Ülikooli aula tegemise aeg, 24. märts 1963. Tegelasi Eesti NSV teeneline kunstitegelane Richard Ritsing kolm kanget koori, solistid, esindajad teistest koordist, rahvas saalis ja rõdud kujutele. Et rohkearvulise tegelaskonna hulka ilmub äkki keegi tundmatu ja ütle nüüd Richard Ritsing, kui vana sa oledki? Teksti raamatust pole muidugi eestlane, taolist küsimust samuti mitte. Ritsingu vastus lubatakse mul esineda sutenööri osas, kuigi see koht ja aadress juba ammu ära on kaotatud. Vastus peaks kõlama nii. Saatus on heitnud üle minu õla kolm aastakümmet ja kolm kord 10 aastat veel pealekauba. Küsite, kuidas nii? Kolm aastakümnete, kolm, kord 10 aastat veel pealekauba. 30 aasta eest hakkas Ritsing juhatama akadeemilist meeskoori ja kolm kord 10 aastat pealekauba kuulub ju tema kõige viljakama tegevuste hulka. Aeg. Eluiga ja vananemine on aga suhteliselt mõistlik, eriti meie kosmiliste lendude ajastul. Vanasõna ütleb, et veerevale kivile ei kasva sammalt ja reisi kolmeastmelise raketikiirusega on kihutavad palju aastaid kuus korda nädalas kolme kooriproovide vahet saanud kiirendust kontsertidelt, laulupidude ja laupäevade juhatamises, komponeerimisest, noortekoori, juutide kasvatamises, šeflustöös ja loendamatute koosolekute tarkadest või ebatarkadest. Otsustest on ta suutnud vältida tavalise inimese kõige kurjemad vaenlased. Vananedes. 60. eluaasta kriitiline piir on paljudele pensionile mineku jaks Ritsingu Puuraga kui ei usuks, et ta nii palju aastaid on viibinud maamunakese pinnalt. Ma pole küll põline tartlane kuid 18 ülikoolilinnas veedetud aasta kokkuvõttes peab märkima, et juubilari teotahtest pole märgata mingit vananemistendentsi. Isegi välimus on enam-vähem muutmatu, ainult prilliklaasidel saad omale toekamat. Raam. Iga teose puhul, seal on meil nii teaduslikus kui ka uudishimu mõttes eellugu. Lugu sellest, kuidas Ritsingu püksi sai. Räpina kandis on maakoht, kus lõikuvad mädajõgi ja püha jõgi. Erik võt. Seal pühajõe kaldal, kummalise nimega sülgaja õnnistatult sulgojakülas nägin 25. märtsil 1903. aastal esmakordselt maa maailmavalgust sepa Jaan Ritsingu poeg, rikkagris. Vanemad ja esivanemad olid pillija meistrile. Seppadele kõrval tegeles isa kohakaasluse alusel piirimänguga, kuid vanaisa oli nii kange viiulimängija, et tegi ka ise viiuleid. Richard Ritsing jõudis iseseppadest küllaltki kaugele, tõmbas lõõtsa, oli pealelööja, oskas hobust, rauda, tegi kandlevõtmeid, väits. Ent varakult murdis sisse filme kannel, viiul, kitarr, mandoliin jaokkariin ning lõpuks otsib isa tahvelklaverit. Maakoolis või kaasa näitemängudes esines osalisel Atsiaali tädis ja aitas vene keeles maha mängida kribuajeedori häda mõistuse pärast. Sõja-aastail tuli nooruk Tartu linna kooli ja 1907. aastal asside isa teadmata Puusta kool. Saladus tulevad alles siis välja, kui oli vaja õppemaksu. Kas isa oli alguses? Petupoeg tahtis hakata ainult muusikameheks. Teiste lõbustajaks oleks ta vähemalt korralik Köstelgi saadi, see oli palju lugupeetud oma. Kolm tilka verd oli antud musta kuradile. Algasid tõsised õpingud viiulimängus, kompositsiooni ja muusikapedagoogikas. Õppejõud Mart Saar Tartus Heino Elleri, Juhan Aavik ja teist koori ees selliseid esmakordselt 1920. aastal Tartu reaalkooli kuuenda klassi õpilasena juhatades kooli musta ringi meeskonda. Selles kooris laulnud esimest tenorit, teine käesoleva aasta juubilar Karl Ader. Muusikaõpetajana asub Rutsi tööle kohe pärast keskkooli lõpetamist. Esialgu niisugustes delikaatseteks koolides nagu naisühingu käsitöökool. Õdede, õdede koolkodumajanduse kool tuli töötada väga erinevalt profiiliga koolides, nagu pimedate koolis, raskesti laste koolis ja mujal. Viimasest koolist tulnud vähemalt kuu aega kätt ja füüsilist jõudu treenida, mänguga meelitada ja muud vigurit teha. Enne kui kuusk kallale saias vahin, tuli laulma panna põllu- ja aianduse mehi. Tuli tegeleda kooria muusikajuhtimisega, töölisdiaatrik, tarkade klubis ja muid. Üldse on juubilari juhatanud kahtekümmend seitset koori juurde arvatud kooli koorid, kus on laulnud umbes 6000 lauset. Kõige südamelähedasemaks on jäänud kolm koori, kellele muidugi kulub kuus õhtut nädalast rool. Kõige kauem juubilari juhatanud üliõpilasmeeskoor 30 aastat. Side kooriga sai alguse juba 1923. aastal, kui alustas laulmisega Juhan Simmi juhatuse all laveti järgmise juhi laimani ajal. Alles siis sai kepi omadel selle kooriga läbi käidud. Palju Nõukogude Liidu keskusi on esinetud Soomes, Rootsis, Norras, Taanis, Saksamaal, Ungaris, Austrias ja Poolas ning saavutatud 1957. aastal Moskva ülevaheliselt festivali laureaadi nimetus. Peaaegu sama kaua 28 aastat on juubilari juhatanud Tartu vanimat segakoori Vanemuine. Ka selle kooriga on palju rännatud viidud läbi kontserte Tartu heliloojate teostest. Algsest Mart Saare, Mihkel Lüdig, Juhan Simmi ja teiste autorikontsert. TRÜ naiskoor on kolmest telekast kooristama jood seal olnud kõige vähe ainult 18 aastat kuid ka sellega on esinetud palju Moskvas, Leningradis, Kiievis ja isegi Pihkvas. Pressingu loomingust lõviosa lemmik instramendile koorile umbes 300 laulu. Teoksil on Räpinas segakoorile. Häda sunnil on juubilar oluka luuletaja mitte vabal ajal nagu ta ise mainis, hakanud värsedreilise haigus külge koolipõlvest ja süvenenud küpses eas, kui laulusõnadest nappus kätte tuli. Muusikapedagoogina on ta viipuri tarkust jaganud ligi 100-le noorele koorijuhile. Tartu muusikakoolis ja muusikakursust organiseeris heliloojate liidu Tartu osakonna koos selle noortesektsiooniga ja oli 10 aastat selle töö Juhjaks. Olles huvitatud muusikateadusest ja eriti kodulinna muusikaajaloost, lööb aktiivselt kaasa 1959. aastal tegevust alustanud Tartu muusikaringis. Nimetagem ka sel alal mõningaid tena ulatusliku maid töid. Koori ja orkestrijuhi käsiraamat 1938. Eesti muusika ajalugu läti keeles 1937 ja Kalevipoeg muusikas ilmub lähemaid päevilt TRÜ. Veel teha tänase loo epilo mis öelda kangesti palju, õnnitlused, lilli, kiike, tervitustelegramme ja nõnda edasi. Lõtku peaks jääma aga ainult suur juubilari portree mõtteis ja pilguga kuhugi kaugusse vaatab, kus kangastub midagi. Selle pildi allkirjaks peaks panema, kaugel Lään Tartu laululava kasvaks. See on kindlasti juubilari ja kõigi kohalviibivate laulusõprade suurim unistus. Loodame. Kuulge, see juubeli ajaks unistus on täitunud seniks väga mitmepallilist pärituult laulu purjedesse. Nii ei saa mees või kaks põlvkonda sinu vanu lauljaid. Ei mäleta, et sa oleksid kolm 30 aastat tagasi olnud palju noorem kui praegu. Ja ei saa aru, et praegu oleksid palju vanem kui 30 aastat tagasi. Rahvas räägib, et vana, kui muinasmaad pidi kõndis ja Tartu kohal oma kannel, helistad siis tema olevat kaotanud ühe oma karmide tagavarakeele. Alustas aastast on neiud ja noormehed seda keelt otsinud, kuna seal olevat imevõimet, kes jupikese sellest saavad, sellel olevad võimed kogu ümbrus mitmehäälset kõrva taha panna ja jäävad igavesti nooreks tõttu, et sa oled päris pika jupikese sellest keelest leidnud. Kõrgemate koolide lõpetanute labori sooviks on eksaga järgneva ja kolm korda järgneva 60 aasta jooksul seda juppi teeb hästi, hoiab. Ei passi tulla sünnipäeval ilma pingutuseta ja te tõite sulle kaasoni tükikene Tallinnat nimelt laululava. Aga vaata nagu käed sellest uuest 10 kuuest 1000-st lauljast, kes on sinu käe alt läbi käinud, on nii vähe, et seda suurt lava täita, niiet palun tabas valmis ja edasi ja selleks rohkelt jaksu. Sa külmud, leelo, põlgne sahkanud küll laulus hoida, Aled põledbank heli maitsma. Külvasid, kandlelugusid, kasvatasid käo kukku, hilinesid viiulise palju sai pillilugusid hakkama, sai vanu viise, hektar uusi helindeid. Meie Su vähemalt sellest nooremat niimoodi sepad, keda sa hooleta õpetanud, kannatlikud kasvatanud, soovime, kuuekümnendad künnisel jõudu, jaksu jätkuvad. Hulk ka veel meil uudis Maida kõdunemast, Kõllumaida sooservi, sumpumassar lõpetatud, proovi sa mutikaids. Kasvata kangemaid mehi, taktikepi tantsitama, Avima muusika põldu, külvama kaleviradade siginema lauluseemet. Eesti NSV Heliloojate Liidu, Tartu pere.