Siin ta nüüd on siis meie mikrofoni ees ja tahtmatult tekib niisugune tunne või mõte, et keegi on kuskil midagi segi ajanud, sest Rostislav Mark kuulab ja 60 seltsimees kõrveri jominakas, teie osutage sellele mehele otsa vaadata. Väga ei taha küll uskuda, sellepärast et vaatan, et sellest ajast peale, kui mina kuuluvat nüüd tunnen ta säilunud tõesti nagu jää, kes. Mis siis, kas te teete sporti võimlete igal hommikul? Ei. Lihtsalt ma tean, et mul oleks alati hea tuju ja töötahe taimtoitu ise. Lihasete sünkilia noores peas küll. Ema püüdis mind mitte toite lihaga, mõnulisusega tüütas ära ja hakkasin ikkagi kasutama kõiksugused. Toiduained, suitsetate või olete suitsetanud? Ei nüüd mul on juubel, viie aastane juubel, kui ma jätsin suitsetamine maha. Kas napsi olete kunagi võtnud, võtate vahel, kui sünnipäevalaud koos on? Noh, ikka, päris karsklane, ma eiole tuleb välja, et päris normaalne inimene ei mikrofonis. Jalge öeldud, et lõbusa taktikepi juubilar. Küllap see siis tähendabki, et see hea tuju on teid nii kaua saatnud teid hoidnud, nii kaua tagub jääkapis heas vormis, nii nagu Boris kõrval ütles. Kas ei ole siis aga nii, et muusikal on oma küllaltki suur teene olnud, et eilse hea tuju räipacia teotahe püsiks? Ma mõtlen, et muusika, rütmimuusika, melu, olu kastimuleerib kuidagi kanismi värskus. Ja küllap tänapäeval räägitakse üsna palju, kui looduses mängitakse muusikat, pidavat mõned taimed paremini kasvama. Räägitakse seda, et lehmad lüpsavad piim hoopis rohkem ja paremini, miks siis inimene mitte väiks muusikast elus juhtus? Küllaltki kõnele, paremini on kohendatud palaga, ühesõnaga mida mängitakse sel puhul. Suur võlur, see muusika ei ole midagi öelda. Millal juubilar teie esimesed kontaktid muusikaga ja laulu kolid, millal te viisi selgeks saite? Ja nii sammutika agent musitseeris iilide klaverit, muusikaõpingud ma alustasin 10 aastasena. Meil oli üks tuttav perekonnaviile, tema hakkas mind õpetama, hiljem aastasin õppima professor Paulseni juures. Aasta Wilhillimastasin konservatooriumi. Kõik meie kuulajad, kes praegu on raadiovastuvõtjate juures, tunnevad Rostislav märkuulavit, nad on näinud teda sageli kontsertidel esinemas. Tema foto on tuntud ja teatud praegu lausa lustiga, teen ma lahti hästi vana albumi. Nii vaadake seltsimees ka seesama mees siin keskmise pildi peal, siis. Jah, seal siis, kui võrkullow Kiiulit mängis, järgi vaadata, siis siiski natukene on aastad edasi läinud ja ka juustu järgi võiks ütelda, et need on samasugused tumedalt. Seega seda halli on tunduvalt vähem kui mõnel mehel nooremast peast. Päris õige kahjuks, et ei ole nii paksud. Mis ajas, see pilt on siin ma olen umbes 16, ei, 17 18. Millal esimest korda hakkasite mängima mõnes orkestris või ansamblis? No ma mäletan, ma olin neljateistaastane, kui ma asendasin sümfooniaorkestrites näiteks üks aasta mängisin Haapsalust või lühikesed püksid jalas, rahuni teenida ja oli vaja aidata keegi, kes pidid minema juba sealt koja lõpu poolt Estoniasse mängima. Olgu öeldud kuulajale veel, et Rostislav märk kuuleme, näol on meil tegemist ühe kõige staažikama ringhäälingutöötajaga, sest tema töö meie raadio orkestris algas nii ammu, et mina olin alles vaevu kõndimise selgeks saanud, mis aastasel? 1933 neljandal märtsil ma tulin esimest korda. Missugune oli sisseorkester stalliks 14 15 inimest dirigentidega Krull, ega siis ei olnudki ju nii, et oleks saanud eraldi meeleolu, orkester ja eraldi sümfooniaorkester või see oli üksainukene orkester üldse pisikurgistel. Siis ta tundus kaunis soliidne orkest, sest ta ringhäälingu praeguses sümfooniaorkestris on 100 ümber meie estraadiorkestris 20 seitse-kaheksa ja dimensioonid on mõõtmed, arvavad suhted, on hoopis hoopis teised. Meroppasime joobläriga vana albumit, käisime läbi kogu pika tee kuni nõukogude võimu kehtestamiseni Eestis kuni suure isamaasõjapäevadeni. Peamine minu tegevus oli ühe salmikese orkestris. Alguses man küll kutsutud orkestris, aga kas pole? Aasta pärast kutsuti mujale ja selle orkestriga töötasin 11 aastat pidevalt orkestri solist meili päevas. Kas teie VII karber, mäletate Starki? Ta on küll nähakse omavahel nagu vaikselt võistlen. Kas akestavast teie mängisite? Alustasime mängu 38. aastal kuldses seitsmes ahhaa, see on tuntud ka juba pärastsõjaaegsele noorele põlvkonnale. Seal olid siis väga paljud nendest mängijatest, kes hiljem Jaroslavli kunstiansamblites vend ja selle tõttu mine, oleksime missugune oli orkestrimäe muusiku elu nendel aegadel, konkurents, naba nimetasite muidugi oli võrdlemisi suur sest tuli ikkagi otsida neid kohti, kus sai mängida ja raha teenida. Ja neid kohti on kindlasti vähem kui orkestreid, eks ole. Meil on 15 või 20 orkestrit, selle orkestrid on hästi palju ja enam-vähem nad olid nii seitsme kaheksaliikmelised, küllaltki suured, need kulukad. Tol ajal ei olnud niisugust heliülekandesüsteem, et seal sai pisikesel, ütleme paari pilliga lärmi teha. Päris õigus, kuidas maksti õhtuva jää pealt, nimelt paviljone tunnitasu oli. Ronja, ratsioonia kroon 50 kroon viis, küündib oli jaga kaks kroonisoni harvemini pole, see oli siis juba, kui te olete maal nime teinud, siis, siis nagu ma ütlesin, läinud enam. Aga samal ajal kui te mängisite Ringhäälingu orkestris, kui te mängisite õhtutundidel tants orkestris on mul ka meelde jäänud, ma olen lugenud selle kohta, et mängistidega ühes kvartetis tõsist muusikat ka selles ja mis ajal see siis oli ja missuguseid esinemisvõimalusi ka niisuguse muusikakooli. No neid esinemisi ei olnud kuigi palju aastas, võib-olla üks kümme-viisteist korda. Eesti uue kammermuusikaga kes koos teiega Mositseerisid selles kollektiivis, kuhu siis oli niisugune Rudolf Palmisimeni viis Herbert Laan beini viil, mina mängisin Juula ja August karist tšello, kõik meeletänaseks, tuntud lugupeetud muusikat. Aga siis tuli sõda, lõi kõik senise elussegi. Ja uuesti kohtusite te Boris kõrveriga Jaroslavlis 42. aasta suvel saabusin jalaga või 13. mail ja seal tulid asemele dist hiljem ei, ma tulin varima, tulin juba veebruaris Jaroslavi, aga märtsis ma jäin haigeks. Jäin haigeks, sattusin haiglasse ja tulin haiglast välja, alles sügis. Nojah, ma tean, et kui ma alustasin oma tööd, siis 10. kabinet Cornell oli see mees, kes seda orkestri Warhistegi, Nigavuste Virkuuneks. Ei minu teade enne seda oli teil Elts orgistina, kui, ja võime, siis oli. Juht oli Paul Pinna pinnad, ma näen küll koos ongi niiviisi, et alustada nii palju mööda läinud asjad kipuvad ununema. Aga juba seegi oli suur asi need muusikut niiviisi kokku leida, tööpataljonidest välja kutsuda. See tähendas ikka olulist sammu kogu meie tulevikumuusikakultuuri arengule, et need mehed sinna kunstiansamblite kokku kov. Ja see oli väga tähtis ja väga suur samm. Ma mõtlen praegu tagantjärgi, kui ütleme, need kunstnikud, kirjanikud, heliloojad ja näitlejad, muusika, inimesed, mõtlen orkestri liikmed, need ei oleks olnud. Ma ei kujuta ette, kustkohast me oleks pidanud siis alustama õigusi, aga pealgi sedasi niisugune ekstraordinaarset olukord aitas avastada väga palju uusi talente, mis võib olla tavalises olukorras poleks üldsegi leevendav olnud ja no võtame kasvõi Yorkovski. See Jüri Järvet ja eks ole rahvelancerdaks ja ennistume, servisime albumeid siis nagu tulevikku sellest, et iga kord ei tule meelde Fatale panna taha arvu. Sest hetkel näib, et see ei ole tähtis. Aga sellel hetkel, kus kogu nõukogude maa saatus oli kaalukausil, kus näis, et iga mees peaks olema rindel, et see on ainus koht, kuhu mehed, kes püssi kanda jõuavad, peaksid minema. Leiti ometi, et on vaja neid mehi sinna kokku koguda, sest ka kunsti Moosa on vaja, et 100 aita. See peab ütlema. Igatahes see oli üks uskumatult ettenägelik niisugune samm. Sest juba see, kui me tagasi tulime, meil oli ju tegelikult nõukogude korda, kaua teda oli olnud. Aga need inimesed said seal oma kooliga sakest, organiseerime siin ütleme meie muusikaelu, ma mõtlen siin Eugen Gustav, Ernesaks, Arro ja mitmed teised, rääkimata seal juba ütleme, teiste alade töötajatest valmistati ette Jegorjevski, seal ei olnud meil ütleme, majandusala töötajatele, partei töötajatele, ettevalmistusigaala, missugused muusikakollektiivid olid sümfooniaorkester. Segakoor rühm oli džässorkester, mis oli, kes juhatustes osakestest. Esimene organisatsioon, mis ma tegin souli Kuu, Waltzniaski, Marta Rumgi jaoks siis ma tegin. Sineetiku, pani, kui järel. Kusagil sügisel selle pandrat show'd ja ma tean, et see kõlas igal juhul 42. aastal, võimalik, et ma eksin selle esinemise aja suhtes. Missugune oli orkestri koosseis, kolm Trumpilt, kolm trombooni, viis saksofoni on viiulit, kolm viiulit Kristad lingvist, et plussi nimel tarnbacia klaver täidab seda küll, aga meil oli lihtsalt seal, seal on niisugune pill marimbafoni, mida teistel ei olnud, siis oli, veel haigitab. Kus need pillid saadi sellel ajal Bon leiba ei olnud saada. Osaliselt olid pillid säilunud meie kunagise garnisoni orkestri pillimeeste kätte jäänud ja sealt nad koondati siis sinna orkestrist. Mõne mehel oli vist kabillenna kaaslased, viiulimängijatel suunad seal kindlasti nõuniulini kus esinesid, kellele? Seal kõigepealt tulid avalikud kontserdid kah, maksulisid kontserdisaalides jalutades klubidest, siis käisin, printsi on väga palju, sätlus, kontserte, Se haiglates, sõjaväehaiglates, haigla. Me sõjaväeosades andsime, talvel andsime suvel, esimene kontsert oli Volkovi nimelises teatris seal, kus kõik meie ansambli kõik need esinejad olid seal siis avate üldse seenekunstiansamblite tegevus, võiks ütelda üks lõik olisi, meil seal esimesed lood taastati, mälu järgi, vana niisugust tantsumuusikat mäletan toi trompeti sisse naljas laineline peas, need tehtud. Siis sina kähm päris tegid väga paljud tõmbaksid proovimaal, väga palju kirjutasid jäätisteerist, aga seda ma võin öelda küll, sõjaaegne toodang, siin kõik mürkkulleri käe alt läbi käinud. Valinstis inita Stenki, et mõni aasta tagasi. Ja siis nyyd viskasite sakilised laule, menetleti lennata ja tiri, aga tõmba sai taastada. Ja siis. Siim Suurvalsi Lääne tule jutustus ravila ümber, vaat kui kahju on, et me praegu ei ole kas või arhiividesse järel selleaegseid helilindistusi et sellel ajal ei olnud võimalik mõelda sellele, et oleks saanud säilitada seda heliplaadi tegemine, sorri, lubamatu luksus. Niisugustes tingimustes, isegi sõjajärgsetest aastatest on suhteliselt vähe muusikat säilinud. Kõik, mis loodisega eetrisse läks, ma mõtlen sellesama orkestri orkestri esituses. Valter Ojakäär, mis ajast olete teie mänginud juubilari taktikepi all? Mina läksin Eesti raadio estraadiorkestris 45. aasta sügisel juba talve poole. Rostislav märkurus oli sel ajal olnud fil orkestri eesotsas juba neli või viis kuud. Mida siis mängisite sealjuures sõjajärgne aeg? Noh, siis mängiti põhiliselt, mis kätte juhtus, meil olid siin trükitud noodid, igasugust Saksa väljaanded Ameerika välja antud, siis oli osa materjali kunstiansamblite materjalid, mis olid kuuluvile jäänud tagalast. Ja ega seal niisugust repertuaarivalikut palju teha ei saanud, materjali nii vähe, mängisime kõike ikka jälle läbi ja läbi ja läbi, kui nüüd vaadata tagasi, see on nii pikk periood, mis aja jooksul märkolon meie estraadiorkestrit juhatanud, seda arendanud selle räppar tsaaripoliitikat mõjustanud. Missuguse areng on läbi käinud meie estraadiorkester ja estraadimuusika viljelemine nende aastate jaoks? Ma võiksin ütelda kõigepealt seda, et ma olen isiklikult ka osalt tänu võlgu Rootsilt vormircuulovile et ka mina hakkasin sulge proovima tema algusest peale julgustas kõiki neid, kes olid orkestris kirjutama, ei naernud välja, kui midagi viltu läks. Ja eks me koos oleme kõik selle selle arengu nagu läbi teinud, noh, esialgu, nagu ma ütlesin, oli orkestri pultidel väga juhuslik repertuaar. Juba kusagilt 40 kuuendast-seitsmendast aastast peale hakkas tulema rohkem originaalrepertuaari kirjutasid väga aktiivselt Boris Kõrver, Edgar Arro, Leo Tauts sel ajal veel ja minu kolleeg sealtsamast orkestrist Ülo Raudmäe siis Evald Vain sümfooniaorkestrist ja pikapeale kogus ühte kui teist, nii et kui 48. aastal hakati nagu enam tähelepanu pöörama just rahvuslikkusele kerges muusikas, siis peab ütlema, et meil mõningaid kogemusi ikka juba oli olemaski. Kuigi siis nagu see sai rohkem veel süvendamist ja ja rohkem nagu teadliku viljelemist. Kas me võime leida mõningaid tappimis tähistaks nagu meie rahvusliku kerge muusika laiemat esile tungimist jõudmist ka kaugemale? No esialgu põhiliselt olid nendeks etappideks need lindistamise, mida me tegime Moskva heli lindistamise majale. Ja hiljem siis juba tuli isegi meile kusagil 56. aastal Moskva raadiust tellimus. Meie heliloojad kirjutasid vist umbes tunnipikkuse programmi ja see oli õieti esimene silmapaistvam etapp, kus meie muusika tõesti üleliiduliselt tähelepanu äratas, jagus meist hakati juba nii nagu oma suunaga kerge muusika koolkonnast kõnelema. Kas olete märkolovet näinud ka kunagi niiviisi norus või vihasena või oskab ta kärkida, toitaks nüüd see niisugune inimese tüüp, sest mina näen teda ka ainult selja tagant koda orkestrit juhatab mõnel pidulikul kontserdil. No mina olen temaga ju sõjaaja koos nende koos sõitnud ja ma pean ausalt ütlema, et maanduda kahte moodi tähendab eest siis kui ta juhatab ja tagant, siis kui ta kirjutas noote Seal oli alati mingisugune tegevus, Me elasime pool aastat, elasime vagunis ja siis oli niiviisi, et tema kirjutas, mina kirjutasin kapilgaa valgusel seal midagi, õiendasime askendistegi muud ka ja vot niiviisi ma olen teda näinud, aga tõsiselt see peab ütlema, et ta oskas kuidagiviisi ja oskab seda tänaseni veel suurepäraselt ja organiseerida seda kollektiivi ühiseks musitseerimisega. Ja loomulikult, kui ütleme see pala, mida mängitakse, isegi innuja niukse, keskendusega tehakse, siis loomulikult on nii mängijatel kuulajatel Ruuga doose. Eri lamas mees. Üks. Voor. Bremeni. Treiler Jõgeva-. Söödana. Nüüd on kõige pikem periood juba seal rahuaja elu pärast suurt isamaasõda. Millal hakkasite juhatama meie Eesti raadio estraadiorkestrit ja missugused olid elu- ja töötingimused, siis? Mina tulin Eesti Raadio estraadiorkestri esimesel juunil 1945. aastal. Nii sellestki saab juba varsti 30 aastat. Terve põlvkond noori muusikuid, pillimehi on ka sellel ajal teie käe all võrsunud. Ja palju on ometi ära tehtud, ma mõtlen seda, et Eesti raadio estraadiorkester on lõpuks meie vabariigi kõige esinduslikum selline kerge muusika orkester olnud ja on seda tänaseni. Et ka meie muusikakultuuri arengus peaks olema sellel orkestri selle tõttu oma küllaltki arvestatav koht. Täitsa kindlasti kohe juba selleks, et ütleme, meie kergemuusika saan areneda tänu sellele, et meie autorid on kuulnud. Ja just siin kuuluvi käe all on väga-väga palju. Igatahes esimest korda need Eliisi punumist partituuri paberi peale panna mind huvitaks üks asi, umbkaudu võiksid ütelda. Arvuliselt kui palju erinevaid töötleme teoseid, Sa pead koguma selles pikategevusena vältel ivad enda juhatanud ja mitte tundise puhastuse helinat alles. No mul oli statistika küll, aga läks nii huvitav lihtsalt võrreldes. Vot sümfooniad on asi lihtne, endaga öeldakse 20 minutit või ütleme, pool tundi või uue maja 10 minutit ja sul on keskeltläbi läbilõikes kolm minutit välja arvatud, ütleme ulatuslikud absoodi. Palju ma olen mänginud raske eeldaga? Kindlasti palju rohkem kui lindistatud, aga ükskord ma võitsin kokku, siis nüüd tuli välja, et üks, 70 80 tundi. Mul on võetud lindile line, seal ainult lindi, teist sama palju on kindlasti alapoolsada. Meil on ju väga palju asju, mis on mänginud, ei, lindista käes, nii et raske öelda. Eesti Raadio arvutuskeskus ja arvutusmasin tegeleb praegu väga hoolsalt muusikasaadete programmide koostamisega kuid seda arvutada käib ka sellele masinale üle jõu, nii et me peame arvestama seda, et meil vabariigis ei olegi küll teist meest, kes nii kaua oleks olnud meil kerge muusikaga seotud selle muusikajuhina ja seetõttu ka nii palju neid kuulajale läkitanud. See on fakt, eks ole, täitsa kindel, kursis ei mingit vaidlust. Minu arvates Mer Kuulov ei ole kunagi olnud kitsastiilifanaatik. Ja võib-olla tänu sellele on ta suutnud nii tohutult pika aja jooksul käia ajaga sammu, ta on suutnud tabada enam-vähem kõike kolmekümnendates aastates ringist kuni 40.-te aastate meie rahvusliku kergemuusika avaldusteni. Edasi tuli juba siis viiekümnendatel, kuuekümnendatel aastatel meie tänapäevase muusika ilmingud biitmuusika. Ja Ta on suutnud seda kõike omandada, sellega kaasa minna. Ja nähtavasti see tedagi iseloomustab. Selle laulu mina ise luuletasin, laul, see nii pole, armuvalus. Minu laulul pole viiski suurem asi. Ma ise pole yldse laulume. Pole loorbereid, pole oma majaamet, lihtne on siis suurt ei too. Ostan aasta pärast sääreväristajatega, siis kui aasta jooksul tilkagi. Maailma selle lauluda mul räästa pärast sääreväristajatega mul seljakoti Lotis parmud keeranud anta, siis sõidan kuhu vaja. Kooli, laulja, kaabu, kyljes. Ma oleks ilma selle lauluta Värista ja mul on selja toitlevatkis parmu. Keeran väldas, sõidan, kuhu vaja. Lauljaga põgenes. Laule, kaabut, toolil. Nii palju aastaid olete andnud seotut. Meie kärgmuusikaga nii palju erinevaid autoreid, käekiri olete pidanud juhatama. Kas on selle juures jäänud teile ka mingisugused oma lemmikautoreid või, või teemad žanrid või? Missugune on teie niisugune südamele mädane liinsest ka kerges muusikas käivad ju kiiresti läbi, nagu tuuled moevoolud. Teate, ma ei, ei oska kedagi nii välja tuua üksinda ning haarab kõige rohkem ja hästi meisterlikult kirjutatud looming. Ja peab ütlema, et iga lautori alati leidub loomingus niisuguseid materjali ja siidi, vaimustab mind ja, ja neile ka seda musitseerinud. Nii et ma pean ütlema üldse nii, eesti autorite hulgas on väga palju andekaid ja häid autorid ja on ka nende looming selles suhtes väga minule meeldiv musitseerida lisaks, kus olete käinud esinemas väljaspool koduvabariiki teadlaste raadio ise juba levitab teie loomingut väljas pole kaugemale meie riigikeelepiirist orkestriga koosmann käinud Moskvas kaks korda Riinas ükskord mina käisin siis Leningradis, üks kord. Moskus niiskur tähendab juhatamas jalges. Leningradis on neli-viis korda käinud Leningradi staadion, kest Moskvas, ma olen käinud viis aastat jää risti. 61, kaks, kolm, neli, viis. Siin me saame veel ühe, hoopis suurema auditooriumi, kui seal meie pisukene maarjamaa, kes on kuulnud meie meie muusikat teie taktikepi all, siis ma olen Keyntriga, kaks korda käin seal juhatamas. Leedu raadio Radio orkester. Märkula pillimehe puldi tagant vaadata, kõigepealt peab seda ütlema Kuulofon ise. Vana pillimees, vana orkestrimuusik, vana ansambli muusik ja sealjuures väga hea muusik, taoli meil ühe silmapaistva keelpillikvarteti liige enne sõda. Ja võib-olla tänu sellele ei ole ta unustanud pillimehe hingeelu, ma ei ütleks, et ta on liiga tuttavlik või liiga kodune seda isa dirigent olla. Aga ta on parasjagu seltsimees muusigantidele, kes istuvad pulti väga. Ja selles mõttes on temaga võrdlemisi kerge töötada ja paratamatult, kui tekib teinekord nägelemist või, või töö juurest tulevate ühte kui teist ette, siis temale kiituseks peab ütlema, et oma tänast ägedust ta homme enam ei ei meenuta Sevovi kal võrdlemisi kiiresti. Me räägime sellest, kui palju on teinud juubilar meie orkestrimuusikakultuuri arendades estraadiorkestrit juhatades, aga see on ju üks tahk juubilari, samal ajal orgistatsioonid ja seade. Ja kas ei tundu niiviisi kõlab, see ongi niiviisi, et paljat muusikapalad on sündinud do, dirigendi autori koostööna ja näiteks ma olen teinud Dinanipudelskinowenga palju koosti. Makstreenisin tema jaoks tema loomingut, siis olen aidanud ka noori helivahet, näiteks kui rajasti tamme olen tema jaoks ja olen, mis see Mustamäe valsi on see, mis on kipp, meloodist, sellega tuli mul natukene ka teha, isegi teksti suhtes aidata seal mõned mõtted läbi viia, siis olen ka arranžeerinud. Asjad nagu teostrovski laulu olen teinud baritonsaksofoni soolaks, kes meie heliloojatest on teile nagu võib-olla nii kõige lähem olnud, kellega olete kõige rohkem koostöö? No minu meelest meie orkestrile on viimased aastad olnud eriti pingeline, sest tippmeloodia see toob lausa lausa meeletult tööd kõigile, kes sellega seotud. Seda küll ja, ja tihti tuleb muidugi ka andjates seal autosid. Aga kuidas te ise hindate tippmeloodia tähendus, sest mulle tundub, et kunagi varem ei ole meie kerges muusikas olnud sellist uue tulla, nii nagu nüüd see on üks väga tähtis ja väga hea kiitus. Tema kuidagi timuleerib autorid teha hästi palju tööd ja see rikastab repertuaari. Ja kindlasti peab jätkuma ja inglite moodi soodustanud seda tööd ja arendama, ega siis ei jää vist muud öelda, kui jõudu ja jaksu edasi musitseerimiseks. Sest öelge mulle, kui palju te olete oma kehakaalu muutnud viimase 10 15 20 või 30 aasta jooksul sõnu. Küsimus. 1960. Kaheksanda aastani minagi kaalusin alla 70 kilo, selle pikkus, õigusi, omad meeter 80 mikspärast, sellepärast ma suitsetasin. Ja ma olin 25 aastat haige olnud, aga tänava aasta sügisel saab viis aastat sellest momendist, kus eesti arstid tegid teist uut elu, nagu võiks öelda. Kaks rasket operatsiooni. Mina sain oma kroonilisest haigusest lahti, jätsin suitsetamine maha niitma kaalun normaalselt üle 80, natukene vale. Aga mulle küll. Ja siin tuleb veel taustamoment juurde, mida ei osanud teadmata küsi arvestadagi, mis veel lisab märg Kuulovi aktsiatele kaalu ja väärtust ja mistõttu veelgi rohkem tahame teile jõudu ja on soovida kõike head. Aitäh.