1926. ta kevadel said meie konservatooriumi teise lennu seas lõputunnistuse noored heliloojad professor Artur Kapi kompositsiooniklassi, tugev kolmik, Evald Aav, Riho Päts ja Enn Võrk. Mitmekülgsete muusikutena ja tõsise missioonitundega rahvuslikul pinnal loojatena suutsid nad palju ja teha, Eesti muusikapõllul on kohati küll eri aegadel leidnud ka mõistmist ja tunnustust. Ratta ringlemise tihti heitlikus tõmbuses on paraku Enn Võrgu töö ja tema rikkalik, eeskätt koorilooming suures osas unarusse jäänud. Ja seda enam on põhjust sellele taas hakata tähelepanu pöörama. Ja eks ole kohane seda teha helilooja 70 viiendat sünnipäeva meenutades. Enn Võrk sündis 14. märtsil 1905. aastal Valgevenemaal Volkovostki linnas, kuid hariduse sai ta juba vanemate kodumaal Eestis. Ta õppis konservatooriumis selle avamisest peale 1919.-st aastast viiulit professor Paulseni kooridirigeerimist ja orelit professor August Stockmanni kompositsiooni, Peeter süda Adolf Pietro ja Artur Kapi juures. Mitmel alal on ta ka töötanud viiuliõpetajana, juhatades raadio orkestrit peamiselt aga ikka koorijuhina vähem Tartus palju Tallinnas. Enn Võrk suri 20. septembril 1962. aastal. Tema esimesed tuntuks saanud laulud ilmusid juba 1924. aastal. Ma lillesideme võtaks ja südametunnistus Juhan Liivi luuletustele. Sellest peale ilmus uusi laule aastast aastasse põhitoonilt väga tõsiseid hästi laulda vaid ja hästikõlavaid. Mälestusi, n-võrgust ja mõtteid tema tegevuse kohta kuuleme professor Gustav Ernesaksa Alt ja professor Hugo Lepnurmelt. Esimene tõsisem kokkupuutumine oli minul temaga siis, kui mõlemad teenilise Roonud. Ta moodustas noorsõduritest umbes 25 kolmekümneliikmelise meeskoori. Ja õpetesse tähendab kuuldused mitmedki tuttavad palvela viiruseajad ja terve rida muusikamehi. Hiljem olime veel redeli juures sõjaväeorkestris koos. Seal figureeris ta viiulimängijana. 1000 928. aastal, kus tuli ettekandele tema koorilaulud, mille sise ja tulevik ma ei teagi õieti ühtegi laulupidu, kus nii kiirelt ja nii ootamatult nii noorelt keegi populaarseks sai mõlemal päeval laule korrati. Kui meenutada muidugi juhina mul oli võimalus isegi temaga ühe väikese koorimata sooritada, lauljana ei mäleta koguse hulka selle Võrus seal kusagil Lõuna-Eestis igatahes oli. Ta juhatas Jaani oratooriumi toorikuid nendel kavadel ja väga palju ilmalikke laule. Ja kui te need kurjuhine meenutada siis ma pean ütlema Talima võimetas kull mikspärast Kaljust suuremat kontsertkoorid tulnud, seda ma ei oska seletadagi, ta oli absoluutse kuulmisega väga nõudlik. Farmastatada klassikalist muusikat, huvitav, et tema isik nagu oli lüüriline ja väga lahke ja jätava näoga tallati tuli vastu. Pea oli pisut kõveras, naeratas alati lõbus oli temaga ohtuda, ikka tänavakohtumised venis pikaks. Ikka oli teemasid, millest temaga rääkida, kuid selle lõbususe all oli tema kooridistsipliin väga, mõtleksin ootamata. Kõrge vahel on ikkagi nii, et kui liiga lüüriline on, siis lüürika läheb ruumidesse ja ja need proovid lähevad koduseks. Korrusustan oli, aga sealjuures ta, see oli seotud suure nõudlikkusele. Orelimängijana on ta mulle meelde jäänud kui suurepärane saatja Mul ei lähe meelest, äratame pärast sõda, millelt laulsime Tobiase Largod ja seda saatis Enn Võrk. See oli niivõrd Tantsurokist kirjutanud mitmele kooriv liigile kestev Juhan Liivi tekstidele võiks nimetada segakoorile peale lilleside ja tuleviku kevadlaul noori Eestile. Sõnaliselt. M üle v küll. Mure, südametunnistus ja mitmed teisedki, need on nii-ütelda kontsertkooridele mõeldud tal huvitavama heliloomingu ulatas nii-ütelda kõige lihtsamast laulust nõudlikule kontsertlaulik putka need kõige nõudlikumad laulud ei olnud tal mitte. Kunstlikult ja ja kuidagi piirimail ja suure riski. Tunnis vaid nad olid kuidagi hästi laulda, eriti tema lihtsad laulud, neid vajas algaja koos ma mäletan, kui ma linna teete, meeskur. Laulsin siis sellist väga suupärased, paar laulu, sama lihtne kui sul nagu me tunnedes lätte malemäng ja nii edasi, mis ometi väga vajalikud laulud, koor osaleb kuule Ursulal tekste valis ta rahvalaulude hulgas. Tuntumad nendest, Elise ilma korduvalt laulukesed kavatsetudki olnud. Külamud, ütleb mister vastne. GM kooriteos oli tal ilus õit. See valmistanud pärast sõda ja seda kandis riiklik meeskoor ette ühes juure kopteeritud hästi valitud sajaliikmelise naiskoorid. Kui meenutada tema teiste kooriliikide laule siis on ka meeskond laulude nimestik küllaltki rikkalik. Siis oli väga tuntud lahinguratsu Talviku tekstile loodud talvikul oli veel legend. Muinasjutt, Loorits, teksti, mehed, Gustav suits, uus kodu, Paul Rummo, vaba rahvas, Mart Raudkevad sadu Mart Raudühte laulu, Gustav Suitsu kahele koorile, Ligile. Publikule kõige tuttavam, eriti naiskoorile tuttav, ärge unustage, laul on olnud meie mitmel laulupeol ja on iseenesest kujunenud juba laulupeol lisapalaks nii-ütelda. Ja kui tulevad kuradil naiskoorid kokku, siis on see üks niisugune laul, mida võib ilma proovitab ilma riskita koos laulnud. Ja nii mõndagi tasud meil uuesti läbi lehitseda, läbi vaadata. Ja ma olen veendunud, et terve rida laule kõlbaks väga hästi uuesti esitada. Mu tutvus Enn võrguga algas sel ajal, kui konservatooriumi astusin. See oli 1928. aasta sügisel muidugi professor topmanni ja oreliklassi kaudu. Enn Võrk sel ajal oli nimelt Tallinna Jaani kiriku. Ma ei tohi öelda, kas organist igatahes Jaani oratooriumikoorijuht ja orelit ta mängis seal ka sagedasti neist aegadest. Mul on meeles Enn Võrk. Kui tubli koorijuht, kes selle Jaani oratoorium kooriga kandis ka mitmeid suurteoseid ette. Händeli Messijast näiteks mitu korda siis Händeli Simsoni juudas Macabeuse ettekanne, 33.-st aastast kuulun eriti täpselt meeles. Ja Seesam Franki oratoorium õndsus mis oli väga huvitavalt orkestreerinud ja mille kohta ma alles pärast sõda sain andmeid, et selle oli klaveri järel n võrk ise orkestreerinud. Kuna Franki originaal orkistratsiooni kirjastus ei laenutanud vist välja või kuidas sellega oli nii, et meil autori enda orientatsioon puudus. Aga see ettekanne oli väga huvitav ja tore neil aegadel. Võrk mängis ka mõnikord suurimate teoste ettekannete orelit. Ma ei mäletata, orelisoologa oleks esinenud muidugi võrk tol ajal, 30.-te aastate algusel oli heliloojana märksa tuntum kui hilisemal ajal tänu oma kahekümnendatel aastatel lor koorilauludele, mida laulupeo kava võeti ja menuga vastu võeti ja suure huviga lauldi. Neist lauludest ma mõtlen, et on juba räägitud, jäi mulje, et võrk just nende kaudu on populaarseks saanud, eriti Juhan Liivi tekstidele loodud lauludega. Tal oli Juhan Liivi luule vastu mingi eriline sümpaatia alates 1933.-st aastast umbes võrgu loominguline huvi läheb vaimulikule alale. Ta on huvitatud eesti omapäraste koraalide loomisest ja neid ta aegade jooksul on. On loonud päris palju, kasutades rahvaviise üks nendest rahvaviisile Meil aiaäärne tänavas loodud on läinud käibele koraalina. Järgmine periood, millal mul võrguga tihedamaid kokkupuuteid olid pärast sõjaaastat, kus ta alguses oli loominguliselt võrdlemisi produktiivne heliloojate liidus sagedasti tema koorilaule esitati meie lähedasemalt kokkupuuted algasid õieti Estonia kontsertsaali oreli ehitamisega. See ei olnud uus ehitus, vaid Tartu ülikooli kiriku endine orel toodi 48. aastal kontsertsaali. Seda täiendati me juhuslikult siit-sealt leitud või korjatud registriga. Professor Opmann muidugi oli selle ehituse peakonsultandiks. Paistab, et tegelikuks nii asja hingeks või kes seda tööd nii pidevalt nagu energiliselt siiski kui mitte juhtis, siis vähemalt kõiges kaasa. Mõtlise tegi oli n võrk. See instrument muidugi praegu enam ei eksisteeri. Külaliselt ta oleks võinud käibel olla, aga mehhanism oli kaunis juhuslikult valmistatud ja selle asemel tuli ehitada praegune orel. Estonia praeguse orelimängupuldil figureerib ka Enn Võrgu nimi ühe selle dispositsiooni koostajana. Kui seda orelit püstitati, siis Enn Võrk oli pidevalt selle tegevuse juures ja pärastki andis nõu häälestamisega intoneerimise küsimustes. Mis häälestamise puutub, siis see Ta oli võrgul mingisuguseks hobiks juba üsna varakult, nii kui ma teda mäletama hakkasin ühtlasi häälestamisega seotud matemaatika ja tehnika küsimus, et mis muusika võivad kuuluda teatud määral. No Enn Võrgu vend Hans võrk oli Tallinna Polütehnilise Instituudi professor, siis võib-olla sealtkaudu ka see huvi tehnika ja matemaatika vastu. Igatahes Enn Võrk oli üks esimesi, kes kasutas meil ostsillograafi hiljem veel mõnda muudki helikõrguste ja häälistuses vajalikke oskusi, mehaanilisi ja elektrilisi instrumente. Aastast 1955 ta selle tõttu oligi Eesti raadios klaverihäälestaja eks. 59.-st aastast 15, kui ma ei eksi Tallinna klaverivabriku kunstiliseks juhiks, igatahes kõik need klaverit, mis klaverivabrik väljalastist neil aastal, et käisid Enn Võrgu kontrolli alt läbi selles välistamistöös ta oli väga põhjalik ja võis mõnikord isegi kaaslaste kannatuse proovile panna ikka jälle uuesti, korrates kas orelite klaverite häälestust, samuti orelitega, ta armastas katsetada vahetada mõnda registrit ühest orelist teise, mis tema arvates akustiliselt antud ruumis parempidi olema. See muidugi oli seotud kõik tema üldise huviga akustika küsimuste vastu. Ja kui pärast sõja aastatel oli Tallinna konservatooriumis akustika kohustuslik õppeaine siis luges seda Enn Võrk, kas oli kolm või neli aastat, igatahes õppeplaanide muutuse tõttu see aine võeti maha hiljem. Minu mulje järel mõni sa tema loomingust. Selles on tubli annus eesti rahvaviisi sugemeid ja mõnikord ulatab see isegi kohe tervete, peaaegu terviklikke rahva viiseni. Aga selle juures võrk neid rahvasuust üles ei kirjutanud, vaid ta kasutas oma kaasaegsete koorilauljate ja kuulajatele omaseks saanud intonatsioone ja tegi seda oma loomingust ka osavasti, nii et see on kuidagimoodi väga niisugune pidevalt voolava ja sümpaatse joonega võrgu meloodika lihtne kõiges, aga siiski tuntavalt tugeva isikupäraga. Üks juurde roos on n-võrgul, mida üldsus ei tunne ja kas seda niipea tundma saabki. See on 52. kolmandal aastal loodud oratoorium võrk seal oli õieti ilma instrumendita ja rasketes oludes tasele. Oratooriumi kirjutas naismees segakoorile sümfooniaorkestrile. Teos on ladinakeelne ja seni ette kandmata. Viimasele võrk kannatas tervisehäirete all vist kümmekond viimast eluaastat. Ja klaverivabrikus oleks ta töö võinud viljakalt kahtlemata jätkuda, kui ta elu oleks nii vara pidanud lõppema. Ja inimesena võrk oli alati rahulik, sõbralik naeratlev. Rääkis võrdlemisi vaikse häälega, aga koori ta oskas vaimustada ja kooris lauljaid kaasa kiskuda kuidagiviisi. Nii et ma olen kuulnud nendelt lauljatelt, kes tema koorides on laulnud, tegid suure heameelega ja mingisugune niisugune magnetvõrgul oli, millega ta koori hästi suutis hoida ja hästi ka laulma panna.