Võidupüha ennast ma võtsin vastu smuka mõisa moonamajas Kuramaal. Õieti läheneva sõja lõpu aimust oli juba varem õhus tunda mitmesugused jutud ja hääled kõnelesid selle poolt. Ma mäletan näiteks seitsmendal mail seal niisugune hall päev taevas oli hall, tibutas vihma. Kuskil eespool hakkasid suurtükid mürisema kuidagi nii ägedamalt ja intensiivsemalt. Katjušade tulistamist oli ägedalt kuulda ja rohkem kui eelmistel päevadel oli meie lennukeid õhus. Selsamal seitsmendal mail Me käisime teise rindeajakirjaniku Voldemar kapiga. Naaber diviisis tasuja toimetuses. On meelde jäänud, kuidas tasuja toimetaja meile kõigile hästi tuntud Paul Kuusberg oli sel päeval väga neid juba niisuguses pidulikus palju tähendavas meeleolus tasuma. Mehed ootasid juba sel päeval fašistide kapituleerumist. Meie seda ausalt öeldes siiski ei lootnud, kuigi meil oli ka samuti toimetuses raadioaparaati. Me jälgisime sündmuste käiku kogu maailmas. Selsamal päeval ikka seitsmendal mail tuli käsk asuda teele eesliinile. Korpus pidi minema, rünnakule, ma sante mõisa poode joonel. Sõitsime välja nimetatud rajooni ja saime peavarju smuka mõisas moonakate majas, õieti just siin smuka mõisas. Saime kaheksanda mai õhtul teada raadio kaudu, et Saksamaa on alla kirjutanud kapituleerumise aktile. Öösel kell kolm tähendab juba vastu, üheksanda mai hommikut kinnitas ka meie raadioametlikult seda teadet. Üheksanda mai varahommikul väeosad õieti veel midagi ei teadnud. Ja kui need väeosad olid veel metsades laiali rännaku laagris elati seal teadmisega, et võib-olla juba täna tänase päeva jooksul tuleb minna ränkadesse lahingutesse. Lahingud tõotasid tulla ka rasked, kuna vastane oli seal äärmiselt tugev lahinguvõimeline. Seal varahommikul läksin ma endisesse väeossa, kus ma kunagi olin teeninud. Mäletan, et madalamal lohkudel lasus paks uduhommik, oli jahe kuid tõotas tulla siiski ilus ilm. Leidsin üles oma kunagise roodu, muuseas, ma enne punaväelase toimetuses siirdumist kuulusin pataljoni miinipildujaroodu. Otsisin üles oma vanad lahingukaaslased. Mehed magasid veel kuuseokstest tehtud ulualustes, ma ronisin sisse sellest väikesest mulgust, mis sinna ulualusesse viis. Äratasin roodukaaslased ja teatasin uudisest. Algul mehed olid umbusklikud. Siis aga muidugi pääses lahti niisugune märgamine, seda ei oska lihtsalt kirjeldada. See oli muidugi päev, mida kõik olid nii pikisilmi oodanud ja muidugi sõdurid oskasid, oskasid siis muidugi ka sel puhul määrata nagu kord ja kohus. Smuka mõis ja selle ümbrus oli tüüpiline sõja tallermaa. Ümberringi rusud, mürsu ja pommilehtrid, üldse väga troostitu ümbrus. Aga rõõm oli nii suur, et kõike seda ei pannud loomulikult tähelegi. Mis aga harjumatu oli, see oli äkki tekkinud vaikus. Sellel laastatud sõjamaal tähistasid sõdurid omal viisil võidurõõmu rääkimata, hurraa, mörotest tulistati püssidest, kuulipildujatest tulistati leekkuulidega, lasti õhku rakette, nii et see oli täiesti omamoodi tõeline võidusaluut. Sellest võidujoovastuses on üks konkreetne pilt ajendanud mind hiljem kirjutama luuletust võõras vaikus. Just see harjumatu vaikus, kus niisugune võõrastav tunne, et sa ei pea enam kõhuli roomama ja kartma, et keegi sind kirbule võtab, et sul pole surma karta. Kõik need tunded eralises kahtlemata läbi iga võitleja võidupüha hommikul. Ja ma võib-olla loeksingi etta selle luuletuse võõras vaikus. Rindehommikud suurt ei erine. Sama tee, sama kurbunud nurm, sama vihane, sama verine, sama ahne ja lihtne surm. Jälle sõdur peab surmaga kohtuma. Jälle mehisus, juhus, risk, jälle kõhklus. Kääbassin rohtuma jääb ehk tähitzis obelisk. Äki tapade lebattummudes mürsu kraatrist ei möiorga, maa taevas, tuumubar suursena kummudes keegi surma ta alla ei saa. Vaikus, vaikus ja alla laotusest ülem mürskudest moondatud näo, mitte surmast või sõpradega kaotusest, elust, laule, lähetabloo. Võõrast pelguse hommik sisendab sõdurte, Ardub siis kiiva, peab lõust, hetke kahkleb ja korraga kisendab sesse vaikusse kogu jõust. Nägin teda ja mõistsin lähedalt seda kurnatud nägu ja suud, kust vallandus kuumalt ja kähedalt võidu esmakordne saluut oli ülev ja hirmusses vaikuses võidu meeletust kuulata päält. Seni mõistmatud õnne Kaitkussess ellujäänu elavat häält. Ja oma iial ei taha, et harjuda, tuleks sõjaga selliselt veel, kus saab pööraselt ihkad karjuda. Võõralt vaikinud rindeteel. Täna tuleb heina, ilm missugune ei ühtki pilve. Tõusis udu veel jõe äärselt luhalt kui esimene vikat Luisati mees kastest märja rohu tuustiga veab üle tera mis nagu hommik sätendavalt puhas. Nüüd möödub töölisrong täis pungitud ja jätab kõmisema raudtee silla. Ja ongi suvepäeva sisse tungitud. Ei ole vara enam ega ole hilja. Käib juba Elva turul tingimine, kus noori Kikaid müüakse sealt ringimine sest supelsaksad armastavad noori kilkeid mis praetud peastki kergelt seeditavad. Kui hautada, siis veel dieedikamad. Ei liiga rammusat, ei liiga valgurikkad. Jah, on siin ilmas omal kohal kõik, millest peame lugu, me on mets ja vaigu lõhn. Ja käbid on, on järv ja jäätis on, on Pärnincon. Ja üksikniitja raudtee ääres luhal. Ja heinailm missugune? Jah, on siin ilmas omal kohal kõik, millest peame lugume. Imelikud kaared võtab niidia. Miks jätab ta luhale kasvama kühmuliselt saared nagu loodaks ta saada seemet lõikeheinast? Astun juurde ja juttu teen. Mees pühib kaabu Lätuga üle, vesi märja lauba, vesihallid, silmad heledad nagu Hei, nagu taevas. Keda ta matnud olnud kokku kuus, räägib niitja. Kõik noored poisid, pöetud peadega, kus keegi lamas sinna Mattiski sest 44. oli palav suvi ja poisid olid oodanud juba paar päevakest. Aga ühel neist sellel seal künka peal olnud granaat peos, räägib niitja laotas talle palata üle kandis labidaga Sumerat, sest mine tea, granaat võib lõhkeda. Nõnda jäigi ta sinna teistest kaugemale. Ja õieti polegi mullas veel. Rohkem ei tea midagi. Rong sõidab sillast üle, jääd kõma, relsid naksuvad siis jälle vaikus. Sirtsud saevad uniselt, sest ilm on tõesti lämbe. Mis öeldi siin tol hommikul, kui poisid läksid rünnakule? Sild on, kuid meil ei ole silda sinna vaid kõiketeadva õlise näoga jõgi, kus õnge võib visata kaldast kaldasse. Päikesest terendab nagu kuld pagunitega armee lehe korrespondent, kes juubeliks valmistab memuaaride kogu, kuidas tõde kirjutati verega. Võib-olla olid nad magama Ta ja närisid kuivikuid une ja nälja vastu. Sest kõikide rinnete väliköögid jäävad alati maa. Võib-olla kuulsid nad rooduülemalt jõe nime. Ja keegi neist ütles. Naljakas nimi Ellve. Kas oleme juba Saksamaal, Vanja? Kaugel veel, vaasia? Seal taga peaks algama meri. Oled sa näinud närd? Võib-olla naeris kuivades steppides poeg ja ütles kuivikut mulides. Vennad, täna küürime jalarätte. Nii võisid nad rääkida, sest sõdurid ja inimesed räägivad alati millestki muust. Kiiver visatakse kohe minema. Komsomolipilet võetakse hoiule polgu raudkasti. Aga lootusesäde jääb. Inimesed ja sõdurid loodavad alati lõpuni. Võib-olla siunas nende roodu ülem kolme kordsetega südamesopis nistaapi kui silda. Ja arvestas endamisi, et remondirongil kuluks poolteist päeva, kui see kupatus õhku lendaks. Alles rahuajal hakatakse ehitama pea tukte pooleteise aastaga. Seda leitnant ei teadnud. Ta kuulis tankid mürisesid maanteel, see neetud asustatud punkt oli sama hästi kui põetud. Aga käsk on käsk ja see tuleb täita temal. Ega toida ütelda oma noortele soldatitele. Passine poisid, hoidke oma nahka. Saksamaa on veel kaugel. Sild ootas ohvreid ja nad mõistsid seda, kes rooduülema näost, kes kuuenda meelega, mis on olemas enneolematust. Ja ometi läksid nad üle lageda karjudes kähedat hurraad sest mina ja Vasja ja tuhanded Taas möödub töölisrong täis pungitud ja jätab kõmisema raudtee silla. On täies hoos ka praegu Elva turg veel, noorik ikaid osta pole hilja. Mis praetult hästi seeditavad onud, kuid hautult veeldi Eedikamad on. Käib nyyd juba uuel pikal kaarel jäid keset loogu kühmulised saared 20 aastat Revituna luhal. Neil pole järve jäätist, ükstapuha mis hindon maasikatel. Ilm missugune. Kas tõesti on siin ilmas omal kohal kõik, millest peame? Sellest on möödunud 20 aastat kui ma Eesti korpuse koosseisus olin Kuuramal ja kohtasin võidupäeva Need kuumemad, lahingud, vaid rasked lahingud, palju raskemad lahingud minu meelest kui Veliki Luki all. Kui Veliki Luki all oli külm lumi siis vastupidi Kuurama metsades või palju vett. Ja Me pidime kahureid Madelisin tollal tankitõrjedivisjonis vedama, vahest õlgadel läbi metsade läbi soode. Lähtealustele. Üheksas mai on jäänud mulle meelde. Ma mäletan, tol päeval, väike puhkus oli enne seda, kus me tegime häälega õppust ja korraldasime oma lahinguvarustust. Ja üheksanda mai hommikul me pidime jälle uuesti rindele sõitma. See päev oli päikesepaisteline, natuke tuuline, ütleme, eelkevadine päev metsades ümberringi oli palju valgeid külastajaid, kui me nagu ei pannudki tähele, sest mõtted kandusid eelseisvatele rasketele võitlustele kuidagi selle hommikul umbes kella 10 paiku peatada kolonnid. Me seisime tükkaegne ootuses teada, kas tuleb edasi minna või tagasi minna uuesti. Kuid siis öeldi meile, et meie jaoks on sõda lõppenud. Saabunud on võit. No esialgu oli selline imelik tunne, et neli aastat on käidud mööda lahinguradu ja äkki siis on saabunud rahu. No muidugi siis hakkasid kanduma hurraa-hüüded kolonidest koloonideni. Me lasime tühjad omad automaadid vastu sinist taevast. Hüüdsime hurraa. Ja siis ma mäletan, sel päeval Me jäime med, Ilisson jäi siis laagrisse. Üks kaunis suur roheline väli oli metsa vahel. Seal siis kokk, olgu see divisjoni kokk, sättis üles oma väliköögi selle koostutakas kerkima lõbus suits. No ja siis seal me siis Webasemegi rohul maas sõime, anti ka võidu puhul väike maps rinde viina ja saama siis vestlesime. Vot sellest ajast ma kirjutasin nüüd luuletuse ristteel. Juba 20 aastat olen olnud eemal üheksandast maist 1090 45. Nii palju aega olen olnud eemal surma ja elu kohtumispaigast. Kuurama ummikus esinenud vastastikku kui põlised lihamehed. Üks tanki hammustasid näritud maa veristel vermedel. Teile ülast ärkamiste keskel. Ja võidutuuled olid sekundandid. Mina nägin seda pealt. Paljud nägid seda pealt. Ja me võiksime pea sõduribelotkad, mille alumise ääre lib alistanud igitumedate vaeva triipudega. Alles eile 100. üle rasked erase rahe. Ja Me surusime kokku vastu maakamarat nii tihedasti, et me enam ei teadnud, kus lõpeb elav ihu kus algab küll pori, aga elavad lilled tõusevad siiski kevadesse. Läbi valude mulla. Vastu kõrgete helesinise taevakuplit tulistame tühjaks väsinud automaadid Tulest karmistatud kannatustest väsitanud kätega. Need, ame sõja viimased padrunid ja imeline pühaniga, harjumatu vaikus, tuleme lähedale. Üle tahmunud kataloogide kulunud äärde rüüpama lonksu kanged rinde viina. Nende terviseks, kes elavad nende mälestuseks, keda pole. Istume puhkama õitsvate õlasta keskele, rahu esimeses kevades. Surun nõu pehmesse rohelise samblasse. Ja mu kõrvad kuulevad elu idude liikumistele alt. Mu silmad näevad hülaste nute kaelu nende valges silmatähti kollaste ripsmetega hellitavalt vaatlemas mind. Aga viimasele teeristile on kogunenud elu ja surmakolonnid ühe taandumiseks teisele edasiminekuks. Ja võidutuuled on sekundid. Nad kisuvad puruks murede mustad lipud ja tõstavad kõrgele koidupunased üle maade ja merede üle laande ja mägede üle juubeldama maailma. Keskuseni aegadest aegadesse.