Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile. Me oleme pühendanud mitu-mitu nädalavahetust teemale, mille me tinglikult võtsime kokku märksõnal viil. Aga rääkisime ka kuivast seadusest, kommunistlikust moraalist, tsiteerisime natukene Trotski. Ja kui meelde tuletada Trotski artiklit, kus ta põhjendab, miks kui seadus on hea ja mille poolest Nõukogude Liit, kui seadus erineb eelnevast tsaarivalitsuse poolt kehtestatud ust siis Trotski rääkis ka sellest, et neid, see vaba aeg, sest töötajate tööpäev on nüüd limiteeritud kaheksa tunniga enam, ei pea nii palju pingutama. Vaba aega on tunduvalt rohkem, rohkem viina uue ühiskonna inimestel juua ei kõlba, ei sobi. Ja mis on see aseaine, kus siis inimesed leiavad sisustust oma vaba aja veetmiseks ja selleks märksõnaks on kino. Nii et täna ei hakka rääkima. Me pikalt filmidest neid kirjeldama, aga natukene sellest valdkonnast, sellepärast et väga paljud ka meie kuulajatest vist mäletavad või on kuulnud Lenini lauset Issehhiskust, Lianasfašniatjum jäätsakino. Et kõikides kunstiliikidest, meie jaoks kõige olulisem on kino. Milline see kino võiks olla Lenini variandis, seda me teame tänu Lonaczarskile. Ta kirjeldab oma kohtumist Vladimir Iljitš Lenini ka. Ja Lenin räägib sellest, et uute filmide tootmine ja need filmid peavad olema muidugi imbunud kommunistlikest ideedest ja uutest arusaamadest nad peavad kajastama Nõukogude tegelikkust ja millest alustada? Lenin ütleb otseselt, selleks võiksid olla kroonikad. Lenin leiab. Või vähemalt ütleb munadžarskile. Et kui teil on tõsine hea kroonika, ilmselt mõtleb ta selle all midagi enamat, kui lihtsalt kroonika, aga pigem midagi populaarteaduslikku, midagi harivat. Siis ta lisab, et pole ka oluline, millise põhifilmiga demeelitate publikut, et kohale selleks võib olla ka otseselt ütleb mõttetu tavaline lint, nii et las pärast jookseb üks mõttetu, tavaline linn. Aga see kroonika, vot see on nüüd peamine, mis peab selle töö ära tegema. Muidugi ta lisab, et igasugune kontrrevolutsiooniline ja moraalitu Lindt see ei lähe ja ütleb ka, et see on suur, on ikkagi vajalik, nii et see ei ole täiesti suvaline asi, mida te demonstreeriti. Aga põhimõtteliselt ta võib-olla kunstiliselt teisejärguline, peamine hakkame tootma neid kroonika. Ja loomulikult, kui majanduslik olukord paraneb, siis tulevad ka suured ja paremad filmid. Mis aga puudutab seda Lenini lauset nagu ikka vahel ja me oleme seda korduvalt ka varem näinud. Mõni Lenini tuntud tsitaat, mõni lause, isegi mõni sõna ja ta on selles variandis meie teadvuses kinnistunud, kes mäletavad, nii ta oli. Ta ei tekita mitte mingisuguseid kahtlusi. Kuid tuleb välja, et ka selle lause puhul on out. Muidugi alati tekib küsimus, lausele öeldakse munutcherskile kirja, ta läheb Luunatšovski vahendusel. Kes seal kõrval viibis, pole jossa lause lindistatud ja sellepärast niikuinii seda lõplikku tõde me ei leia. Aga väidetavalt selle laose teine variant oli, kuni rahvas on kirjaoskamatu. Nii et siia tuleb sisse see tinglik, kuni ja kirjaoskamatu on kõikidest kunstidest meile kõige olulisemad kino ja tsirkus. Nii et mingis variandis on siinse tinglik, kuni on kirjaoskamatud ja lisatud on veel ka tsirkus kinole. Millal siis toimusse kuulus vestlus lähemalt meie variandis kuulus, kui kuulata, siis nüüd ikka on, aga vähemalt seda lauset on korduvalt tsiteeritud. Ta toimus 22. aastal veebruaris ja hiljem Lonaczarski con sõda, Lenini seisukohta tsiteerinud oma kirjas polkjanskile. Ja kui Boltjanski avaldab 25. aastal raamatu pealkirjaga Lenin ja kino, siis läheb see lause sinna. Nii et hiljem selle raamatu baasil on seda tsiteeritud tsiteeritud just nimelt selles esialgses variandis. Ja tegin ka natukene täpsustavat, nii et kui keegi meie kuulajatest tahab kontrollida, siis lause peaks olema Lenini kogutud teoste viiendas väljaandes 40 neljandas köites leheküljel 579, oleme siis täna väga täpsed, nii et igaüks võib seda sealt lugeda ja kontrollida. Aga mis puudutab tsirkus, siis me teame, et Nõukogude traditsioonis on see kunstiliik ka suhteliselt tähtis ja oluline. Tsirkust pakutakse, me võime siit tõmmata teatud paralleele mõne teise impeeriumi juurte ja tuletada meelde, mida rahvale siis peaks ikka pakkuma, kui mitte natukene leiba, natukene tsirkust. Milline oli vene kinonõukogude kino olukord vahetult pärast oktoobrirevolutsiooni? Noh, seda me teame, et riik võtame ka tinglikult aastas 18 jaguneb kaheks jälle olgu, ainult märkidena ei hakka sinna aega tagasi minema. Need on valged ja punased. Täpselt samuti on ka kinokunst. Kunst on võib-olla liialdus, aga filmitootmine nii punaste kui ka valgete leeris sest mõlema sõdiva armee staapides olid oma kinokomiteed kinoorganisatsioonid ja tootsid nad sisu lihtsalt sarnaseid. Propagandistlik film. Kui aga otsida kohta kuhu põgenes suurem osa inimestest, kes selle valdkonnaga enne revolutsiooni tegelesid siis selleks oli Krimm. Nii et kreem muutub mingil ajal vene kultuuriinimest, aga nende seas ka kinoinimeste põgenemis paigaks. Ja väga paljud ju sealt hiljem Emmigreeruvad läände, nii et suurem osa nendest inimestest, kes selle maailmaga olid seotud enne aastat 1917 lahkusid Nõukogude Venemaalt ja ühe näitena 1920. aastal juunis Pariisi lähistel avataks firma või hakatakse jällegi film tootma seal revolutsioonieelne tuntud nimi Hermoljev Venemaal ja tema stuudio. Põhimõtteliselt hakkab produtseerima vene filme, mis väga meenutavad oma kui anduslikel elementidelt või sisult neid, mida toodeti enne revolutsiooni. Kogu kinotööstus natsionaliseeriti 19. Ja idee täpselt samasugune nagu kõikide teiste kunstide suhtes. See eelnev ei kõlba kuskile, me peame looma midagi täiesti uut. Seda hakatakse ka tegema. Muidugi läheb veel väga palju aega, kui kujunevad välja need kinos, stuudiot, mis on meile nõukogude ajast tuttavat, näiteks Mosfilmi. Vaatasin natukene järele neid materjale Mosfilm mosfilmina selle sildi all on alles aastast 1936 muidugi talle eelnevad väiksemad teised organisatsioonid teiste nimetuste teiste siltide all. Ja esimene film Mosfilmis valmis 1924. aastal. See oli Nakrilja võis kõrgustesse tiivad LV tiibade abil üles midagi taolist. Kui peaks ka tänapäeval televisioonis või mõne filmiekraanil ilmuma Mosfilmiteos, siis on vast meie kuulajatel meeles spaski torni foonil tõeline Jakolhoositar, kuulus skulptuur. See on alles aastast 1947 Sämbleemal 47.-st aastast. Mis aga puudutab kinotööstuse üldist juhtimist, siis läks rahvakomissariaadi nõukogu otsusega 1922. aasta 19.-st detsembrist taolise organisatsiooni nagu koskinookat koskinaagasvad arstima äkki, no riiklik kino. Ja see organisatsioon tegeles tootmisega ja allüksused näiteks gosprojekt ka leviga kinosaalide sisustamisega ja nii edasi, nii et see kõik oli tsentraliseeritud. Ja kui enne revolutsiooni filmide tootmine oli peamiselt koondunud Moskvasse. See traditsioon jätkub põhimõtteliselt, sest need peamised stuudiod ka nõukogude ajal olid Moskvas olid ka muud Odessas ja, ja igal pool üle Nõukogude Liidu. Me teame ka liiduvabariikides Tallinnfilmi ja teised. Aga enne revolutsiooni, milline see olukord oli, et see pilt oleks meil natukene olemas. Enne revolutsiooni oli Moskvas 85 kino kohta, kus võis filme näidata vahetult pärast revolutsiooni seisuga 1919. Neist oli säilinud vaid yks. Nii et selline on see olukord Udorrastianne arvaatil ja teiste sisustus laiali tassitud, lõhutud purustada. Olukord Peterburis võib-olla tsipakene, parem seal kino demonstreerimis võimaluse kohti oli ligikaudu 300, neist umbes pooled purustatud. Ja milline on see probleem pärast revolutsiooni nendel näljastele viletsamatel aastatel? Ei ole ju küsimus ainult selles, et ei ole kus näidata, aga näitamine ju nõuab elektrit. Ja elektriga varustamine on piiratud paar tundi päevas, nii et võib-olla need 150 ruumi on Peterburis Petrogradis tol ajal olemas. Aga lihtsalt ei ole elektrit, et olukord on küllaltki keeruline. Mis on aga huvitav, et välismaalt film ostetakse sisse juba vahetult pärast revolutsiooni, rahval on vaja midagi pakkuda, kino on ju nii oluline, oma kino ei ole veel. Erilise hoo saavutaks filmide mujalt sissetoomine nepi ajal vabadus, näpmanit, sani äri ja üsna edukas äri. Ja see äri on ideoloogiliselt ju niivõrd mingis mõttes vastuvõtmatu, sest mida nad näpmannid sisse toovad, kui Lenin rääkis kroonikate tähtsusest. Ei ole ju läänest osta midagi, mis propageeriksid nõukogude elustiili, seal hoopis teine toodang. Ja Lenini mure või ütleme niimoodi, bolševike mure jõuab kuni Lenini välja. Ja seda muret väljendab Lenin vestluses 22. aastal seitsmeteistkümnendal jaanuaril charski asetäitja Litgentsiga majale sellest mehest eraldi rääkinud. Aga Lenini juhib tema tähelepanu, et see kontrollimatu olukord, et igaüks näitab, mida tahab, igaüks ostab sisse, mida soovib, see tuleb lõpetada. Köik lindid ütleb, ta, tuleb võtta, arvele kontrollida ja sellega peab tegelema hariduse rahvakomissariaat. Nii et kogu see kinoasi on pikalt hariduse rahvakomissariaadi kontrollida, see on nende valdkond. Ja Lenin ütleb, et tuleb lähtuda sellest, et on kahte liiki filme. Nii et nii neid tuleb käsitleda. Ja mõlema liigi vahel peab kindlaks paika panema proportsioonid. Nii et nii palju on võimalik ühte sorti asju demonstreerida. Aga see peab olema kindlas proportsioonis ja vastavalt ka peaksid olema teise valdkonna või teise suunafilmid esindatud ja esimene suud Lenin toob välja, on siukesed, lõbusad tinglikult või oleks paremast öelda nii, et filmid, mis on, või võiks ka meie terminoloogias siis kassadetid mingisugused sellised, mis toovad lihtsalt raha sisse, näpmantab teenima, riik ostab, riik peab ka teenima. Taolised filmid muidugi, Lenin jällegi täpsustab, seal ei tohi olla midagi amoraalsem. Nii et nilbusi näidata ei tohi ja loomulikult ei tohi nad olla kontrrevolutsioonilised, aga põhimõtteliselt kassa tikid, las nad olla. Ja millised on need teised. Muidugi tekib küsimus, kust neid siis sai taolisi osta, aga Lenin ütleb, et need peavad olema filmid mis näitavad kõikide maade rahvaste elu taolised ja millises variandis seda elu tuleks näidata. Kalenin, täpsustab. Ta ütleb, et näiteks koli seal, paar näidet oli aga inglaste koloniaalpoliitika Inglismaal. See on üks asi, mida võiks näidata inimestele. Kuidas siis kõikide maainimesed elavad ja teine oli tal näitena, midagi oli seal veel. Aga üks oli veel. Nälgijad Berliinis, Naraskeda, Majaka Berliinis. Seda võiks näidata. Kes siis otsustavad Lenini arvates, millised filmid, kuhu sobivad Lenin soovitab selleks rakendada vanu bolševike inimesed juba vanemat, võib-olla selle aktiivse revolutsioonilisel ülesehitustööga nad ei tegele. Las vaatavad filme ja otsustavad, kas need on kõlblikud ja Kumbasse kategooriasse nad võiksid minna. Nimetab ka kirjanik. Ja täpsustab, et ei juhtuks nii, nagu vahetevahel on juhtunud. Et propaganda tegelikult saavutab vastupidise tulemuse. Nii et siin tuleb olla ettevaatlik. Kui vaadata, milline oli esimene Nõukogude film, mis läks väljapoole ja saavutas seal ka edu siis selleks oli Lev Tolstoi ainetel vändatud polid kuuska. Aastal 1919, kuid kodusõda rasked ajad jääekraanidele jõuab ta alles 22. aastal, nii et näidatakse edukalt nõukogude liidus, siis on ta veel Nõukogude Venemaa alguses, hiljem Nõukogude Liit ja pärast välismaal. Ja see on film, millega õnnestus teenida suhteliselt palju raha. Ja selle rahaga ostetakse sisse arvukalt välismaa film. Mina jällegi omakorda näidatakse ja teenitakse siseriiklikult jälle raha ja ta oli väga edukas projekt. Ettevõte, mis selle filmi tootis, kandis tol ajal nime tina ateljee Russ tundmatu nimi inimestele, kes selle valdkonnaga otseselt ei tegele. Aga hiljem kasvab sellest välja kinotootmisettevõtte jällegi kõigile tuttav, kes seda omaaegset aega natukene mäletavad, neid filme ka hiljem näinud alates 48.-st aastast. Ons Moskva Gorki nimeline kinostuudiaga peaks olema kadutav mitmes valdkonnas nõukogude kinokunstis, pioneer, näiteks seal valmis esimene nõukogude ulmefilm I liita ka tuntud kirjandusteose ainetel. Siis kinostuudio tegi esimese koostööfilmi välismaalastega ja me võime aimata, millise riigi kini arstidega koostöös loomulikult Saksamaa. Me saame ju kätte väga huvitavad väikesed märgikes. 20.-te aastate lõpust 30.-te aastate alguses, meil on olnud ju neid väga palju seoses meditsiiniga seoses Lenini ajuga seoses professor Ivanovi kulmeliste projektidega seoses relvastusega mööda minnes tööstusega näeme, et need kontaktid kahekümnendatel aastatel 30.-te alguses Saksamaaga erakordselt tihedat. Nii et see pakt ehitub suhetele, millel on ajaloolised juured, väga pikad ajaloolised juurat aga seal praegu väikene vahemärkus, nii et esimene koostööfilm sakslastega 28. aastal. Corki nimelises stuudios valmis ka esimene Nõukogude film, kus on hääl 31. aastal ja ka esimene värvifilm 36. aastal. Kui vaadata kirjandust, mis käsitleb valdavalt kahekümnendaid aastaid natukene rääkisime nendest Lenini juhistest, nad on ikkagi nisukesed üldisemalt teoreetilisemad. Mida aeg edasi, seda konkreetsemaks muutub tellimus kino tõstusele. Natuke me nägime seda seoses ministriga, kui rääkisime Stalini harrastustest peamiselt tulenevalt sellest, et Stalin vaatas filme veiniklaas käes, lahjendatud veiniklaas, käes täpsustusena. Aga hiljem on ju need nõudmised väga konkreetsed. Leidsin ühe dokumendi, kus on kirjas, mida kino tõstuselt, mida filmidelt oodatakse 30.-te teisel poolel. Ja need punktid on järgmised, üldistame, nad on muidugi erinevalt laiali jaotatud, võtame nad kokku suuremateks blokitaks. Esiteks. Filmid peavad tõestama, et bolševike vaenlased maskeeruvat nädal kavalat ja on iga hetk valmis terroriaktide sooritamiseks ja võimu haaramiseks. Seda tuleb demonstreerida, näidata see kõik ei pea ju alati olema otseselt otse teksti, aga see on nüüd filmitööstuse filmikunsti üks peamine ülesanne. Teiseks tuleb seletada Ta ta, et terror ja vägivald rahvavaenlaste vastu on põhimõtteliselt õigustatud ja veelgi võib olla oluline, vältimatu on vältimatu. See peab ka avanema kinokunsti abil. Ning kino vahendusel tuleb selgitada ja näidata, veenda vaatajaid, et suvaline sugulane, naaber tuttav võib osutuda klassi vaenlaseks, keda tuleb paljastada ja hävitada. Need on need eesmärgid, olulised eesmärgid. Jätame praegu kõik kõrvale niisuguse meelelahutusliku aspekti, aga nad on eraldi välja toodud. Ja nüüd tuleb meil sisse üks termin, mida me ei ole ju varem käsitlenud. Me oleme nimetanud ainult rääkinud sellest, aga pole taustu avanud ja võib-olla oleks mõtet seda teha. Sellepärast et see on mõiste, mis otseselt seostub nende aastakümnete kogu nõukogude ajajärguga. See on termin rahvavaenlane. Oleme sellega nii harjunud, võib-olla aga vajab natukene täpsustamist, kuidas mõist on tekkinud, kust ta pärit. No vast, kui need tõmmata mingi joon, aga ajalooga on alati nii, et igale asjale midagi eelneb ja alguspunktide leidmine on tegelikult peaaegu võimatu. Aga ikkagi me võime öelda, et teadlikult või selles variandis nagu meie seda nõukogude ajal käsitlema. Ons mõiste sündinud prantsuse revolutsiooni ajal? Juured lähevad Rooma, aga prantsuse revolutsiooni ajastu ja konkreetsemalt Jako, piinlik on, vänt võtab selle otsuse vastu meie kalendri järgi, neil on oma kalender. 10. juunil 1794 siis tuuakse käibele see mõiste rahvavaenlane. Need on inimesed, kes tahtlikult jõuga või kavalusega tahavad hävitada seda ühiskondlikku korda, mis nüüd on loodud. Ja neile on määratud ka karistus, selleks on surmanuhtlus. Ja mis on arreteerimise aluseks peale kaebus. Ja veel üks täpsustus, miks me just sinna lähme, sellepärast nad kõik on seal. Kohtunik, protseduur on lihtsustatud, kaitsjat pole vaja ja ei toimu ka mitte mingisugust arutelu, see kõik on võetud kokku aega, mis mahub sisuliselt tundi ja sellega on kõik otsustatud. Ei mingeid vaidlusi. Ja On teada, et taoliselt jakobiinid ajal hukatakse kuni 50 inimest mõnel päeval? See on ju väga tinglik. Kui tuletada meelde sall, süsti tema sõnu siis tuli karistada ju mitte ainult vaenlasi vaid ykskõik sõid või neid, kes jäävad passiivseks, kes ei tee mitte midagi vabariigi heaks. See on erakordselt oluline formuleering. Ja kokku Jako. Piinliku diktatuuri valitsemise ajal hukatakse umbes 12000 inimest. Ja miks see meile veel kord nii oluline, sellepärast et Lenin ju hindab jakobiinid tegevust erakordselt kõrgelt. Tanja öelnud, et jakobiinid andsid Prantsusmaale demokraatliku revolutsiooni parima näite. Nii et me näeme, mis seal siis on. See on see diktatuur, see ongi revolutsiooni parimaid. Ja vot see ajastu toobki sisse selle mõiste rahvavaenlane. Kui nüüd otsida konkreetselt revolutsiooniaegse Venemaa taustu, siis vast esmakordselt leiab seal mõiste kasutatud tonnist muuseas keerinski poolt ja rahvavaenlaseks nimetab ta ei kedagi muud kui augustist 1900 seitsmeteistkümnendal aastal Kornyylorit. Nii et siit ta tuleb. Aga me ei jõua ju kõikidel nendel asjadel praegu uuesti pikemalt peatuda. Meil on alaline kätte saada need peamised momendid. Üks oluline lause, millele tahaks tähelepanu juhtida, kõlas Lenini suust 1900 seitsmeteistkümnenda aasta 28. novembril. Ja sai öeldud rahvakomissaride nõukogu istungil. Lenin kutsub üles arreteerima rahvavaenlast partei keskkomitee väljapaistvamaid liikmeid ja nimetabki seda parteid rahvavaenlaste parteiks. Me võime praegu täpsustada, silmas peab ta kadette, nii et kadett partei on sünonüümi sõnale rahvavaenlane. Muuseas, kõik kohalviibijad olid selle Lenina ettepanekuga nõus. Nende seas Trotski ja teised ei ja vaid üks hääl on vastu. Praegu oleks isegi päris huvitav koht mõelda, kes võis olla vastuhääletaja, ma arvan, väga vähesed meie kuulajatest aimavad. See oli Stalin, Stalin, kes leiab, et see on liiga jäik positsioon. Rahvavaenlaste hävitamise kampaania liit oli ju lõputult, aga me võime nad võtta kokku mingite gruppidena, lihtsalt oletame nad meelt. Siis on meil sellel terminile ka ajalooline sisu. Noh, kõigepealt pärast 1918. aasta vasakesseeride vastu aku mahasurumist ja järgnenud atentaat bolševikele neist oli meil eraldi, tuleb meelde kaplan, tuleb meelde Lenin ja punane terror, siis on väga palju neid, kes lastakse maha, kui rahvavaenlased. Enam-vähem samasse aega läheb ka kampaaniavõime võime leida seda selle kampaania algust, mis seostub mõistega Kula. Täpselt samuti rahvavaenlane. Aktiviseerub muidugi kollektiviseerimise ajal ja vaatame, kas järgmine kord leiame aega. Aga tegelane nimi peaks olema ka väga paljudele tuttav nagu Paavel, marosof, kes paljastab oma lähisugulasest rahvavaenlase. See on nüüd kampaania ja üks aastaarv olgu siia lisatud 1932. aastal alates oli vist seitsmendast augustist näiteks rahvavaenlasteks on nimetatud ka need, kes kolhoosipõllult varastavad, viljapea on ka rahvavaenlane. Siis rahvavaenlasi leiame me hästi palju partei sisevõitluse ajal. Trotski on hiljem rahvavaenlane väga suur rahvavaenlaste paljastamise hävitamise laine järgneb Kiirovi tapmisele esimesel detsembril 34. Siis šovi aega, kui võideldakse rahvavaenlastega. Ja neid tekib ju küsimus, kus neid kogu aeg juurde tuleb. Väga paljud seda teavad, aga tuletame ka meie veelkord, et Stalinit ees on selle taga. Mida lähemale jõuab sotsialismi võit, et mida lähemale me finišile jõuame, seda teravamaks muutub klassivõitlus. Tähendab, vaenlased on paanikas, sotsialism on võitmas, Nataktiviseerivad oma tegevust ja rahvavaenlasi või klassivaenlasi tuleb aina juurde Sunset ees. Rahvavaenlaste paljastamise käigus tekkisid ka oma paljastajad, kangelased jälle natukene seoses, Pavel Morozovi ka ja nii edasi. Pavel Morozovi nimi on ju väga paljudele tuttav. Aga ma nimetan nime, mida vist väga vähesed teavad, mäletavad, see on naisüliõpilane hiljem ka aspirant. Nikolajenko. Nikolajev ka oli niivõrd edukas rahvavaenlaste paljastaja, et tema nimi leiab mainimist Stalini poolt. Pleenumil see oli veebruari-märtsikuu pleenum 1937. aastal kui Stalin toob teda näitena väikesest inimesest, kes suudab paljastada vaenlasi. Nisukene daam on siis olemas. Ja Nikolajenko satub sellest kiitusest niivõrd hoogu et pani kord ühe vana bolševiku luku taha, kellega ta vestles. Jäise tormas helistama NKVD-s ning teatas, et mul istub kabinetis rahvavaenlane. Saatke ruttu, seltsimehed teda arreteerima. Saadetakse kas Stalini soovitusel koos Kružoviga Ukrainasse, sealt ongi pärit. Et aidata seltsimees Hruštšovi võidelda rahvavaenlastega. Kuid üsna pea juba kirjutab kaebusega Hruštšovi peale, leiab, et Hruštšov on trotskistid, kes pole veel relvad maha pannud. Et niisugune huvitav tüüp ja selliseid oli, soodustati igati taoliste tekkimist, nii et paljastajaid on ju massiliselt. Ja kui otsida, kes saatuse tahtel oli vast viimane, kellele ametlikult pannakse silt külge sõjaks, oli õppeeria. Peeria formuleering keskkomiteest ja parteist väljaheitmise puhul oli ju, miks ta sealt heidetakse välja kui kommunistliku partei ja nõukogude rahvavaenlane ning nagu me teame, 53. aastal 23. detsembril Beria lastakse maha. Nii et nii palju sellest mõistes terminist rahvavaenlane võib-olla järgmine kord tuleme nende värvikate persoonide juurde aga sellega põhimõtteliselt võiks ka täna lõpetada, kuid üks väikene informatsioon informatsioon meie kuulajatele on nende aastate jooksul mitmed inimesed pöördunud mu poole küsimustega ja kirjutanud, et millal võiks ilmavalgust näha järgmine Venemaa ajalooköide. Ja need on mul hea meel öelda, et koos kolleeg Vladimir Sergeeviga oleme selle raamatu aga ühele poole saanud. Ta on ilmumas praegu kirjastus, valgus viib läbi ettetellimist. Nii et kui huvi on märtsis kaks Venemaa ajaloo teine köide olema raamatulettidel ja käsitleb ta peamiselt valdavalt Ivani julma ajajärku, vot see oleks nüüd täna, siis see teine lõpp.