Bar Karponeile tuntuks saanud pillimehena dirigendina, sealjuures riikliku sümfooniaorkestri peadirigendina pedagoogina Tallinna riikliku konservatooriumi prorektorina, monia, asutajadirektorina, heliloojana ja seadjana. Inimene võib suuta väga palju. Ta on tahtejõudu, annet kunstiinimesele omast loomingulist põlemist. Seda viimast Paul Karp suutnud sütitada väga paljudes noortest pillimeestes, kes tema oskusi tema kunsti meie orkestrites edasi viivad. Väikeses vestlusringis on Eesti NSV teenelise kunstitegelase professor Paul karbi endised õpilased. Peter Hunt tromboonimängija Estonia teatriorkestrist, Riho Mägi tuubamängija Eesti NSV riiklikus puin orkestrist ja Heikiga laus. Tromboonimängija samast sümfooniaorkestrist. Need on siis õpilased läbi mitme aastakümne. Peter Hunt õppis orgarbi juures 50.-st aastast alates. Riho Mägi ja higi kalaus on mõlemad 60.-te lõpumailt higi Kalaos. 74.-st aastast. Kuidas te meenutaksite oma õpetajat? Peter Hunt? Väga raske on midagi konkreetset rääkida nii toreda inimesega, nagu seda on Paul Karp olnud. Mina tulin muusikasse küllaltki hilja, olin varem õppinud viiulite rohkemini armastanud muusikat tegelikult temaga tegelenud või õppinud, õigemini head oli millegipärast tahtmine tulla puhkpilliõppima. Kuna viiulimängu jaoks ma olin lootusetult vanaks jäänud juba ja see tuli kõrvale jätta 50. aastal, siis otsustasin tulla Tallinna muusikakooli ja kaunis kesiste teadmiste ja võimetega lihtsalt Paul karbinud julgustaval soovitusel tegin need eksamid ära ja mind võeti siis muusikakooli õpilaseks. Muusikakoolist vist sain sellest kursuslaste tasemest enam-vähem kolme aastaga jagu ja nii, et siis silma muusikakooli lõpetamata Paul karbi soovitusel ja soosimisel ma astusin konservatooriumi 1953. aastal ja 58. aastal, siis lõpetasin trombooni erialal. Väga raske on praegu takkajärgi hinnata kõiki olukordi, kõiki seikimis sellega oli, sest sõjajärgsetel aastatel tekkis üks küllaltki huvitav kurioosum, et õpetajad olid suhteliselt noored ja õpilased olid suhteliselt juba eakad, kes sõja läbi teinud, kes vahele pidanud, jätma õppimist või isegi peale sõda alanud mängimist. See niisugune väga väike vanusevahe kohati kujundas omamoodi suhtumise ja nii, et pita ainult Paul karbi klassis, vaid kõikide puhkpilliõpetajate klassides valitses taga seltsimehelik ja sõbralik olukord, nii et nii õpetaja kui ka õpilased olid omavahel nii-öelda kolleegid, kuigi üks oli siis kogemustega ja õpetas teisi, kuid nisust väga ranged alluvuse vahekordi. Et üks on professor, teine on kuskil madal õpilane, seda sel ajal ei olnud muidugi selge, et aeg ja kõik mõtted ja isegi metoodika on mõnevõrra muutunud. Aga mis on siiski jäänud, on see, et see, kes tahab midagi saavutada, peab tegema selleks tohutult tööd ja loota seda, et õpetaja paneb kõik paika või siis midagi imet teeb sellega, kes ise ei taha saavutada, on ka täielikult mõttetus. Paul Karbil oli see hea innustav omadused. Ta oskas õpilased panna, juurdlema, panna mõtlema mitte alati niiviisi, et kõik oleks puhtalt ette tehtud. Võib-olla ühte asja soosis, soodustas ka see pool, karp oli pillimängu maha pannud. Ta ei kippunud midagi ette, näitame ette mängima, katet, nii tuleks mängida või midagi kõike. Tuli ise vaata mängida, õppida tema juhendite kohaselt, kuni maestro jäi saavutatuga rahule. Muidugi väga raske oli olukord selles, et küllalt vähe oli saada materjali, kõik oli suhteliselt vana ja sedagi ei olnud küllalt need sagedasti nii nagu poolvihjamisi või humoorikalt laulsime seda lugu. Me mängime nüüd muusikakoolis muusikakooli tasemel, siis võtame läbi veel pärast konservatooriumi tasemel. Ja mis veel edasi saab, kuidas mängida, see jääb juba nüüd üldiselt tulevikuks. Aga üldiselt kõik, kes me õppisime, saime küllaldase baasi, et edasi tegutseda oma alal, kes pedagoogina, kes kutselise muusikuna, kuid kahjuks peab ütlema minu kunagised kaaslased, kõik pudenesid enne lõpetamist laiali minema, olin siis peale sõda, jah, olin esimene, kes siis täie kursuse läbi tegi ja siis konservatooriumi lõpetas. Muidugi väga suur osalusteoreetilistest seal hilistes muudes küsimustes, mitte puhtpraktilist pillimängu küsimustele muusika teoreetilisest on just tänu Paul karbile, kuna tema kõrvalt rääkis nii metoodikast kuigi orgestreerimisest ja väga paljudest huvitavatest küsimustest, mis tegelikult nagu õppeprogrammi osas ei kuulnudki sinna juurde, kuigi sel ajal oli väga palju raskusi orkestri praktikat meie praktiliselt ei saanud, sest ei olnud võimalik koostada konservatooriumi muusikakooli peale sellist orkestrit, millega oleks võinud midagi mängida. Siiski nii kõrvaltmunalt mängides mingisuguse praktikomandasime, kes vähem rohkem ja nii saigi minna edasi siis kutselise tööle. Mina, mõned aastad tegelesin pedagoogiline pärast, siis 60. aastal läksin Estoniasse tööle ja olen siiamaani vastu pidanud seal, nii et ma nagu olen siis läinud oma pedagoogi kunagisele töökohale, kuigi tema mängis basstrombooni. Mina olen nüüd esimest ja teist trombooni mänginud. Ja muidugi mõned nüüd minu õpilastest, nagu siin istuv Riho Mägi kellelgi kunagi natukene näpunäited andsin, on nüüd ka Paul karbi õpilasena jõudnud solisti kohale. Võib-olla lasen nutele temale üle, selles mõttes, et ega korraga ei teagi, kõike rääkida ja hulgakesi võib-olla kujundame meie lugupeetud tedagoogist palju parema pildi meenutuse. Mina alustasin tuba õpinguid 59. aastal, just nimelt Peeter hundi juures. Tallinna muusikakoolis muusikakooli mul lõpetada ei õnnestunud, tuli enne minna armeesse aega teenima. Ja see jäigi mul pooleli, kuna muusikali kõrvalt lõpetasin õhtukeskkooli. Ja nii oligi, vaadati algul mulle konservatoorium Assad, vabandage täpselt taipate, kuhu Tastutajad lõpetanud õhtukeskkooli. Mitte liiga hästi, et kuhu te trügite. Kuid siiski professor karkass mind kuulis küll praktsetavad esimest korda. Sisseastumis eksamil arvas, et noh, et vaatame nii-öelda liha kontidel on ehk jõudu, jätkab. Võtame sisse. Peale selle vahe jäänud sõjaväetoovate mängivad. Ja algul võib-olla kõik kõige paremini läinud, aga just meelde on jäänud maestro julgustav heatahtlik suhtumine, kes kunagi ei lasknud pead norgu lastajat. Noh küll ta tuleb muidugi rõhutades veel ja veel kord pideva töö ja õppimise tähtsust, kui pidev misse tee oli, eks sai patustatud ka mõnikord selle vastu nagu ikka noorel inimesel muid huvialasid ka. Aga professor karp alati õigeaegselt ilma ehk erilise kurjustamata tõi tagasi selle põhitöö juurde tuletades meelde, milleks on konservatoorium astutud. Just öeldes, et ei ole tegemist lastega. Et ise teate, milleks siia tulite, tuleks just Petrodi jutu juurde. Et rõhutas nagu inimeste mõistust ja arusaamist, et tuleb iseendale aru anda, milleks, mida teha seejuures ka professor karpi, see oli tuubatio vähe mänginud ainult paaril hooajal. Kuid ta siiski olid õiged arusaamised tuubamängust vahest trombooni tuva vahest. Ja tundub, et kuigi võib-olla mõningate teiste tuba mängijatega võrreldes ma mõtlen kas või liidu piires võib-olla minu mängumaneer erines või erinevaid ka praegu veel edaspidi on tulnud ka endal õpetada tuba, mängijaid, kahjuks neid on vähe olnud ja tundub, et siiski professor karbi üldised põhimõtted ja eriti töösse suhtumine on jätnud minusse mingisuguse jälje. Viimaste aastate ühesõnaga aastakümnetel tehtud tõesti pole, jätkab siis juba praegune Assistant konservatooriumi vanemõpetaja. Väikekalas minut tee tromboonimäng algas klaveri tagant Tallinna muusikakeskkoolis, jõudsin lõpetada Kaheksanda klassi klaveriga. Kui selgus, et vist sellel erialal enam edasiminekut nagu ei ole, tuli siis valida, kas jätta üldse muusika tegemine katki või valida veel mingi uus eriala. Õpetaja joaduriga leidsime siis niisuguse lahendus, et võib-olla prooviksin trombooni mänginud temaga koos, siis toimus ka esimene kohtumine professor Paul kaardiga ja see on mulle meelde jäänud. Hästi lihtsa loomulikuna. Vaatasime üle ja mis siis ikka, hakkame peale, tund toimub sel päeval ja palun siis täpselt kaalun. Siis käskis ka pilli välja võtta, Alt konservatooriumi laost. Selles nimetatud, nüüd ma siis selle suure pilliga seisingi klassi ukse taga sätajal algaski. Meie koostöö, mis kestis üheksa aastat algusest peale, on mul meelde jäänud. Professorid oskas sisendada suhtumist töösse, sest paraku ikka juhtub nii, et on neid, kes tahavad mängida neid, kes nagu peavad mängima. Professor raiskas selle tahtmise nagu esimesest hetkest peale kohe esiplaanile tuua. Ja just tema omadused tundi tulles alati oleks midagi uut tuua. Nii salamuidu siia tutvutama ei ole tarvis tulla, ta ütles, parem siis juba mitte tulla, aga kui tulla, siis oleks see asi jälle sammukene edasi läinud. Heikki Kalle, austajate läbi teinud ka ta suri Leningradis. Kuidas üks eestimaakooliga mees tundis ennast selles linnas ma veel päris läbi seda seda ei ole jõudnud. Peaks lõppema sel kevadel püüdsin, peab ütlema, tööle, häbeneda midagi, see veel, mis on saadud, Paul karbilt võeti seal hästi vastu sisseastumis eksamil hinnati viie minusse. Karis, tromboonilugusid rääkimata, dub omadest nii väga palju ei olegi. Ja kuidas nüüd on, kas meie heliloojad, mõtlen eesti heliloojaid? Kas nad on nii väga heldekäelised olnud selle muusikale loomisel? Õigemini ma tahaksin teada, kuidas Paul Karp leidis teele uut algupärast repertuaari. Algupärase repertuaariga üldiselt on raskusi kogu aja olnud, oli, sel ajal eriti midagi ei olnud ja ega praegu ei saa ka öelda, et keegi oleks põhiliselt midagi kirjutanud. Puhkpilli mängida, konkursiks kirjutati esise spetsiaalne lugu ojade arvule, paar nisust estraadiasjakest, aga midagi tõsist oleks, seda praegu ei ole. Originaalrepertuaari maripuuduse tõttu me otsisime omal ajal väga palju midagi muud, mida võiks mängida, mis annaks kergelt tähendab ilma suuremate raskusteta ümber teha. Nii võtsime juba siis kavas Mozarti fagotikontserdi, mis on nüüd ka siin vabariigi konkursil oli kavas siis professor ise seadis kriigi tšellosonaadi seadis tromboonile, mida sai mängitud, siis on praktiliselt mängitud osa trompetirepertuaari kaari, mida andis mängida, mis tehniliselt oli võimalik ja muidugi alati igasugused väikesed lookesed, mida sai nii siit-sealt tellitud tšello repertuaarist. Mina ise mängisin riigi eksaiskudaari hällilaulu, mis on, seal ei ole nagu selloloogs valati olnud ja võeti väga hästi vastu üldiselt küllalt hinnangu mõttes. Aga jah, kahjuks peab tõesti ütlema, et meie heliloojad ega keegi ei tunne huvi, et kirjutada ühele pillile midagi suuremat, need on kõik nagu üksikud sähvatused, et on siin tuubale või trombonile kirjutatud ja ometi võiks eeskuju võtta mõnes mõnes puhasta Erilaiuga limpsi korsakovist, kes kirjutas peaaegu kõikidele puhkpillidele midagi õppida tundma selle pillivõimalusi ja seda pildi pärast orkestris korralikult kasutada. Nii et kõigil heliloojatel oleks praegu väga suur tööpõld igale pillile veel midagi kirjutada, mitte püüda midagi ekstravagantset saavutada ka lihtsalt midagi ilusat meloodilist, millest billi omapära oleks täielikult välja toodud ja lugu oleks ka küllalt igavalt mängitud. Riho Mägi, kas Mati kuulbergi tuuba kontserdile võib midagi kõrvale seada mitte sisulises mõttes, vaid lihtsalt selles mõttes, et üldse oleks midagi kirjutatud. Ma kirjutanud nendel on, Matti Kulver, kirjutas veel ka süüdi tuumale Kalev ja Olev Sauton sõnatiin. Noh, peale selle siis B2 spetsiaalselt volüümikaks konkurssideks kirjutatud teost. Aga muidugi, eks on ka nagu tihti meil räägitud, see on ka tõsi, et pillid on issand, millega tõesti võib-olla kontserdil veel vähem lindistada, väga raske kvaliteet ei vasta tarvitusele. Heiki Kalavus jätkab praegu konservatooriumis assistendina oma õpetajatööd. Kuidas te tunnete ennast selles rollis? Kui hästi tunned? Ma pean siin, täpsustame, näen, ma ütlesin, et me koostööd kestis üheksa aastat. See kestab praegu edasi, nüüd juba kolmandat aastat. Koos professoriga püüame tromboonimäng õpetada. Peab ütlema, et tema töö. Andnud, sest ma siin hiljaaegu tegin ühte tööd eesti vanematest tromboonimängijatest, siis sealt tuli välja niisugune asi, et kas üldse on lõpetanud praegu spetsiaalset trombooniklassi Tallinna konservatooriumis kaheksa tram vorming. Praegu on meil antud momendil konservatooriumis õpib juba viis tromboonimäng, et suur samm on edasi läinud ja paistab, et järelkasv on ka tulemas. Muusikakoolist. Lastemuusikakoolidest. Ajast aega on tänane päev olnud üks tore päev vempude rikas päev. Huvitav kas see päev on mingisuguse pitseri erilise pitseri jätnud ka Paul karbi iseloom. Paul Karp oli omamoodi nagu mees küll ja ise ta on maininud ka toda niisugusel päeval sündinud mees ei saagi olla päris tavaline selles mõttes just tema elurõõm, tema kõik niisugune väga siiras, väga otsekohene suhtumine, see meeldis. Meile kõigile sellist pedagoogi tõesti võiks soovida igale ühele, kes kavatseb midagi rasket ja keerulist õppida, sest kooliaeg üldse nagu kõik mäletavad ikka üks tore aeg kõigile muredele ja vaevadele vaatamata pärast, kui takkajärgi meenutad, siis on ikkagi päris tore, kuigi võib-olla enam, kas läbi tahaks uuesti teha, aga igaüks oma eluga mõtetega ikka piirneb kooli ümber ka midagi. Või mida ma sellest meelde jäänud ja nagu ikka sellest on see lähtepunkt, millest ei tahaks lahkuda. Paul karbitundidest veel korda rääkida või tagasi pöörduda, oleks ikka tõesti meenutada, et need olid väga südamlikud ja väga huvitavad selles mõttes, et kunagi ei piirdutud mitte ainult selle puht muusikalised range aruteluga oma etüüdide kontsertide kallal. Aga kogu muusikaprobleemid sel ajal said läbi võetud. Sellepärast oma suurte teadmistega professor võis peaaegu igas küsimuses nõu anda. Sel ajal võib-olla natuke muusika oli lihtsam, kaame polnud modernismi veel jõudnud, sellepärast meieaegne konservatooriumi kava lõppes Richard Straussi ja kedagi kuidagi mainiti, et oli ka olemas. Ja veel varem helilooja Verdiga kõik muu oli siis kole ja näotu, negatiivse näitena sönbergid, hindementid ja teised, keda me praegu oleme tunnustanud ja seetõttu võib-olla ka professor, oli väga raske mõningaid seisukohti nendes jagada. Kuid mitte ainult muusika, vaid kui igapäevane elu voolas kah tundidest läbi. Me olime ütelda juba küllalt vanad, kõik võisime vabalt rääkida ja nii, et tunnitemaatikas olid siis nii-öelda kõik teemad alates päevapoliitikast, lõpetades naistega ja muude küsimustega, kuna professor oli väga avameelne ja väga omanõuetes küllalt range, nagu näiteks ei sallinud mingisugust joomistega kuritarvitamist sele märjukesega ütles näiteks, kus on see loll jutt tulnud, et pillimehed peavad joodikud olema, et see on üks halb väide ja nagu mina olin provintsist tulnud ja harjunud sellega korralik puhkpilliorkester oli peale igat kontserti maani täis, siis professor, tegime esimesele kursusele selgeks, et see on väga paha lugu ja rääkis, kuidas tema kord orkestris mängides oli orkestri päästmiseks joonud kõik viina ära olevat olnud siis absoluutselt võimetu, aga vähemalt kontsert oli sellega olnud päästetud. Nii et vahepalana tunnis igasugused väiksed vihjed, väiksed märked, väiksed naljad, anekdoodid olid väga teretulnud, sest ka ette nähtud lühike 45 minutit on pidevalt pilli mängida küllalt raske ja ongi momente, kus sõnadega ei pane midagi paika, tuleb lihtsalt uuesti korrata, uuesti harjutada, kuid mõne tabava ütluse väikse naljaga võib nagu teha niisuguse toreda puhkepausi sisse. Et peale selle on kõigil uuesti jälle hea meel ja töörõõm ja võib uuesti edasi jätkata. Minu ajal. Oli professor Paul Rolkuva konservatooriumi prorektor siis mõnikord juhtus küll, et tund jäi ära, lihtsalt sellest oli temal teised ülesanded. Aga see ei tähenda, et õppetöö seisma. Teinekord juhtus siis tund minema mitte 45 minutise, vaid kolmetunniseks peale nalja oli tal alati ka varuks. Südamlikud sõnad, abivalmidus. Mäletan kord, mis seal salata, tegin haltuurat. Ja haltuura peal. Ei ütleks, et kadus, vaid lihtsalt tõmmati ära. Rahakott. Professori esimene reaktsioon seda kuuldes oli käsi panna põuetaskusse. Poiss, et kui sul tarvis annet palju tarvis on. Et ei olnud millestki kunagi nagu õpilaste jaoks. Kahju. Peale selle temaati muhe naeratus, kuigi ta või tegemist palju. Teinekord tuli tundi valed pillid peas, ruttu-ruttu, teised ei tea, kus on. Mis siis käis ära rektoraadis teised pillid. Lohutuseks andis taskust, ajate kompvekke, poisid pidid ootama. Tunni alguses on vähemalt see kommi. Ja seda peab mainima, muidugi professor oli küllaltki maias, väikest kohvist-koogist mitte kunagi ära ei öelnud, kui sellest võimalus oli teha huumorimeelest ta asjaajamisest nii palju, et see pidi väga tõsine asi olema. Kui tema käratas sinu peale, Vi kurje häält tegi kuid juhtus ka vahel seda, sest mina elasin oma käe peal linnas. Suur osa minu kujunemises on minu käsutuses, lasub ka auväärt professori õlgadel. Terve oma elu on andnud ta nõuandeid oma õpilastele. Täna küsiksin Madema õpilastelt, mida nad ütleksid oma professorile? Nagu kõik õpilased kokku koguda, kes üldse on tema juurest läbi käinud, neid ei ole mitte ainult puhkpilli mängijaid, aga neid on ka heliloojaid ja teisi, kellele ta on õpetanud muusikateooriat, organisatsiooni, siis võib-olla saaks küll väga pikka juttu, seepärast igalühel oleks midagi mainida. Aga mida nüüd meie tahaksime nii-öelda meie tahaksime sulle, kallis professor, öelda seda, et sa ikkagi edasi oleksid samasugune, jääksid iseendaks nagu sa oled olnud. Mitmest hädast oled sa auga läbi tulnud? Meid oled sa Pille õpetanud mängima, muusikat armastama ja ega siis me ei soovi sulle muudkui armastan muusikat edasi. Tee oma tööd jõukohaselt ja kui meil on mingit abi vahel vaja, siis me teame, et sama nõu ja head sõna meile mitte ei keela.