimaast. Nojaa. A. A. A. A. Usume, et teil ei olnud raskusi küsimusele vastamisel. Esineja tugev kunstniku temperament, erakordne hääl ja selle meisterlik kasutamine reedavad kohe, et juttu on passide kuningast ühest kõigi aegade suuremast lauljast Fjodor Shaljaapinist kelle sünnist 13. veebruaril möödub 100 aastat. Kolmveerand sajandit tagasi kirjutas vene muusikaideoloog Vladimir Stassoff. Pärast nooresoljaapini esinemist. Sündis uus suur anne kes olid eile, 23. veebruaril konservatooriumi saalis, ei unusta seda õhtut iialgi. Esitati ühte paremad ja andekamad veni ooperit Rimski korsakovi Pihkvalannat. Kuigi saal oli kahjuks pooltühi, kõlas müriseb aplaus nii hästi teosele kui ka ühele ootamatult avastatud talendile. Praegusel hetkel on meil üks uus suur kunstnik rohkem. See on ooperilaulja Shaljaapin, kes tuli toime millegi erakordse ja hämmastama panev, aga vene laval. Sellist Ivan julma pole seni olnud ei draama ega ooperilaval. Staazov lõpetab rõõmsa hüüatusega. Mu jumal, kui suur talent. Ja see inimene on alles 25 aastane. Mida kõike võib temalt veel oodata. Shaljaapinist ja tema erakordsest kunstist on kirjutatud ja räägitud, palju sellest on pajatanud teised ja Taise. Meie hulgas on kindlasti veel neid õnnelikke, kes teda ise on kuulnud ja näinud. Tänapäeva muusika sõpradeni toovad tema hääle heliplaadid. Ilma oleme aga Shaljaapinist kui suurepärases näitlejast, mis tema kunstniku isiksuses oli lahutamatult seotud lauljaga. Kuna tema elukäik on üldiselt hästi tuntud, siis ei kavatseme tänasele juures pikemalt peatuda. Kõneleme vaid ühest episoodist Šoljaapini elus. Tema kontserdi reisis Tallinna 1920. aasta mais. Järv. Ta. Jutud Shaljaapin Eestisse saabumisest hakkasid Tallinnasse liikuma 1920. aasta kevadel. Tema siiasõitu suhtuti mitmeti ja erinevalt. Ühed pooldasid, teised olid vastu, Ühed mäletasid teda kui keiserliku ooperiteatriäss. Teised jälle teadsid, et ta oli esimene Nõukogude rahvakunstnik. Kodusõja päevil olevat oma lauluga punasõdureid jooksukraavides võitlusele õhutanud. Ajakirjanduses, mis tulvas vihast ja laimust noore Nõukogude riigi vastu. Neetud kasutamata võimalust meeleolu loomiseks. Pini võimalikuks saabumiseks. Kuulus Lapin, kes hiljuti esimese rahvalauliku aukraadi sai ja kellel praegu Moskvas omaette terve maja olla tarvitada. Sama Shalliaapin saab õhtu pealt 300000 rubla nõukogude rahas mida suuremalt jaolt tarbeainetes välja nõuad. Endisest kuulsheli piniston, veel kuulsus ja geniaalne muusikaline tehnika järele jäänud ja rohkem vist midagi. Kui need olid esialgu vaid põgusad vihjed siis mai algul võib leida juba otseseid vastukajasid kunstniku siiasõidu suhtes. Nii kirjutab päevaleht. Mitmesugused teated liiguvad, Shaljaapin tuleb Shaljaapini, tule talle maksetakse nii ja nii palju honorari tuleb, üksi tuleb teistega ja nii edasi. Viimane teade ütleb koguni, et ta juba teel Tallinna poole olevat ametlikud kohad ei tea palju ütelda. Kui soli appin tuleb või tulemas, siis on see vähemalt siseministri selja taga sündinud. Siseminister ja suur õige suur osa intelligents seltskonnast on juba enne puudutatud põhjustel tuleku vastu. Eila päeval oli küsimus veel selgusetu, kas vene ooperilaulja Teodor Shaljaapin Eestisse pääseb, ehk mitte. Õhtul valitsuse ringkondadest saadud teadete järele on tema kontserdireis Eestisse põhjus mõtlikult siiski viimaks lubatud ja eila õhtul pidi ta juba üle piiri jõudma. Shaljaapin saabus Tallinna üheksandal mail, päev hiljem ettenähtust. Selle tõttu tulid kontserdid päeva võrra edasi lükata. Ta oli esimene Nõukogude artist, kellele Estonia selts oma saali uksed avas. Seltsi juhatus oli südamerschal jaapani kontsertide vastu nõustumine ripusäravaid loodetavast tulust. Seda tunnistas juhatus puhtsüdamlikult ajalehe õienduses. Soljaapin saab kindla honorari, mis pole suurem kui rahuajal sarnastele kunstnikudele, nagu seda šariaat. Bin on hea meelega makseti. Tema ettevõte jätab seltsile suure summa kasu ja seda ei võinud selts tagasi lükata, sellepärast et käesolev hooaeg puudujäägiga lõpeb. Abirahasid ega seltskonna toetusi kusagilt loota ei olnud. Kunst maksab palju raha, kunst ei tunne poliitikatega rahvust. Kunstnikud on rahvusvahelised, nagu seda kunstki on tõesti eriline liberaalsus Estonia seltsi juhatuse poolt. Aasta hiljem aga Cartiste Eduard Sõrmuse punast viiulit sedavõrd, et kontserdisaali uksed kunstniku ees suletuks. Jäätis. Kontserdipäeva hommikuses Tallinna teatajas kirjutas Shal Jaapanile nii-öelda tervituse kodanluse leeritegelane Martalet. Hiljem Martale puutuste taarausu, ülempreestrinna kirunud kõrgeid piletihindu ja seda Effhljaapin Tallinnast 130000 marka Venemaale viib, jätkab ta. Kas on tõesti Soljaapin seda väärt, see vana, kulunud ära iganenud tsaariaja kuulsus? Lapin on veel ainult endine ebajumal, kelle endine hääl ammuga toonud see kullatud ebajumal saadeti nüüd Eesti vabariiki eesti rahvast õndsaks tegema. Ja tõesti, rahvas jookseb tormi Estonia kassa peale. Nimetades Shaljaapinit kunstiliseks šarlatoniks, märgib autor, et meie Bernhard Hansen võib julgelt temaga võistelda. Aga Ansen on oma Jašaljaapin võõras Soljaapinun padjal seltskonnapõhjast ilmunud suurte härrade juurde ja on sellest ajast ainult viimaste juures end kodu tulnud rahva vastu ainult oma sügavamat põlgdust avaldanud. Ta on ainult seal laulnud, kust alla ainult kõlisevad kullaga tema ahnus tasuti. Shalliaapinil pole küllalt venenõudeid kogude valitsuse rikas tasust. Ta tuleb röövima ka väikest Eesti vabariiki. Siin ollakse lahked ja vastu tulelised, sest ta on võõras. Suuremat nõmedus on raske ette kujutada vaatamata kõikidele tagurluse takistus püüetele, mis olid valmis isegi avalikuks obstruktsiooniks. Toimušaljaapini esimene kontsert Estonias ettenähtud ajal. Marcelo. Näo käte oli see juba ja nii ta ju Ani parooli. Esimesena reageeris apini kontserdile kohalik sakslaste leht Revalerm Boote. Öelnud moka otsast, mõned tunnustavad sõnad Shaljaapini kuju ooperilaulja kohta asub arvustaja peamise kallale. Esiteks on temale ja haritud saksa publikumile vastuvõtmatu dramaatilise laulu ületoomine kontserdisaali. Teiseks ei oskavat shelli appin laulda Schumanni ega Schuberti laule. Meie muusikaelus on hea ooperilaulja, eoipso, armastatuim, kontserdilaulja. Mujal ja eriti Saksamaal suhtutakse suurema kriitilise diferentsiga ooperifragmentide ettekandmises kontserdisaalis. Shaljaapin vokaalkunsti voorused, millest kriitika siiski ei saanud mööda minna ei olnud nähtavasti küllaldased saksa laululoomingu esitamiseks on ilmne. Chaljaapani kontserdi puhul põrkasid muusika pinnal kokku vene eluline realism, saksa kuivakadeemismiga. Milme, Karel Reevaler. Poolte arvustaja lõigus oli, otsustage ise Schumanni kahe Grenada eri ettekande järgi. Meie arvame, ta eksis ja päris rängasti. Ma keeran juurde Räti. Aga ikka? Ju. Egoniga. Free. Poodi. Aa. Jaa. Mõningate asjalikum oli Päevalehes ilmunud tuntud laulupedagoogi ja koorijuhi Lennart Neumanni arvustus. Ta meenutab muuhulgas Shaljaapini suurepärast Osifeid mussowski Hobanšinas mida nõimanil oli olnud 1916. aastal võimalus Moskvas kuulda ja näha. Arvustaja tõstab Shaljaapinite esile kui kaasaja kõige suuremat ooperilauljat. Öeldakse. Lapin on hea näitleja, mitte laulja. Öeldakse, et tal puuduvad kool, et ta on ainult looduse talent. Kõik niisugused arvamused on ekslikud. Seda tõendas, esimene kontsert. Leidub, passisid pealegi tüsedaid passi Geffhljaapinliku kergusega ja voolavusega oma häält tarvitavad. Siin peaksid need lauljad tõsiselt mõtlema jääma, Keržaljaapini omale eeskujuks võtavad, et kõigepealt on tarvis kooli, on kruvis hoolsad tööd oma hääle kallal teha. Olgu nii ilus kui tahes. Nagu rõivaler, puutearvustaja Libüüdiskanoyman ahendada kunsti, internatsionaalseid piire, maailma progressiivse muusika, kunsti arendamist kõigi rahvaste poolt. Teame, et Schuberti ja Schumanni romantiline vokaallüürika oli oma sündimisel hoopis elulähedasem realistlikum kui seda hiljem tänu kuivale ja elutule Academismile esijoones just saksa kammerlaulus poldi harjutud etaloniks pidama. Nõnda ei saanud ka nõiman, kelle enda vokaalkuul kandis rõhutatud intiimsuse pitserit, sellest küsimusest mööda minna. Temagi lõpphinnangus on tunda liialdatud rinna paisutamist ja rahvuslikku ülalt alla vaatamist. Kui ta publikust kõneldes lõpetab oli kulda ja hõbedat, armastajaid, teisest rahvusest kodanikke, kes elavalt plaksutasid. Aga oli ka palju teisi, kes vaikse rahuliku muigega nagu demonstratiivselt käed risti istusid ja neid eht eesti kanget kaelsusega ja jonnakus kai liigutanud. Asjalikum arvustus oli üksmeelselt tunnustav Soljaapini erakordse talendi ja meisterlikkuse suhtes vene heliloojate laululoomingu esitamisel. Suurepärase tõlgitsuse said Glinka kahtlus ja öine ülevaatus. Mussorski Paul kirbust seminarist ja trepak klaasunovi, Rahmaninovi ja Tšaikovski romansid. Et lisapalade hulk suur oli, seda tõendab paremini kas või esimene kontsert, mis kestis tervelt neli tundi. Erilise vaimustusega võttis kuulajaskond vastu arvukad vene rahvalaulud, mida laulja ei olnudki tsi esitama. Jaa. Jaa. Iraagi noot ka käinud. Aga aga, aga? Kahe kavandatud kontserdi asemel andjušeli appin Tallinnas kolm millest viimane oli kõige edukam. Kuulajaid jätkus kõigile ja jäi veel tublisti üledi. Ta muusikalise kaaskonna moodustasid solist Wolf, Iisrael ja pianist maraatov, kelle esinemisega kriitika rahule jäi. Shaljaapin sai avakontserdil tohutu elavatest lilledest aupärja. Kontserdil viibinud ametiisikutest märgitakse Eesti kodanliku valitsuse välisministrid Ado Pirkki ja Nõukogude Venemaa saadikut. Kontserdi järel päeval andis välisminister Shal jaapani aux eine. Kunstnikule valmistas pettumuse vaid see, et see toimus klubi kabineti kitsaste seinte vahel. Nähtavasti ei olnud härra välisministril sobiv ennast koos Nõukogude artistiga rahva ees näidata. Tookordne Eesti reis ei jäänud Shaljaapanile viimaseks. Tallinnas viibis ta sõidul Balti riikidesse veel 1935. aastal. Seekord taaga. Kontserdiga ei esinenud. Taimpressarjov Caroovini mälestust mööda hakanud talle üks meie järvesid sedavõrd meeldima, et ta seda jalamaid ära tahtnud osta. Laulan veel paar aastat ja lõpp sellega tulen Eestisse elama. Kohutu. Ma. Ei? Poolda. Fonoloogia ajati. Kõve. Haigus eelarvamused ja nende keelitused, kes püüdsid takistada Shaljaateni naasmist sünnimaale ei lasknud tal heaks teha oma viga lahkumist kodumaal. Ta suri eemal sellest 12. aprillil 1938. aastal Pariisis. Ent meieni jõudma suure laulja kunst talletatult heliplaatidel. See kunst leiab tee iga kuulaja südamesse. Vaimustab lauljaid ja näitlejaid. Ta on saanud teatri- ja muusikateadlaste ning vokaalpedagoogide uurimisobjektiks. Tähistades Fjodor Soljaapani sajandat sünniaastapäeva, tunnetame taas tema talendi tohutut jõudu. Näeme temas ühte suurimat lauljat ja näitlejat, keda maailm kunagi nüüd on. Tema kunst ei vanane ajada selles elulisusest ja uutele kallastele pürgimisest, millest oma loomingus vaimustatult kõneles ta. Lemmikhelilooja mussorski seisnebki suure vene laulja Fjodor Shaljaapini kunsti kustumatuse ja eheduse saladus. Küla külakoodi.