Vaatan sinu silmi, mis värvi silmad sul on, natuke pruuni ja natukene halli. No ikka rohkem pruuni siis ikkagi on silmnägemine mul olemas. Madli, tahtsin sellepärast täna sinuga rääkida, et ma arvan küll, et tean sinust päris palju, aga, aga ma ei tea seda päris algust. Sest kui Eesti raadio tähistas oma kaheksakümnendat sünnipäeva, siis oli üks lõik, kus ma kuulsin üllatusega Noorte reporterite Klubi noorliige. Madli andis seal, nagu öeldakse, pühalikult mingisugust lubadust ja ma imestasin oioi, oi sellest ma ei teadnud mitte midagi, aga tegelikult on ju asi hoopis selline, et huvi ajakirjanduse vastu tärkas, oli mõnevõrra varemgi. Jah, ja tegelikult saab seda üsna täpselt tee rida, millal see huvi ajakirjanduse vastu tärkas, ma õppisin siis viiendas klassis, aastaarvu ei oska nüüd peast nii ruttu öelda. Ja käisin kontserdil, Estonia kontserdisaalis oli selline päevane kontsert lastele ja mind väga häiris, et seal lapsed ei kuulanud mitte muusikat, vaid krõbistasid kommipaberit heitega. Ja tulin koju, olin väga pahane, isa ütles. Ta, ja kirjuta sellest ja saada sädemeid. Tollasele noortelehele kirjutasin ja mõtle avaldatigi, see artikkel, kel sõna-sõnalt sellisena, nagu ma olin kirjutanud ja kui ma siis nägin seda avaldatuna ja seal all oma nime toona küll Madli männisalu Tallinna 34. kaheksaklassilise kooli viienda klassi õpilane siis oli minu sõrm käsihing kõik ajakirjandusele antud. Ja sealt ajast saati on teatud mõttes ajakirjandus valitsenud kogu aeg minu elu. Kas see artikkel on sul siiamaani alles on ja nagu öeldakse, kuldses raamis seina peal ei ole lihtsalt ilusti sahtlisse ära pandud. Oled sa selline korralik inimene, kes kõik asjad nagu säilitab tuleviku jaoks, et kui on saateplaan, siis selle köidavad ilusasti kausta, et saad aasta 20 pärast veel vaadata. Oo ei, ei ole rohkem, olen alles hoidnud just nimelt kirjutatud asju, sest et eks neid ole aastate jooksul ka üsna palju kogunenud. Sel lihtsal põhjusel, et need lihtsalt on käepärast, neid on kergem säilitada. Mõned asjad, mis ilmselt on televisiooni arhiivis alles mõned asjad, mis jäävad raadioarhiivi alles. Ei ühtegi käsikirja ei ühtegi saata plaani, ei ühtegi vaheteksti, mitte midagi. Siis sa ei olegi väga korralik inimene selles mõttes, et arhiveerida täpselt oma tegevust, aga sellest viienda klassi Madlist on ju ühel hetkel ikkagi saanud inimene, kes koputas Eesti Raadio Noorte reporterite klubi ukse peal. Ütlesin, et ma tahan. Tulla nii see oli, jah. See toona ma töötasin koolis õpetajana, sest et hariduselt olen ma eesti keele ja kirjanduse õppe võtta ja tegelikult olin enne seda, kui läksin pedagoogilisi instituuti proovinud sisse saada ka Tartu Ülikooli ajakirjanduse erialale. No ilmselgelt kui absoluutselt andetu mind sinna vastu ei võetud, aga mina mõtlesin hästi, oodake, kui ei saa otse, siis saab ringi. Läksin Pedasse, õppisin eesti keelt ja kirjandust ja kui aastal 1985 avanes võimalused tulla noorte reporterite klubisse, siis seda ma ka tegin. Ja sellest klubist ja ka minu toonasest esimesest raadiotöö juhendajast, helme väljastest on mul väga head mälestused ja ja eks tema mulle ka teatud mõttes seda raadiotöö võlu sisse süstis. See noorte reporterite klubi on üks põnev asutuse, sest ka mina olen selle läbi käinud, ainult et paarkümmend aastat hakkan ise nagu paarkümmend aastat varem, kui sina sealt sai õpetust ja kõige tähtsam sealt said tuttavaks raadiuma inimestega nende suurte tegijatega, kes tegid ikka suursaateid ja siis noore poisina mat o šampanto son trikke. See on Lauri ahetasid ja pärast mine Teal läksid ajastad ja olidki juba need inimesed, kolleegid. Nii et see oli vajalik etapp. Aga ega see noorte reporterite klubi hoianud kohe nagu öeldakse, rohelist teed, et pärast selle lõpetamist palun, Madli, eeter on sulle avatud. Ei, seda küll mitte ja selles mõttes vastu, ehk see toonane algus ja võib-olla praegu mõne teise noore algus on, on niivõrd erinevad, et mõnikord paneb pead vangutama, kui vast ehk noh, siis oli mõeldamatu, et sulle antakse kohe mingi tunnine saade või paaritunnine hommikuprogramm näiteks teha alustasid ikka korralikult kolmeminutilisest, viieminutilisest lõikudest, mida sa valmistasid mitu päeva ja siis veel kõik toimetajad kuulasid üle ka, kas ikka võib eetrisse minna. Nii et tuli ennast samm-sammult tõestada, enne kui sa said tõepoolest mõne suure saate teha. See on niivõrd tuttav, kõigepealt lastakse üks lõigukene eetrisse ja siis marineeritakse sind kuskil kuu-kaks, et järgmist lõiku eetrikõlbulikuks küpsetada. No see on minevik, tänapäeval käivad asjad kiiremini, nagu öeldakse, tänavalt tuleb ja nagu öeldakse, kiiresti pääseb, aga, aga see selleks. Millal siis ikkagi professionaalne ajakirjandus sai, sinul nagu leivaks? Seda on nüüd selles mõttes raske öelda. Ma arvan, et professionaalne ajakirjanik õpib terve elu. Ja ei olegi sellist hetke, kus sa noh, võib-olla tunned, et nii nüüd ma olen nii prohvet, enam ma iseendaga vaeva ei pea nägema ja nüüd on meri põlvini ja tehke te ülejäänud, mis te kõik tahate. Aga ju see mingisugune algus ikka on seal, kui telesse sai tööle mindud ja vot telesse läksin tõesti niimoodi tööle, koputasin Aktuaalse kaamera ukse peale ja ütlesin, et nii, nüüd ma tulen teile siia keeletoimetajaks ja siis vaikselt hakatud ka lugusid tegema ja nii ta läks, nii et selles mõttes oli hea koht alustada, sest öeldakse, et uudised on ühele algajale ajakirjanikule parim kool, mis üldse olla saab. Absoluutselt, kas selleks ajaks olid sa oma sundaja keskkooliõpetajana ära? Jah, täpselt nii ta oligi, kolm aastat olin sundaega pluss veel ühe aasta, täiesti vabatahtlikult. Kuna mul klass oli lõpuklassi ja ma ei tahtnud neid maha jätta ega pooleli jätta ja kui see neli aastat läbi sai, siis läksingi teise kohta tööle. No televisioon selle kohta öeldakse, see on südame murdmiste maja, kui sa sinna pääset, sa oled hoobilt rahva lemmik, no päris kohe vist ei olnud. Oi, ei, ega rahva lemmikuteks saavad ikkagi siiski vähesed. Ja need, keda võib-olla veel ka aastate pärast meenutatakse ja mäletatakse, kellest räägitakse ka ka neid on väga vähe. Ma usun, et hulga rohkem on neid, kes teevad ausalt südamega oma igapäevast tööd ja keda ka vaadatakse ja keda teatakse. Aga kes võib-olla jah, tõepoolest need sellised avasüli vastuvõetavad lemmikud ei ole, eriti kui sa oled uudistetoimetusest, mis tähendab ju valdavalt tööd siiski kaadri taga. Seda nüüd küll, aga mina sain sind teadma just nimelt läbi Aktuaalse kaamera, mitte raadiume koridorides jooksnud üksteisele vastu. Nojah, sest et seal sai päris pikka aega ju töötatud ja ja sai hiljem ka teisi saateid tehtud. Aga jah, vast sellist aastatepikkust autorisaadet nüüd televisioonis mul küll väljaid. Kui on läinud jah, aga mis siis juhtus, miks televisioonimaja äkki muutus sulle endiseks, töökohaks. Eks inimese elu käib ikka arenguid pidi ja teatud etapil sa lihtsalt jõuad sellisesse punkti, et sa tunned, et on vaja muudatust. Ja see minu seesmine ära tunnetamine, et nüüd tuleb minna, langes üsna kokku selle ajaga, mil telemajas üldse algasid suuremad muudatused. See oli see aeg, kui õige varsti pärast seda läksid ka nahka tõeliselt suured tähed läksid nii-öelda parematele jahimaadele ja, ja seal olid tõesti väga keerulised ajad telemajas. Nii et see lihtsalt läks niimoodi. Kas ma võin seda ajastut nimetada siis Ilmar Raagi ajastu? Ei üks juht veel enne teda ahnii ja telemajast oli tee päris loomulik siia armsasse vanasse raadiomajja. Tõsi jah, Väikse kõrvalpõike ka küll, aga jah, põhimõtteliselt siis ühel hetkel meelitas raadio mind siia või oskasin mina ennast siia möllida, ei oskagi öelda, igal juhul sidemed kõigi nende aastate jooksul olid raadioga nii või teisiti säilinud tele kõrvalt sai ka raadiosaateid tehtud, nii et noh, selles mõttes ei ole see maja mulle ka kunagi võõras olnud. Ja raadiomajast võid rääkida ainult head. Jah, põhimõtteliselt küll ainult head ja vat sa küsisid, et millal sinust sai professionaalne ajakirjanik, et raadiomajas olen ma nüüd seda küll tunnetanud, kui siin, kas või näiteks Einar Kraut hästi räägib, et tuleb ennast mikrofoni taga hästi tunda ja see on niivõrd tähtis, et sa tunnetad seda suhtlemist siin mikrofoni taga siis et millal see tuleb. Esiteks tuleb see ikkagi ainult tööga ja ainult aastatega ja ühel hetkel see tõepoolest nii on, et sa oledki selle nagu kätte saanud ja sa tunnetadki ennast. Sa tunnetad seda tooriumit mikrofoni taga, sa tunned ennast siin mikrofoni ees üsna hästi, sulle meeldib kuulajaga suhelda pasteks, siis võib öelda, et mingil kombel on ju professionaal saanud. Madli, aga ma selles professionaalist pööra nüüd natukene tagasi, pööran selle inimese juurde piss pedagoogilises instituudis oli keele ja kirjanduse eriala üliõpilane olid sa hästi korralik ja selline noh, nagu öeldakse, kukupai kõikide õppejõudude lemmik Madli tuleb, tal on kõik, õpitutel on nii puhtad, vihikutena konspektid, kõik, kõik on tiptop. Ei olnud. Ei olnud siis olid seal ei olnud ja seal oli ka selliseid asju, mis mulle käsi täiesti üle mõistuse, nagu näiteks õpetati tänapäeva eesti keelt, õppejõud oli Peep Nemvalts. No vot, selle aine tõttu pidin ma peaaegu et kooli pooleli jätma ja eksmati saama, sest et see tänapäeva eesti keele grammatika käis mul ikka täiesti üle mõistuse. Ja meil oli fantastiline kursus, muuseas kasutan praegu juhust, et kui, kui mõni minu endine kursusekaaslane kuuleb, ma tervitan kõiki oma kunagisi kursusekaaslaseid ja olid ka väga tormilised aastad otse loomulikult tormi madalad. Aga eks need tormilised aastad käivad ju tudengielu juurde. Ja eriti just see viimane viimane aasta, kus tuli ka riigieksameid teha ja tuli lõputöödeks valmistada, siis meil kujunes välja selline päris päris tore, selline sõprade ring. Me õppisime koos eksamit, eks, eks pärast õppimist sai muudki tehtud. Ja, ja sai päris palju pidusid peetud. Need olid ütlemata toredad ajad. Ja tahtsingi sinna välja jõuda, et kas ikkagi tudengiajal pidusid ka pidasid või olidki niimoodi noh, praegu, et sellest sinu häälest ja sinu esinemisest jääb selline mulje, et noh, Madli on läbi ja lõhki korralikkuse etalon. Ikka sai pidusid peetud ja mõne mõni pidu oli selline, et ma pigem mulle meeldiks, kui ajalugu sellest vaikib. Vot nii see ongi juba intriig. Aga sinu eriala on selline, mis tegelikult ju eeldab, et sa kirjutad, oled sa kirjandusele andnud oma kätt, väikest sõrme? Ma tõesti ei tea, äkki oled sa pseudonüümi all avaldanud terveid romaane, aga. Ei, ma ei ole pseudonüümi all avaldanud terveid romaane, olen artikleid kirjutanud ajakirjades, põhiliselt küll omale rajal nädalasse. Siis kui Maire Aunaste, Liivi Šein, veel selle ajakirja peatoimetajad olid seal veel selliseid pikemaid artikleid ikka tõesti selliseid inimestest rääkivaid artikleid avaldada siis küll jah, ja neid on päris palju, nii et jah, ma olen andnud. No ikka rohkem kui väikese sõrmega ka kirjutavale, ajakirjandusele või ka kirjutamisele. Aga päris raamatut, et veel kokku pannud, ei ole. Aga. Ära iial ütle iial. See on väga ilusasti öeldud ja seda ma olen, nagu öeldakse, enne saadet ütlesin sulle äravaid, leia liiad. Sest tegelikult aastatega tekib ikkagi see elukogemus ja elupagas, millest kirjutada. Sest minu kadunud ema oli samuti eesti keele ja kirjanduse õpetaja ja alles elu viimastel aastatel hakkas ta kirjutama ja võitis oma kirjatöödega auhindu, nii et seepärast kõik on ju veel võimalik. Aga tuleme sinu pereelu juurde tagasi, sest et sinu kursusekaaslased on öelnud, et tegelikult sa oma praeguse abikaasaga tutvusid väga kummalisel viisil. Ma ei, vaevalt et kursusekaaslased, vaste, kolleegid, kui sa mõtled minu praegust abikaasat, jah. Me tutvusime kummalisel viisil küll vikerraadio komandeeris min tuunikumide sajandi sõidule aastal 2000 ja ma mõtlesin, et enne neljakümnendatel eluaastat võiks ju midagi pöörast veel ära teha. Ja seal me siis tuttavaks saimegi. Minu abikaasa Uno on vanaautode huviline, tema oli seal autodega sõitmas ja temale meeldib aga lõõtspilli mängida on muide väga hea lõõtsapillimängija. Ja palju sellel ühel naisterahval oli siis vaja on ilus valge suve vanad autod ja üks meesterahvas tõmbab lõõtsapilli süda läinud nagu niuhti. See on nüüd küll, nagu öeldakse, väga hea retsept antud raadio, kuule edasi, kuidas saab südameid murda. Aga sul on ka tütar, kes on täisealine. Jah, tütar Epp esimesest abielust on 25 aastane ja elab juba omaette oma elu. Ja mul on tema üle väga hea meel, ta lõpetas nüüd sel suvel Tartu Ülikooli ja mul on tõeliselt hea meel, et ta selle ikka lõpuni vedas, õpib edasi magistratuuri ja tema eriala on lapsed ja kunst, ta tegeleb laste ja, ja kunstiga. Ja mul on hea meel, et mina ja meie pere kõik koos, et me oleme temast suutnud kasvatada ühe kena noore, asjaliku heasüdamliku noore inimese. Kas võib sinu kohta Madli öelda saadet läbinisti linnainimene, sest tegelikult võiks öelda, sa oled nõmme, inimene Me oleme mõlemad nõmmekad. Ma olen läbinisti nõmme inimene ja läbinisti linnainimene, jah, sellisel porisel sügisõhtul või sellisel talvel nagu praegu õues on, ma maal ei taha olla küll, aga suveks saab minust maainimene, meil on ka oma maakodu Märjamaa lähistel ja õige märkamatult on see koht seal võtnud ka minu südame enda valdusse, et ma tunnen ennast suvel seal Jantsi Jaani talus väga hästi. Ja sa võtad seal ette päris hullumeelseid ettevõtmisi, näiteks möödunud aastal sa ütles, et oi, oi, oi, oi, mul on nii kiire, ma pean sinna jõudma, sest 400 inimest tuleb meie taluõuele. Ma pean neile andma süüa, nad peavad seal telkima ja pärast piduga pidama. No see ei ole nüüd päris minu idee, see on tegelikult minu abikaasa ideest alguse saanud ja ka suurelt osalt tema korraldas, mina olen lihtsalt abistav jõud olnud. Tõepoolest jah, Märjamaa valla lõõtsapillimeeste päeva toimuvad meie taluõuel, aga see on nüüd viimastel aastatel olnud ühendatud ka Märjamaa vallapäevade lõpp vaatamisega ja siis meie taluõuel toimub suur selline lõpukontsert, kus kõik Märjamaa valla rahvapillimängijad, tantsijad, kõik on koos, kõik võivad tulla sinna piknikule, oma korv kaasas, tullakse jalgratastega, tullakse autodega ja tõepoolest sel suvel eriti kaunid ilmad olid ju ka veel. No meie taluõues oli ilmselt kuskil 500 600 inimest, kui mitte rohkem, et seal oli mitmetunnine kontsert, inimesed tundsid ennast hästi meie koos, tähendab mina ja minu abikaasa, me olime siis nagu võõrustajad ja ja no karta on, et eks sel suvel ootab jälle sama asi ees, meil ei ole mitte midagi selle vastu. Meil on siiralt hea meel, et selline asi meie taluhoovis toimub. Millega sa nendele 500-le 600-le inimesele sööki keetsid? Ei, mina seekord veel ei keetnud, see korteritel ise oma piknikukorvidega ka meil mõtted tõepoolest liiguvad, mida võiks muuta, mida võiks teistmoodi teha, mida veel paremini teha? Jäägu see üllatuseks. Aga iga Märjamaa sinu südamesse ikka suveks jääb. Kindlasti. Läheme nüüd aasta 2006 juurde, sest paratamatult aasta lõpeb, eks me peame tegema mingeid kokkuvõtted. Ja peab tegema kokkuvõtet küll. Teatud mõttes on see minu jaoks murranguline aasta. Ilmselt on vist see nüüd see koht siin, kus sa ootad, et ma ütlen, et tegelikult teema oma raadioajakirjanikukarjääri viimast saadet praegu sest uuest aastast ootab mind ees uus töökoht. Ja ütlen ikka täpselt sedasama inimese elu on ju pidevalt arengus, ikka tuleb midagi muuta ja ühel hetkel sa tunned, et ole sa nii professionaal, kui sina tahad, aga mingi Tartus tuleb elus teha. Ja vot see muudatuse tajumise hetk jõudis minuni siis nüüd sügisel 2006. Ja uuest aastast ma Eesti raadio hingekirjas ei ole, aga hinges olen Eesti raadioga küll vikerraadioga ja vikerraadio on minu hingeskaalati, mina minust saab raudselt väga truu vikerraadio kuulaja, aga töökohta ma jah, vahetan. Ei ole mina muidugi see, kes on volitatud edasi ütlema tänusõnad nende aastate eest, mis sa oled vikerraadios töötanud, aga mina kui sinu kolleeg, Ma ütlen sulle, et sa, Madli, oled täpselt see, kes sa oled, sa oled väga meeldiv inimene, kelle peale võib alati loota. Ja ma ütleksin veel juurde seda, et sa oled fantastiline toimetaja, sest kui on hapukurgihooaeg ja mitte keegi ei leia mitte ühtegi teemat, siis alati leiab mingi teema ja annab selle kolleegidele. Võtke, tehke sellest lugu, sest eeter ei tohi tühi olla või kui tal on ainult muusika, siis on ainult muusika. Aga ma tahaksin nüüd siia mängida ühe loo ja son, tantsuline lugu ja kas sa tead, mille pärast, sest kui me omal ajal alustasime koostööd mõni aasta tagasi saates kolmest kuueni, siis esimeses saates ma tegin enda arvates väga õnnestunud nalja ja ütlesin Madli, nüüd hakkame tantsima. Tegelikult tahan ma madin tõesti sind tänada selle eest, et sa oled olnud mulle meeldiv kolleeg ja selle lauluga, mis on natukene kurb. Aga selle lauluga võiksimegi nagu öeldakse, selle jutuajamise madi Reikopiga kah lõpetada.