Rolf Uusväli on filharmoonia solist, kes aastate viisi on andnud kõige rohkem kontserte. Vähemasti niimoodi on öeldud mulle selles kontserdipühamus. Kuidas teile mõjub selline töö ja kas on üldse töö? No mängimine on töö ka raske töö. Aga ma olen sellises õnnelikus olukorras, et tegeleksin selle tööga oma vabal ajal. Te olete läbi käinud vist kõik Nõukogude Liidu orelit. Kõik ei ole Kaasanis ei ole käinud üks kord tuisuse halva ilma tõttu ei saanud Moskvast edasi ja talle seda ei ole juhtkonna kutsutud. Palli liidus rib oreleid olla ühtkok. Selle küsimusega tablette poole pöörduma, tema teab täpsemalt. Aga kas teil on tulnud ja kindlasti on teil tulnud palju uusi oreleid sisse õnnistada nii-öelda? Ei, mina ei ole sellest tegevusest eriti osa võtnud. Ma olen küll kas teise inimesena või kolmandana käinud mängimas, aga üldiselt vastuvõtmist sellest jämedesdeni jagelemised, sest ma olen ennast hoolega eemal hoidnud. Muidugi siin Eestis ei isegi Tartu oreli ametlikust vastu võtma, sest ma ei saanud osa võtta, sest ma pidin kuskil ära sõitma. Aga küll, mitteametlikult vaatasime ta loomulikult üle. Orelit on kindlasti niisugused pildid, kus võib ja saab tähendab üht pilli kui niisugust teisele helistada. Kui teil oleks võimalik valida esinemispaika, milliste valiksite? Kui mul oleks võimalik valida esinemispaika, siis esmajoones sõltub esinemispaiga valik ikkagi sellest, mida ma mängida tahaksid. Kui ma näiteks tahaksin mängida franki või üldse tema kaasaegseid möödunud sajandi lõpu ja selle sajandivahetuse prantsuse muusikat, siis ma muidugi otsemaid valiksin Moskva konservatooriumi. Suures saalis on originaalinstrument Kaie koll. Ja paremat paika franki mäng siis ei ole. Aga kui ma tahaksin näiteks tervet õhtut Bachi mängida siis ma läheksin veerimise pildigaleriisse ja kui ma neid mõlemit peaksin Esconcertz mängima, siis ma oleksin täiesti rahul Estonia kontserdisaali oreliga. Aga kas te olete oreli ehitamisega oreli konstrueerimisega mingil määral kokkupuutel inimene? Praktiliselt heitunud ei ole minu mitte midagi, sest ma ei ole lihtsalt käsitööline ja ei valitseja korrektselt ühtegi käsitööriista, aga oreliehitus algab paberil. Are siis koalitsiooni koostamine fikseeritakse ikka paberil ja see on esimene etapp oreli sünnis. Sellest olen ma osa võtnud Tartu orel, Niguliste kiriku tuleva noorel Niguliste põhiliselt ongi minu tee. Tartu oreli aluseks jäi ka minu mõte. Ma olen ju veel väga tihedalt seotud Vilniuse restaureerimistrusti oreli restaureerimistöökojaga viimased viis aastat. Ja seal ei ole enam ilma minu osavõtuta mitte midagi toiminud, tähendab kõiki suuri arvutuselt, need olen mina, olen teile teostanud ja kõik need pildid, mis nad on restaureerinud või isegi uuesti ehitanud. Need on juba terve rida, need on minu arvutuste vili. Käsitöö muidugi jätkub. Vilniuses sellel tööl otseselt ei ole ette näha, sellepärast et nendel on niivõrd palju kaitsealuseid oreleid. Sest suur osa tuleb umbes 80 protsendi ulatuses restaureerida. Ees seisab suurde endise Vilniuse Ülikooli radavičez oreliga praktiline uus ehitus. Nende ringi rändamist Vi kontsertide juurde tagasi, nagu kui vaadata meeldisin orelimänge ja eesti oreleid, siis on ka niisugune tunne, et, et vist olete jõudnud kõik ära mängida, kõik paigad ei ole. Millistes paikades olete mänginud? Loomulikult tartus. Me teisi orajaid muidugi, üht-teist olen ma ikka uurinud, aga muidugi, kes väga suure töö Eesti orelite uurimisel on teinud, on Hugo Lepnurme, temal jätkus jõudu ja entusiasmi. Nad kõik läbi käia, enam-vähem ka nende tehniline seisukord fikseerida ja üht-teist isegi mõõta. Ja nii et need andmed on muusikamuuseumis kõik olemas, muidugi loomulikult seal ainult alus, millelt tuleb jätkata ja millelt saab jätkata, aga kõige tähtsam on tehtud. Kas te võite öelda, millises olukorrast siis meie oreleid on, nii palju, kui neid üldse on? Mõned väga kehvad osa, keskmises seisukorras, osa väga heas seisukorras. Ja muidugi klassimise hel käib Hardo Kriisa oma brigaadiga, nendest üle terve rida, areldan aga väga heas mängukorras. Jõuame nüüd jutujärjega publikuni ja sealt edasi läheme kavade juurde, mis on hoopis omaette ja pikem teema. Kas teil on vedanud publikuga oma kontsertidel, ma julgen arvata, et mul on üldse elus, ei olnud mitte ainult publikule kus on olnud kõige meeldivamad vastu võtnud. Võib-olla seekord vähi kaanonist, no viimane kontsert Estonia kontserdisaalis oli erakordselt meeldiv publik. Siis Tartu äärmiselt tähelepanelik Jaanson, kuulamishimuline publik oli kokku kogunenud, Vilniuses on mul alati olnud hea publik. Kagu-massaažis ma olen mänginud Leningradis Moskvas, maikuus, Novosibirskis oli jälle vapustavalt hea publik. Üldiselt mul on vedanud nii publiku kui elusalt. Tean, kontserdireise, kus tuleb teil esineda kolm korda päevas. Ma mängisin 10 kontserdi nelja päeva jooksul, see on ainus kord elus kus ma selle lihtsalt enesekontrolliks ja vastupidavuse katseks üldse nõustusin sellise eksperimendiga, see oli 70 kaheksandat aastat detsembris Irkutskis, seal oli just äsja valmis saanud uus suke orel. Ja kuna see ruum endine katoliku kirik ei ole mitte väga suur, ta muutub 350 või 360 kuulajad siis oli muidugi nõudmine tohutu ja ühe kontserdiga päevasel välja ei tulnud, siis tegime niimoodi, et neljapäevast kuni pühapäevani neljapäeval, kaks, reedel, kaks, laupäeval kolm päeval kolm. Ja Ma imestan isegi, et ma panin selle vastu peaaegu kuni lõpuni, ainult pühapäevasel viimasel kontserdil ma lõpetasin selle turninbachiga kolm kava päevast Bachi mängida. Ja viimase kontserdi viimane lugu oli Bachi basse, Kaljo siis tuli, mul on kuidagi niisugune. Justkui äkki olin ma sellest mänginud, süsteem on, ma veel mängisin, aga ei olnud enam selle sees. Ja teate, tuli pähe niisugune mõte, et mis kurat sa siin kükitab ja mida sa siin teed. Nii et isakaru ma mängisin jälle täiesti normaalselt, aga, aga mingisuguse lühikeseks ajaks mõneks minutiks tuli, ei oskagi ütelda. Niisugust seisust seisuga kriseerinud. Kas te pabistate ka enne esinemisi? Kui ma esimest korda läksin soolokontserdiga Estonia kontserdisaali lavale, siis ei kartnud palsamit teist kontserti Estonias ma ei mäleta enam neid aegu, kuupäevi kartsin ma koledasti. Aga peale seda suure kaminaga kontsert ei ole mul olnud, viimase viie aasta jooksul saame vihaseks, kontsert õigel ajal peale ei hakka, üsna jõua lihtsalt ära kannatada, millal saab lavale mängima minna? Üldiselt ma tean juba ette, kuidas kontsert mul täna üldse läheb, hommikul on selge, igal inimesel juhtub niimoodi lihtsalt viletsamad viletsamad päevad, ma ei oskagi millegagi seletada. Kehvema tujuga päevad ja siis ei lähe mängimine ka nii hästi, aga Pole närvitsemisega midagi midagi pistmist närvitsema? Ei enne ega pärast. Te olete põhiliselt vist harjunud öösel tööd tegema harjutuse tööd, ma mõtlen. Ja kuna minu töötamise koht on Estonia kontserdisaal. Ma mõtlen muud orelil mul harjutusorelit meil ei ole ju olemas, praktiliselt siis ikka 57.-st aastast olen ma sellega harjunud, et kella poole üheksa ajal õhtul tuleb hakata kodust välja sättima sel ajal, kui teised istuvad televiisori ees või või mõni varasem mõtleb juba magamamineku peale, hakkan minema mõtlema tööle. Kui te harjutate omaette, kas improviseeritega kas esinemistel ka improviseerida ja kuidas üldse suhteliselt improvisatsiooni Kunagi võrdlemisi kategooriliselt eitaval, see tundus mulle kaunis igav olevat, üldiselt sõltub ikka inimesest ja tema võimetest. Ma ei ole suuremat imporaseerimisega tegelenud siis see nagu iga kunsti nõuab kaunis korralikku eeltööd. Aga mul üks niisugune väikene mõte oli, et ma sellel sügisel hakkan natukene ettevalmistusi tegema selleks ligemal ajal ma saan paar kanis korraliku fuga raamatu ja ja marssell pree improvisatsiooni õpiku. Mul on lihtsalt olnud kahju raisata orelit see aegumis seal on minu kasutada, see läheb lihtsalt sertooriukeseks ja siis justkui ei ole selleks ennast jäänudki. Aga nüüd ma vaatan, et see õppimine läheb natuke kiiremalt. Kui vanasti võiksid, kui tund aega päevast midagi muud teha. Võib-olla, et minu eas on, juhtub veel midagi, et võib-olla lubavastel paugub. Kava vist valiti väga hoolikalt ja põhjalikult. Säravormalt sagedasti rohkem vaeva ja muret, kui, kui kogu kontsert ja selle ettevalmistust. Te olete läbi mänginud väga paljusid erinevaid heliloojaid, erinevaid ajastuid, võite öelda, kas on häid ja halbu ajastuid, on häid ja halbu heliloojaid. Või kuidas? Häid ja halbu ajastuid ei ole, on olemas ainult häid ja halbu heliloojaid. Kõik ajastud on eluõigusega. Kas teil on oma lemmikuid või on see üldse niisugune mis on üldse üks imelik küsimus? Ma lihtsalt ei oska ütelda, kas mul lemmikuid on, aga üldiselt on ikkagi nii, näiteks on võimatu Bachi mitte armastada. See on organismile võimatu asi. Aga sinna juurde tuleb veel väga palju autoreid veel, ma ei oskaks praegu isegi kedagi loetleda või siin eraldi välja hõigata. Ma tean, te olete kunagi öelnud niimoodi, et organistid, eks ole, õigus ka nagu tapavad Bachi Leaks esitusega. Õnnetuseks ka halvasti, aga muidugi vahva on õnneks niivõrd visa hingega, et ega ta päriselt ära tappa ei saa. Kummaline helilooja küll, et ta kannatab ka väga halva mängimise, ikka jääb veel midagi ellu temast. Milliseid saladusi Bachi faktuur peidab organisti jaoks? Esimesel pilgul eriti mitte mingeid kõik saladused tulevad ilmsiks mängides näiteks trio sonaadi, mis kuulajale nii lihtsad ja hõlpsalt tunduvad kolm häält. Need hakkavad korralikult välja tulema, umbes noh, niisuguse umbes 10 repertuaaris olemas ja siis hakkavad tõeliselt istuma alles. Need on üldiselt organisti tehnika proovikivid. Teie kavad on huvitavad väga mitmes mõttes. Nad on, kasvatavad, nad muusikaliselt harivad, nad on muusikaliselt head kuulata, huvitavat jälgida. Teil on väga palju esiettekandeid Nõukogude liidus rääkimata siis Tallinnast. Kuidas te leiate endale need teosed? Kõigepealt, et üldse midagi otsima hakata, peab teadma, mida otsida. Ma julgeksin ütelda, et ma olen väga hea hariduse saanud. Hugo Lepnurme käest, kes on vaieldamatult kõige kõige paremini kõige põhjalikum oreliliteratuuri tunne terves Nõukogude liidus. Seda muidugi Parisi aastatele tänu. Ja siis kadunud professor August Opmann kindlasti. Kes oreli krossiprofessorina vanas konservatooriumis väga hoolitses. Konservatooriumi noodikogu Eesti, aga erilist tähelepanu pühendas orelimuusikale see muidugi kahjuks on nüüd kõik hävinud, see põles ära koos vana konservatooriumi, aga muidugi teadmus. Sellest jäi ju alles ja peale selle on praegu 19. sajandi orelimuusika renessanss. See ei olnud vahepeal justkui lihtsalt ta ei olnud käibel ja ei olnud kuidagi moes ja, ja on ju nii inimlik moega kaasas käia, mis tädi mitte ainult naised, vaid see on ka muusikute hulgast levinud. Kui sellest 19.-st sajandist rääkida, siis oleks vist väga hea näitena tuua lausa tee viimase kontserdikava. Siin oli väga palju minu jaoks küll uusi nimesid, tutvustaksite neid heliloojaid. See kontsert ongi, siin on kõik, välja arvatud Peeter süda teosed, on selles kavas küll kõik meie publikule tundmatud Peeter süda, nootilist on näha, et ta on mänginud ja ilmselt Estonia kontserdisaali üle-eelmisel orelil on ühte nendest kargelleldi Impressioonidest mänginud, see on saanud tõenäoliselt on siin ka mängida. Päris kindlasti mitte Jongeni sonaati, Schumanni etüüdi, Merkeli sõnad ja neid ei ole, neid ei ole siin iialgi mängitud, need on siin absoluutselt uued lood. Nõrkel muidugi sellepärast, et ta ei ole muidugi suur geenius. Aga möödunud sajandi oreliliteratuuris ta hõivas täiesti kindla koha. Ta on kirjutanud kaheksasonaati, tähendab siiski üheksa, üks sõnaton neljakäelise orelisonaaditöötlus nii-ütelda ühele organistile, üks sõnadekstreerib kahel kujul siis terve rea, et tööde ja fantaasiaid ja liivalu oli möödunud sajandil väga populaarne teatud niisugusele Melody sele joonele. Aga ta ei ole, vaatamata Nende sellele ajastuomasele meloodikale, ta ei ole tühine, temas on midagi säilinud veel eelmisest suurest orelimuusika sajandist 18.-st ja kui siia juurde arvata veel see asjaolu Tauli Dresdenis. Ta töötas Dresdenis. Ja et ta oli kolmest Dresdeni suuremas kirikus oli organistiks ja kõikides nendes kirikutes olid 18. sajandi kõige suurema saksa oreliehitaja Gottfried Silvermani orelit, siis saab mõistetavaks selle muusika niisugune mõningane kandepind ka tänapäeval veel. Minule igatahes oli väga meeldiv temaga tegeleda, väga meeldiv Stasanati õppida. No ausalt öeldes oleks ma sellega peale vahele jäänud, sellepärast et see fraktuur naistugitoolis ja kohvitassiga neis väga lihtne, et, et noh, palju siin siis ikka. Aga minu suureks ehmatuseks mängima praktiliselt mängima hakates selgus sootuks vastupidine. Ta on reaalselt vihane fuga alustas väga suureks pähkliks Ravenna kontserti, mõtlesin, et kas tahes-tahtmata tuleb Altlendamine üle elada, praegu ümber teha ei saa? Ta lihtsalt läks õnneks vedas, aga tööd nõuab ta veel ja see ongi, on, see on Belgia helilooja muusika on praktiliselt seesama, mis prantsuse muusikas. Ma ei ole kuigi suur. Ja see on parimate traditsioonide jätkaja siin nõukogude liidus. Mina olen tema esimene esitaja, varem sedasi mängitud ei ole muidugi uudsuse võlu, aga no minu eriline prantsuse ja prantsusepärase orelimuusika armastus, nii et see lugu pakkus mulle ka väga palju kar kelleltki kohta pean ütlema veel seda, et see on täielikult unustatud helilooja, omal ajal oli ta väga populaarne, aga ma arvan, et tema seisab veel ees. Muidugi mõõda sümfoonilisi asju ja neid ma lihtsalt ei tunne, aga orelimuusikast vähemalt pool hakkab uuesti elama, jääb elama. Kas need kolm pressioonimiste mängisite on puust muusikaliste Impressioonid või on neid omakorda inspireerinud miski muu looma? Need on Mother'i luule. Schumanni tüüdise kohta pean ma nii palju nimetama, et see ei ole päris originaal orelimuusika, need on kirjutatud pedaal klaviatuuriga, klaverile aga, aga organisti teoks pedaali tehnika ja kuus mängu arendamiseks. Aga nende muusikalid väärtused on väga suur. Ja need olid mulle omale lavastuseks, tegelikult nad vedelgi hull vist 12 vastata. Ja ma ikka tegin esimese leheküljel ikka lahti ja vaatasin, et mul vist on praegu veel midagi muud mängida, et ma natukene hiljem, aga päris tõsiselt päris tõsiselt otsustasin ma neid hakata mängima mõni nädal tagasi ja siis, kui mul täiesti ootamatult tuli Kristiina hoidre. Üle võtta nii-ütelda, vaeva tuli nende kallal kaunis kõvasti, tänasest summa on, on üks selline helilooja, kelle struktuur ka kõige lihtsamate asjade puhul on enamasti alati väga raske. Ma ei oska isegi õieti mitte seletada, milles faktuuri raskus seisneb, igatahes kaua aega nad ei hakka minema ja nõuavad lisa. Lisa nii-ütelda pusimist kuni see kõik pähe jõuab ja ja, ja siis, siis justkui pea kaudu läheb selles mõttes paremini. Siis hakkavad nad minema, aga, aga, aga need olid ka mul niisugused lood, millest ma kartsin, et ma päris korrektselt hakkama ei saa, aga, aga ma tean kontserdil mängida tahtmine ja kontserdi meeleolu panime paigale. Kas te olete läbi mänginud kogu eesti orelimuusika ja kuidas hindate seda muusikat? Orelimuusikat, ma ei ole, ei ole läbi mänginud juba sellel lihtsal põhjusel, et meil kuidagi olnud Hugo Lepnurme, ka tööjaotus nii uuemate asjadega osan demagata läinud, osa on minuga läinud, eriti oli see kadunud Edgar Arro eesti rahvaviisitöötluste puhul ikka üks vihik ühele, teine vihik teisele, aga siis mul on mängimata, Rosenvaldi palad on mängimata, jäi mängimata sov prelüüd ja fuuga seda üldse mitte sellepärast, et noh, ikka kehva olisi ja et ma ei oleks tahtnud seda mängida, kas oli nii peenikeses kirjas kirjutatud oma viletsa nägemisega, ei saanud sellest noodist lihtsalt jagu ja ma olen ikka, kui keegi on eraldi minu jaoks midagi kirjutanud siis ma olen palunud ikka, et nad ei tuleks vähemalt kartuli suurused ja siiamaale, seda minul paluti kenasti täidetud, nii et need lood, mis ma olen saanud, olen ma ilusti ära mänginud. Aga ikka ainult siis, kui noodis on kartulisuund. Eesti orelimuusikat. Ma olen mänginud õppimisest alates ja mängin seda nii kaua, kui ma, kui ma üldse mängin, siin on märkimisväärselt üsna palju. Meie orelikultuur on lõppude lõpuks ürgvana ja ehkki nüüd ta eestlaste kätte on läinud natuke üle 100 aasta tagasi või vähemalt eestlased hakkasid selles suuremas tasa mängima midagi sellest hõljub õhus ja see ei ole, ei ole ju mõjuta jäänud. Ma olen plaadile mänginud ju suure osa Artur Kapi Peeter süda ja, ja ma loodan, et läheneva juubeli Elsa Peeter süda loomingu kõik uuesti plaati mängida. Uuematest heliloojatest ma olen Edgar Arro kuuest juhust, pooled olen mina esiettekandele toonud ja ja neid on siin üsna palju ka raadio fonoteegis kadunud Varro lugude kohta ka nii palju ütlema, et et sellest viimasest kuuendast ihust, mida ma veel tervikuna ei ole jõudnud selgeks õppida, aga see pool, mida ma olen mänginud veel mõned päevad enne ta surma Irkutskis need olid kõige paremini vastu võetud lood üldse kogu kontserdi jooksul. Ja seda ma kogesin nüüd jällegi Novosibirskis ka hiljuti. Te olete mänginud ka niisuguseid teoseid sageli, mille olemasolu me isegi ei tea. Olete leidnud need teatri- ja muusikamuuseumist. Ja seal kadunud Peeter süda noodikogu on üks niisugune positiivne pandora laegas, sealt tuleb veel üht-teist välja. Te olete mänginud ansamblites, saatnud paljusid koore missugustes, kas mäletate kõiki? Ei mäleta kõiki, aga põline minu teenetetarbija on olnud meeskoor ja, ja nendega mul ongi olnud kõige kõige tihedam kontaktansamblis, ma ei ole viimasel ajal üldse mänginud õige natukene mõned aastad. Ma isegi ei mäleta, kui kaua sellest tagasi on, kui, kui ma lindistasin raadiole avalikult ansamblites ma ei ole enam ammu mänginud. Ei jõua kõike. Kas te olete kokku lugenud, palju olete jõudnud plaate valmis teha? Ma hiljuti mängisin oma 20. plaadi sisse. 19. 20. üks on saksa, teise 19. sajandi teine on inglise, inglise orelimuusika, 18.-st sajandist. Inglise muusikaplaadid oli lugudega tegelikult niimoodi telgitaguseid mõnikord huvitav teada, me pidime tegelikult plaadistama võru kiriku kriisas oreli. Aga tuleb välja, sellel on üks väikene konstruktsiooniga. Ja seda pilli ei tohi kevadel ülemineku ajal, siis kui niiskusruumist välja läheb. Ei tohi puutuda, tähendab ühesõnaga korjamised ja, või sinna sisse minna, nad hakkasid, hakkasid häälestama, hakkasid seal mõnda väikest viga kõrvaldama ja see vill pani seda väga pahaks ja paljud asjad ei hakanud üldse funktsioneerima või, või funktsioneerisid süle, niiet päeva vältel seal ei võinud üldse kindel olla, et et saab, saab kümmentakti järjest mängida nii et, et vaikus oleks majandusele midagi kuskilt hüüdma ei jääks. Ja siis me olime lohus orelit. Lihtsalt sel tehnilisel põhjustel olime, olime sunnitud kiiresti vahetama pilli ja otsustasime siis teha kriisade ühe esimestest pillidest, see on, see on Pindis. Aga repertuaari mul selle pilli jaoks ei olnud ja tuli reis katkestada Tallinna, sõita nootidest Thlata brigaadiga tagasi sõites siis kava kokku panna, hariduseks aga jäänud sajand natukene registrit proovida ja ja kohe lehelt mängitud hädaolukord sunnib tegema mõnikord seda, mida normaalolukorrad lihtsalt ei kujuta ette. Üldised. Olen pidanud näiteks jooksu pealt üle võtma, aga Leningradis haigestunud inimese kontserdi jama kontsert oli mul juba tehtud ja pakkisin juba asju, et rongi peale minna. Sellist arvamust, et suur saal ja Pädasse, et kas ma olen nõus paariks päevaks veel jääma ja nad tahtsid Bachi, aga kapellas mul ei olnud üldsegi Bachi õhtut. Ma mängisin seal hoopis Leningradi kammerorkestriga, mängisin neli orelikontserti ja mul ei olnud ühtegi nooti kaasas. Et siis ma lähen siin Elleniga, siis naasid kokku ja mängisid siiski ära. Ainult et ma tegin selle asja omale meelega veel raskemaks ja ja ei mänginud seda kaevama, mida räimine solist oli välja kuulutanud. Vaid tegin umbes noh, nii ainult suurtest asjadest. Ja sain oma rõõmuks sellega hakkama. Teeme nüüd ühe vägeva hüppe lapsepõlvemaale kus te kasvasite, kust tulite muusika juurde. Oreli on üks niisugune Pillet. Kas üks niisugune poiss, kuue seitsme aastane, oskab juba arvata, tema oreli taha istub? Mina ei ole seda Q7-aastaselt iialgi iialgi arvanud kuue-seitsmeaastaselt tahtsin hoopis kojameheks saada pärast, et siis sai voolikust vett lasta nii palju kui südalustist ja kuidas te siis muusika juurde jõudsite, Excard, teate, meie majas on minu ema, eriti tema on muusikaarmastaja inimene olnud ja tema kooris saunas käimine see muidugi minule suurt ei mõjunud, ainult niipalju, et õhtuti olnud ema kodus ja, ja ma olin lihtsalt vihane. Aga, aga siis see, et meil raadiust raadiost ja grammofoniplaatide pealt nii palju kui neid tol korral oli, kuulate ikka head muusikat, kudusid klassikalist muusikat ja ma olen sellises ümbruses üles kasvanud. Ja muusikaarmastaja niisugune see on, on see, on meil suguseltsi häda? Nii isa kui ema poolt. Teil on palju õdesid-vendi. Täpselt ma seda ei tea, kui palju neist muusika veres? Praktiliselt oleks võinud kõik muusika juures olla aga üks õde on, eksõde on mul küll tassima. Millal ja kuidas tuli orel peale sõda? Olin juba vana, et ma juba teadsin, mida ma elus tahan tegema hakata ja siis oli minu tegevus väga sihikindel. Ma teadsin seda ilma klaverimängu, täitsa kogu minu orelimuusika. Oskus päri pumparini, oletame. Oletame käe all tehtud kõik. Orel on üks, üks nendest on praktiliselt ainus muusikainstrument, mis nõuab okupatsiooni tehnilist haridust. Seda juppidena üheski konservatooriumis. Hüppame tagasi, tänapäeva. Käes on uus hooaeg, mis teil on plaanis sellel hooajal, kas teate juba ette häält? Kui sul kohe Vilniuse orelifestival toimub jällegi paralleelselt kahes linnas Kaunase vitraaži. Muuseumi areng on nüüd jälle rivis. Ja festival toimub paralleelselt nii liidus kui Kaunases. See oleks hooaja esimene ja väga meeldiv ülesastumine.