Küllap ta on siit ära selle imekauni hääle, mis kuulub maailma kõigi aegade ühele armastatumale, lauljannale, miilitsa kurjusele. Ka eestlased suhtuvad erilise soojusega tema kunsti, sest algas ju miilitsakorjuse lauljatee Tallinnas. Muidugi on suur soov teda omaks pidada, kuid tegelikkuses kuulub miilitsaks korjuse kunst kõigile, kes teda armastavad. Vaatamata sellele, et Eestiski on ilmunud kolm suurt heliplaati tema salvestustega, on andmed tema kunstnikutee kohta tihti vastuolulised ja ka katkendlikud. Ehk aitab tänane saade veidigi kergitada saladuskatet tema legendi ümber. Estonia teatri kauaaegne etenduse juht Jüri Kruus on palju aega ja energiat pühendanud sellele et minevikku kuulsad hääled jõuaksid taas heliplaatidel tänaste kuulajateni. Oled restaureerinud palju salvestusi ja üks sinu viimaseid töid oli miilitsakorjuse heliplaat. Kuidas tekkis mõte valida see kordust miilitsakorjus? Igal inimesel on oma väljakujunenud kunsti ideaal ning etalon sellest see oleneb eeskätt tema silmaringist. Kui palju erinevaid interpreet on ta kuulanud ja mis tasemega interpreet ja mida inimene üldse peab ideaaliks? Ma mäletan, kui palju ma lapsepõlves ning noorusaastatel ma kuulasin vanadel heliplaatidel sajandi kõige erinevamaid laulu kuulsusi. Amelita, kali, kurtsid Luisa tetratsiinid, seejärel totti tal Monter Marcherlasembrichi, Erna saaki, Marta, Egerti, Janet MacDonaldi ja paljusid paljusid teisi. Ja ma jõudsin ühtesoodu kõigist neist omajagu vaimustada, ühes rohkem, teises vähem, võlus nende meisterlikkust ning kõrge kunsti maastab. Aga siis tuli päev, kui ma esimest korda nägin suurt valtsi. Ning jumala esimene kohtumine Miilitsa korjuse kunstiga Is jäädavalt unustusse, kõik minu eelnevat vaimustusest. Läksin kohe järgmisel päeval uuesti vaatama filmi, seejärel jälle ja jälle. Ja ma usun, et nii mitte ainult mina. Miilitsakorjuse tase oli selline, mis testis ta minu silmis peajagu kõrgemale kõigist oma eelkäijatest. Ning see oli minu esimene tõeline kunstiideaal etalon millestki erakordselt kaunist köitvast ning ülevast oli ja on seda tänaseni. Ning ma usun, et seda tunnet jagavad minuga nähtavasti miljonid miljonid laulusõbrad kogu maailmas. Ajalugu on karm, eriti lauljate suhtes. Nii mõnigi omal ajal tuntud lauljanimi on nüüd ammu unustuse hõlma vajunud. Huvi miilitsakorjuse loomingu vastu aga ei kahane. Pigem kasvab iga päevaga. Mis köidab sind miilitsakorjuse juures? Kahtlemata tema hääle erakordsus ja kahtlemata kogu tema karjääri erakordsus mis oli küll suhteliselt lühike, see mahtus tegelikult kuskil 10-sse aastasse. Aga seejuures oli väga täiuslik ja iga päev oli nagu oma asja eest. Millised materjalid olid sul kasutada selle plaadi koostamiseks ja millisel põhimõttel? Valiku tegid? No minu põhimõte iga laulja puhul on see, et näidata lauljat küllaltki mitme külgsena ja et kui inimene kuuleb plaati, siis tal avandub kogu kunstniku portreekunstniku võimalused. Ja vot selle põhimõttel. Ma tegin miilitsakorjuse plaati, mis puutub materjalidesse, siis ma võin öelda, et ma olen selles suhtes küllaltki õnnelik inimene. Mul on olemas peaaegu sajaprotsendiliselt kogu miilitsakorjuse poolt sisse lauldud repertuaar kaasa arvatud nii stuudioplaadid, stuudiovõtteid kui ka tema eraülesvõtted kui ka väga paljud tema kontsertülesvõtted. Ja see muidugi andis mulle võimaluse suureks valikuks tekkis küsimus, mida valida. Siis ma vastan sellele, nagu ma alustasin. Kõige parem, kõige meeldivam. Kas sellel plaadil on ka selliseid salvestusi, mida on harva kohata teistel heliplaatidel? Vaat see oli ka üks põhimõte millest ma alustasin, tähendab, et millise kurjusest on liikvel ligi 20 heliplaati maailmas. Seda on väga palju, kui arvestades veelkord, et omaaegsetest laulu kuulsustest nagu kalligurtši Ja paljud teised on ainult paar plaati, see näitab seda, et huvi korjuse vastu on erakordselt suurkogu maailmas. Ja sellepärast ma püüdsin käesolevale plaadile panna just nimelt sellised lood, mis on küllaltki haruldased. Mul õnnestus sinna panna ka üks korjuse kontsertettekanne. See on Mozarti resultaate jubilaate seal Ameerikas võetud 40.-te aastate keskel. Hollywood Paulil kontserdil, mis möödus tohutu suure eduga koris, kutsuti väga palju kordi lavale tagasi. Väga palju ta esines uute numbritega, vaat see on üks number, mis on säilinud tema esindusest mis teeb lihtsa korjuse heliplaadid. Ja samuti kõik varased selle sajandi esimesel poolel välja antud heliplaadid väga väärtuslikuks on see, et need ülesvõtted on väga ausad. Nii nagu kunstnik oli niide jäädvustus heliplaadile mitte mingit montaaži võimalust siin ei olnud, mitte nii nagu nüüd, kus iga laulja puhul on võimalus monteerida, võtta ebaõnnestunud kohad välja, leppida kokku ja siis tuleb mingisugune kunstlik kvaliteet. Sellepärast on väga väärtuslikud just nimelt need võtted miilitsa korjusega sest see oli täpselt nii, nagu kunstnik seda interpreteerida. Sinu puhul on eriline see, et sa ei tunne sügavuti mitte üksnes muusikat, vaid oma lemmikute interpreedi teed ja ka miilitsakorjust tema elukäiku oled sa põhjalikumalt uurinud ja seetõttu ehk saame. Tänases saates on ta ka väikse ülevaate tema tegevusest temast kui inimesest temast kui kunstnikust. Ja võib-olla siiski alustaksime algusest peale tema perekonnast tema muusika huvid tekkimisest. Alustuseks peaks ütlema, et vähe on lauljaid, kelle loomeportreed iseloomustab selline andmeline segadus, nagu miilitsa korvise puhul see on. Siin on nii palju vasturääkivat, nii palju moonutusi ja isegi väljamõeldisi. Ma püüan katsuda selles saates olla võimalikult täpne ja tugineda ainult faktidele. Niisiis, kogu aluse miilitsakorjuse muusika teele pani erakordselt kunstilembeline kodune õhkkond. Lapsi oli korjuste peres kuus. Tütretanya miilitsa, anna Tamara ning Niina ja poeg Nikolai. Kõik nad sündisid Varssavis. Litsa Korjus sündis 1909. aastal. Rootsi päritoluga isa kolonel Artur Korjus ja poolatarist ema tegid kõik, et anda oma lastele muusikalist haridust kasvatades neis juba varakult tunnet ilu järele aidates jõuda selle kauni kunsti peensusteni. Seetõttu olid korjuste peres väga sagedased kodused musitseerimised. Isa valdas suurepäraselt riiulit, viiulit õppis ka tütar Niina. Lapsed laulsid koos duette romanss ning laulukesi. Mõnikord isegi lavastati koduselt tervist. Stseene lemmikooperites ja operettides. Eriti meeldejäävad olid miilitsa ning anna koosmusitseerimine. Kusjuures meditsa mängis ka klaverit ja seda sugugi mitte halvasti. Kõrvuti laulmisega oli miilits lausa kõrvuni sisse võetud tantsust eriti balletist. Salajane soov saada Paleriiniks varjutas kohati kõik isegi laulu. Koos kogu perega külastati pidevalt enamik balletietendusi ning tütarlaps jälgis õhinal suurte meistrite kunsti ning kujutas oma unistuste pilvedes ennase sälli luigepoisil fiidina. Kodusõja päevil toimis korjuste peres murrang. Saatus lahutas niivõrd üksmeelse pere kooselu. Ema siirdus koos tütarde, anna miilitsa nina ning ta määraga kiievi isa kostania ja Nikolai ka oma kodulinna Tallinna. Saabun Kiievisse oli korjuste pere seotud suurte majanduslike raskustega sest rahalisi sissetulekud ei peaaegu ei olnud. Mis kogu peret ka siin üleval hoidis, oli üksmeel ning õlatunne. Ning jätkuv armastus muusika vastu. Kiievis otsustas saatus kindlalt miilitsa kui tulevase laulja kasuks millele aitasid kaasa Camusitseerimised kirikus. Algul kooris, seejärel solistina. Kirikus esitatav repertuaar oli erakordselt huvitav ning mitmekülgne ning kõik see paelus tütarlast. Samas kasvas ka kuulajate huvi noore laulja kunsti vastu köitis tema õde selge ning erakordselt kandev hääl. Saabudes 1000 927. aastal isa juurde Tallinna tutvustas vend oma 18 aastast õde miilitsat Eestis laulutunde andva nimekamad parvaaramala maaga kelle loometöö tulemusena meie muusikaelu on täienenud mitme esmaklassilise vokalistiga, kellest eeskätt nimetagem Veera neelust esmakordne kohtumine miilitsakorjuse häälega piss tuntud pedagoogi lausa hämmingusse, niivõrd puhta selgelist häält ning mitte millegiga, seletatavad lausa loodusliku tehnika sellist bravuurse täpsust. Ta polnud kunagi varem kohanud miilitsasse farmaaramalama õpilane millele järgnes ligi kaks aastat pidevalt järjekindlat tööd põhimõttel mitte alla anda, isegi kõige raskematel tehniliste nõudmistele töötada peensusteni välja ülirasked kadentsi, Dioratuurid. Lõpetanud tunnid arvaramalama juures jätkus päevade kodus mõnikord neli tundi järjest. Isa mängides viiulit nõudis kama tütrelt viiuldaja täpsust ülipuhast, intonatsiooni ning kõigi tehniliste võtete peent, peaaegu filigraanselt väljatöötlust. Ning 1000 929. aastal saidi jaoks lihtsa korjuse esimene avalik esinemine sedapuhku Külvar varam ala maa ning Sergei mammatovi õpilastega Tallinna tütarlaste gümnaasiumis. Melissa esitas seal aariat operetist, Sevilla abi, maja lutše Dylammermor ning duetti ooperis lakme. Meie muusikakriitika märkis Ed hiilgavaks numbriks ning õhtu naelaks oli noor lauljatar miilitsakorjus kes võlus publiku säravate kolaratuuridega ning silmapaistva tehnikaga. See oli esimene kriitika. Esimene edu. Samal aastal toimusid ka esimesed miilitsa korjuses soolo kontserdit algul Narvas, seejärel Tallinnas Estonia kontserdisaalis. Klaveril saatis lauljatari professor Artur Lemba. Kogu kontsert sai nii publiku kui kriitika üksmeelse tunnustuse osaliseks ning noorele interpredile ennustati hiilgavat tuleviku karjääri. Pärast edukat kontsertesinemisi soovitas Varvara mala Mahama õpilasele konkureerida Estonia teatrisse. Kuid Eesti esiteatri uksed jäid lauljatari jäädavalt suletuks. Kas oli põhjus ainult eesti keele mitte valdamises või nähti noores lauljas kellelegi kardetavat rivaali? Sellest vaikib ajalugu. Olles löödud sellisest suhtumisest, siirdub lauljatar koos oma abikaasa, kuna Franži ning pisi tütrekese vitsaga Saksamaale, kus jätkuvad nii õpingute kui ka kontserttegevus. Aastatel 1932 33 esineb lauljatar taas terve rea soolokontsertidega Eestist nii Tallinnast, Narvas kui Tartus. Kuid kahjuks jäidet. Lihtsa korjuse viimasteks esinemisteks meie kodumaal saanud Berliini riigiooperidirektorilt Maxwantšillingilt esinemiskutse siirdub miilitsakorjus 1000 933. aastal taas seekord lõplikult Saksamaale. Edukas debüüt Peterburgis 1934. aastal childana Giuseppe Verdi ooperis Rigolettot ajendas dirigent Clement Kraussi kutsuma korjust Berliini riigiooperisse kus trümpiaalne esinemine kuninganna osas Mozarti ooperis võluflööt tõi noorele kunstnikule üleöö Euroopale kõige parema koloratuuri tunnustuse. Kuulakem, mida kirjutas sündmusest aja lehter Fester. Eile laulis Berliini riigiooperis öökuningannat noor lauljatar Miilitsa Korjus. Talle kuulub väga väärtuslik häälematerjal, mida laulja kergesti valitseb. See laulja on tõesti fenomen. Muusikakriitika kirjutas üksmeelsed ning suure tunnustusega noorest staarist. Ning kui Eesti ajalehed olid varem miilitsakorjuse kui loomi isiku vastu küllaltki neutraalsed, siis nüüd pööras asi korrapealt teise külje. Kõik ajakirjad ning ajalehed kirjutasid üksmeelsed suuressonsatsioonist, miilitsakorjuse kui Eesti rafatriumfist Berliinis. Teid pisiasjadeni välja, nüansse tema loomingust ning ka isiklikust elust. Heliplaadifirma His Masters poiss aga rutas sõlmima miilitsa korjusega aastaste pikkust koostöölepingut mille tulemusena plaadistati ligi poolsada erinevat aariat ning romantilisi koloratuur soprani repertuaari paremikust. Juba 1934. aastal ilmunud miilitsakorjuse esimese heliplaadi Joan Straussi kevadajate läbimüük oli sensatsiooniline ning pingsa huviga oodati järgnevat. Esinemised ooperis aga jätkusid. Rambivalgusesse jõudsid miilitsakorjuse Luczyaaja pöörete sant Utsa lakmi olümpia. Tema partneriteks olid sellised tuntud lauljad nagu Benjamin Chilli. Paralleelselt esinemistega ooperis said teoks terve rida soolokontserti Viinis, Varssavis, Pariisist, Stuttgardis kui Budapestis millest kõige suurema tunnustuse ning kõlabina saavutas esinemine Berliinis Beethoveni saalis. Milline siis on miilitsakorjuse erandlikus, mis tegi temast lühikese ajaga sellise tasemega rahvusvahelise staari, millest paljud nimekad lauljad võivad ainult unistada. Kahtlemata võlub ooperisõpru eeskätt miilitsakorjus, sekku kunstniku suur orgaanilisus ning tema kunsti erakordsus. Kaunigalalise hääle soojuskunstniku lummus. Lauljatari hääl oli mitte niivõrd suur kui kandev mistõttu isegi suurtes saalides oli selle täisväärtuslikku kõla kuulda viimaste ridadeni. Piitsa korjusamas kadestusväärselt ulatuslikud esituuri. Kui näiteks öökuninganna mäda laulab kolmanda oktavi faat siis näiteks dinora aaria lõpus Me kuuleme temalt kolmanda oktavi laabia mulli. Ning kui arvestades, et sellise kvaliteediga võetud labium oli katteks peab olema vähemalt Tertz ülespoole siis korjuse tip noodiks võis lugeda kolmanda oktavisiit. Samas üllatab ta meid lüürilise soprani mahlakusega keskmises registris, mille alumine piir ulatub siin isegi Laanoodini suurt vaimustust ning üldist imestust on tekitanud miilitsakorjuse ülipikk hingamine mis võimaldas kunstnikul teostada lõputuid massaaže ning juuksekarva täpsusega esitatud kramatismi ning Stakaatosid lausa vapustava tehnilise üleolekuga. Kõikkadentsid kohandas miilitsakorjus endale ise teesneid võimalikult rasketeks, samas aga üliefektseteks. Sageli miilitsakorjust nimetatud dramaatilises koloratuuriks ja eks see nii vist olegi, mis võimaldas kunstnikul oma repertuaari täiustada kõige eri palgilisema repertuaariga Aadamist Richard Wagneri. Nii. Nii on minu koduses fonoteegis säilinud helilint, kus miilitsakorjus laulab vaatnerit ning millise uskumatu dramatismiga kõlab tema esituses Isolde ning samas jälle profivariatsioonide ülipeened pööratuurid ning Johan Straussi valsid ja kaasakiskuv tulemeri. Kaugel Ameerika mandril kuulsas Metro Calvin Mairi filmistuudios, tihti aga samal ajal pingsalt ettevalmistusi paljutõotav suur filmi loomiseks valsikuninga Johann Straussi elust ja loomingust. Paistis, et kõik oleks nagu olemas töö alguseks kõik see, mis pidi filmile kindlustama suurt edu. Kõigepealt lausa esinduslik lavastusbrigaad, samuti näitleja kaader. Lavastajaks oli kutsutud tuntud prantsuse filmirežissöör Suljendu viie peaosa Johan Straussi pidi kehastama tuntud belgia näitleja Fernand Rave kes muuseas omas ka suurepärast häälematerjali suurepärast baritoni. Straussi abikaasa poldi. Osatäitjaks oli valitud sarmikas hiinlanna Louisa räiner. Isegi Stradivari viiul kõlas tolle aja nimeka viiuldajad Tauša täideri võlupoognavoogudes. Kõik oli nagu olemas, puudus aga peamine, puudus nimeka lauljatari Carla Tanneri osatäitja. Sellele osale pretendeeriksid tolle aja kõige kuulsamad Lavletärid, kaasa arvatud Metropolitan Opera juhtiv sopran Lili bons. Kuid stuudio ei suutnud endiselt valikut teha ning äraootavale seisukohale. Samas Euroopas miilitsakorjuse täht ikka rohkem ja rohkem helendama mille kuma jõudis heliplaatide ning vaimustatud kriitika vahendusel ka teisele poole ookeani. Korjus sai Hollywoodile tõeliseks avastuseks. Staar oli leitud ning tööfilmiga või salata mainin lausa haaratud miilitsakorjuse hääle maagilisest võlust, meenutab Hollywoodi nimekas produtsent pöörimin Taalberg. Sellist lauljat polnud ma veel varem kuulnud. Ma saatsin korjusele koheselt telegrammi ning sõlmisin lepingu esinemisteks valsikuninga Johann Straussi pühendatud filmis. Suur valss. Ma olin kaua otsinud Carla dollari osatäitjat ja nüüd lõpuks leidsin, leidsin väärilise. Ning edasi killukene miilitsakorjuse mälestuste raamatust. Minult on küsitud mis oli suuremaks elamuseks mulle minu elus. See oli siis, kui ma sain teate, ööbin Taalberg vajab mind. Ma ei saanud seda uskuda, ma ei saanud isegi magada. Ma sain temalt Telegram jõuluõhtul siis kui me laulsin võluflööti Berliini ooperis. Ta kirjutas, et vajab mind üheks filmiks. Kas jah või ei? Ma pean ütlema, et ma olen alati olnud pöörane filmi järgi. Ja kuidas veel, aga alati on see tundunud mulle kauge unistusena. Kas tõesti, kas tõesti muutub see unistus reaalseks? Kuu aja pärast oli leping sõlmitud ning miilitsakorjus sõitis koos abikaasa ning tütrekesega Hollywoodi. May lausunud Berliini ooperidirektorile sõnakestki, enne, kui leping oli sõlmitud, jätkab miilitsa. Hollywoodis võeti mind vastu väga soojalt. Kuid taunity, et malevat liiga tüse filmi jaoks ning mul soovitati 10 naela kaalust maha võtta. Seda soovitust ülega võtta käsuna. Pidin täpselt endale aru andma, kui palju ma söön ja mida ma söön. Kui palju ma käin jalutamas tulles Hollywoodi, ma ei osanud sõnakestki inglise keelt. Ma õppisin seda koos oma õpetajaga, kuulates raadiot. Ning seda tegin kõik vabal ajal. Hiljem sai inglise keel minu lemmikeineks. Pärast pikka dieedikuuri võtsin 10 naela kaalust maha ning tulin tagasi stuudiosse. Aga nemad nagu ei märganud midagi. Aga kunagi ei saa ju olla liiga peenike filmi jaoks, sest alati on ekraanil omadus näidata tüseda mana, kui te tegelikult olete. Ja nii mani sunnitud dieeti edasi pidama. Lõunaks salati, õligaste sidrun, õhtuks pirn, õun, neli ploomi. Ning ainult kaks korda nädalas ma tohtisin süüa natukene liha. Ma elasin ookeani ääres, kus oli väga puhas, lausa kristalne õhk. Jalutasin tund aega igal hommikul laulsin kella üheksast 12-ni. Nii igal hommikul alustasin tehnilistest passaasides koloratuuridest ning seejärel laulsin läbi kogu ooperi. Olgu seerigoletto Traviata põilutšeedile marmor. Ning seejärel algas töö stuudios. Töö suure valsiga oli väga pingeline, jätkab miilitsakorjus. Tihti tüüri töötada öösiti, aga kogu töö oli väga huvitav ning kasvatas minus järjest loomingulist jõudu ning usku oma võimetesse. Filmi helisalvestus oli kulgenud ülihästi ning nähtavasti oli Hollywoodi juhtkond minus kindel. Palju andis mulle kaasa koostöö selliste muusikute nagu Johann Straussi loomingu arranžeerija Dmitri teonkini eriti aga dirigent Artur Kotmaniga kelle meisterlikkuse interpretatsioonis Johan Straussi muusika omandas erilise plastilisuse hoogsuse ning sära. Ajal, mil suremaltsi valmimine jõudis lõppstaadiumisse tuli miilitsa korjusele kurb teade. Eestist suri armastatud isa. See oli ränk löök. Miilits oli kaotanud koos isaga ka inimese kes oli talle niivõrd palju andnud tema muusikalise maitse kujundamiseks. Inimese, kes andis talle esmase tõuke saada lauljaks. Lauljatari soovil jäädvustati kolonen korjuse viimasele puhkepaigale Kopli surnuaias, marmortahvel tekstiga. Minu ainsale muusikaõpetajale kallile isale miilitsa. Suur valts esietendus 21. septembril 1938. aastal Londonis ning seda sellises inflatsioonilise eduga, mis ületas kõik firma ootused. Ning tänaseni peetakse seda filmi kõigi aegade üheks parimaks muusikasse töövriks. Kriitikat tõstis esile esmaklassilist lavastajatööd ning filmi kõrgetasemelist muusikalist külge kaunid balletis stseenid ning oivalise maastikupilte. Erilise tunnustuse said aga peategelased Fernand, kraave luise Rainer ja miilitsakorjus. Ning kuigi Luisa Rainerile omistati õigustatult Oscari preemia oli nii kriitika kui arvuka vaatajaskonna üldine arvamus, et filmi tõeliseks kandvaks täheks on siiski ületamatu miilitsakorjus. Nii nagu ajalehes teda nimetati Metro Mayeri juhtkond arvestada samas Hollywoodi tähtede klassi ning tegi talle ettepaneku esinemiseks järgmises filmis. Selleks pidi olema muusika film veenus siidis, kus kosmi litsa korjusega pidi esinema ka kuulus Robert Taylor, keda paljud tunnevad ja mäletavad filmist ka meile ta. Ma olin nii õnnelik, kirjutab miilitsa korisema mälestustes. Ma lootsin esineda 10 aastat filmides, siis anda 10 aastat veel kontserte ja laulda ooperis. Pärast oma lavakarjääri lõppemist otsustasin olla elu lõpuni õpetaja, anda laulutundi. Aga paraku läks kõik hoopis teisiti. Olles omaloominguliste võimete ning kuulsus redeli haripunktil, tabas lauljatari ootamatult õnnetus. 1940. aastal toimunud autoavarii viis kunstnikku aastaks eemale armastatud kunstialast digiolevikust ainult unistused. Ning kui korjus aasta pärast paranes, oli aeg juba möödunut ning veenus siidis oli jõudnud ekraanile. Paraku ilma Militseta. Järgnes terve rida soolokontserte Mehhikos. Sealt edasi sõitis lauljatar turneele Lõuna-Ameerikasse ning taas tõusis miilitsakorjuse nimi ajakirjanduses esiridadele. 1942. aastal osales ta oma teises filmis Mehhiko ajaloolises muusikafilmis. Impeeriumi langus. Ja kuigi ka selles filmis oli terve rida õnnestunud stseene, kus Melissa kunst särasendise sarmiga kõikusega ei jõudnud see teos siiski suure valsi tasemele. Seda ei muusikaliselt ega ka lavastuslikult ning kadus peagi kinoekraanidelt. Eriline tõus iseloomustas miilitsakorjuse loomedid pärast trumppealseid kontserdi New Yorgi Carnegie Hallis 22. oktoobril 1944. aastal. Kogu kontsert oli suurejooneline, osales New Yorgi filharmoonia sümfooniaorkester. Dirigeeris Paul Preisak miilitsa oivalise vokaalvormis ning vaimustatud publik nõudis pidevalt lisapalasid pidevalt kordamist. Kriitikaga märkis, et miilitsa korison ületamatu. Oli see kuulsa ooperistaari laulutegevuse viimaseks suursündmuseks järjest vähemaks tema avalikud esinemised, ametlikud esiplaadistused jäid harvemaks. Omaette loominguliseks stiimuliks said kunstnikule koosesinemine silmapaistva tenori Maarja Berliiniga Metropolitan Opera solistide kontserdil Los Angeleses 1000 946. aastal samuti soolokontsertidel koos silmapaistva helilooja ning dirigendi Roberts Taltsiga. Aga kõik see siiski vaid eelmiste aastate sära tagasi peegelduseks. Järjest rohkem ning rohkem andis tunda lauljatari kasvav vokaalne ebakindlus. Seni alati kindel ning miilitsa korjusele eriti omane ülemine efektne teeregister madaldus mistõttu kunagised efektselt koloratuura aariad jäid kaugeteks ning käte saamatuteks tuli põhiliselt üle minna lüürilise soprani repertuaarile. Kui laulda koloratuur aariaid transpordis millega nimekas lauljatar veel kaua aega rõõmustas oma austajaid. Abiellunud uuesti seekord oma Impressaare tohter Walters hektariga avas miilitsakorjus 60.-te aastate algul oma iseseisva heliplaadifirma nimega meenus Kompanii loodi suurte perspektiividega ja suurte lootustega kuid loodetud suure arvulistest plaatidest jõudis avalikkuse ette vaid neli heliplaati ligi kuuekümneaastase staari ettekandes mis vaatamata kõigile olid siiski väga meeldivaks üllatuseks paljudele miilitsakorjuse kunsti austajatele. Lauluga tegeles miilitsakorjus kuni oma viimsete hetkede nii 1980. aasta augustini jäädes alatiseks truuks muusikale. Võttiste kogu hingega osa ümbritsevast elas kaasa kõigile uuele muusikas. Eriti armastas ta viibida sümfoonia kontserditel või olla Metropolitan operas oma lemmiktenori, Franco Corelli etenduste lapsepõlvest niivõrd sisse juurdunud suurt armastust, tantsu ja balleti vastu aga säilitas miilitsakorjus kõrge eani ning alati, kui Moskva suure teatri balletikollektiiv kastralleeris Ühendriikides aplodeerib lauljatar tuliselt teatri edule millele järgnesid nii mitme tuntud balletisolistina küllakutset, tema kodusse Los Angeleses mis Melissa korjusel vaatamata Hollywoodi luksusrajoonile oli meeldivat tagasihoidlik samas aga sisustatud suurte kunstiväärtustega. Lahke perenaisena palus vanaldane, kuid endiselt sarmikas ooperitäht võtta kõigil istet ning taas nagu kaugest minevikust kõlas niivõrd tuntud ja omaks saanud kaunis hääl. Muidugi palju madalamalt, kui me oleme harjunud, aga endiselt võluvalt mingi peenetundeliselt. Kogu elu armastas miilitsa väga loomi ning kanüül musitseeriti kolmekesi miilitsa koos saatega ning teiselt poolt võib-olla veidi omal viisil jagas perenaise vaimustust tema linnukene. Ilja. Ja ega meieni ei olegi jõudnud varem miilitsakorjuse hilisemad salvestused, nii et päris huvitav oli seda kuulata. Aga meie kõrvus kõlab miilitsahääl ikkagi 30.-test 40.-test aastatest, väga säravana pehmena paindlikuna värskena ja ma arvan, et tänase saate Me võiksime lõpetada miilitsakorjuse lemmikhelilooja Johann Straussi meloodiatega ja võib-olla sobib selleks finaal operetist Nahkhiir, kus tema partneriks on George, juustan.