Liitolu ulatub antiikaega orelile määratud muusika teke Lääne-Euroopas aga 15.-sse sajandisse. Siis Eesti algupärase orelimuusika Realo kiht on üsna õhuke. Ei ulata sadat aastatki minevikku. Enam kui poole sellest arenguteest on kaasa teinud professor Hugo Lepnurme, kes on meie tänase saate külaliseks. Kõrvuti klassikalise oreli repertuaariga. Olete kõik need aastad huvitunud arvukatel kontserditel ette kandnud meie heliloojate muusikat. Millist osa ja tähtsust omab eesti orelimuusika teie arvates meie rahvuskultuuris? Selleks, et küsimusele lihtsalt vastata peab natukene tegema ülevaate tervest sellest muusikast, mis meil on orelile kirjutatud. Minu meelest oleks sellel oma sisu tähendab muusika sisu üldise ilme, mis on omakorda tingitud jällegi igast antud ajast järgust, selle elu- ja loome tingimustest, selle ajastu üldmentaliteedist, mõnest konkreetsest olukorrast ja suurel määral ka kasutada olevatest instrumentidest. Ma jagaksin sellel meie oreliloomingu viide etappi. Esimene oleks Peterburi päevil Loorg muusika aastast 1895 kuni 1904, millal seal elasid ja tegutsesid Rudolf Tobias ja Artur Kapp. Rudolf Tobias oli nüüd esimene, kes meil orelile kirjutas ja tegi algust sellega juba enne Peterburi Haapsalus ja Kullamaal elades. Need lapsepõlve väiksed lookesed muidugi tõsise orelimuusika ei tule meil praegu kõnesse. Küll aga tema Peterburis Lork koraalieelmängud ja säilinutest fuuga d-moll. See tee Polfuuga on praegu kontserdikavades igal pool. Tobiase teostest kaasaegsete hinnangu järgi on palju ja ainult üles kirjutamata toredat muusikat, ta on toredasti improviseering millest aga meil enam mingit ettekujutust ei ole. Tobias oli väga jõuline natuur ja tema muusika on kõik suure sisemise pinge all. Ta nägi, et eesti rahva geenius alles on ärkamas ja sealt oleks palju tulemas. Ta ise väljendab seda ühes oma artiklis. Et olgu mis vormis tahes, kast sümfooniast, laulus, ooperis, igalt poolt vangis, omi ahelaid, meie rahva igavene deemon hoidki eest, kui ta pääseb valla. Mitmed Tobiase koraalieelmängud sisaldavad midagi niisugust purskelist ja väga jõulist koraalieelmängude seas terve maailma ulatuses. Igatahes minu meelest neil on omapärane koht, kahju, et neid on vähe kirjutatud. Samal ajal algab kirjutamist Artur Kapp. Tema 1897. lord esimene orelisonaat on maestro enda ütlemisi jälil küll. Alles õpilastöö ta sellest kuigi suurt lugu ei pidanud, ise aga soliidselt kirjutatud hea vormitunnetusega ja igasuguse romantilise orelimuusika kõrval võib ta samavõrdselt seista omal kohal Moldeda kontserditelt mänginud sagedasti romantilise muusikaseerias. Ta ei ole mitte vähem tähelepanu äratanud, ka seal on seda niisugust nooruse. Ja ma mõtlesin terve rahva nooruse tungija uljust, eriti sonaadi viimases osas. Päris finaalis. Järgmine periood meil oleks eeskätt Peeter süda looming aastast 1910 kuni 20 ajajärk, millal orelimuusikat hakati tegema senisest suuremal määral Tallinnas ja interpreedid olid olemas. August Opmann tuli Jaani kiriku organistiks ja hakkas mängima seal süstemaatiliselt. Eriti pärast seda, kui Jaani kirik sai aastal 1000 1913 uue oreli. Samal aastal valmis ka Estonia kontserdisaali oreli. Need on meister August Terkmani suurimad tööd, samuti hoolikalt tehtud võib-olla mõninga, ühekülgsuse ja isegi puudusega, küll aga meie olukorras tähendas see Meie tervele rahvuslikule kultuurile ja orelimuusikale eriti suurt mitte ainult sammu edasi, vaid ka niisugust suurt sisemist innustust ja hoogu. Peeter süda mängis uuel Kont Stahli orelil õige sagedasti. Ja samuti väljaspool kontsertsaali. Seal mängis August Opmann. Need Eesti esimesed orelikunstnikud koduma Maal esitasid kõiksust muusikat kõikide aegade oreliloomingut. Äratasid üldse tähelepanu sellega oreli vastu. Ja sellest niiskusest. Oma kodu rajamise meeleolust on Peeter süda looming minu meelest kasvanud välja. See on väga läbimõeldud kristallpuhas toreda konstruktsiooniga. Ja ma ei saa jätta tõmbamast võrdlust Saaremaa tublide laevameistrite töö ja Peeter süda orelilooming vahel. Peterburi oreliloominguperioodi kohta peab ütlema, et Tobiast ja Artur Kapi on inspireerinud selle loomingu juures nende käsutuses olevat orelit mille ehitajaks on tuntud Walkeri firma Lääne-Saksamaalt jõulise üldkõlaga teatavate tugevate registritega järskude dünaamiliste üleminekutega Peeter süda. Teosed on kirjutatud lähtudes Estonia kontsertsaali Orest. Selle üksikutest registritest, dünaamilistest, astmetest ja nende esitamisel tulevikus tuleks seda arvestada. Järgmiste järkude kohta ei saa me loomingut kuidagi teatava instrumendi tüübiga, nagu seostada. Need on universaalsemad mängitavat võrdlemisi mitmet tüüpi orelil. Niisiis, kolmas etapp mis on siin iseloomulikku Kodanlikul ajal on meil orelimuusikas kõige tõhusam loomeperiood 1930.-te aastate esimesel poolel. Siis kirjutab Artur Kapp terve rea koraalieelmänge kaks pikemat fantaasiat, koraalid eemale ja dokata kappi. Kata igatahes nendest on elanud kõige kontserdilavadel on teda tulnud sagedasti esitada. Huvitav juhus oli 1943. aastal tagalas olles, kui Eesti Raadio Asus Moskvas ja 1943. aasta 28. veebruaril andis edasi Artur Kapi 65. aasta sünnipäeva lühikese saarte kus mul seda Tokaattalt käepärast ei olnud, tähendab, nooti ei olnud. Ja peast ka mitte täielikult siis tulisel Tokaata teemal improviseerida, mis nende tagala raadiosaadete hulgas, nagu jäi tükiks ajaks meelde. Selle ajajärgul kirjutab jo Artur Kapp kama esimese orelikontserdi mille te esmakordselt ette kandsite ja ka hiljem seda teinud olete. See on väga hea teos, õieti sisuliselt sümfoonia, kuigi ta on ühes osas siiski, selles on tuntavalt kolme erinevat lõiku. Umbes nii nagu listi Es-duur klaverikontserdis väga hästi kirjutatud instrumendile ja samuti orkestrile üks paremaid teoseid meie sellelaadilist literatuurist. Nüüd sai ta ehitatud 69. aastal juubelilaulupeoaegsel sümfooniakontserdil ja sama aasta sügisel Tšehhoslovakkias toimunud Eesti kultuuripäevadel. Alfred Karindi hakkab neil aastatel kirjutama intensiivselt, õieti juba kahekümnendatel aastatel 27. on tal valminud kaunis peene romantilise helikeelega esimene sonaat. 34. aastal valmib teine sonaat. Kaks passakaliat on nendest aegadest teistest selle aja teostest ma nimetaksin veel Johannes Hiiob 1932, tema üliõpilaspõlves kirjutatud teos. Kohati natukene ehk klaverlik või orkestraalne selle kohta omal ajal siin käinud leipzigi muusikaülikooli professor Karl Hoyer, kes seda sonaati kuulis, ütles, et see ei ole orelimuusika, aga sellest hoolimata ule on sees olevat isiklikult väga imponeerib võib-olla sellepärast, et tolleaegsete koolivendade-õdede hulgas konservatooriumis Hiiob oli mulle üks lähedasemaid ja täna on tulnud ka mõnikord võib-olla isegi teenimatult vähe esitada. Nüüd sellel suvel laulupeoaegse kontserdikava, on ta jälle võtnud. Edgar Arro kirjutab oma sonaadi. See on ka õieti konservatooriumi klassi töö 1000 938. aastal, mõneti see sonaat ei küüni Arro järgmiste teoste tasemeni. Aga Ta võib mängida edukalt kiivalt. Provery mitmed oreliteosed, mis tol ajal äratasid suurt huvi, nad olid märksa moodsamas helikeeles kui teised selleaegsed oreliteosed. Seal olid terve rida neid sonaart Tokaataja fuga, Scertsu kapritsioon. Need teosed on läinud teadmata kaotsi viimseni ja ei ole seni õnnestunud nende jälile saada. Järgmine etapp, mis on õieti nagu katkendlik kirju, oleks aastatest 1943 kuni 61, kaks siin tüsedaid teoseid on Alfred Karindi kolmas sonaat, võib-olla joon Karindi parim oreliteos ja igatahes meie eesti orelimuusika raudvara. Seal on väga ilus teine osa hällilaul, mis on kuulajatele hästi meeldinud igal pool. Ja samuti tore fuga, kolmandas osas tehniliselt laitmatult kirjutatud üks parimaid Fungasid, mis meil võib-olla eesti terves literatuuris üldse on loonud siis Artur Kapp kirjutab 48. aastal oma teise sonaadi mis kuidagiviisi on natukene nagu lõdvema koega või kuidas seda sõnadega peab iseloomustama, kuigi siin on uudseid ja palju küpsemaid mõtteid. Teatavaid meloodilise harmoonilise käändeid, mis kapil varases loomingus ei ole Mihkel lüüdis kirjutab aastal 1946 kolm Fungart. Need on kõigile tuntud niisukes, ladusalt lihtsas helikeeles lüüdi oma sõnade järel. Ta olevat need nagu pisut südametäiega kirjutanud kellelegi ütlemise peale et tema teostes olevat vähe Polifooniat tagalasse sõja ajal. Edgar Row kirjutab oma marsitaolise pala vees tooso. See on tellimise peale kirjutatud 43. aasta Jüriöö ülestõusu 600. aasta mälestuskontserdiks hoolin ta hiljuti plaadile mänginud Arro autoriplaadile. Sel ajal tekivad kaks orelikontserti. Artur Kapi teine kontsert ja Lepnurme kontsert. Lähemalt vahest teie kontserdi tekkeloost? 1956. aasta lõpul toimus ju Moskvas Eesti kunsti ja kirjanduse dekaad. Ja kavatsus oli kontsert ja kirjutada selleks dekaadiks. Selle valmimine jäi veidikese hiljaks ja dekaadil tema ehitamisele ei tulnud. Küll aga järgmisel aastal avalikul kontserdil. Ja pärast veel mõnelgi korral. Seda on esitanud muide ka Leningradi organist. Halastas siia Braudo. Seda mul tuli mängida ka 71. aastal Poolas Krakowis toimunud orelimuusikanädalal. Kolidilsile kontserdi loomisel ka mingeid eeskujusid. Kontserdil loomisel otseseid eeskujusid mul nagu ei olnud, mind on alati huvitanud orkester ja orkestris mängimine ja just niisuguse orkestris mängimise mõnu pärast mari ta suurelt osalt ka ka kirjutasin. Peab ütlema, et sel ajal loodi vähe siin ühest küljest olid pärastsõjaaegset teatavad orelivastased meeleolud meil Eestimaal. Seda peeti nagu liialt kirikumuusikaks tervet orelimuusikat. Siis alguses tükk aega kontsertsaalis puudus orel, see sai alles 49. aastal jälle siis mõned aastat meil orelikontserte mängiti kuni 53. aasta sügiseni ja mul isiklikult ei olnudki võimalust neil aastatel 51. algusest 53. lõpuni ei olnudki võimalust siin Tallinnas mängida. Nüüd 54.-st aastast. Orelikontserdid ja oreli kasutamine segakontsertidel läks uuesti hoogu. Aga. Olukord ei suutnud nähtavasti heliloojaid kedagi innustada. 1960. aastal, kui konservatooriumis noored heliloojad Helmut Rosenvald ja Gunnar Pedraudse õppisid orelit siis nemad hakkasid sellega õieti hääle õieti 1961. aasta, millal Estonia kontsertsaal saab uue, kõigiti nõuete ajakohase oreli. Sealt algab meil uus ja võib-olla kõige intensiivsem loominguperiood orelil Edgar Arro teeb sellega algust. Niisugused teosed nagu viis kontrasti mõtiski elu. 63. aastal Loorg, Tokaata, passo, ostin, Arto invemooria. Hiljem kirjutatud neli miniatüüri. 68.-st kuni 78. aastani järgneb pikk rida eesti rahva Vii töötlusi töötlusteks neid saapaid tinglikult nimetada. Siin on rahvaviis püütud säilitada muutmatult ja teda korrata veidi varieerides umbes sarnase suhtumisega, nagu seda Veljo Tormis teeb oma koorilauludes. Igatahes Arro looming Läksin kesksele kohale selles viimases perioodis oma niisugusi, isikupära rahvuslikkuse ja toreda oreli käsitelu tõttu. See kõik, mis Arro on kirjutanud, on inspireeritud sellest uuest instrumendist, mille kõla erineb siiski kõikidest meie varasematest orelitüüpidest, mis muide on olnud ka igal varasemal perioodil teatud mõõdult määrav kõigi selle loomingu tekkimisel tüsedate teostena siin neil kuuekümnendatel aastatel peab nimetama veel Alfred Karindi neljandat sonaati. Eriti selle esimest osa siis Pasoostinaarto, paar väiksemat teost on Karindil veel, need aga nii tema loomingu kui ka selle ajastu üldilmet ei muudab. Helmut katsed valt, kes ise orelit õppis, on suhteliselt kirjutanud, palju. Siin on 67.-le aastal suur diletist ment. Edasi vist on see 77 miniatüür ja fuuga siis prelüüd ja fuuga 74. vähesel määral on teised heliloojad veel kirjutanud, näiteks Eugen kapil oli 1971. teise aastavahetusel fugartoyas Gert sinu mitte eriti uudses Eugen kapile tavalises helikeelest, see on hästi vastu võetud, igalt poolt. Mõistetav ladus teos. Pedraudse pidulik prelüüd 70. aastal ka hea muusika pidulikeks puhkudeks. Ilus teos on ester Mägi anud alti allegro 74.-st aastast, Ants Sõbra kolm, Todeka foonilist prelüüdi 1966. Variatsioonid 1971. Ja mis eriti Lucas terves literatuuris tema kontsertorkestriga 75 70 kuusk. See teos lisab, ma julgeks arvata, et isegi palju, samas kui meie rahvuslikus ulatuses selle orelikontserdižanrile midagi omapärast, see on õieti sümfoonia oreliga, oreli ma peaks ütlema, et oreli kõiki võimalusi selles kasutatud ei ole ja vististi päris teadlikult teoseid tervitus selle all ei paista kannatavat. Mida nii orelimuusikast olete sagedamini mänginud ja mis põhjusel? Muidugi Ühisid teoseid on tulnud esitada sagedamini ja põhjuseks on mõnigi kord ka nende tehniline kergus. Edgar Arro rahvaviisid ei nõua mängijalt suurt vaeva. Ja neid on võimalik igasugustel suurtel ja väikestel orelil edukalt esitada. Neid on kokku loodud 57 kestusega 50-st sekundist kuni kolme minutini. Neid ma olen vist mänginud praegu umbes 90-l kontserdil. See on eesti orelimuusikast kõige sagedamini siis seitsmekümnendatel aastatel, õige mitmel korral. Mulle meeldis, mängisin Anti Marguste fantaasiate Fungard, samuti Karindi teoseid, kuigi kõiki märksa vähem kui Edgar Ard. Millised neist on publikule kõige tugevama mulje jätnud? Südateosed on jätnud alat sügava mulje laitmatu tehnika ja vormi pärast hea oreli käsitelu pärast. Artur Kapp on meeldinud oma jõulise loomuse ja tüseduse pärast. Edgar Arro muidugi, mida ma kõige rohkem mänginud, sellest on ka kõige rohkem juttu tulnud pärast kontserte. Paistab pool välja arvatud mõned üksikud rahvad ehk meil Nõukogude liidus, kellele eesti rahvaviis on hingelt kuidagi võõras. Üldiselt need arr rahvaviisid on igal pool leidnud vastuvõtu, neid on kiidetud isegi kava parimateks. Mitmel korral. 75. aasta sügisel oli kontserti hoovis, kus kava teine pool oli koostatud nõukogude heliloojate muusikast, sealhulgas koolid, muidugi Harr, rahvaviisid. Ester Mägi andante allegro. Ma ei mäleta täpselt veel, kas Ants Sõbra mingisuguseid asju ka. Ja siis üks kuulajatest ütles, et küll Nõukogude orelimuusika. Huvitav. Muidu ma olen kuulnud ka vastupidiseid arvamusi, et kõik muu on huvitav, aga meie oma muusika selleni ei küüni. Kuid aastatel 38 39 täiendasid end Pariisis. Olite lihust seal mängida ka eesti muusikat. Oma õpetajatele, maestro deprele ja Šosesseschillile mängisin ma ette, kui ma mäletan, süda g mol fuga, Ave Maria Tobiase fuuga, Artur Kapi Docarta. Võimalik et veel Artur Kapi koraali fantaasia, igatahes marssel tütrele need teosed meeldisid väga ja ta tahtis koguni neid Eestist tellida. Samuti ja juba meil tollal väheseid trükitud teoseid ja Peeter süda, Ave Maria oligi nende trükiste hulgas. Artur Kapi üks korral oli eelmäng sõda muidugi tõmbas sellele kavatsusele kriipsu peale. Samuti klassis Schillile ja kaasõpilastele paistis asjad meeldivat. Süda Fungas letti üks nõrk koht, mõni neli või viis takti. Natukene triviaalne või liialt igapäevane. Aga üldiselt asjade kohta anti päris hea hinnang. Ei, me sai pisut juttu tehtud teie orelikontserdist kuid see pole teie ainus teos, mis meie kontserdilavadel korduvalt kõlanud. 54. aastal, kui meil Vladimir Alumäe aga oli võrdlemisi tihe koostöö, esinesin sagedasti. Siis ma ei mäleta, kas Alumäe palvel või mu oma ideest. Tuli tarvidus kirjutada. Midagi viiulile ja orelile. Sõja ajal olid mul tagalas ühed variatsioonid juba kirjutatud. Need ma praegu ei taha ise mängida ega teistele näidata. Helilooja enda stuudiumiks tuleb paratamatult midagi kirjutada, las ta jääb sinnapaika. 54. aastal need variatsioonid igatahes. On veidikese paremini õnnestunud ja neid on mängitud peale meie veel õige mitmeti. Alles nüüd, 23. veebruaril sel aastal. Aeg on edasi läinud, uusi oreleid ehitatakse neist viimasel ajal paar meiegi vabariiki. Organistid on sagedased külalised meie kontserdisaalis ja publikul huvi nende vastu jätkub. Kuidas aga on lood heliloomingus? Kui noortest helguts rääkida Igor Karsnek, kes praegu õpib konservatooriumi neljandal kursusel TEMA on orelimuusika loomisest juba mõned aastad huvitatud. Ja kui Andres Uibo mängis oma kontserdid teisel märtsil sel aastal siis tal oli kavas Karzneki kolm nimetatut seisundit, lühipalad. Hästi peab ütlema, väga hea oreli tunnetamisega kirjutatud. Hästi kõlavad ja võid selles vaimus jätkata.