Ma olevat sündinud kolmandal aprillil 1903. aastal Kuusalu kihelkonnas Kolga vallas. 1921. aastal astusin Tallinna draamateatri koori, nii kõlavad ametlikud andmed. Nende lausuja on tuttav paljudele. Isetegevus lastele määratud saadetes on rahvaloomingu, maja näitejuht, instruktor Valter sooser, esinenud sageli. Kolmas aprill oli temale ja kogu rahvaloomingu maja kollektiivile rõõmsaks päevaks seltsimeessoo serva kuuekümnendat. Sünnipäeva tulid peale rahvaloomingu maja töötajate tähistama veel kultuuriministri asetäitja seltsimees kaik Eesti NSV teatriühingu esimehe asetäitja seltsimees päiel teatri- ja muusikamuuseumi rahvateatrite esindajad. Auaadressid, lilled, tervitused, kingitused, kõik, nii, nagu see ühel õigel tähtpäeval olema peab. Seltsimees sooser, kuidas see juhtus, et sattusite teatrikunsti radadele? On vist, see on perekonna viga. Minul võttis isetegevusest osa, näidendis mängis kaasa juba minu isa siis olid agarad isetegevuslased minu kolm õde ja eks minagi hakanud varakult juba sellega tegelema noort margust mängides ja, ja teisi eale vastavaid osi. Ja hiljem, kui ma tulin Tallinnasse õppima, siis ilmus järsku ajalehes kuulutus, et draamateatri koori võetakse uusi liikmeid vastu. Süda mitte kuidagi ei andnud rahu ja läksin katsetele. Ja siis võetigi mind sinna vastu ja noh, sealt see asi kõik algas lahti saada juba niisugust asja on hiljem väga raske. Kuidas olid tookord lood erihariduse omandamise võimalustega? Ma mõtlen just teatrialase hariduse omandamisega. Õieti, kuni selle ajani ei olnud mingisuguseid otseseid võimalusi olemas. Aga just samal ajal avas endine Stanislavski õpilane Paul sett oma teatristuudio Tallinnas, millest hiljem kasvas välja Eesti draamastuudio teater-kool ja hiljem ka draamateater. Uus Draamateater. Ja nüüd kohe mitu küsimust üksteise järgi. Kuidas kulges teie tee professionaalsel laval, millised olid teie armastatumaid osad ja missugused lavastused on jäänud teile kui lavastajale südamelähedasemat, eks tee kulges umbes nii, et töötasin alguses Draamateatris ühe aasta, see oli veel asjaarmastajale. Järgmisel aastal tegin katset astuda Estoniasse, kus võeti koori vastu uusi inimesi. Minul õnnestus sinna sisse pääseda, olles ühtlasi kooris kui ka draamatrupis näitlejaks. Seal ma sain omad esimesed osad kus ta hakkas asi tasapisi edasi minema, kahjuks aga tuli vahele sõjaväeteenistus ja sealt tagasi tulles. Siis läksin juba otseselt teater kooli, õppisin kolm aastat seal, sealt kutsuti mind Pärnu Endla teatrisse, hiljem olin Viljandi Ugalas, siis töötasin veel Draamateatris, vahepeal Valga teatris töölisteatris Tallinnas, millest hiljem moodustati noorsooteater. Osade kohta võiks ütelda, mis mulle endale kõige enam neid, et nii meelde on jäänud, oli Metsanurga vagad elus Laiksaareperemees siis vast ehk kivi, seitsmes vennas köster selle esimeses lavastuses Draamateatris siis töölisteatris, Kitzbergi Püve talus viraku Märt. Ja millegipärast on minule nüüd hiljem kangesti räägitud ja meelde tuletatud rätsep õhku. Seal ma tegin esimest rätsepat, nagu oleks olnud minul üks silmapaistvamaid osi ise ma küll ei oska sellest suurt midagi pidada. Ja lavastustesse, mis puutub jällegi neid on nii kole palju tehtud, mingisugust arvepidamist mul selle kohta ei ole. Üks nii parimaid lavastusi, minu arvates, mis mul kõige paremini õnnestus, oli töölisteatris gaasis pinkise Noormets kasvab siis omamoodi huvitavaks tööks oli Vilde, Mahtra sõda. Tõsi küll, see oli esimene etendus noorsooteatris mis toimus draamateatri laval, läks aia taha kuidagimoodi võtnud asi endale vajaliku kõlajõudu, hiljem aga sama asja lavastades vabaõhuetendus, lina. Nii Tallinnas kahel korral, üks kord Toompea nõlvakul ja teinekord laulupeo väljakul seal üleval mäenõlvakul siis peale selle Haapsalus, Viljandis ja Rakveres lossivaremetes, mis igaüks kujunes omaette loominguks, oli niisugust väga huvitavaks tööks. Mina lisaksin oma vestluskaaslase jutule veel juurde. Et teatrikriitika on sooserva alati hinnanud kui realistlikku laadiga lavastajat. Ja lisaks nendele lavastustele, mida ta juba siin nimetas, on meil esile tõstetud Metsanurga varade elu siis Jakobsoni viirastuste lavastust, Tammsaare valget lagendikku. Aga viimased tööaastad on ju pühendatud isetegevusele. Millal õieti sattusid teie orbiiti asjaarmastajad isetegevuslased? No sellega on lugu niisugune, et Twitteris Draamateatris 29. aastal tehti mulle ettepanek astuda haridusliidu teenistusse. Instruktorina kes käiks väljas näiteringide juures, annaks näitekuulsusi. Ja sinna ma Läksingi ja olin kaks-kolm aastat, mis ma seal jooniga kolin. Ja peale vahepealset teatritööd olin seal jällegi mõned aastad hiljem küll läksi täiesti paralleelselt teatriga, ühtlasi mängisin kaasa Draamateatris ja töötasin siis ka instruktorina ja seal ta õieti ma õppisin isetegevust lähemalt tundma ja pean ütlema, olen hakanud seda tööd, kuigi see on eriti raske teatritööga võrreldes isegi päris tõsiselt armastama. Rahvaloomingu, maja, koosseisvumisaastaste kuuluta rahvaloomingu maja koosseisu kuuluma 1951.-st aastast. Ja millised on seal teie põhilised tööülesanded? No minu otseseks tööülesandeks on kaugõppe nimelt see on minu enese süü, et mul seda tööl on tulnud tegema hakata, aga ma jõudsin aru saada, aga mis selle, et sel moel asi hästi edasi minna ei saa, et isetegevus ei saa edasi areneda, kui ei ole neil teadlike näite juurde ja katsunud nii ja teisiti sellele küsimusele lahendamisele kaasa aidata, jõudsime lõpuks otsusele. Muu asi vist ei aita, tuleks avada, et kaugõppekursused või kaugõppestuudio rääkisin sellest rahvaloomingu maja direktorile seltsimees Priimäele, tema haaras asjast kinni ja nii ma siis nüüd tegelengi peamiselt just selle kaugeõppega. Ülesanded on palju, sellepärast et Valter Sooserva. Me võime kohata kõikidel ülevaatustel teatri kevadel, siis isetegevusringide etendustel. Kui me lisame siia juurde veel esinemised raadios, mis on määratud spetsiaalselt isetegevus lastele, siis mitmesuguste metoodiliste kirjade koostamise, repertuaari, nimekirjade koostamise loendamatult konsultatsioonid ja siis on muidugi täiesti ilmne milline vastutusrikas töö on Valtra soo serval meie isetegevusliku teatrikunsti edasiviimisel. Siin on edasiminek sageli vaevumärgatav ja kõrvalseisjale jääb sageli tajumatukski. Pealegi on meil kujunenud niisugune komme, et kultuurielu saavutustest ja selle edasi viijatest tagasihoidlikud kõneldakse. Või siis hoopis vaidles, mööda minnakse. Eriti torkab see tendents silma, kui me näeme, et spordis iga pisemgi saavutus ajakirjanduses ja avalikkuses tähelepanuväärselt ära märgitakse. Aga õnneks on sooser mees, kes elult pole oodanud loorberipärgi. Ta on võidelnud ja elanud teatrikunsti armastades ning seda teenides. Seda teavad eriti hästi need, kes teda lähemalt tunnevad. Nii ongi Valter Soosaar rahvaloomingu maja kollektiivis üks hinnatavamaid kolleege tema tõsidus ja teadmised, elukogemused, muhe huumorimeel ja optimism on meile kõigile eeskujuks. Seltsimees sooser, soovides siin täna teile tagantjärele tervist, edu ja kordaminekuid järgnevateks töö ja eluaastateks kasutaksime ühtlasi võimalust ja paluksime teil öelda edasi omapoolsed soovid meie teatrientusiastidele isetegevus lastele. Isetegevuslased on omapärane rahvas. Lõpetanud päeva tööd unustavad nad samas väsimuse ja tõttavad lähemasse või kaugemasse kultuurikoldesse, kus kulutatakse õhtu sageli isegi pool ööd armastatud alale vastava sisetegevusringis. Õiget isetegevuslast ei takista seejuures tuisud külm vihm, pori ega kauged vahemaad. See on entusiasm. See on jõud, millega võidakse kas või mägesid paigast liigutada. Meie isetegevusliku näitekunsti ainsaks tõsisemaks pidurdavaks teguriks on praegu vaid teadlike näiti juhtide nappus. Neid ei saa me aga oodata väljastpoolt. Näiteringidel endil tuleb käed külge lüüa ja leida eneste keskelt sobivaid inimesi, keda suunata vastavat ala. Kunstiline isetegevus on meie kultuurielus võimas tegur. Tegelikult on juba kummutatud arvamine, nagu ei suudaks ta tänapäeva nõudlikule vaatajale õiget kunstilist elamust pakkuda. Tõsi küll, meisterlikkusest kipub mõnel määral vaste puudu jääma. Selle lünga täidab aga kuhjaga ära isetegevuslikul lavalt voolav india värskus, millega kutseline teater pahatihti mitte just liialt hiilata ei saa.