Rämpsu kitse ajas selga oma niine koorene kõvaks Globeliseks tõmbunud present palitu seljast visatuna põrandal püsti seisma jäi ainult pisut lossi vajudes talitumisse õlitada, varjanud vihma, tuule ja lume eest juba neil päevil. Milli vallu kitš oli hobusemees suurtükiväepolgus. Ja sõdis algul tonnil, siis puugil. Tookord lohistasid läheduses lõhkenud mürsust hullunud hobused teda ligi pool kilomeetrit ohjapidi mööda maad. Pärast seda ei paranenud ta rebenenud jala kõõlused enam kunagi. Ivan Lukis pani selga oma presendist keha käte, suruks pähe nokamütsi, võttis kepi ja seenekorvi. Ning läks metsa. Läks lehe languse ajal, mil metsa kollakas rõuge süda juba puude vahelt kaugele kumas. Sest südames oli aset võtnud sügis, mitte vaeslapse, vaid valitseja kombel. Ivan Lukitš kõndis raskelt, tõstes teatud pingutusega kumise ärikutes jalgu. Aeg ajalt lõid kõõrustesse valu, krambid. See oli nende oma kodumets kunagine süngelas, nüüd juba ammugi täis vaie lagendike ja nendele istutatud noorendike. Kunagi kord olid nad just nõnda poeg kri kooriga koos seimile läinud ja talinaisele lausunud. Pane äädikas valmis, ema. Ja tõepoolest talv läbi seisid suurtes pütides marineeritud soolatult tema ja poja korjatud seened üx puravik, ilusam kui teine, üks või seen kuldse, kui teeme. Aga nüüd ei olnud enam kedagi. Ainult mälestus neist, kes olid lahkunud ja kaotusevalu, mida aeg-ajalt tuli lepitada ja leevendada, et ta ei lämmataks eriti öösiti. Ja ehkki sõda oli kaugele seljataha jäänud peaaegu 40 aastat, sellele kääbeks kuhjunud oli see temaga ja temas sõjaaegsest suurtükiväepolgu hobusemehes. Rahuaegses metsamaterjalide lao valvuris. Nüüd pensionipõlve pidavas Ivan Luki Laaridžikinis. Kunagi ammu siirdusid nemad seenelised just sellisel sügispäeval, kui poiss koolist varem lahti sai. Neisse pühadesse paikadesse, kus välul laiutas puravik, mida sõrmed ümber haarama ei ulatunud. Seen oleks nagu ise korvi tükkinud ja kodus valitses õnn. Oli naine, oli poeg, oli tütar. Ja tema ise oli inimestele meeltmööda oma lahke iseloomu ja avali südamega valmisolekuga alati igaühte aidata, kel abi tarvis. Astus perekonnakalduvuse kohaselt metsatehnikumi. Siis aga tegi sõda puhta töö. Neil minuteil, mil hobused vanni lohistasid, temaga kõigest jõust jalgadega maasse klammerduda, katsus, et loomi peatada. Otsekui lõhkes midagi ta südames. Ees ootas aga veel palju enam valu. Poeg läks kohe koolipingist sõtta jõudnudki rahulikus elus ringi vaadata. Hiljem, kui järg vanemate ministrini jõudis, läks rindadega Ivan Luki. Hakkas sõdima koos pojaga. Ainult et poiss, võitlus Moskval. Edaga paiskas saatus hoopis teise kanti. Poja surmast ei saanud ta kohe teada. Naine ei kirjutanud, et pärast viimast paberkolmnurka, milles Grigori päipalt teatas emale-isale sõdin, armsad vanemad. Naine ei kirjutanud, et pärast seda kolmnurka ei tulnud pojalt enam ühtki teadet. Siis aga saabus see kohutav, mida ema üle kõige siin ilmas kartnud oli. Mis luges ema südamele. Seal seisis. Poeg suri kangelassurma. Nõnda polnud minevikust kübetki alles jäänud paljalt seenekorvid mis kunagi olid piri põrdani täis tema ja poisi saaki. Need mõtted tulid pähe alati kuivanud Lukitš metsale. Korvharjumust mööda ligi. Kõigi seeni polnud nüüd enam kellelegi tarvis. Kui sattuski puravik teele. Võistled ainult kaeda kurbuses ja mälestuses. Metsas olid nad läinud poisiga eri suundadesse sageli üpris kaugele et mitte teineteist kaotada, kõikusid vastamisi. Siis ärkas mets tardumusest ja poisi hääl oli nii lapselikult hele, et süda võpatas sellele isalikus õrnuses vastu. Müüdlonkisi vallu kitse edasi metsasügavusse pärast sõda ehitatud suvilatest kaugemale. Sorry skepiga kuivades langenud lehtedes. Kuid need ainult sahisesid tuimalt. Polnud ühtki seent. Otsekui oleks tema elus kõik viimseni muutunud. Elasin üksi, erakuna polnud, ei naistega poega. Tütar saatis pühade puhulisevskist, kus elas postkaardi. Õnnitlen sind, isa tähendab ka tütrest oli ta nagu ilma postkaarte jahte mõnikord lappas silmitses neid uurisi ževski vaateid. Ebaniisiis postkaardid jälle ära. Seal, kus mets päris hõre oli ulatusid luitunud taevarannani sihid. Linde enam polnud, nood olid oma pered lõuna poole viinud vaid rähni üksi trummeldas metsavaikuses. Talle meenus järsku, kuidas ta kord pojaga seeneretkelt koju oli sammunud. Nad kõndisid kõrvu, ei põigelnud enam, põõsastikku. Jäi mällu, kitš, lausus siis pojale. Sa kasvad suureks, võtab naise. Aga ega me sellepärast oma käimisi käimatajate hakkame endistviisi seenil käima. Ja Grigori, ta oli siis umbes 12 aastane vastase heleda häälega. Me hakkame sinuga isa eluaeg koosseinil käima. Ilma sinuta ma ei leia midagi. Poeg ütles nõnda isale lohutuseks. Aga võib-olla uskus ta tõesti nõndaviisi, see jääb ja miks ka mitte. Senikaua kui temale isale elupäevi antakse. Aga näe, tuli välja nõnda et elab isa. Joan Lukiks kõndis mööda metsa, vedas aeglaselt järele oma haigeid jalgu, tonkis aeg-ajalt kummi sääriku ninaga kuiva kulur. Ei leidnud midagi. Võib-olla ei võtnud vanad silmad enam. Ja siis peatunud, et jalgadele puhkust anda. Pani mees käe suu juurde. Ja huikes metsasügavusse, nõnda nagu oli kunagi pojale hüüdnud, et teineteist mitte kaotada. Ja äkki kuulis lavastuseks? A. Ivanka uuris poja poisikesi liku heledat häält mis kuulutas, et on siin kusagil lähedal. Segi tema Griša hääl. Isana ei saanud tantsida. Ja kellele veel, kui mitte temale, võinuks Kriisa vastata, rahustada, teatada, et on siin metsas temaga koos. Et nad kohtuvad peagi välul, vaatavad üle teineteise korvid. Jäi vanni südali raskelt tuksuma igatsusest ning rõõmust. Ivan Lukid hüüdis veel kord. Vastas läbi kõiki teda elu raagu jäänud aastate läbi sõja-aastate ka läbi nende aastate, mil tema ei vannu. Kits oli noor, isa. Hääl libises läbi sellegi aasta, mil ta naise mattis ja üksikust üksikumaks jäi oma vallutavate kõõlustega tütrelt saabuvate postkaartidega, mida aeg-ajalt lauale laotas. Kõige sellega, mis talle järele oli jäänud. Ja kõige sellega, millest ta ilma oli jäänud. Ta tõstis vasaku käe suu juurde ja hüüdis veel kord. Ning hääl vastas talle. Ivanduktiits väljusalaismikule sammusbitiseda sealgi, kus raiesmike lõpes olid ammustajas suvilad. Ning ühe värava juures seisis poiss ning vaatas talle otsa julgete hallide silmadega. Just sellised olid olnud pojal kui tooli 12 aastane. Kas teie hõikasite vanaisa? Küsis poiss. Vallu kitš vaatas sinitaevasse silmapiiril, kus lõppes lagendik. Poiss vaatas samuti sinna. Võib-olla mõistis midagi ja lausus. Mu nimi on Slava. Isa ehitas selle suvila möödunud aastal, aga praegu me elame juba linnas ainult laupäevaks ja pühapäevaks tulime linale sest Slava suve jooksul pruuniks põlenud ja veel mitte päriselt loovutanud oma suvist vabadust alanud kooliajale. Õlal, rippustel märss MTÜ jaoks ja ta ütles asjalikult. Seeni pole üldse. Kas teie otsite ka seeni? Poiss vaatas teda pisut hämmeldunult juba natuke ärevil, võib-olla pole taadike päris mõistuse juures. Küllap valmistus poiss juba ettevaatlikult küsima, kust see poeg siis on. Kuid Ivan Lukitsi lausus sääred nii väga, minu poja moodi nagu oleksin ma tema leidnud. Ja vastu hõikasid, täpselt nagu teema. Ma arvasin alguses, et see on kaja. Aga siis kuulan, ei, noor hääl. Selle hääle peale tulingi. Suur tänu sulle, Slava, selle kohtumise eest. Poisil hakkas millegipärast nagu ebamugav. Ta ei teadnud, mida vastata. Vaatas oma selgete silmadega Ivan Lukitši president, valitud, mille külge oli kleepunud ruuge sügisleht. Mehe halli samblataolist tahab, et sügisel on ikka nii, et kui hüüad kajab vastu ütles poiss. Ma arvasin alguses, et mu enda hääl kajab tagasi. Mina mõtlesin ka oma hääle kohta niiviisi. Pois soovis nähtavasti, et vanamees selles kohtumises ei pettuks ja pakkus. Tahate, ma annan teile ühe pilviku? Ma leidsin kaks tükki kõrvuti. Ta võttis oma kotist lillaka ümara servalise pilviku. Tahan küll ütlesi, Vandlukid, kuivatan selle ära. Meie kohtumise mälestuseks. See oli mulle suur. Vastase ebalevalt Seegede kutsuti Slavaks. Heegele saatus Ivan Lukitsi imestuseks ja lohutuseks oli saatnud laupäevasel päeval nende kodumetsa kus ta kunagi pojaga hulkunud oli. Lootnud oli, et olles talle tugi kasvab, kasvab kaitsja nendeks päevadeks, kui jõud kortema täiesti maha, jätab valdu kihvani pilviku korvi ja ütles. Nii palju seeni poleks uneski võinud näha. Ta oleks tahtnud poisi pügatud pead silitada. Kummatigi ei söandanud, vaikis ainult silmad pisarais. Võib-olla kehva nägemise tõttu. Aga mis tööd te teete, vanaisa? Küsis poiss. Mina mõtlen nüüd ainult omi mõtteid, kullake, lausa häda on, nendega. Ei suuda neid ohja Soiver, vaat kui pudenevad igasse kaarde laiali. Nendega ma nüüd ainult veel tegelemegi. Ja poiss ei mõistnud teda jällegi või mõistis sootuks omamoodi. Võib-olla seda ma tulingi otsima. Mõtle ometi, imelik, et peaaegu kohe leidsin. Mulle suureks lohutuseks. Jällegi tundis ta soovi poisipead silitada. Ja jälle ei söandanud? Küsis ainult. Mitmendas klassis, sa käid? Viiendasse, sain. Minu poeg õppis hästi, ei muud kui viisi nagu puravikke. Ja sai metsatehnikumi sisse. Sina pärast kooli teha, mõtled. Ei hakanud lisama, et ei saanud pojast metsatehnikut ei saanud temast mitte midagi. Tema lühikeses edus. Läks kepi najal kummisaabastes jalgu vaevu järele vedades. Surnud lehestik sahisesta sammude all. Kõlas poja hääl kõlas see, mis kuhugi ei kao. Ega iialgi kaduda saa. Korvisega leivas üksik lillakas pilvik. Kuid sellist saaki sellist õnne polnud Ivan Lukitš üldse lootnud. Ta oli metsa läinud, sest nyyd panematunud teha. Ta ei kavatsenudki midagi otsida, tahtis vaid kepiga tähistada, langenud lehti, kuulata sahinat ja tunda kõdu lõhna. Nõnda siis ei ole kadunud see, keda ta hõikas. Peagi astub ta temaga koos septembri hommiku sinakas valguses evendavale metsa väelule.