Vaevalt oskab Lõvi arvata just nimelt millise vastuvõtukaja pinna leiab tema uus teos, sõltub see ju väga paljudest asjaoludest või nende kokku langevustest. Eesti NSV rahvakunstnik Eino Tamberg kirjutas oma esimese sümfoonia 1978. aastal. Järgnevastati sellele teosele muusikalas. Aastapreemia rikastab meie muusika väga väärtuslikku sügavast inimlikkusest kantud teosega. Sümfoonia on pühendatud Voldemar Pansole üheleeridemale isiksusele eesti teatris. Tänavu esitas heliloojate liit Eino Tambergi sümfoonia kandideerima Nõukogude Liidu riiklikule preemiale. Mis köidab selles sümfooniast. Selle ümber on arutlemas kaks nooremat heliloojate liidu juhatuse liiget. Need on Raimo Kangro, kes konservatooriumi päevil õppis Eino Tambergi juures ja Lepo Sumera. Igal heliloojal, ka hea helirajal ja halval heliloojal on omad niisugused tähtteosed või oma õnnestumised ja loomulikult ka märgatakse. Ja võib-olla mida isegi autori see eriti hinda või mõnda teist minust rohkem hinnata, aga lihtsalt mis nagu publiku poolt ja teie kolleegide poolt paremini vastu võetakse, tegu minu arust teeno Dambergiga ja tema esimese sümfoonia aga ongi just selles, et see sümfoonia kuidagi nagu kätkeb endas kõike seda liini, millele poole nagu Eino Tamberg viimaste aastate poole on liikunud ühelt poolt nagu lihtsuse poole ja klassitsistliku kõla poole ja sellel nagu eelneb sõõranade perserakk, kuigi Tamberg ise ütleb, et ta selle sümfooniana tahtis eemalduda perse vrakist ja selle kõla motiividest, aga, aga minu arust ta sünteesib nagu kõik selle, mille poole Tamberg on liikunud viimastel aastatel väga efektselt ja väga hästi tegemist on niisuguse tippteosega, mis just iga aasta ei sünni mitega igal helil vahel sõidutada ongi esitatud selle preemiaga. Viimasel ajal avaldunud niukene termin jälle eesti keelde täiesti mõtlemislauafoobia. Näiteks Tambergi sümfoonia või Tambergi long peost üldse paistab silma, sellest, teda ei tegutse ühe niisuguse nähtusega, mis peab sulle noafoobia vastast, pooldasin Novofiilia, mis olid väga moes kunstis. Tähendab kogu aeg rääkisime ikka jälle uuesti ja uuesti ja uuesti ja uuesti kõik oleni, lõputult uus, et enam keegi ei saanud arugi, mis asi see uus on, võimise uus ei ole. Tambergi sümfoonia minu jaoks väga selge ja, ja ehe näide sellest kuidas ta on alati kunst ja mingeid vahenditega mingid niuksed, erilised Naviteedid, venovitaadid ei oma seal mitte mingit. Ei ole minu arust esitatud, kui, kui ainult üks teos sellele preemiale vaid terve Tambergi looming on ju kah lõppude lõpuks niux teose juhtu kunagi sellisena kellelgi loomingus olema ilmata omaks noh, tervet looming protsessi taga. Selle sümfoonia kaudu on ilmselt kõige kontsentreeritumalt kõige selgemalt Need, lihtsad ja loomulikud selged kunstijooned, mis Tamberg varsti on alati iseloomustanud esile tulnud. Eino Tamberg oli 27 aastane, kui sai oma esimese suure kulla. See oli siis kuldmedali Moskvas toimunud ülemaailmselt noorsoo- ja üliõpilasfestivalilt oma kontsert Togrozzaest. Kui preemiate statistikat edasi pidada, siis näeme, et, et neid preemiaid jätkub igale suurvormis loodud teosele üleliiduliselt ülevaatustelt kõik selle siis 1962. aastal, ballett-sümfoonia 1965. aastal ooper raudne kodu, millele kaks aastat hiljem Antiga Nõukogude Eesti preemia 1970. aastal. Tei. Preemia ballett Joanna Dentaata. Ja 1979 sai siis muusikalas aastapreemia. Nimetatud sümfoonia. Sel aastal pälvis Eino Tamberg austuse märgi. Tema muusika rändab ammu maailma lavadel. Kuidas teie, kui tema, palju nooremad kolleegid tunnetate seda tunnustatust tema juures, kuidas ta suhtleb oma noor kolleegidega? Väga inimlikult ta suhtleb nagu inimene, kes lihtsalt teab natukene rohkem, aga, aga kas ka lahkesti nõus oma teadmisi teisele edasi andma? Minu arust, kui sellest suhtlemisest rääkida, siis Tambergi üks niisugune tore joon on see, et kui tema räägib mõnest asjast ka kriitiliselt, siis, siis ei lähe kuidagi niisuguseks noh, kuidas öelda negatiivseks kriitikaks tähendab kriitika võib-olla aus, võib-olla võib-olla mitte aus ja ja kriitikat võib teha mitut moodi, aga ma ei ole veel tähele pandud inimene, kelle kohta näiteks number teeb kriitikatena seda juhtub mitte väga harva, noh nagu meie kõigi ja selle kriitika peale, mida Tamberg teeb, ei saa keegi solvuda selle pärast, et et see on lihtsalt aus kollegiaalne kriitika ja samas väga põhjendatud kriitika, noh ütleme kasvõi meie lillede liidud teisipäeval, eks ole, kuulatakse uut muusikat, siis siis võib just tähele panna, et nagu Tambergi sõnavõtud on mitte ainult kiitvad, vaid ka nii mõneski kohas laitumite lihtsalt paljusõnaliselt ta ei kiida mõnda asja, vaid vaid põhjendatult. See just nimelt räägib sellest koleviaalsusest ja nagu ausast suhtumisest tehtud Teil on loomulikult kummalgi oma loomingut, te oma suhtumisega Tamberg on teile hea mõtis ja mitmeski mõttes vast nagu õpetaja. Mida te olete enda jaoks kas kõrva taha pannud, meelde jätnud, omaks võtnud tema muusikast tema muusika kaudu või isegi abil? Noh, see võib-olla hakkab sellega, mis ma algul selle Tambergi loominguga sümfoonia kohta üldse ütles tähendab tema loomingu kaudu sai päris täpselt selgeks, et seal niukene vahendite hullus, mis oli parasjagu sellel ajal, kui me õppisime ja enne seda noh, mille kohta nüüd võib selle ilusa sõna lauafiilia välja öelda, see ei ole sugugi mitte kõige olulisem asi kunstis minu arust tema isiksus ja tema looming ja tema arusaamised kunstist on seda Kuuleme algus motiive Eino Tambergi sümfoonia teisest osast ja seejärel jätkame vestlust juba koos autoriga. Kuulsime praegu Eino Tambergi sümfoonia teise osa algust. Selles helisesid puhtuse sümbolid, rahvaviisid ja tunnemegi huvi. Kuidas te leidsite üles, need viisid selle sümfoonia tarvis? No viis üles leida ei olnud raske, ma kasutasin siin hästi tuntud viise. Õieti mul olid nad vii olulised nagu sümbolid. Ja see, mida ma tahtsin safabisid, abilsin väljendada. See oli nagu meie Meie kaduma läinud noorus, mille poole me püüame meie endi noor on meie rahva noorus. Mul on tunne, et et rahvaviis ta oma lihtsal kujul on ikkagi paratamatult kadunud. Nii palju kui me ka pingutame, me ei suuda teda eestlastena taaselustada. Ja meile jääb mälestus temast väga ilus mälestus. Ja vaat niisuguse mälestuse sümbolina on need väga tuntud rahvaviisid siin sees, teises osas on pidu hakkab. Kui palju see nüüd otse välja kostab, aga ja kolmandas osas suuretame laul. Sümfoonia on pühendatud Voldemar Pansole. Kas mõtlesite tema isikule? Kohe, kui alustasite tööd? Ei mõtelnud tantsu, tuli sinna sisse väga äkiliselt ja sümfoonia lõpuosas. Kolmas osa oli pärast pooleli. Ja siis Panso surija. Ta matustel mängiti suure tamme laulu, laulu, mis tal oli väga lähedane ja laulu, mis mulle oli väga lähedaseks saanud just Panso lavastuses, inimene ja inimene. Seal minu jaoks oli selle laulu kõlamine üks selle etenduse helgemaid kulminatsioon ja siis ma ei saanud lihtsalt ühest laulust lahti. Millegipärast see laul oli minus nii pikalt teav ja ta segasümfoonia kirjutamist tähendab, pole täpselt teada, juba kolmanda osa puhul ma küll nüüd teadsin, kuidas asi peab lõppema ja kuidas edasi läheb. Aga ma ei saanud nagu teda kirjutada. Sest see laul kogu aeg helises ja lõpuks ma tegin niisuguse salto, et panin selle laulu sinna sisse kohale, kuhu ta nagu esialgsete kavatsuste järgi üldse poleks sobinud, siis kogu kolmandas lõpp muidugi muutus täielikult ja Panso mind. Ja ma väga armastasin tema loomingut. Aga ma pean ütlema ka seda, et et kogu sümfoonia algus on päris kooskõlas sellega mida Panso taotlas tähendab. Jah, minu sümfoonia räägib ka isiksusest ja ühiskonnast nendevahelistest suhetest. Ma usun, et umbes samadelt positsioonilt lähtudes, nagu Panso mõtles Te olete oma teostes ikka jälle mõtisklenud selle üle, mis meis ja meie ümber on head jalg. Aga muidugi, mis meis head ja halba on, see on hirmus keeruline probleem. Halb on päris palju head, mitte vähem. Aga näiteks ja minu jaoks naeratus. Jaan inimestevahelises suhtlemises. Niisugune. Sõbralikus üksi, vaid tõesti tõesti head naeratusega suhtlemine heaks naeratus võib meid kauaks ajaks õnnelikuks teha. Kuidas teil tärkas sümfoonia loomise tee? Ma küsin nüüd niisuguses järjekorras nagu tagurpidi, Hans küsib. Idee oli väga niisugune ratsionaalne nimelt ma ei ole kunagi veel sümfooniat kirjutanud. Ja ma olen juba üsna vanaks saanud ja nagu piinlik oli, et seda vormi veel ei ole. Ja ma lihtsalt tahtsin proovida, kas ma, kas ma suudan sellega hakkama saada, mulle kogu aeg oli tunne, et ma ei ole mitte päris õige sümfooniakirjutaja. Aga no ja kartuli see ära proovida, lihtsalt ma seas endale niisuguse ülesande. Kui see ülesanne juba seatud oli, siis ma hakkasin nagu sellesse sisse elama ja siis ma mõtlesin, millest ma kirjutan ja kuidas, kuidas inspiratsiooni? Inspiratsioon on hirmus keeruline asi, minu meelest inspiratsioon on kogu see Meie eelnev elu, mis me oleme maailmas näinud, mida tundnud. Ja siis otsides mingi mingi vormi jaoks täidet või mingit sisu siis tuleb lihtsalt see kusagilt meie tagavaradest tuleb see välja. Mis me oleme üldse, mul on tunne, et sümfoonia on kõige rohkem niisugune vorm kus helilooja on lihtsalt see, mis ta Kuigi me teadlikult võib-olla ühte või teist külge, püüame seal rõhutada, aga me väljendame ikkagi oma momendi seisundit. Ja siis seal ei olnud tõesti sellest, mis me kuni selle hetkeni oleme tundnud ja mis meil muidugi kõige viimastel hetkedel pärast kõige olulisemad on. Tundute kirjutati ühte teost tähendab ühte teost korraga ületama, mõtetega selle sees. Jah, ma ei oska kahte asja korraga teha ja tõesti, kui ma suurt asja kirjutan, siis ma nagu elan sellega koos ja see on ka selle suure teose kirjutamiseks niisugusi veetlevaid külgi pikka aega ühtede mõtetega koos olla. Ja no muidugi lavateose puhul on näiteks tegelased, kellega sa koos elad sümfoonia Os, need teemad ja muusikalised mõtted, need on ka mingil määral tegelased, ka need arenevad ja ka seal oleneb kõik järgimine eelnenust. Selles mõttes saab ka nendega koos elada ja nendega koos muutuda. Ja kunagi väga täpselt ei tea, kuhu me muutume, kuidas me muutume ja mis sellest välja tuleb. Viimistlus on siis teil koos hetke mõttetööga? Ja tähendab noh, kõigepealt on ikkagi päris pikk sisseelamise või ettevalmistusperiood, kus mitte midagi ei kirjuta ja kus ma lihtsalt teada saab, mida ma tahan. Või mis, nagu selle asja muusikaliseks sisuks saab. Ja kui see hakkab selguma, siis ma hakkan esimesed teemad esimesest noodist peale. See kutsub esile juba järgmise ja ma kirjutan üldiselt kohe partituuri suhteliselt aeglaselt. Ja jah, viimistel sealsamas ja ja lähen siis edasi, nii et kui ma siis lõpuks teose lõpetan, siis ma ei oska temasse enam väga palju muuta. Sellepärast et ma olen väga pikalt nagu kõike kaalunud harjunud harjumuse vastu on raske võidelda, vähemalt esimese viie aasta jooksul. Huvitav, missugune tunne võib olla loojal sel hetkel, kui tõesti nüüd tunned, et nüüd peaks olema kõik noodid paberil? Suure teose puhul päris kurb ja tühi tunne. Teise sümfoonia on väga hästi vastu võetud publiku poolt muusikute poolt. Kas te teate, kus teostan praegu mängitud? Mitte veel palju kord Tallinnas Kvatro kontserdil, televisioonis ja raadio ühiskontserdil, see oli nagu esimene avalik ettekanne esiettekannet. Siis järgnes üsna pea ettekanne meie heliloojate liidu kongressil festivali ajal. Siis kanti ta ette ka Moskvas üleliidulise linade kongressil Maxipsotakovitši juhatusel. Ja nüüd märtsikuus uuesti Tallinnas avalikul kontserdil, mis kanti üle ka Soome televisiooni poolt. Missugune kuuldud ettekannetest on nagu teie taotlustele kõige lähemal olnud? Ma jätsin enne ütlemata, et selle sümfoonia esiettekannet juhatas Peeter Lilje ka esimest lindistust. Ja kõige paremaks ettekandeks ma peaksin nüüd märtsikuus toimunud kontserti Peeter Lilje juhatusel. See oli väga elamuslik, väga ilusti ja peenelt musitseeritud. Ja kolmas osa, mis on erakordselt raske just nende oma kontrastide tõttu. Tuli küll nii hästi välja, nagu ma teda veel kunagi kuulnud ei ole. Sümfoonia ka üldse suur vormis teostega on see kurb lukkujatega seda igal ajal kontserdisaalis kuulata ka ei saa. Kas teie sümfoonia on mõnetiselt õnnelikumas olukorras, kas me võime seda oma kodudes ka vastavalt meeleolule vastavalt vajadusele õige varsti kuulda saada? Jah, seda küll just hiljuti lõppes sümfoonia plaadistamine. See tuli päris kenasti välja. Ja noh, ma usun, et aasta jooksul see plaat peaks ehk juba kauplustesse jõudma. Tänases saates oleme juba kuulnud matiive Eino Tambergi sümfoonia kolmest osast. Peagi kõlab teos tervikuna oma pingestatud dramatismi, isegi traagiliste avalduste tõttu omab sümfoonia Tambergi loomingus erilise koha. Sümfoonia dramaturgiline raskuspunkt on kolmandas osas kus kohtuvad kõik olulised teemad, kuid nad on läbinud pika vastu oksusi täis elutee. Nende ilme on muutunud, selle muudab juba uus ümbrus. Teose temaatiline materjal jaguneb intonatsioonist lähtudes kahte gruppi. Energilised grammatiliselt ehitatud teemad, näiteks kohe esimese osa peaparti ja rahvaviisilised esimese osa kõrvalparti, teise osa põhiteema ja kolmanda osa. Teine lüüriline episood. Eino Tambergi sümfooniat on nimetatud eesti muusika viimaste aastate tipuks. Teosele on antud muusikal on aastapreemia nüüd siis esitatud heliloojate liidu poolt kandideerima Nõukogude Liidu riiklikule preemiale. Kuuleme sümfooniat ERSO esituses.