Dirigendipuldis on Jüri variste. Meie kaasaja eesti koorimuusika suurmeistriks võiksime nimetada maestrot laulupidudel, kontserdisaalides eetris on laulud tema käel sütitavalt ja viimistletud, kõlanud. Ka tänavusel üldlaulupeol oli ta korduvalt üldjuhi puldis, andes oma energiaga eeskuju noorematele kolleegidele. Pärit Jüri variste Kadinast sündinud 10. oktoobril 1907. Kuidas kulges tee muusika juurde, sellest jutustab maestro ise. Ma pean eeskätt mainima oma isa kes oli Virumaal kõrveküla vallakoolis, oli kooliõpetaja ja juhatas ka koore, mängis isegi näitemängudes kaasa. Ja selle koolimaja oreli peal. Ma hakkasin oma esimesi mängukatseid tegema. Ja esimese viise mängima peamiseks partituurilugemise õpikuksulembul Pulsli korallile raamat. Selle ma mängisin kõik läbi, hakkasin kergemate laulda ka hiljem läks raskemate juurde. Kui algkooliaeg oli läbi, siis mind viidi tapale. Tappolulise, tollal töötas ühisgümnaasium. Soov oli, et minust saaks keskkooli õpetaja, ta ütles mulle nii, et mina olen algkooli õpetaja. Ja ma tahaksin kaks keskkooli õpetaja. Selle tõttu me valisime siis Tapa Gümnaasiumi, mitte Rakvere seminari. Minuga ühes koolis õppis ka hiljuti surnud tuntud Rakvere muusikamees Jaan Pakk. Sellele, kui tema seal õppis ja ka hiljem oli Tapa gümnaasiumis muusikaline elu väga aktiivne. Peale selle oli seal veel üks väga aktiivne muusikamees, kes ka praegu veel elab. See oli Juhan Kroon, nii et tema juhatuse all mängisid igasugu orkestrid, mandoliiniorkestrit ja väiksed ansamblit. Keelpillikvartetti mängisid, koolidest rääkimata. Ja see andis mulle ka nagu innustust muusika vastu mul huvi oli. Olin jaan pakult saanud esimesed tunnid viiuli õppimiseks sadama, mängisin klaver klaveri kõrval. Nii et koolipõlves ma võtsin kõikidest muusikaliste kollektiivide osa, mis seal üldse olid? Muusika nagunii imbus hinge rohkem ja rohkem ja kui tuli kooli lõpetama ja siis ma arvasin, et võiks minna õppima edasi Tallinnasse konservatooriumi. Aga muidugi, mida aastad olid juba õige kaugele jõudnud, on juba kaheksateistkümneaastane, kui ma lõpetasin. Ja siis enam ei saa, onju mingeid instrumente õppima hakata. Ja pealegi, isa oli sülevastu, ütles mulle rangelt kohe, nii et kui sa tahad ülikooli astuda ja saada kooliõpetajaks, siis ma annan sulle 30 krooni kuus pidamiseks. See oli tolleaegne miinimum, millest võis ära elada. Aga kui sa tahad konservatoorium minna, siis ma sind ei toeta, et mina ei taha, sinust saaks mingisugune kõrtsimuusikat, tolleaegne niisugune mentaliteet oli midagi, mina siis muidugi valisin need 30 krooni. Läksin Tartusse, esimene aastal läks mul peamiselt ladina keele õppimisele peale selle veel loogika psühholoogia eksamis kevadel sooritasin. Aastal tundsin juba nagu jõudu, jääb üle ja saavutasin häid hindeid, eksamitele Mulakate stipendiumi maksma. Ja ma siis tegin oma esimese pettuse elus oma vanematele räägin stipendiumi saanvaid, selle stipendiumi rahaga maastasin Tartu kõrgemasse muusikakooli teooria osakond. Minu esimene teooriaõppejõud oli Alfred Karindi. Klavereid õpetas tolleaegne üks Leonhard Milk, kuidas siis ajaga toime tulite. Aga ma tulin enam-vähem toime, aga tervis ütles ülesse. Tudengikorterite väga niiskust mäletan, ühes kvartalis oli isegi nii, et voodi taganurgas põrandal ja tapeti, peal oli isegi roheline hallitus oli. Ja tulemus oligi see. Et kui ma olin kaks ja pool aastat Tartus ära olnud või kaks siis avastasin, et ma hakkan väsima. Hakkan väsima ja ilma erilise põhjuseta ja läksin tuttava arsti juures, kontrollis mind ja ütles, et mul on näärme tuberkuloos. Ja pani mulle südamele, et ma pean absoluutselt igasugusest tööst praegu loobuma, jäingi ülikoolist kõrvale terveks aastaks ja nii ma olingi kodus. Isa juures. Ema toimetas mind Toputas sojapiima ja munadega ja, ja peale selle ma kasutasin igasuguseid maarohtusid, mina üks ja teine pool õpetas 30. aasta sügisel ma võisin jälle ülikooli tagasi minna. 26 astusin sisse ja 32 Mallessen lõpudiplom. Ja kas selle aja hulka kuulub? Neid juhuseid, kus siis juba kuuri ees? Ei seal laeva koorilise seisnud, küll aga laulsin ma akadeemilises meeskooris, mida tol ajal juhatas Lennart Leimann, tema halva laulsin kaks aastat. Laulsin teist tenorit tema austabel ütlemata muuseas, oli väga hea hääleseadja. Ta tegi meil grupiviisi tööd, kolm-neli meest olid seal korraga klaveri ümber ja siis ta säädiskand häält ja temalt ma sain nii-öelda selle vokaaltehnilise alus. Pärast ülikooli lõpetamist töötas Ülivariste Tallinna mitmetes koolides inglise keele õpetajana sealhulgas inglise kolledžis ja teises keskkoolis. Edasi jätkab ta juttu jälle ise. Nüüd vahepeal juhtus niisugune asi, et sealsamas poeglis kommertsgümnaasiumis oli muusikaõpetajaks Gustav Ernesaks. Tema oli tulnud enne mind eelmisel semestril märtsikuust ja mina läksin siis esimesest augustist. Ja Tevalo muidugi rääkisime, olime head tuttavad, rääkisid oma elu ja olemist ja huvisid ja ja siis temale ma näitasin ka mõningaid laule, mis ma olin kirjutanud Tartu päevil, siis kui ma olin juba natuke teooriaga tuttavaks saanud, mul on praegugi veel siin. Mine vastaks mu lõpetaja juhatus ühte laulu, mis oli minu esimene lugu 29. aastal kirjutatud lauludest kaeta laudo. Ja siis Ernesaks tundis asjade vastu huvi ja tema tuli siis ka selle vastu huvi, et ma hakkasin oma nii-öelda lemmikala muusika alal natuke rohkem tegutseda, ütles, et muusikapedagoogika alal saab sisse astuda ainult kõrgemale kursusele vastu võetud kõrgemal, kus saab siis kuval kompositsiooni vastu võetud. Nii et minu tee muusikapedagoogikas läks Artur Kapi kaudu. Gustav Ernesaks korraldas seda asja niimoodi, et ma sain oma laulud, mis mul olid Artur kapile ette näidata, peale tema oli seal veel Eugen Kapi mäleta, kes seal komisjonis olid. Siis mängisin oma lauluta ette, mul olümpaalne klaveripala ka veel seal olemas ja siis Artur Kapp küsis mu käest. Kõigepealt, kui vana te olete, ütlesin oma vanuse. Noor ei ole, aga komponeerida võib küll. Nii, mind võeti kompositsiooni alal vastavalt sellega loodushoiuhüppelaud, selle kaudu ma sain muusikapedagoogikas. Ja õppisin seal praegu, meil on meiega õppejõuks muusikapedagoogikakateedris, Treimat, temaga koos lõpetasime siis 41. aastal, siis hakkas peale see õieti kõigepealt Gustav Ernesaks andis mulle võimaluse töötada, seal oli palju koore, andis võimaluse teha proove tema oma kooridega. Ja siis isegi polteesi instituudis. Üks semestri enne sõja algust asutati meeskoor, väike, tal oli üks 30, meestel oli nendega ma sain ka veel mõned kuud tööd teha, siis puhkes sõda ja siis muidugi kõik pooleli. Tööpataljonis töötasin kuni veebruarikuuni, järgmisel aastal 42, siis hakati seal moodustama teist. Eesti rahvusliku diviisi. Nimetatud 249. diviisi asukoht oli Chebargulis. Sinna jõudsin märtsi algul staabiülemaks üheksas seitsmeteistkümnendas polgus oli kapten oja, hiljem major oja, kellega me olime teises keskkoolis koos töötanud. Tema leidis nimestikust minu üles. Kutsume staapi tööle. Töö oligi põhiliselt seetma tervele polgule allüksustele pidin iganädalast õppekavad valmis tegema. Aga siis muusika oligi nagu verise oligi, teisi inimesi soleerustas aruga, keda muusika huvitas. Kas me moodustasime seal kõigepealt moodustasime meeskoori oma laulumeestest. Ruumi meil ei olnud, aga Chebarkul on niisugune tore, looduslikult tore koht kasemetsa sees. Kasemetsast poisid raiusid seal jumalapingid ja tähendab patju, vaiad püsti ja siis latid pandi peale. Laudu muidugi ei olnud. Nende pinkide peal me siis tegime harjutusi. Noote mul ei olnud, häälega õpetasin peast peast, õpetasin mälu järele, kirjutasin üles tuntumad Eesti meeskoorilaulud, mis mul olid meelde jäänud meeste laul seal ja hakkame minema ja Villem Kapi vasarat, näete, mis on näiteks seal olid Isamaa ilu hoieldes ja ja neid ma õpetasin. Ja siis peale koori oli seal veel moodustatud üks väike ansambel. Seal oli viiuldajad, oli akordionimängijad, kitarrist oli trummil klarneti, mängijad olid. Et need polgus sai päris korralik ansambel. Ja siis hiljem koor laulis koos ansambliga. Mul on meeles, et me laulsime seda salajasse toi õhtu reidil laulsime Aleksandr kantaati Stalinist ja veel mõningaid muid asju, nii et meieni polgu musitseerimine nii äratas, tähele panna, meid käidi kuulamas, meid kutsuti diviisi staapi esinema ja nii edasi. Arro okas oli ka muudes minuga ühes tööpataljonis, praegune akadeemik. Nemad kutsuti siis Jaroslavli kunstiansamblites ja ka mina läksin frondile ja tegin läbi Veliki Luki lahingud. Lahingute ajal oli tarvis tõlk, hakati vange võtma sakslasi ja nendega oli vaja rääkida, uurida, mis väeosadel on seal ja palju on ja palju varustust oli palju mehi ja nii edasi. Ja siis minu ülesandeks oli siis need meie küsimused saksa keelde tõlkida ja ja siis nende vastased jälle meie väeosa ülematele edasi anda. Pärast lahingut viidi nüüd puhkusele Räpina külla ja kui jõudis esimene mai kätte, siis ilmus sinna Nigol Andresen. Küsin, kuidas ma elan ja mis ma teen, ja Gustav Ernesaks on minust huvitatud. Ja siis juunikuus tuli korraldus mind Cowandeeriti Jaroslavli ülesandega koostada koos Ernesaksaga punaarmeelaste lauluvaras oli üks niisugune, kogumis ilmus Moskvas ja mina koostasin selle, Ernesaks kontrollis seda. Ja pärast seda oli siiski olukord, et Ernesaks suunati loomingulise tööl, seal tuli ju hakata kirjutama laule, muuseas 20 tuli kirjutada. Järgmiseks suunati Leningradi loomingu seal tööle ja mind jäeti tema asemel siis Jaroslavli kooride juhiks. Seal oli kaks kolmandikku oli mehi, seal koolis, üks kolmandikule naisi. Seal esinesime, sega koorina, esinesime ka meeskoorile. Ja siis esimeste sõjaväeosades rindel. Rindel ei käinud, aga me esinesime haiglates, puhkekodudes ja muidugi publikule. Jaroslavlis. Me elasime gigandi klubis, gigant on see suur autokummitehas, mis praegugi töötab edukalt. Olime asukoht. Seal korraldati pidusid, seal andsime kontserte. Peale kooridega oli seal veel estraadiorkester märkuulovi juhatusel. Siis oli seal sümfooniaorkester, mida Matsof juhatas, tuli teha isegi päris suuri asju, näiteks LeBron kirjutasid juubeli puhul oma kantaat, jüriöö tuled. Seal tuli minule ette kanda, seal. Seda laulsime hiljem isegi Tallinnas. Tagasitulekul. Kõige suurema dirigenditöö on Jüri variste korda saatnud muidugi raadio segakoori juures. 1945. aastal see koor loodi ja kuni 1969. aastani oli Jüri variste Eesti raadio segakoori peadirigent, on ette kantud peaaegu kõik Eesti koorimuusika klassika. Ja enamus värsket repertuaari, mis on heliloojate sulest ilmunud väga tähtsal kohal oli suurvormide ettekanne. Aastatel 1950 kuni 1000 963968 kuni 1978 oli Jüri variste Türnpu nimelise meeskoori peadirigent. Siguur esines silmapaistva eduga kahel korral Moskvas üleliidulisel ülevaatusel. 1951. ja 1956. aastal. 1969. aastal, kui toimus Tartus kooride võistulaulmine oli kooridel kohustuslikuks. Olnuks Aleksander Läte pilvedele ja selle laulu esitus Jüri variste juhatusel oli üks silmapaistvamaid saavutusi eesti koorimuusikas. Nendest lauludest, mis Jüri variste ise on kooridele kirjutatud, kõlas Türnpu meeskoristuses alati vägevalt Anna Haava sõnadele loodud laul. Meie. 1958. aastal kutsuti kokku vabariiki koorijuhtide segakoor. Koos Ernesaks aga oli Jüri variste selle kuriesimesi dirigente. Ja selle kuurivast kõige suuremaks saavutuseks võib lugeda 1966. aastal võidetud esikohta Debretseni koorifestivalil Ungaris. Siis kõlasid juriivariste juhatusel Heino Lemmiku sügised tüüdid Lembit Veevo, haned, luiged Cyrillus Kreegi sirisige Sirbikesed ja magama ka matsikene. Ja need laulud koos Ariste juhatamisega, tõlki meie koorile, esimese rahvusvahelise tunnustuse. Kes oli ja on olnud eeskujudeks dirigenditegevuses? Kui võtta nii kõige algusest peale, siis muidugi oli seda Jaan Pakk Cohnes. Temal oli seal laulukoor, oli ohja rahvaraamatukogu seltsi segakoor. See töötas selles koolimajas, kus minagi elasin, olin seal, olid proovid ja Jaan oli see, kes seda juhatas, seda koori. Mina laulsin tollal tenorit seal kaasa. Ja tema oli mul esimene eeskuju, kes moni innustust andis muusika tegeleda. Ja hiljem muidugi Ernesaks, kui ma tulin Tallinnasse. See oli minu esimene muusikaõpetaja ja tema mulle kui muusikamees, nagu dirigent väga meeldis. Ja tema nii-öelda on kuni praeguseni olnud eeskujuks. Ja millal ta esimest korda laupäeval olite. Mina olin 1928. aastal vahepeal muuseas Vohnjas koori tegevus soikus. Kõik läksime laiali, igaüks oma tuule peal, Jaan Pakkala olnud seal ei, asutati uus segakoor, 27. aasta sügisel seal üks muuskümmes, Heino Narva oli temalisele algataja, mina olin ka siis sealjuures abiks. Aitasin hääli õpetada, see oli 27. aasta sügisel ja 28. aasta suvel me tulime juba laulupeol 28, mul nii väga meeles ei ole, ma olin siis veel noor ka, aga 33, mul on meeles, siis oli juba vetikule näitatiliseksberneedeegoli mängus. Ja tema väga meie rahvale meeldis arvatavasti kõikidele koolidele väga spontaanne ja väga subjektiivne ja oma pararhuvitava dirigeerib žestiga mis ei allunud ühelegi klassikalisel skeemil, aga siiski oli väga elamuslik, väga täpne. Mul on meeles veel, kuidas Miina härma kutsuti juhatama Tuljakut tüse daam, tol ajal juba valges kleidis. Ta tuli pulti ja hakkas väga pikkamööda juhatama. Koor oli alguses segaduses, aga pikkamööda taipasid, keda ma tempo peaks kokku, aga aga ilma liialdamata öelda, et see oli poole aeglasemalt, kui me olime harjunud seda tegema. Kas võiksid meenutada mõningaid, eriti eredaid ja sügavat muljet, jätnud juhuseid, millal te olete seisnud ühe või teise kollektiivi ees? Raske olnud ütelda, mis just eriti, mida peaks esiplaanil tõstma. Aga muidugi, kui ma tuletan Jaroslavli meelde meeskooriaega, siis mul oli väga südamelähedane, see on Gustav Ernesaks laul, päike ranna poole. See kuidagimoodi mul hingelähedane ja koor tuli sellele hästi kaasa ka. Gustav isegi ütles mulle ükskord niimoodi, oli muidugi pool naljatoonis öelnud, et sa teed seda paremini, kui ma ise seda laulu ma tõesti tundsin, et see nagu sobis minu hingelaadiga. Siis saare lauludes pärast raadiokoori ees. Mulle eriti meeldis juhatada ja neelamuslikust andis mulle luule, see ei tule tuulest. Kreegi maga massikene, aga teiste laulupeolauludest ma tõstaksin esile viimase laulupeol tehtud lauluse Tambergi isamaale mis oli 69. aastal. Seda ma mäletan, sellega ma kuidagi saavutasin väga hea kontakti ja isegi seekord oli niisugune huvitav asjaolu, et isegi publik lauluväljakul aplodeerib, tähendab, see ettekanne pidi olema elamuslik ja väga liigutav. Tee tulite laulupeo üldjuhi pulti 1950. aastal ja 50 tuli mul ootamatult, ma pidin hakkama asendama Riho Pätsi lastekoorijuhina, keda ma kunagi ei olnud ju. Huvitaval kombel ma sain lastega hea kontakti looma toomingas, kes oli tol ajal meil nii lauljate lavale suunaja seada, tema avaldas mulle tunnustust. Me oleme tema ka omal ajal kolleegites keskkooli Födva lauluõpetaja ning lõpeta. Kui nüüd võrrelda 50. aasta laulupidu, laululava ja 80. aasta laulupidu, mida võiks siin tuua erinevusele ja, ja mis on muutunud ja mis ei ole magus, sellised tingimused on kõigepealt muutunud praegusel laululava ka olema, saavutanud rohkem jõukust, ette kandelist täpsust, ende kandes mõju nüansse palju suuremal määral, kui varem oli võimalik teha. Ja muidugi näete, Kanada tase on pidevalt kasvanud, sellepärast et sel ajal, kui mina õppisin, õpetati muusikat peamiselt ainult seminarides. Kooli koorid said omale õpetajat seminaridest, aga nüüd teatakse nõukogude korra juures Joloodiument koorijuhtimise eriala. Ja see on andnud meil juba oma paarsada koorijuht ja vabariigi peale ja kahtlemata nende töö on avaldanud positiivset mõju mäekooride ettekande tasemel. Selle tõttu minu arvates igatahes ette kanda, lihtsalt on meil olukord palju muutunud paremaks. Ülivariste kogemused ja oskused on teda aidanud tema pidevas pedagoogitöös väga suurel määral. Ja mis tema käe alt on tulnud kõige rohkem meie praeguseid koorijuhte ja muusikaõpetajaid kukkunud oma klassi lõpetanud 59 üliõpilast sealhulgas on kolm Eesti NSV rahvakunstniku ja professorit, need on Lembit Verlin, Heino Kaljuste ja Arvo Ratassepp. Peale selle võiks nimetada veel Tõnu Kangronit, Ants hüti ja ka minul endal on olnud õnn õppida trivariste klassis. Tema väga sihikindel ja metoodiline töö väga emotsionaalne, alle täpne õpetamisviis on kõigele tema õpilastele jätnud väga sügava ja ereda mulje.