24 jumalikku päeva. Siin on imetore ja arske kalal käia, tennist mängida, põrutavalt vahva. Palun. Viina Maiu. Ka saabumise tähistamiseks, mitte homme vara, kavatsen minna kalale. Ja. Küll tuleb ikka uus päev, kiiresti. 23 tükki ongi veel jäänud. No hea küll. Väikesepreferantsi võib ju teha, aga ainult üle, ainult kopikate peale. Pealegi, teie terviseks, tutvuse terviseks. Kas minu kord kaarte teha? Eiei täna trand, suitsetan ainult filtriga sigarette. Aadel on traktor. Olgu, proovime. On alles ilus ilm. Puha ristid, mina passin. Tehke aken lahti, suits võtab silmanägemise jojo, mulle võib klaasikese kallata. Kuhu need sigaretid kadusid? Täisvärk koidab nii ruttu, olgu veel viimane partii, kohe põhku. Röövel juhul oli ja siis läheme kalale. Kolm nädalat on ju veel ees, värske õhk, jalutuskäigud. Pange aken kinni, tõmbab kallake kallagi. Kuulge, nii ei näe teist nädalat mängima, kõik ajate mastid segi. Risti ristikestega, mõistate. Juba päike kõrgel, tõmmati nad kohe ette tagasi. Põlvardile võlga jäin. Tennis või minna õngevetele? Ei. Pass küll sindrinahal veab. Käi lõunal, ema ei tule, las toovad suppisi. Kui palju? Siin on teile 22 rubla ja eelmise korra eest, 17. Ah, mina, viie päeva pärast puhkus läbi. Ülehomme lähen kalale. Kulalt valitooli karbike ka siiapoole. Pühaarist A et õhk on kaksada Juumalde nähtud, mina juba mõtlesin, et. Pass ei, ma tulen kohe-kohe, jooksuga, jooksuga. Aga me näeme veel asjad kokku. Kui mul need tuleb, ruttu assi läbi. Sarviline saatan tuli Apussiltsu ära. Tund aega, ma lähen jalgsi. Õige, mul asi. Saabus signaal, kus räägiti sellest, et kauplus, milles müüakse alkohoolseid jooke, asub otse lasteaiainternaatkoolinoorte spordiplatsi kõrval. Signaali arutati tõsiselt ja otsustati üle viia hoopis teise kohta. Lasteaed, internaatkool ja spordiväljak. Toimetusse tuli tänukiri artist Enn palub avaldada südamliku tänu kõikidele, kes ostsid pileti tema kontserdile. Jalatsikaupluse number viis müüa n lõpetas ennetähtaegselt juba neli päeva varem ostjate kultuurse teenindamise dekaadi. Paraku leidub veel isikuid, kelles negatiivsed nähtused positiivseid emotsioone esile kutsuvad. Kõik inimesed on vennad. Aga kuidas jääb siis naistega seltsimehed-naised? Hoidke mehi, ärge sundige neid tegema üle jõu käivad naiste tööd. Vähe sellest, kui pääsesite paradiisi seal on ka veel vaja end sisse seada. Miks ta kõikidele oma sõpradele seletada, et ma keedan hästi süüa, see pole ju õigus ja seal ei olnud küll, aga mis ma oma vabanduseks ikka ütlen? Hilisel õhtutunnil heliseb telefon. Mees ütleb naisele. Kui küsitakse mind, siis ütle, et ta ei ole kodus. Naine võttis toru ja avastas. Kahjuks on mu mees kodus, ma ju seletasin sulle, et kui mind küsitakse, ütlevad, et pole kodus kallis, sind ei küsitudki. Möödunud ööl ei saanud sedagi silmale eksist pidin kogu aeg mõtlema, miks naabrite puhul on nii vaikne. Mis ometi tegi täitsa töölt vallandati mittemidagi. Romandetes mööda tänavat ja äkki näed otse tema jalge ees lebab hobuseraudvaat, kus lugu. Mul lihtsalt vedas. Õnne nagu raba. Riputan teise kodus naela otsa üles, ta pühkis vana kulunud hobu särava ninarätikuga puhtaks, jääb, torkas taskusse. Küllap maania rõõmustab. Hobuseraud on tänapäeval suur haruldus, juba lävend, hõikas ta naisele lõbusalt. Nähm, mis mina leidsin? Hobuseraud hakkab meile õnne tooma. Küllap maksab paska mulle nüüd korrapealt oma võla tagasi, kus ta ikka pääseb. Maania heitis hobuserauale Põldliku pilgu ja muigas. Sina armad, sa oled suur idealist või arvad, et Vaska tuleb sul oma võlga tooma? Sa võid talle hobuserauaga pähe lajatada, tema ikka targemaks ei saa. Kuidas nii? Minu sugulased on ausad, inimesed ei ole alati oma võlad ära maksnud. Muidugi vaeskalon praegu ajutise raskus, mõi hajutisi, teist aastat ma kuulen seda vana juttu oleme remont, hobuseraua leidmine tähendab kindlasti midagi. Äkitselt võidame loteriiga. Sina armas tallad, kogu elu tühja tuult, ma ei taha sind kuulab ära, siis kuula, aga hobuseraua maania lõi lootusetult käega, läks koridori, ajas palitu selga. Minule aitab Lähen ära ema juurde ja lõi ukse tagakätt valjusti paukudes kinni. Noole lahke. Näe, mis välja tuli. Roman hakkas pika sammuga põrandat mõõtma ja järele mõtlema, siis läks, tegi akna lahti ja viskas hobuseraua alla tänavale. Pikk uksekell tõi ta mõtisklustest tagasi reaalellu. Kindlasti maaliace tulid ka tagasi, kullake, ukse seisis miilitsanäär ja hoidis hobuserauda kahe sõrme vahel. Tema selja tagant paistsid vastasmajaelanike uudishimulikud näod. See pole sugugi ilus kodanik. Palun tunnistajat siia, kohe koostame protokolli. Vihaga vahtis Roman hobuserauda, see talvel puudus korravalvur, laotas paberid laiali, võttis põuetaskust pastapliiatsi asus tööle tänasel kuupäeval, kodo nüüd siinkohal käis uksekell pikalt ja tungivalt. Romaani süda hakkas põksuma Haanja, see on kindlasti maania. Roman tõukas tunnistajad kõrvale ja tormas koridori, tõmbas ukse ühe ropsuga lahti. Janne, äkki nägi oma armsa sugulase vaasia punast pead ja hägusaid Siliimikul. N linna kalmistu ilutseb järgmine hauakivi. Kas on nüüd lõpuks tont võtaks, usud, et ma olin tõesti haige? Palume teatada selle jõumehed, koordinaadid, kes meie korteris puhkenud tulekahju ajal viis ära klaveri ja veel muudki väärtuslikku tundmatut kodanikku, kes leidis meie õuelt laste trummi, palutakse korraliku vaevatasu eest endale jätta. Kui teil tekib raskusi laste kasvatamisega, siis kujutage ette, et tegemist on võõraste lastega. Neid on alati kergem kasvatada. N linna õllesaalides hakati juurutama progressiivset meetodit. Väikese lisatasu eest kallatakse teie kann täis. Saadame tõstis üles küsimuse küljeluust. Ja kohe oligi Allen laine platsis. Tänavu otsustasime naisega kindlalt ei mingeid sots, seega mägesid me veedame oma puhkuse keskvööndis. Võtame ette parvematka mööda jõge kuni maanlinnani välja. Kooskõlas minu kolleegi pikendi poolt visandatud reisiplaanile ootasid meid ees niisugused vaatamisväärsused nagu haruldane nunnaklooster kaitsetorn 14.-st sajandist. Vana, kes oskab puust nikerdada umbes samasuguseid kauneid kunstiteoseid nagu Michelangelo marmorist kuulus posijaid ja veel tosin teisi kohalikke tähelepanuväärsusi. Kui seljakotid ja muu reisikraam said parvele laaditud, läks sõiduks lahti. Jõe maalilisi kaldaid, vaikust ja rahusugune, päikesel loojak. Täpselt seal sugused võrratud värvid, nagu minu uuel õhtukleidil. Pole õige kallis. Sinu kleit on pisut silmatorkavam. Tule, kallis, käisid on ju väga lihtne kontrollida, võtta seljakotist mu õhtukleite välja, võrdlesime, kas sa tõesti arvad, et ma võtsin siia kolkasse kaasaseni uue õhtukleidi? Kuule vanad saapad sa võtsid, nad on minu. Kuni ta valjuhäälselt avaldas nördimust minu nõmeda käitumise kohta. Ujusime mööda haruldasest nunnakloostrist aga parvematk jätkus. Ees ootas meid veel palju huvitavat. Järgmisel päeval, kui mu naine hakkas mulle selgeks tegema, et oleks siin minu asemel Vicenti tehnikaosakonnast siis tema küll ei oleks vahetanud naise uut õhtukleiti oma vanade saabaste vastu. Möödusime parajasti 14. sajandi kaitsetornist, mille olevat ehitanud, nagu oli öeldud, ühes reisijuhis päris orig, nad patrutjev või nägu oli öeldud teises reisijuhis, tema vend, Porfiiri, see aeg, kui ma vastasin talle, et vaatamata oma suurele armastusele tema vastu poleks ma vahetanud tema uut õhtukleiti veiselihakonservi vastu ja tema orjates kokku oma kraami sõnadega ma lähen su juurest minema, suundus parve teise otsa, loojus päike parajasti kaugete metsade taha. Kui ta hommikul mu juurde tagasi tuli ja malbe etteheitega päris, miks ma ikkagi tema lemmikkleidi koju maha jätsin, aga oma vanu saapaid mitte ja mina vastasin, et lähen mära ema juurde. Jätsime parajasti selja taha ühe ilmakuulsa posijaide, kes loitsimisega ravis suvitama sõitnud Stomatoloogi valutavaid hambaid. Kui me keskpäeval sundimatu õhkkonnas lõunat valmistasime, tuletas naine leebelt meelde pikendid tehnikaosakonnast, tema ilusaid ausameelseid, silmi ja seika, et Vicenti oleks tingimata võtnud reisile kaasa oma naise uue õhtukleidi, hüppasin ma pea ees jõe karrastavatesse voogudesse. Meid saatis sooja pilguga kaldanõlvalt vana, et kes oskas nikerdada puust niisamasuguseid kauneid kujukesi nagu Michelangelo marmorist. Ja kui me pärast lõplikku leppimist sülelesime ja mu naine mulle õrnalt tunnistas, et armastab mind ega vaheta mind mitte mingisuguse Vicenti vastu tehnikaosakonnast, kes käiks pigem paljajalu, kui et unustaks maha naise, uue õhtukleidi ja mina, visanud voogudesse oma vanad saapa kotad ning vandunud talle igavest truudust ja armastust. Arvetanud kõikidest teistest Viitkenti poolt üles märgitud vaatamisväärsustest. Jõgi kandis meid pikkamööda kindlalt vealzma linna sadamasse. Nii jõudiski lõpule meie imeilus parvematk, mis oli kindlasti veel palju huvitavam kui Gentil tehnikaosakonnast, kes läinud aastal oli unustanud võtmata parvele kaasa naise uued õhtukingad. Naised on nagu dissertatsiooni itki. Nad vajavad kaitsmist. MA valitsuses korraldati uus eeskuju vääriv üritus, lahtiste uste päev. Sellel päeval võivad kõik majaelanikud tulla sisse paraaduksest aga mitte nagu tavaliselt hoovi kaudu. Peapööritus ei tule just alati edusammudest Paide vahel kan nõrgast tervisest äärmiselt taktitu sokutatud toimetusse käsikirja, kus pole midagi redigeerida. Avaldada tänu garderoobihoidja Hännile, kes näitas üles vaprust ja initsiatiivi pidades omal algatusel kinni kolm vaatajaid, kes omavoliliselt tahtsid pärast esimest vaatust teatrist lahkuda. Kirjanik Enn tuli tagasi loominguliselt komandeeringus ja mitte tühjade kätega. Ta tõi kaasa suure korvitäie. Meenub pirne järjes, kuid Enn vabrik laskis välja uut tüüpi, täiustatud tõmbeluku. Seda annab nii kinni kui lahti tõmmata. Pioneerilaagriülema tuppa tormab sisse vanempioneerijuht, pühkides näolt higi. Kas saite kätte kätte? Saime, oli juba otsaga jamasi, ostis kassast piletit, kus ta praegu on, siinsamas ukse taga, vaatab, kutsu siia. Mul tuleb temaga üks tõsine jutt külge. Ess kiilus end kabinetis, Seeba Jabloko kohver näpu otsas. Ta ei pea norus seisma ja tema kõrvalestad õhetasid. Mis ametid tegid? Jabloko? Sa käitusid väga inetult. Pidasin sind ikka korralikuks inimeseks, ükskõik kes, aga jaablokov küll ei vea alt ja äkki olge lahked, tullakse mulle kaebama. Jabloko Bon laagrist jalga lasknud. Mina ei tahtnud, alguses uskudagi, läksin ja vaatasin oma silmaga. Tõsijutt, Kohveron muudelt kadunud. Ja inetu lugu. Kuidas võis nii juhtuda see jää blokovlev veel rohkem näost õhetama ja pihib kaebliku häälel. Ma ei oska isegi hästi seletada. Alguses oli kõik tore ja täiesti normaalne. Aga siis tuli Griša Kalinin minu juurde ja küsib. Sõua, kuidas sa suhtud duktiimsesse sel logistikasse? Mina vastan, et normaalselt. Kuigi ma sellest logistikast pole elu seeski midagi kuulnud. Järgmisel päeval ilmub Igor Maximovia tahab teada, kumb mulle rohkem meeldib, kas mattis või Pirosmani? Mõlemad meeldivad, vastan mina. Aga ise tunnen, kuidas kananahk tõuseb ihule. Jõudsin vaevu maha rahuneda, kui tuli sarja saanuv kuulutades põhib täieliku akummuk kommunikatiivsust. Tahtsin parajasti küsida, et kas see on ka nakkav, kui minu poole pöördus Leena Karoli. Ove? Eva, kas sa oled kunagi armastanud? Mõtlemata, pahvatasin, kohe olen. Aga tema sind tema, mind mitte, vastan kurvalt. Mis pärast, küsib Liana. Sellepärast, et tema oli printsiip, pardo. Naljatasin teadagi. Aga Leena ei saanud aru ja küsib edasi. Kas sa pead otstarbekohaseks tutvuste sõlmimist elektroonika kaudu? Nii ei pidanud ma enam vastu, tormasin laagriraamatukogus ja nõudsin suurt entsüklopeediat. Aga mulle vastati, et peale laste muinasjutud ja need muud ei ole. Siis ma korjasin oma kolid kokku ja rongi peale. Olukord on keeruline. Lapsed on tänapäeval väga suure lugemusega. Missugusel kursusel seal see papit instituudis õpid, sain teisele. Teoreetiline pagas on sul siis napivõitu, mis sealt sitta leiame sulle vastu tulla. Missugune, mis sul on? Põngerjad või? Esimese klassi rahvas. Nonii, anname sulle siis kaheksandat klassid, nendega on sul palju rahulikum, neemanen on nii palju, küsi, neil on juba kõik teada. Aga igaks juhuks võtta, siis see raamat ja laagriülem ulatas Jablokovile võõrsõnade leksikoni. Olen kõhetu ja Vimumas. Pealegi on paljasema, kannan prille. Kõik ülikonnad istuvad mul seljas umbes nii, nagu seal sadul. Naisterahvad pööravad mulle tähelepanu ainult siis, kui täiskiilutud bussis on vaja edasi ulatada sõiduraha. Mitte keegi ei ole kuulnud minu südame tuksumist, mitte keegi ei ole näinud, missugune elav tuli lehigitseb mu silmades, seda varjavad paksud prilliklaasid. Ükskord juhtusin mööda kõndima võrkpalliväljakust, kus parajasti toimus hasartmäng kahe naiskonna vahel. Mõistagi ei pööranud neile tähelepanu ega aeglustanud astumist. Ent äkitselt lendas tugevast löögist pall mulle otse vastu pead, lõi muu oimetuks. Pikkamööda tulin teadvusele ja esimene, mis ma tundsin, oli pehme naise käsi otsmikul. Siis nägin kaastundlike sinisilmi ja lõpuks tütarlast tervikuna todasama, kes oli kõigist kõrgemale hüpanud ja kõige tugevamini servinud. Ta viis mu koju ja sestpeale hakkasimegi kokku saama. Tema päevad olid väga tihedad aega jäänud tal minutitki üle aga mina ei olnud mingi hinna eest alla iga päev täpselt kell üks kesta, linnapargis jooksmas kamina, liitusin tema ettevõtmistega. Esiotsa jõudsin tema kõrval joosta ainult 10 meetrit, aga selle aja jooksul ei suutnud mõelda muud, kui et küll on ilus ilm. Umbes samasugune Lugooliga basseinis, kui ta lõunavaheajal ujumas käis. Õhtul võrkpalliväljakul jooksin ma talle palli tuuma ja kui meie käed kokku puutusid, mõistsin ma täie selgusega, et ma kadestan kohutavalt kõiki neid, kes pühapäeviti temaga koos langevarjuhüppeid sooritasid. Õhulend kestis ju küllalt kaua ja selle aja jooksul oleks võinud palju asju selgeks rääkida. Ei kulunudki kuigi kaua, kui ma jooksin juba samasuguse tempoga nagu temagi basseinis, ujusime külg külje, kõrvalvõrkpalliväljakul võttis ta vaevaga vastu minu jõulised söödud. Nad olid laiemaks läinud, musklit paisunud juuksed hakkasid kasvama ja pilk muutus teravaks nagu kotkal. Ühesõnaga olin nüüd nii kaugele, et võisin end igal ajal ükskõik missugusest peatusest ükskõik missuguse liini täis tuubitud autobussi sisse trügida. Ja siis ma otsustasingi. Ühesõnaga, kui me taas 2400 meetri kõrgust langevarjuhüpet sooritasime, avaldasin ma talle armastust. Ta vaikis kaua, kuni meie maandumiseni. Siis vaatas ta mulle otsa ja sõnas. Kunagi meeldisid mulle isegi väga oliteni, armsake, abitu ja kõikidest teistest erinev. Aga praegu olete te hirmsasti muutunud. Täiesti teine inimene. Niisugust ei saama armastada. Mõni aeg hiljem kohtasin teda tenniseväljakul. Tema pallide järel jooksis mingi kõhetu prillidega tüüp. Mul polnud kuigi raske välja selgitada tolle tüübi koordinaadid. Homne päev, lähen tema juurde koju ja püüan teda veenda. Ka tema peab muutuma täiesti teiseks inimeseks. Kuulge, naabrimees, deebeeennid istusime, Kuke näkkab kindrina siis ta täna enam süüa ei saa. Kaebealune süüdistatakse selles, et lõite oma naisele supitaldrikuga pähe. Kas teil siis kahju ei olnud? Ei olnud, taldrik oli ju portselanist. Mu naisel on kindlasti midagi viga. Miks sa nii arvad? Ta ei ole juba kolm päeva minu kallal näägutamine. Ma ei tea, kuidas mujal, aga me ei tea, asulat külastavad hektarid sagedasti. Esinevad väga mitmesugustel teemadel. Alles hiljaaegu pajatas üks küla, sõitnud näiteks on tuulasest. Päris huvitav oli, mismoodi sihukeses maanurgas nägu on tuulas, kaelatakse, ollakse. Lektor lõpetas oma jutu ja küsis, kas meil on küsimus? Mis küsimusi meil ka on. Eks igaüks ammune, millal Tolstoi tänavakaev ära parandatakse. Mina olen spetsialist Hondurase küsimuses, vastablecta. Võin vastata ainult Hondoorasega seotud küsimustele. Heinjo on tuulase kohta, on meil kõik selge, mis siin veel küsida. Aga kaevu kohta tahaks kõigi hädasid surmani ära tüüdanud see vee tassimine koogoli Juulitjast. Naise Cheunemadet raske. Hector ei vastanud selle koha pealt, õhkagi sõitis minema. Nädala pärast külastas meid uus lekt, tema kõneles maavärisemised. Päris huvitav oli kuulata eriti sellepärast, et maavärisemise ta pole meil olnud mingit pistmist ööd korraga saime teada, et siuke värk on täiesti olemas. Nuh Lõpetas lektor oma maavärisemise ja küsib, kas kõik on selge? Puri ehk on küsimusi? No mis küsimusi meil ka on? Eks ikka üks samune kaev. Naise Cheulavad, raske vett vedada. Mina, seltsimehed, astablecta olen geofüüsik, palun esitada sellelaadseid. Küsimus Anu, mis küsimusi meil geofüüsika kohta olla saab? Peatselt saabus järgmine Lecta, naisterahvas tegi meile selgeks, mis asi on renessanss. Tark naine oli, luges usku raamatust. Ja siis palus esitada küsimusi. Heldi Aado Kikase. Üks sammule küsimus, mis meile elamise keeruliseks teeb. Arvasime, eks ta nüüd hakka pahandama, et ema on renessansispetsialist ja puha. Aga naisterahvaste maskul mugartsu, mina, seltsimehed, räägin teile siin juba kaks tundi renessansi kõrgest kunstist, aga teil pole muud peas kui mingisugune katki läinud kaev. Ja ausalt ta kaski mehi Isarnis meesterahvastel pähe taheks. Teine räägib nii südames sellest renessansist Meijaga nuudkama katkisest kaevust. Ühesõnaga tulime loengult ära ja mõtlesime sügavalt järele. Aga hommikul jälle leid tassima ja oh saama, ei. Koogali uulitsakaev Kaagadki, tähendab, tuleb veel kaugemale vee järele, Mandsid. Mis parata, saigi vansitud. Muudkui kõneleja kõneleme renessansist, piltidest ja puha kunstnikudest. Kogu tee läks nagu lennates tagasi, niisamuti nagu polekski laskunud veeämbreid tassida. Ainult et noh, ise ikkagi sõunavad. Nüüd ei meeldi neile jälle see tehe sinna kaevu juurde on viletsa porine käia, vaevaline, jalaluud rikub ära ning naised muudkui täänitavad ja tänitama. Aga mis jääst õrnema soo siis ikka tahta seda enamik, seda enam, et tolleegeegahtamat Külli ilma ael. Kuhu see selles suhtes arvata võib? Küsimusi idule. Sedakaudu tuuakse meile hektareid päris kindel, et see teeosa korda tehaksegi. Inimeses, olgu kõik ilus. Nii mõtlesin ka mina ja hakkasingi sinnapoole. Püüti. Kõigepealt alustasin kulturismis. Läksime võistlusi vaatama, hakkas meeldima, ostsin hantlid ja läks lahti. Siis otsin harjutamiseks ilmatu vägeva pressijate 15 hobujõudu ja asusin seda pumpama. Mind kutsuti koguni tehasesse malmivalamise peale. Pärast seda hakkasin eraldi paremat kätt harjutama. Käsi läks vad niisuguseks isegi näitusele pandi välja. Siiamaani pole tagasi toodud, ootasin ja ootasin. Aga siis läks muse kulturismituhin üle kaane asja, lihased figuurid. Kõige tähtsam on ikka inimese sisemine. Mina sain sellest täie selgusega aru, kui vaatasin filmi India joogid, kes nad on. Hankisin keerulisi, efektiivse joogide harjutussüsteemi. Selle sisu võib kahe sõnaga ära öelda sisemine vabadus ja keskendumisoskus. Pärast selle süsteemi rakendumist sai minust hoopis teine inimene. Näiteks trammis, tipptunnil. Mull astub valusasti varvastele huligaan muherg. Varemalt oleksin ma vaikselt välja kannatanud, piinelnud, otsinud kaassõitjat kaastunnet ja lohutavaid sõnu. Hakanud härjale moraali lugema. Aga nii teenenud sisemiselt vabaks. Ja tunnen, kuidas seletamatu untsus voolab üle kogu keha ja madu hinge põhjasse. Härduse võidutseb akarje kuuldavale. Sõitjad jäävad tummaks ja härjast, huligaan, kuku Aimetult pikali. Tuleb tahtmine minna balletietendust vaatama. Siirdum kassa juurde, pileteid pole, ka siin, vastab kõigile ühtede ja samade sõnadega ei ole. Nanna mõtlen endamisi, ega ta hoki tähele raaguulinile ikka räige. Ja seal samas kohapeal otsustan ümber kehastuda. Joogidele on see täiesti jõukohane. Teenenud sisemiselt vabaks ja tunnen, et hokikepp on peos. Keskendun ja kaitsekiiver kukub potsti pähe ning kuldmedaleid rinda. Astukassaete medalid kõlisevad asfalti, jõulupuiskuda. Kassiiri lööb nägu naeru tähiseda. Sõnab mulle hellalt spetsiaalselt teile Aleksander paamütsi. Rahvas, aga ümberringi skandeerib? Vu šovi vu. Ent hiljaaegu pingutasin paraku üle. Asi oli nimelt nii, et kutsusin tütarlapse kohvikusse. Aga seal oli suur saba ukse taga. Nonii, võta nende äärmuseni kokku, keskendun ja teen end sisemiselt vabaks. Viuhti olen läbi seina kohvikus sees. Seal on mugav muusika, mängib jo vabu laudu, on hulganisti. Hakkasin end uuesti kokku võtma, et ka tütarlaps läbi seina kohale toimetada. Aga just samal momendil, Liines kelner. Õnnetuseks oli ka tema visti joogide kunsti õppinud, vaatas mulle korraks otsa. Siis ta mingi lause ilmselt vana hindi keeles. Ja korrapealt olin läbi kolme seina taas väljas. Tänaval. Võite muidugi öelda, et tegemist on erakorralise juhtumiga, et elus päriselt nii ei ole. Eksid. Alles eile käisin kaubamajas. Näin, müüakse džiine. Rahvas polegi kes teab, kui palju. Umbes sadakond inimest seadsin end sappa juba paari tunni pärast seisan leti ees. Vaatan ja vaatan. Siinid on erakordselt popid. Ja siis ma mõtlesin endamisi, kas ma olen ka õige joogi või ei ole. Otsustasin oma tahtejõudu proovida. Vaatan müüatärile sügavalt silma. Teenen sisemiselt vabaks. Satiinist tööpüksid number 46. Meetodid, mida tähendab tahtejõud? Nii nüüd on minust siis kõik ilus, nii hing, mõtted kui ka säärevarjud. Kui teil keskite rikki läks, ennust täpse külmade tulekut Väikesed vead paistavad eriti siis silma, kui suuri ei ole. Miks võivad kirjanduses ja kunstis kõik kaasa rääkida, aga meditsiinis ainult meedikud? Iludusvõistlused, mis pidid toimuma käesoleval nädalal n linna kultuurimajas lükatakse edasi seoses diktori naise haigestumisega. Kõik õhtul nähti naiskodanikke restoranides ja baarides. Aga nagu uurimisel selgus, ta ei joo, ei suitseta ega korraldas skandaali, vaid lihtsalt otsib taga oma seaduslikku meest. Maaslamajat ei lööda. Ta toimetatakse kainestusmajja. Kui kõik mehed hakkavad abielluma tarkade naistega, mis ilusatest saab? Teatrikunst, nõuab ohvreid. Aga miks pealtvaatajatelt? Inimene võib kõike, aga iga kord ei tohi seda endale lubada. Mul on poeg, üx igavene koer, points küll, toob koolist kahekoju, küll teeb õue peal vallatust, küll kaevab keldris maa-alust salakäiku. Ühesõnaga, laps nagu lapsed ikka. Sõbrad soovitavad osta talle ometi mingi elus loomake sünnipäevakingiks, Pole tal siis enam aega Koerustega jantida, vaid ta peab loomakest söötma, jooksutama dresseerima ei tunne mu poega, tema leiab koerust tegemiseks alati aega. Ent ometi otsustasin riskida ja sõitsingi laadale. Naine hoiatas, osta mis tahes loom ainult ära kassi osta. Kassi ma ei salli silmaotsaski, sest ma kardan hiiri, aga meil ju pole, siis sellepärast pole meile kassi tarviski. Kui kuulata mu naist, siis kipud vägisi mõtlema, et hiirte ilmumine majja on ilmtingimata seotud kassiga. Vanaema omalt poolt kinnitas selge sõnaga, vaata et sa koera ei osta. Koeraga on palju tülinete kasu, balletist ühtigi. Eks ma siis suundunudki laadale, rahvast murdu, pole kohta, kus ringi keerata. Laada väravas silmasin kolme meest, kaks oleksid nagu normaalsed, aga kolmas on kuidagi isemoodi. Astun ligemale ja näen, et mees müütab ahvi. Kuule, mees, mis maksab? Aga ümberseisjad, naisterahvad kohe tänitama, mees ei maksa midagi, pärdik maksab, mehi saab ilma rahata, ah, maksab 500 rubla. Mõtlesin endamisi, et niisuguse raha eest ei taha ma nüüd ka jumalamuidu ja trügisin edasi. Turumüüjad on justkui röövlid, ainult et vastupidi, röövlid riisuvad inimese puupaljaks, need sinnaga püüavad sulle võimalikku kraami kaela määrida. Üks paks onuke tiirutas kuke niruga ringi. Ostke GK soostke Kikas, imetore lind. Lapsepõlvesõber, ma ei annaks teda mingi hinna eest ära, kui raha ei oleks vaja, mis teie kuka oskab, ta kireb seitse kukke Leegud järjest ilma ühegi vahepausid ta ja ilma üles keeramata. Ratas, kel mul on, mis ma kukega peale hakkad, äratuskellast vennassuppi ei keeda, kukest küll. Ma ei tulnud siia supikraami kokku ostma, vaid pojale seltsilist tarnima. Siis osta oma pojakese kits, paremat seltsilist sa ei leia ilma pealgi. Kulla tädike, mis ma linnas kitsega teen, kellel on linnas kitse vaja üldse, millega teda tunta. Kuidas, kellele vaja kõigile, see on spetsiaalne linna kits, valve tõugu priimasot. Ei haugu ei hammusta ja mitte kedagi tuppa sisse ei lase kuskil läbi. Pealekauba annab ta veel piima ja toita pole üldsegi vaja. Lase ainult muruplatsile lahti. No mõtlen endamisi, kui ma ta muruplatsile lahti lasen, võtavad pensionärid minuga midagi niisugust, et kitsepiimaga turgutab mind enam üles. Laadal kihab elu nagu värvifilmis, kalakesed akvaariumis, linnukesed, puuris, küülikud, korvis ja rõõmu. Kui palju kastikestesse koerakestest topiti mulle siis mingi loomake ei koer ega kass, vaid nagu ligemal vaatlusel selgus pruunkaru ja ka hinnalt sobiv jumalamuidu alalä rajalini. Aga mida see karu söö, kõike suppi, kotletitoa kingi. Võtsin karu oheliku otsa ja kodu poole. Metroo sissekäigul pidas Militsionäärmu kinni. Karudega sisenemine on keelatud. Mispärast eeskirjad ei luba? Hakkasime üheskoos neid eeskirju lugema, aga karude kohta polnud seal midagi. Koertest oli kirjutatud ja kassidest ning väikestest pudulojuste. Aga karvudest mitte poolt sõnagi. Küll on hea, et ma kits ei ostnud lausungi litsionärile, muidu oleksin pidanud jalgsi kogu linna läbi kõmpima. Kodus oli alguses rõõmu laialt, aga paraku haiskusse kiiresti. Kõige esimesena tõstis protestivanaema Paide, kas mina võik? Meie muidugi valisime häälteenamusega vanaema, ta on meile ikkagi rohkem tuttav. Võtsin kätte ja helistasin loomaaeda, aga sealt küsitakse. Tõendit mul küll ei ole, siis meede on ta võib-olla koguni ärandatud. Ühesõnaga nädala jooksul oli lõplikult selge, et me ei olnud kohandatud koduseks karupidamiseks. Naine oli juba nõus ka kassiga ja vanaema, ükskõik mis tõugu Gransiga, kui ainult karu minema kaoks. Pühapäeval võtsin karu taas oheliku, otse laadale. Kõnnin, kõnnin ning pakun oma kaupa katki, ei lähe liimile. Laadapäeva lõpuks olin juba peaaegu kõigi turu kauplejatega sõber ja siis äkki näen ühte uustulnukat, mõistagi jookseb kõikjale tormi, kes valve kitsega, kes kukele, kust äratuskellaga. Aga uustulnuk tõrjub neid eemale sõnadega. Mul pole teie kalakeses küülikut tarvis. Otsin ustavat sõpra oma pojale, olin nagu õlitatud välk kohal. Siin on teile ustav sõber, kellest pojake juba ammu unistab ja kallis ei ole jumalamuidu. Annan ära. Papace võttis Caro oheliku otsa ja mina tegin sääred vastassuunas. Praegu käin maga sellest laadaplatsist kauge kaarega mööda. Kardan näha karu järjekordse omaniku oheliku otsas. Ta võib mõju ära tunda, ikkagi nädal aega sai üheskoos elatud.