Tšehhoslovakkia professionaalse muusika algastmed kuuluvat kaugesse 14 10.-sse sajandisse. See on aega Praha ülikooli juurde asutatud Vabade kunstide fakulteedi magister sarvis kirjutas esimese tšehhi lüürilise laulu Hussiidi sõja ajal. 15. sajandil puhkes laululooming eriti õitsele. Laule loodi peamiselt religioossetele, kuid osalt ka anti klerikaalsele sati erilistele tekstidele, mis väljendasid rahva pulbitsevast sotsiaalset protesti. Vastukaaluna katoliku kiriku ladinakeelsele hümnidele tekkisid tšehhikeelsed Hussiitide laulud mis on omakorda mõjutanud hilisemate professionaalsete heliloojate loomingut. 16. sajandil arenes tihedas seoses rahva Meerusega ka polüfoonilise muusika. Habsburgide dünastia võimule pääsemisega tsehhis seitsmeteistkümnendal sajandil algas rahvusliku kultuuri igakülgne tagakiusamine ja mahasurumine. Paljud tsehhi muusikud emigreerusid Poolasse, Venemaale ja Lääne-Euroopasse. Välismaalased tõid endaga kaasa oma kultuuri, kuid kõik see suutnud kaugeltki hävitada Chessi rahvuslikke traditsioone. Üheks silmapaistvamaks tsehhi polüfoonilise koolkonna esindajaks oli 18. sajandil pohuslav nahorski, keda muide sageli nimetatakse ka tsehhi pahviks. Aasta-aastalt avaldusid muusika, žanrilised raamid, suurenes ka professionaalsete heliloojate ja interpreetide arg. Peale Tšernhorski võiks veel 18. sajandi muusikutest nimetada viiulivirtuoosi ja heliloojad Franspendat onu, mängude kantaatide sümfooniat ja laulude autorid, Ižibendad ning tšehhi pianismi koolkonna rajajad ja heliloojad. Františektuursekit. Ei saa unustada ka seda olulist panust, mille lisasid maailma muusikakultuuri varasalve, 18. sajandi tšehhi heliloojad, františekmiitsa, Janstaamids ja frantisse Krister mängisid ju nemad tähtsat osa hiljem Haydni ja Mozarti poolt edasi arendatud klassikalise sümfonismi vormide rajamisel. Tugevnes rahvuslik vabadusliikumine ning aastal 1811 sai teoks muusikute suur unistus. Asutati Praha konservatoorium. Süveneb huvi muusikalise folkloori vastu ei jätnud puudutamata heliloojate Vatla, Toomašeki, Jaan Vošeki ja Frandiseks kroopa loomingut. Kelledest viimasele kuulub 1826.-st aastast pärineb esimene tšehhikeelne ooper ratta. Ja siis avanes džässimuusika ajaloos uus lehekülg millele on kuldtähtedega kirjutatud kaks nime. Vetšis, Meetana ja Andoninud, vasak. Nüüd täna oli see, kes alus oma rahvamuusika kunsti säravale õitsingule ning avaldas suunavat mõju selle edaspidisele, arenguteele ja alati nendega, kes püüdsid äratada rõhutud rahvast ning ükskõik millist žanri taga ei viljelenud. Ikka väljendas ta oma kaasmaalaste mõtteid, kirjeldas nende elu ja unistusi koguma elu võitlus Smetona realistlik peetory. Ta kirjutas ooperis meie rahvuslike kunsti suunitluste kõrk tippu ning me peame tegema kõik selleks, et ta oleks kõrgel tasemel ja tõeliselt rahvalik. Ja sedasi need analooming on oma geniaalsus koomilises ooperis müüdud murdja joonistab ta realistlikke olustikupilte rahva elust väljendab rahva raugematud optimismi, mida ei tallanud maha kannatusterohked. Sumuste aastad ning paneb kõlama tšehhi rahvamuusika selle kõigis vikerkaarevärvides. Meetana teine 1867. aastal loodud ooper Talibor kujutab endast kangelaslikku tragöödiat, mille keskpunktis on julge ja mehine ebaõigluse ja vägivalla vastu võitleb Talibar. Kodume, kuulsus tülistava Apotheoosina kõlab tema kolmas ooper. Praha legendaarsele asutajale pühendatud liibusse. On muutunud kirjutamata seaduseks. Et ükski Chessi rahvuspüha ei möödu ilma liibušeedenduseta ka tänapäeval. Peris need ooperite paremikuga on võrdsel tasemel ka temal sümfooniliste põimida tsükkel minu kodumaa. Nagu operiteski jutustab heliloojaga siin Chessi iidsest kuulsusest ja tema kangelaslike muistendist kodumaa looduse ilust ja rahvavõistlusest välismaiste anastajate vastu. Minu kodumaad võib täie õigusega nimetada programmilise sümfunismi üheks silmapaistvamaks esindajaks. Kammermuusikast aga pälvivad eelkõige tähelepanus, mida tšehhi tantsud klaverile ja keelpillikvartett minu elust. Nüüd anna poolt rajatud traditsioon. Jah, see on tema noorim kaasaeglane. Populaarsete slaavi tantsude autor Antoni Nagu smeetonal, nii on kad Vošeki teoste põhialuseks rahvaloomingu meloodiline ja rütmiline joonis. Ning kuigi helilooja rahvaviisi otseselt kunagi kopeerinud, on tema looming ometi rahvamuusikale ääretult lähedane. Rahvustantsudest is ja on tunda mitte üksnes slaavi tantsudes Valtsidesemas nurkades vaid ka ooperites sümfoonilise ja kammermuusikas. Vokaalteoste tekstideks, kasutajast vorraks sageli rahvaluulet, rea ooperite süžeed on võetud rahvaolustikust, ooperit Kaval, talupoeg, kuningas ja söekaevur ja kangekaelsed või rahvamuistendist, ooperit kurat ja katsia ning nägi neid. Anton inforsaki loominguline pärand, mis koosneb üheksast sümfooniast 11-st ooperist mitmest oratooriumistegantaadist viiest sümfoonilise poeemist kolmest instrumentaalkontserdist kammerkoorimuusikast on armastatud kogu maailmas. Suur oli tema menu juba tema eluajal Inglismaal ja eriti Venemaal, kus ta 1890. aastal dirigeeris oma teoseid. Südamlik sõprus sidusid fašistid, Tšaikovski ka, kes teda nimetas suureks Tšehhiks. Aastail 1892 kuni 95 elasid Vošeke Ameerikas olles ühtlasi New Yorgi rahvusliku konservatooriumi direktoriks. New Yorgis toimuski 1893. aastal tema viienda sümfoonia esiettekanne, mis kannab alapealkirja uuest maailmast. Reakriitikute arvamusi nagu kõlaksid sümfooniast ameerika indiaani teemad kummutas osakese. Ma püüdsin oma sümfooniast edasi anda neegrite ja indiaanlaste meloodiaid, kuid otseselt pole manist kasutanud ühtki, kirjutab ta ühes oma kirjas. Ma lihtsalt lõin karaktiivseid viise ning andsin neli indiaani muusika jooni. Käsitledes antud meloodiaid teemadena, arendasin neid ning kasutasin seejuures kaasaegse rütmi, harmoonia, kontrapunkti ja orkestri koloriidi saavutusi. Sümfoonia dramaatiline esimene osa, milles on tunda nii neegrite lauludele omast rütmi kui ka slaavipärast meloodiat. Nukker mõtisklev, teine osa tantsulisus kolmandas osas ja elujaatav nagu võitu kuulutav finaal loovad suurepärase lüürilise eepilise helimaalingu millel on selgesti tunda tšehhi meistri kätt, tema oskust. Tunnetada rõhutud rahvaste vabadus, armastus, unistusi, ideaale. Tšehhi klassikalise muusika kolmandaks suurkujuks on leos Janaxec. Arendades edasi oma eelkäijatest Smetona ja Toshuki traditsioone on Jana tseki ehitanud omamoodi silla moodsa muusikana, kusjuures tema teosed mõjuvad nii sisu kui ka väljendusvahendite poolest täiesti kaasaegselt. Helilooja sümfooniline looming eesotsas suurepärase sümfonietta ja rapsoodiaga Taras pulba kammermuusika ja ooperid pälvivad kõrged hinnangud nii kodu- kui ka välismaal. Leophianaček oli vene kunsti vaimustatud austaja. Terve tema teoste seeria on loodud vene klassikalistele Sušeedele, nagu näiteks kooliaineline sümfooniline lapsodja dras pulba ooperit Gadjaga, Panova Ostrovski, äikese ja märkmeid surnud majast. Dostojevski samanimelise romaani järgi. On teada, et helilooja kavandas ka ooperit Anna Karenina. Janno tšekke isiklik raamatukogu sisaldas eranditult kõiki muu Sovski teoseid ning küllap poriscudunovi autorilt ammutaski tema tshehhi kolleeg huvi rahva kõnekeeli intonatsioonide vastu püüdes neid võimalikult tõepäraselt muusikasse valada. Põhinedes oma loomingu paremikust moraavia folklooris on jäänatšegi teosed eredalt rahvuslikud, emotsionaalsed ja tõepärased. Kõige täiuslikumalt avaldub aga tema anne just ooperi vallas, millest on suurima populaarsuse omandanud 1903. aastal loodud Jenuga. Pärast Smetona olustikuliste koomiliste ooperite helgeid süzeesid avab Nufa hoopis teise žanrilise lehekülje. Helilooja jutustab meile raskest isikudraamast. Olustik, mis müüdud mõrkjas kiirgas päikesepaistelised on värvunud süngeks ning surutud teravate sotsiaalsete konfliktide, religiooni ja eelarvamuste Camitsaisse. Mõlemal heliloojal on aga ka ühiseid jooni, mis Medena kui Janaček on oma ooperite keskpunkti asetanud lihtsa maainimese temale omaste rõõmude ja kannatustega. Me õpime tundma äkilist, kuid hingelt üllast laadsat, temale vastatatud, jultunud ja autod teevad ning õnnetud Jen Ufad kellel on nii raske saavutada oma isikliku õnne ja heaolu. Stewa hülgab ta koos ebaseaduslikku lapsega, et abielluda rikka külavanema tütrega. Ja Nufad ootab ennekuulmatu häbi, milles teda lapse elu hinnaga tahab päästa tema võõrasema. Kangekaelne, toores ja fanaatilised usklik naine. Ta annab Jenoufale unerohtu ning kukutab lapse öeldes neiule, et laps on surnud. Ja njuufa nõustub abielluma Laatsaga, kes teda juba ammu armastab. Pulmapeole aga saabub ootamatu teade jää alt leitud lapse laibast ning jumala nimega huulilt tunnistab võõrasema end mõrtsukaks. Stewa mõrsja saab teada kogu tõe ning Ladza ja nurga leiavad lõpuks siiski teineteist. Elavdansulisus vaheldub ooperis õrna ja tunnete tihedal üürikaga. Pilkamine ja Tuurus südamlikkusega erutus ja pinge haarava dramatismiga mis saavutab ühe oma kõrgtippudest võõrasema usufanatismist ja seismisest heitlustest kantud monoloogis. Praha rahvusteatri ja filharmoonia asutamine 1881. ja 1901. aastal aitasid tunduvalt kaasa rahvusliku kunsti laialdasemalt tutvustamisele. Janadžigi kõrval lõid sümfooniaid oopereid ja kammermuusikat heliloojad stsenkofiibis puhus laperster ja viitas lahnowak. Nagu jana tšeki uurisid Forster ja Novak tähelepanelikult Tšehhi Slovakkia moraavia folkloori. Tihe side rahvuslike traditsioonidega ilmneb eriti reljeefselt noovakki slovaki süüdis ja sümfoonilise poeemi tatra mägedes ning föderi ooperis Eeva. Kuid ka nemad, nagu helilooja, Oskar Nepal ja paljud teisedki ei jäänud puudutamata käesoleva sajandi esimestel aastakümneil üle kogu maailmale viinud modernistlikes vooludest. Helilooja Miroslav parvik kirjutab sellest perioodist järgmist. Moodustus terve heliloojate rühm, kes teadlikult ja vaimustunult matkisid Pariisi muude elasid džässi taudile kirglikult. Kaasa olid haaratud saksa Atonalistide katsetustest. Paljud uskusid, et nad aitavad sellega kaasa progressile kunstis mitte Moskva, vaid Pariis, ütlesid nad ning kaotasid täielikult kontakti rahvaga, kes nende loomingut enam sugugi ei mõistnud. Formalistide rühmitus koondus moodsa muusikaühingu ümber ning nende ideeliseks juhiks sai helilooja Alois haaba. Algas äge võitlus kahe muusikalise suunitluse vahel. Eesrindlike heliloojate esireas sammus silmapaistev muusikateadlane teene 10-le ajakirjas Smetona kaudu propageeris ta väsimatult tšehhi rahvuslikke muusikatraditsiooni ning tema ümber kogunesid need heliloojad, kes kirjutasid endiselt rahvale pöördudes elulise temaatika poole. Nimetagem neist laulud ja sümfoonilise teoste loojad, Joosep stanislavi ja neetud ooperite ballettide sümfonietta ja muuhulgas ka kommunistliku manifesti tekstile kirjutatud muusika autorid Ervin Schulhofi, Panther Moisest ning Praha rahvusliku ooperidirektorit Ottokar ost, Tšiili. Viimase sulest ilmus 1935. aastal fašismivastane ooper, kontsakuningriik, rida orkestri ja kooriteoseid ning kammermuusikat. Formalistlikult mõjutused ilmnesid Tšehhi muusikas ka esimestel sõjajärgseil aastail. Otsustava murrangu tõi endaga kaasa tsehhid ja slovakid ja ajalooline võit 1948. aasta veebruaris. Alles pärast seda, kui rahvas oli võtnud kogu võimu enda kätte, sai võimalikkus progressiivse ja realistliku kunsti normanni arenguprotsess. Avanesid uute teatrihoonete ja muusikaliste õppeasutuste uksed. Endise kolme kutselise sümfooniaorkestri asemel tegutsevat Tšehhoslovakkias käesoleval ajal 14 kutselist koosise tegevuslikega aga tervelt 51 orkestrit. 1949. aastal pandi alus Tšehhoslovakkia heliloojate liidule organisatsioonile, mis aitab kõigiti kaasa võitlusele realistlike kunsti meetodite eest. Laialdase populaarsuse on omandanud ka väljaspool kiire terve rida andekaid soliste, ansambleid ja kollektiive nagu tšehhi filharmoonia segakoor, Tšehhoslovakkia armee ansambel, slovaki kunstiline rahva kollektiiv. Need täna Janatšidki nimelised keelpillikvartetis ning tšehhi filharmoonia. Tihedad sidemed seovad meie riikliku akadeemilise meeskoori kuulsamoraavia õpetajate kooriga. Juba 1935. aastal sõitis Gustav Ernesaks kooritööga tutvuma ning tõi sealt endaga kaasa palju väärtuslikke mõtteid ja kogemusi. Ja kui 1958. aastal riiklik akadeemiline meeskoor viibis kontsertreisil Tšehhoslovakkias toimus rõõmus jällenägemine Ernesaksa koori dirigendi professor Jan shoupali ja kooriv veterani asutajaliikme františekarl tšiki vahel, keda Ernesaks on harjunud nimetama oma kunstiliseks isaks. Kuulame moraavia õpetajate koori ettekandes Fosteri laulu põllurajal. Kevad Prahas see on roheline Peters rini kõrgendik, sireli meri, Karli väljakul kastanite roosad ja valged küünlad ning hommikust hilisõhtuni kõlab lõbus naer ja jutt kevad Prahas. See on teatrites ja kontserdisaalides, aedades ja parkides kõla, muusika ning tänavail ilmuvad kuulutused, muusika. Festivali Praha kevadekavadega. 24 päeva kestval festivalil on oma kindlad traditsioonid. Juba 1946.-st aastast alates on selle grandioosse ürituse avanumbriks Smetona sümfoonilised poimid minu kodumaa finaaliks Aga Beethoveni üheksas sümfoonia. Festivali raames toimuvatest teatrietendustest kontsertidest võtavad osa peale Tšehhoslovakkia kunstnike kollektiivide veel rohkearvuliselt väliskülalised viiakse läbi rahvusvahelisi konkursse, diskussioone ja loomingulisi kohtumisi. Esitatavad helitööd hõlmavad kõige erinevamaid ajastuid ja maid. Kuigi festivalil kõlavate muusikateoste diapasoon on väga lai, on siiski igal Praha kevadel oma kindel keskne teema. Näiteks oli 1956. aastal keskpunktis Mozarti looming. 58. aasta festival oli pühendatud Yanatšekile. 59. aasta Praha kevadel tähistati Endale Hayden jämedelsoni juubeleid. 1957. 60. ja 61. aastal oli aga festivali tulipunktis kaasaegne helilooming, milles oli oma kindel sõna öelda. Tšehhoslovakkia heliloojatel on täiesti võimatu nimetada kõiki neid, kes on kaasa aidanud vaba Tšehhoslovakkia muusikakultuuri edusammudele. Veelgi raskem oleks anda täpset loetelu kõigist teostest, mis üheskoos moodustavad mitmekülgse ja sisuka loomingulise terviku. Järgides meetmena Dvorak, Janar tšekitraditsioone pöörduvad kaasaegses Tšehhoslovakkia heliloojad sageli ooperi- ja balletižanri poole. Issi poweri patrioodi koopas Susanna poiscova Janhanuschi ooperit, kahe isanda teener ja leek ning ballett hotello pooslammartino komöödiasillal, Puurmani Marissa, Karl Korki ajalooline ooper, Jan Huss Jaroslav toobroovi ballett tongi hote Janssiceri Beck, pajasid Janoshik, Otmarmachi Jan Fisheri koomilised ooperid, avastatud truudusetus ja peigmehed, Eugen Suhanis veado Plukija veekeeris ning paljud teised tõestavad, et töö on kandnud head vilja. Üheks silmapaistvamaks ooperiks peetakse 1949. aastal loodud Suhani veekeerist. Eredate inimkarakterite süžee, olustiku, lisuse ja sügava dramatismi alusel on helilooja kirjutanud läbinisti humaanset ja rahva kõrgest moraalsest tasemest kõneleva muusikalise lavateose mille põhiline intonatsioonide ring pärineb slovaki rikkalikust rahvaloomingust. Eugen Suhan on tuntud ka slovaki sümfoonilise muusika eduka arendajana TEMA kujundite rikad meisterlikult ja detailselt lihvitud sümfoonilised variatsioonid. Metamorfoosi on kantud helilooja mõtisklustes möödunud sõja raskeid sündmustest ja vabadusele. Kodumaa vabastamise ja uue elu sügavteema on olnud aluseks ka rea teiste heliloojate teostele milledest laialdase tunnustuse on pälvinud Aleksander Moisesse Neljas sümfoonia Jeans, Hitleri sümfooniline poeem, hommik, tõsi, thercardoshigantaat minu koduma Randy Paabushegi sümfooniline poeem ausule rahvas, Vatla Toby asenonet, kallis kodumaa ja kui neile veel lisada isi poweri koloriitse orkestris Kertso Jaan Zimmeri süüdi tatra, Jaanhanuschi sümfoonia, Slavitski moraavia, tantsu, fantaasia ning noorte heliloojate Jan Fisheri juugarbast ja Victorcalabise suurfarmid siis saame juba ainuüksi nendest teostest soliidse muusikalise pagasi, millele võiks uhke olla iga rahvas. Meisterlik ja huvitavaid töid on aga veel peale nimetatute väga palju. Inimestest kaugemast ja hoopis lähedasest minevikust kõnelevad Otmarmachigaks suurvormi kantaat Jan Amos Gaminski testament ja sümfooniline poeem ööja lootus. Esimene neist mehine, karm, dramaatiline, kuid samas ääretult südamlik teos on pühendatud silmapaistva Tšehhi pedagoogi ja humanisti mälestusele. Teine aga jutustab inimesest. Kelletaolisi oli fašistliku režiimi ajal sadu ja sadu tuhandeid hitlerliku koonduslaagrisse heidetud vangist ja tema traagilisest saatusest. Sama teema on leidnud käsitlemist ka Jan säiligantaadis. Inimesed, olge valvsad, mille helilooja kirjutas tšehhi rahva kangelaslikku poja Julius Fuczyk raamatu reportaaž silmusega kaelas alusel. Rahupooldajate teine ülemaailmne kongress omistas heliloojale kantaatiest postuumselt rahupreemia. Nagu kõikjal progressiivsetes maades, nii on ka tšehhi heliloojal valminud terve rida rahu, temaatilise suurvorme nagu parvigi kantaat, käed eemale koreast, Eurovski rahvussümfooniamaisesse kantaat tahame rahu, Kadoshi rahu, kantaat ja veel palju teisi. Laialdaselt tuntud ja armastatud on Vatla Tobiase kantaat ehitad kodumaad, kindlustad rahu, millele 1950. aastal anti rahvusvaheline rahupreemia. Patlas tobias kuulub tšehhi kaasaegse muusika silmapaistvamad esindajate hulka. Tema sulest on ilmunud teoseid kõige erinevamaid straalidest, sümfooniaid, kantavate koori- ja soololaule, kammeransambleid muusikat, filmidele ja palju muud. Tobias Loomingu põhijooned on tihedalt seotud tšehhi rahvamuusika ning Svetlana Voshagi suurepäraste traditsioonidega kusjuures tema otsingud on tervenisti suunatud kaasaegse helikeele, uute harmooniliste ja orgestratsiooniliste võtete leidmisele. Kantaadi muusikas on aretatud levineinuma tšehhi tantsuelurõõmsa lõbusa ja reipa polka žanrilist omapära mis seal hetkel võib tunduda pisut kummalisena helilooja püüdlus kasutada sellise tõsise ja sügava teema puhul elurõõmsat tantsu. Kuid nimetagem polka osatähtsust tšehhi klassikalise muusikalehekülgedelt leiame ju siingi polka rütme ning seda just arendatud rahvast stseenide muusikaliste üldistustena, rahva optimismi ja helgesse tulevikku pööratud pilgu väljendajaina. Ja nii jätkates klassikute parimaid traditsioone jõudiski Vatla tobias iseseisva kunstilise lahenduseni ning lõimunumentaarse mitmekesise ja fantaasiarohke kaasaegse teose mis väljendab kogu eluterve inimkonna mõtteid ja püüdlusi. Sest mis võibki olla inimesele kallim kui need kaks sõna kodumaa ja rahu.