Nimed on moeasi, nende valik väljendab aja vaimu. Tõnu Jüri Toomas pani oma kuuendale pojale nimeks Johannes. Sest et Johannesel olid tol ajal moodis, kuna see tund juba kaunis kaugele minevikku ulatus, mil ta esimene poeg põlatud talupoja nimega mats oli pidanud leppima. Niisuguse samase nimega, ei võinud uue maja lapsele enam häbi teha. Esimese viie poja kohta ei olnud toomas silmapilkugi kahe vahel olnud, mis otstarbeks nad ilmale olid tulnud. Toomas ise oli põllumees, mis temale järgnevaistki Tõnu Jüridest muud pidi kui peale kroonuteenistus, talupojad või taluteenijad. Mis seda loomulikum, et poisid kõik olid tugevate luu kontidega õnnistatud. Veidi teine lugu oli aga selle paarikuga, kellele sai nimeks Johannes. Oli juba hiline tulek elatanud isa üsna kohmetust teinud. Siis läks kitsikus seda suuremaks, kui poiss kõndimise ealiseks sai. Aga kõndima ei hakanud, sest et tal väetikesel liiga nõrgad kuivakesed kõhna keha alla olid loodud. Johannes oli haiglane ja jõuetu nagu saksa laps. Ta sirgus küll kiiresti ja sööstis pikaks ning sihvakaks, kui heinputk aga kidurakse kõhnaks jäi teine seejuures seda enam ei aita kanid tasase loomuga, nii magusakõnega ja nii pikaldase liikumisega oli. Siis tõusis tooma hinges kahtlus milliseks kutseks poega ette valmistada, seda suuremaks oleks teine, ühe jalaga paneksin rätsepaks. Arutas Tõnu Jüri vahel. Aga kui niisugune Grenud, kellel pea sülla pikkused kargud kreal kõlbab retsepaks. Rooma terane vaim ei võinud aga igavesti kitsikusse jääda. Hea nõu tuli viimaks ka. Kas tead, ütles ta ühel päeval Truutale. Mis ametile me ju kuues poeg sobib? Koolmeistriks. See on kerge tubane amet, peenem ka kui mõni küla käsitöö ja meie Johannes. Õieti öelnud, toomas kunagi Johannes veid ikka Juhanes rõhuga esimesel silbil on nii loll ja toss koolmeistriks otsekui loodud. Extruuta olnudki kohe päri. Nii et selle valiku juurde jäädi peatuma. Ka Johannes ise oli rahul. Nõnda sai meie suur, aga nigel kangelane seminari. Ta õppis virgasti, nagu seda nii eluvõõrast tassikesest teisiti ei olnud lootagi. Ja tegi selles Toomale aina rõõmu. Nähtavasti oligi Johannese innukas püüa vanematele rõõmu teha. Ega ta neile muidu oleks hakanud ilmutama esiti salapäraselt tähendamisi siis ikka julgemalt ja täis lootust, et temast saavat veel palju-palju suurem mees kui koolmeister. Tooma lähema pärimise peale, mida ta enesest siis peale õpitud ameti veel arvavat saada tegi Johannes alati väga paljuütleva sügavamõttelise näo naeratades õndsalt, aga ei öelnud küll lisakord näha saavat. Ema kihelema, uudishimu oli tagama peidetud ähvardustega nii muredaks teinud et see teda enne rahule ei jätnud. Kui ta pidi üles tunnistama, hakkan luuletajaks, sosistas Johannes hingepõhjast. Sooh tegema samuti sosinal. Mis see siis on? See, see on kõrgem kutse kui kuningas. See amet viib jumalate sekka. Kellegi juurde õpipoisiks, mis. Ja see maksab jällegi raha. Ema, luuletajad on sündinud meistrid, see jumalik säde, mis teeb inimesel luuletajaks. Oota. Küsime isa käest nõu, ta on mõistlik vanamees ja tunneb kõik ametid toomas. Tule siia. Ohi ära isale räägi. Ta ei saa sellest veel aru, ütles Johannes, täis hirmu. Aga Toomas tuligi juba, eks kuule ka, mida meie poiss vestab. Algas Truuta nagu vabandama naeratusega. Temal on nõukoolmeistri ameti kõrval veel teist teenistust pidada. Lugijaks tahab hakata, mis? Kuidas oli? Vaata see pidada jumala juurde viima Tal olla, kas tead, üks sihuke säde? Jah, ega ta vallatega jumala kartmata, poiss ei ole olnud, seda ei võigi öelda. Ta tunda endas üht sädet. Et ta on meistriks sündinud. Eks me vanemad või aina rõõmustada, kui me poeg kipub jumala poole ja vabaduse eest hakkab ema ära kõnele edasi ütles Johannese magusakindlusega, kuna ta kolmetuile põsile tähniline puna ilmus. Ma ei taha mitte Lugijaks saada, vaid luuletajaks. See on hoopis teine asi. Aga sellest ei maksan nüüd veel rääkida. Eks te sa tulevikus ise näha ja siis paremini, jätame nüüd katki. Vaatanud rumalat last, kas see või vanematele seletada, mis ta õieti tahab. Uudisest Ruuda Toomas, küsige ometi, mis jutud ajas, mis sul siis on? Päris toomas ometi räägi, milleks sa siis tahad saada? Piinake mind? Vastas poiss ja tegi minekut. Ei saa ju kumbki aru, mida räägin, tahan. See on teile liiga kõrge. Ent toomele oli see vastus liiga kõrk. Eks ma ütle, eks ma ütle tähendast vihase naeratusega. Meie poisi peas ei ole kõik kruvid kinni. Ma ütlen sulle, ema, ta hakkab veelgi enam põrkuma. Aidaku jumal, et mõõta enne täis ei saa, kui ta kohapeal on saanud. Johannes panituusaselt minema toomas, aga väristas ja vangutas pead ja pidi poisi kaeluse järele kaotama. Ent ema pani vaigistadestallale. Las ta olla. Ära kurvasta teda oma teravate sõnadega. Peame ikka ta tervist ka hoidma, on meie õrn pesapoeg, teine kurat teab, miks tal mehe aru ei hakka pähe tulema. Pomises Toomas ega olnud siis kauemini pahane. See suur luuleasi jäi sellega tükiks ajaks rahule. Johannes Käis viimased pool aastat seminaris tegi lõpuproovid ilusti ära ning asus siis vanematekoju nii kauaks elama, kuni õpetaja koht kuulatud. See ei läinud aga nii ruttu kohti, vähe, tahtjaid palju, nagu kunagi. Johannesele sai see kodune põlv väga okkaliseks mida ta selle aja sees kannatas, missugused valud vormita rinnas tormasid, seda leiaks lugeja ta lauludest, kui neid oleksid trükitud. Johannese käekiri oli aga tol ajal väga halb. Nii et trükijad aimates puuduliku kirja taga ehk ka muid puudusi, manus skripti, nähtavasti juba esimese laulu lugemise järel ikka jälle tagasi saatsid. Johannese koduse elu viletsus tuli isa poolt. Toomas oli muidu hea mees, aga pagan teab, kust see tuli, et tal poja Johannese vastu ikka oli pipart keelele hoolimata, et ema erilise armu ja südidusega selle lapse eest seisis. Peale Johannese oli Tõnu Jüri Toomal veel üks poeg kodus. Kuna kaks kroonud teenisid ja teist kaks naabervallas talunikudena ilutsesid kuue päeva koht, mis Toomal käes nõudis suurt tööjõudu ja et teenijat kallid rent kõrge ja saak halva maapinna tõttu vähene. Siis oli Tõnu Jüril tihti tööjõust puudus. Iseäranis kibedamail aegadel. Ei, me tohi siis vanamehele tema seisupaigalt vaadates pahaks panna, et ta koolmeistrist poega vahel appi nõudis, kui kitsikus oli eriti suur. Olgu, kas vihma eelheinu kokku panema, kartulid muldama või muud sellesarnast. Oli nüüd Johannes, muidu nii sõnakuulelik poeg kui iganes võimalik. Siin ta tõrkus. Esiotsa ei teinud ta seda mitte avalikult. Ta läks, kuhu isa käskis, aga ta tegi mossis näo, laaberdas pikkamisi hoidis pea norus ega rääkinud kellegagi sõna. Isa tegi, nagu ei näeks ta seda emaga, palus poega isale mitte näidata, sundus talle vastumeelne toomas, süttivad muidu tulises vihas ja siis olevat hädaohtu karta. Ühel päeval oli Johannes terve päeva pidanud tööl olema. Vend pilkas teda ta tusaoleku pärast, andes talle märku, et ta teda uhkeks seal laisaks peab. Ning teenijad pilgutasid üksteisele naerdes silma. Toomase ilmutanud kaua aega oma arvamist, kuni viimaks ka tema kannatuse lõpes poja võigast ja tõrges tööd nähes. Oma nahka, poiss. Käratas ta järsku, kui suur tükk lahti. Kogu päeva juba vaatan su tembutusi pealt. Nende hele, varsti sünnib midagi, kui sa oma hambad ikka veel irevil hoiad. Muud ma ei ütle. Olen küllalt juba kannatanud. Aga ta ütles siiski veel midagi muud. Esimese vihahoo järel tuli teine ja siis pakkus toomas poisil lontrusele, kes tema raha ja vaeva eest nina pilvisse ajada. Triibulised püksid jalga ning tulised kõrvad pähe. Johannes ei lausunud musta ega valget. Aga õhtul kodus puges ta ema juurde ja hakkas sellele oma kurbust kaebama. Taskust võttis vihukese, andis emale istme ja panustada, pealt kuulata. Ta luges talle võimatu pikka poeemi, et kas see nüüd sellest tuli, et ta nii väga sorinal luges ilma kuulajale järelemõtlemiseks, aega andmata või mõnest muust põhjusest. Aga Truuta nägu avaldas tunnismärke, et ta poja lugemisest ega ta nõust õieti aru eisaa. Kuule poeg, mis see siis õieti on? Küsis ta, kui Johannes oli lõpetanud ja hiilgavalt silmal talle otsa vahtima jäi. See on minu luuletatud, tähendas noormees tasa, aga tungivalt. Kui sa oleksid haritum ema küll samu tundeiste mõttest siis aru saaksid. Küll sa siis imestaksid ja minutaolist sunnib isa tööle poiste ja tüdrukute sekka loogu võtma. Oh, et aru saaksite, kes ma olen ja mida ma pean taga nõudma. Ma ei ole pärit külapoiste ilmast, vaid mujalt kaugemalt ja kõrgemalt. Peksuga ähvardab mind isa. Mind nüüd kõigi Eesti ootab mind lihtne külamees Johannes hakkas härdalt nuuksuma. Ta nuttis terve õhtu, niiet käredele Toomalegi hale meel peale tuli. Jää nüüd rahule, Juku, ütles ta vaigistades. Pole sul häda midagi. Masu tuti kallale ju veel ei tulnud. Aga ma ei salli tühja jonni lapse poolt siis mu süda kargab alati täis. Aja tühine uhkus peast, ole tubli tööline, kui asi nõuab, küll siis oled igaühe silmis mees, kellest lugu peetakse. Või kas ehk koolmeister saab ilma põllutööta läbi. Eks sa vaata meie koolmeistrit künnabki, teine kui abi ei ole, kes tohib ta peale näpuga näidata. Ole vait ja kinnita oma armukest, küll siis mõistad, elu oli siis jälle mõni aeg rahu. Johannes tegi, mida kästi, ehk küll mõru tal meelel. Kui aga vähegi mahti sai, juba kissitas oma laua taga haudades unistades kriipseldades hakati teises majas juba aiva sikke tari isandaks kutsuma. Ja ema päris ühtepuhku, mis tal siis õieti nii palju kirjutada. Johannes naeratas ainult pool kurvameelselt ega võtnud enam vaevaks vaimselt valgustamata vanematele tuulesaladusi hakata. Seletamegi. Seal sündis viimaks jälle midagi, mis teda sundis isa käsu vastu põrkama. Ühel päeval oli taas abi vaja aga Johannes tõrkus seekord suisa ja suure julgusega. Ta ütles lihtsalt, et ei lähe. Tõnu, Jüri, Toomas oli sellest avalikust mässust otse kohmetu. Isa, ütles Johannes enne, kui vanamees sai hakata tuld purskama. Armas isa. Loe seda tükki siin ajalehes, siis räägime edasi. Noormees hoidis ajalehte lahtiselt käes, laotas ta lauale ja rõhus isa toolile istuma. Ise hakkas käed vaheliti rinnal, pea püsti, üle toa edasi-tagasi kõndima. Ema vahtis kambril äreld suuril silmil pealt. Toomas uuris lehte hakatis kirjutist, mida poeg tal oli näpuga näidanud sosinal veerima. See oli üks kiri siinsest kihelkonnast, milles räägiti kontserdist, mis hiljuti kirikus oli olnud sisest tulekahjust, naaberkülas, hulludest, koertest ö hulkumisest ja kohaliku rahva madalast hariduslikus. Tasapinnast, mis ilmnevad kasinast, kirjanduse lugemises, loius, ajalehtede tellimises ning suurest võimuses näitemängu vastu. Samas särdusi sisult ja vormilt alati ühesuguseid kirju lehtedest juba küllalt olin lugenud. Siis ei teadnud ta selle kirja kohta muud öelda, kui pomises. Või tahad aga mu aega viita, et unustaksin, mis meil oli õiendada, mis see tükk on minu kirjutatud. Hüüdis Johannes imelikul lainetaval häälel. Kuna ta silmad kirgasid. See on minu töö ja ta on trükitud. Kas sa saad aru, isa, mida see tähendab, kui inimene näeb oma tööd trükituna, see on suur, suur asi, isa. Et sa seda taipaksid. Kui sa seal lehes minust tööd need tuhandete inimeste lugemiseks olevat trükitud, siis siis vaat siis tähendab see, et mul on midagi peas ja hinges, mis mu harilikust inimesest kõrgemale tõstab. Midagi, mis teeb mu kirjanikuks luuletajaks. Vaata, tunnistus sellest on su käes. Seal seisab trükimustaga trükipaberi peal trükitud ajalehe sees, et saatuse mulle mu elutee ette rajanud. Seda teed, tahan käia, tahan võidelda ja kannatada, kuni jõuan kuulsuse kuldrannale sellele hiilgavale mäetipule, kuhu minu õnnelikumad eelkäijad juba on jõudnud. Mitte vikatega, reha ega ader ei ole mulle tööriistaks loodud, vaid sulgsulg. Ja nüüd, isa ei sunni sa mind enam tegema, mis ei ole minu ülesanne. Johannes Lõpetas, ta punetus näost ja kõik ta liikmed värisesid. Ema oli tasakesi ja ikka laiematel silmadel ligemale astunud. Ta hoidis käsi ristis. Toomas näitas olevat kahevahel kas täie suuga kurja öelda või paremini üsna vait jääda. Viimaks hakkas ta suure häälega naerma ja lõi jänesele loksutades paar korda vastu otsaesist. Thol, kes ma olin, et hakkasin seda totrat kest koolitama. Siis pöördus ema poole, hakkas selle käest kinni ja tiris teda ukse poole. Tule ära. Ma ei jäta sind sellega seal üksinda tuppa. Näed hakkab nõdraks minema. Kas sa oled sihukest juttu enne kuulnud, nagu tema ajab? Ela, kas ma alati ei öelnud, et poisil täit aru mitte ei ole? Seal ta nüüd on. Ütle, mis koolmeister niisugusest saab? Isa radi ootaminud, hüüdis Johannes lämbunud toonil, et sina, kui harimata inimene aru ei saa, mida mina kõnelen, see ei anna sulle veel õigust mind hulluks pidada. Poiss Karjus toomas häälel, mis läbistas liha ja luuajas end kiki varbaile, pangutas käsivart puuris pilguga. Aga ema hoidis teda hõlmast pois. Ära pruugi suud, muidu panen su ninaesise õhetama. Aga kas pole nüüd elav kullatise lahti? Ei saa oma lapsest enam võitu. Ema vaigistusel ja palumisel ning Johannese pisarate tõttu, mis tal jälle silmist purskasid lõppes tüliga, seekord jälle ilma suurema katastroofi. Aga piinlik vahekord isa ja poja vahel kasvas sestsaadik ja tegi vaese luuletaja põlve isa majas väga raskeks. Kui ema headuse õrnus vahendajaks ei oleks olnud. Kes teab, kas kannataja kodust minema ei oleks pannud härra kõnele isa kuuldes sõnagi oma asjast manitses Truuta hellalt. Sa näed, ta ei pea sest midagi härra viiksat enam sõnagi oma kuldrannakesest ja hiilgavalt mäetipust jumala sädemeist. See on isa kõrvus paljas, tühine kummiotsi omale koht ei tee, siis mis, tahad sa meile ilmaaegu niisugust juttu Ajadki oleks siis veel olema asi, millega võiks midagi teenida. Aga pikad saad selle eest, et teed hulludest, koertest ja külapoiste öö hulkumisest juttugeneside laule. Ole hea laps ära vihastega vaevama vanemaid kauemini. Mõju hakkab isa sind tõesti totraks pidama, mina hakkan sind üsna kartma. Johannes heitis kummuli sängi ja nuttis jälle kord hea peatäie. Aga Johannese piinapõlvele tuli viimaks lõpp. Ta sai õpetajakoha. See oli küll teises maakonnas kaunis pimedas nurgas, peale paarisaja versta kodust eemal ning aineliselt ei moodustanud ta just kullaauku. Ent Johannes võttis ta rõõmuga vastu, sest ta ihkas vabadust ja sõltumatust. Ka vanemate meil oli hea. Või siis neid häid koolikohti meie maal on valida. Vanemad kandsid hoolt, et poeg korralikult tasuma sai. Küll oli isa tungiv soov, et Johannes koolimaad enda käes peaks. Aga siin tarvitas noormees juba oma uut iseseisvust ja andis põllud rendile. Ta oli teisem. Tal oli aga ka muud tööd liiga palju oma ülesandest, kui rahvaharja ja ärataja hakkas uus koolmeister noorust vuhinal ihu ja hingega kinni. Tema eelkäija oli olnud tuim, loid, kehva haridusega vana aja mees, kes isegi uue aja nõuetest midagi ei teadnud. Veel vähem suutis rahvast sellega tutvustada. Johannes leidis siis nii rumala valla eest, et temast otse rahvuslikku häbi tundis eesti meelt ja hinge ei olnud raasugi leida. Jah, mõned ei teadnudki, kus maal nõndanimetatud eestlased elavad ja mis keel see eesti keel õieti on. Siin tunti ainult maarahvast ja maakeelt. Johannesel oli teadagi hale meel niisugusest pimedusest ja ta hakkas hiigeljõul tööle. On ikka kena asi, kui vald saab sellise tubli koolmeistri. Ei kestnud kaua, kui juba siginesid paar ajalehte külasse. Laulukoor elule tõusis, küün leidus, kus võis näidelda. Mõned jõukamad perepojad lasksid endile koolmeistriülikonna järgi riided teha, mida esimene käskis pidudel kanda ning rahvariietes kutsuda. Ja mis sarnaseid kasulikke asju veel rohkem oli. Kah, hakati taipama, et sõnal Eesti kaika oma tähendus peab olema sest koolmeister kõneles ühtepuhku niisugusest Eestist. Johannes oli oma uue eluga kaunis rahul. Maastik, kus ta asus, kuulus kaunimate hulka. Ümberkaudu metsad, küngastikud jõgi, Johannese muhe vaim leidis looduse ilust rohkesti kosutust, nagu see luuletaja juures teisiti võinud ollagi. Koduse majapidamise eest oli tal ühetasase, kuid nurise vanapiiga kaudu muretsetud koolmeistri kaugelt sugulane kelle talle ema kodukülast oli kaasa nõutanud. Kuni võtad naise, oli ema öelnud. Sellest aga ei olnud veel juttu mitte, kui oleks Johannes ka seda sädet oma rinnast tundnud, hõõguvad, mida nimetatakse armastuseks. Oh ei, see tung on luuletajal juba mähkmetes ligi. Aga tal ei olnud veel karikat, millesse oma armuküllust kallata. Kainema sõnaga tal ei olnud veel naist teada, keda oleks maksnud hakata armastama, eta teda otsis, seda ei või salata, teda otsib iga luuletaja, see käib tema kutsega kaasas. Eks nüüd juhtunud ühel heal päeval midagi, mis noormehe saatuse kohta neis tähenduse saavat. Nende omaduste ja kommete peale vaadates, mis iseloomustasid suguvenda Johannest pidi temast küll suur luuletaja saama. Näiteks armastas ta metsas üksinda Lentsida kõnesid, pidada puid, sülelda Päikest või Kuud, kummardada poolte päevade kaupa. Mis juures tal kaustike pliiats alati kaasas olid. Kirjutas teine siis puu all murul nii virgasti nagu oleks kubjas kepiga tal selja taga. Ja mis ta seal metsas veel muud võis teha, kes seda nägi? Eks juhtunud, aga koolmeistrist ometi kord midagi kohaliku plikaohtu küla karjane Viiu nägema. Ja pealegi imeliku asja. Karja lammaste poolne tiib oli enamasti viu hoida, kuna mees karjane teiste elajate üle valvas. Lambad on aga vagad, loomad, kes laiali ei jookse. Niisiis Viiu ise laiemas sõõris käia ja seeni korjata. Samal tegevusel oli ta ka seekord, kui silmas korraga puude vahelt koolmeistrit. Oh sa viimane petsik, mis see seal kõik tegi. Mütsi oli ta rohule maha visanud, pead ümbritses tal põhjatu suur tammeokstest pärg. Paremas käes hoidis ta raamatut paremaga vehkles õhus ringi, nagu püüaks sealt midagi. Ise kõndis suurel pikal sammul edasi-tagasi ning ütles valju pühaliku häälega jutlust. Leht värja võru seest tikkusid välja pikad või kollaseid juuksesalgud ja kõikusid pentsikud tuule käes mida sünnitas kiirelt õõtsub kõnd. Riiu kükitas kadakapõõsa taha ja vahtis sealt tüki aega otse ehmatusega veidrat vaatemängu. Siis aga ei jõudnud ta kauemini naeru pidada. Ta langes kõhuli maha ja naeris mätta sisse ja siputas ja luksus. Ta vaene laps sai viimaks pistjad külgedesse ega jõudnud silmi enam pisaraid pühkida. Koolmeister aga ei kuulnud ega näinud midagi. Tüki aega valju häälega kõnelnud, nägu moonutanud ja käsi tõstnud, laskus mees viimaks maha ja hakkas kükakil murul Nudrelt kirjutama. Nüüd sai Viiu naerust natuke mahti, ent kange uudishimu kipitas tal rinnas. Mis pärdik koolmeistri seal ometi tegi? Kas laususin, nõidus või oli ehk totraks läinud? Viu puges puude ja puhmade varjul ligemale kuni üsna koolmeistri selja taha. Ta tahtis peamiselt näha saada, mis tal seal väikeses raamatus õieti on. Aga nüüd tuli talle vaedevale endine pilt koolmeistri veidrast sammumisest järsku meelde torkas teine küll nina mätta sisse, aga ei aidanud, hakkas äkki turtsuma turtsuma otsas. Viiu hüppasime juhti püsti ja tahtis naerdes lippama panna. Aga juba koolmeister, tal hakkas kinni. Kes sa oled? Viiu nägu venis nutule. Ta oli pea tagaspidi kinnihoidja poole pööranud ja ta laiad sõstrakarva silmad vahtisid täis hirmu noormehe otsa. Laske mind lahti, koolmeister ega midagi kurja pole teinud. Johannes hoidis tütarlast ikka veel ülemist käsivartpidi kinni. Laual seisis nii ehmunud tarretus ja ta silmad püsisid nii liikumatult tütarlapse peal. Et viu hirm iga silmapilguga aina kasvas. Kes õieti oled? Vasta mulle ometi, tütarlaps, küsis ta viimaks, nagu ära, rääkimata imestusel. Iga koolmeister mind ei ole näinud, ütles Viiu, püüdes vabandada, aga ma ütlen teile, ma pole midagi kurja teinud, et mind nõnda nattipidi kinni hoiate. Laske ma pean oma karja üles otsima. Suu või sa käid siis karjas karjas. Ära karda, laps, ega ma sulle midagi ei tee, ütles Johannes korraga, ime pehmel häälel. Sa ei pea mitte ära jooksma, kas kuuled? Seda pead mulle tõotama, siis lasen su lahti. Liiv naeris. Ega ma siis jookse, kui koolmeister ei taha. Aga ma pean lammaste juurde tagasi minema. Ja ta naeris jälle, mõeldes. Moodsik mees, mis ta siis nii alandlikult palub. Johannes oli isevärki, rahutu ja peaaegu häbelik. Ta neis sõnu otsivat, püüdis nalja tooni leida. Ei õnnestunud kumbki. Vii võlast Läskistanud viimaks lahti ja tüdruk tegi pikkamisi minekut. Ta vaatas aga veel korra üle õla tagasi ning nähes koolmeistri peas pärga, pahvatas jälle nii vastu panemata võimul turtsuma, et ta kummargile lastes pidi seisma jääma. Poolmeister läks näost punaseks, ta kahmas pärja peast ja viskas põõsasse. Oota, sa kyll seda naerad, nihi, vastas noormees, häbelikus kitsikuses? Jah, aga mis igavusega metsast teha? Küllap Salist juba ammugi luured, mida ma siin toimetamis? Eks ma näinud ikka ka, möönis Viiu. Olin nii-nii, veider näha, et viu armas laps, sina ei saa niisuguseist asjast aru. Tähendab koolmeister, tõsi, nendes peale selle, mida sa külarahvas näed tegevat, on ilmas ka veel teisi tegevusi. Sinu mõistus ei küüni, aga nende mõistmiseks ajame seepärast parem teist juttu. Tule otsime su karja üles. Igatahes minuga taha karjeid jääda. Naeris Viiu. Küllap mõtlesin isegi, ma tahan sinuga juttu ajada. Tule aga.