Ütle mulle, esiteks, kas oled siit valla lapsi, kas ülepea oled eesti rahvusest lapsi? Mis te ütlesite, ma küsisin, kas oled eesti neiu. Sest sul on nii isemoodi näolaad. Mis mina tean, mis ma olen, vastas tüdruk, räägivad teised, et mu isa pidanud mustlane olema olema teda ihusilmaga näinud. Mustlane hüüdis Johannese ei kanna pealt seisma. Noh, ega mina siis sellepärast mustlane ole, püüdis Viiu teda vaigistada, arvates, et koolmeister tunneb temast õudu. Eks mina olikama lihttaluinimene, külarahvas aga ütlevad nii, et mu isa olnud mustlane mustlase Miku nagu teda kutsutud õrna imestama pilguga oli Johannes tüdrukut jäänud vahtima. Ta silmitses ta süsimusti, juukseid ta tõmmukat näokarva ja surussis pilguga iharalta tumepruunide sametlõikega silmade sisse. Räägi, räägi Viiu, mis ma pean rääkima? Küsis tütarlaps, kellel jube hoogile naha käis, kui koolmeister teda nii läbitungivalt tunnistas oma elust. Ja kus on su vanemad? Ah soo? Jumal seda teab, mis seal ka rääkida, ongi. Tiiu Peeter, leidnud mu oma kopis põõsa äärest koplist. Kas tõesti? Tuli kuulaja hurmunud suust. Ja jah, see on tõsi viinud, kui hakanud ema otsima, ei olla leitud Peeter võtnud, et enesel lapsi pole olnud, muusis kasvandikuks. Siin ma nüüd olen ja käin pilakarjas. Jah, aga kus ta siis tead, et suisa oli mustlane kes jumal seda õieti teabki, aga külarahvas pügavad nii. Eks see tuleb vist sellest, et mul on mustpea, kui Kaarnal sõimavad mind alati maa mustlase Viiuks, mustlase Miku värdjaks seks, teiseks. Aga mis mina oma musta pea vastu võid. Johannese nägu oli veidi tasaseks tõmbunud, siis ei teata mitte kindlasti, et oled mustlase tõugu, kes see mustlase Miku on olnud? See olnud suur hobusevaras Jaida lõhkuja vastas viiva erksalt. Ta ei osanud tol ajal siin nurgas ja teinud palju kurja. Ja miks seda suurt röövlid siis sinu isaks peetakse? Päris koolmeistri veelgi sisukamalt. Ta olnud ühe Siit külatüdrukuga tuttav ja käinud salaja tema juures Ehal. See tüdruk olnud kivi pihu on. Aga kui peale minu leidmist anne hakatud otsima, olnud ta kadunud kui tina tuhka, pole teda seniajani nähtud. Küllap siis see on ikka vist minu ema, oli tal olnud ka teisi lapsi, kuid need surnud kõik juba lapse eas. Imelik, väga imelik. Ütles Johannes mõttes. Luulepäris puhas luule, lisas ta endamisi. Kes oleks võinud arvata, et siin, meie maal, nii minul ligidal viu jään õige sõpradeks. Anna palun sind oma käsi, miks siis? Küsisin Viiu imeks, pannes nii tutvuse märgiks. Kuule, kas sul on lauluhäält riiu, kas sa ei tahaks õppida laulma? Teised neiut külast käivad onu juures laulmas. Kas ei tahaks ka sina tulla? Viiu punastas kergesti. Miks ei tahaks, kui teiega võtate ja teised mind endi seltsis sallivad selle eestlase mind muretseda, hüüdis Meister välkuval silmal. Ma võin ju arvata, et nad sind halvaks peavad, narrivad ja pilkavad. Aga edaspidi ei ole sul midagi enam karta. Mina tahan sinu eest seista. Ta asus karja Viiu suurest punasest käest kinni ja surus seda vaimustuse soojusel. Ise vahtis jälle nii imelikult talle silma, et tüdruk otse kohmetas. Pühapäeva õhtul ootan sind, ütles ta pool palumisi. Eks ma siis tule, kui liiga hilja ei ole. Kas pean tooma lauluraamatu kaasa? Eviu, seda raamatut sul ei ole, kust meie laulame. Tule aga tõesti, olgugi tund hiljem kui teised auto, ma ootan sind. Jälle käepigistus jälle sügav pilk mustlase neiu silma. Ja Johannes läks kiiresti minema, kõrvalistad, kuumad ja punased. Viiu oli jõudnud oma lammaste juurde. Raske, väga raske oli karja Viiust lauljat teha. Kaua ei jõudnud ta arugi saada, kuidas siis mõistliku inimese kõri nende tippude, nide ja kringlite järgi, mis paberil seisid, võis häält teha. Ja kuigi nootide nimetused talle viimaks meelde jäid oma kõri aga, ei seadnud ta nende järele iialgi. See oleks ehk ka läinud, sest kõige targem ööbiki ei oska samuti mitte nooti. Aga viiul ei tahtnud hakata lihtsam kui lihtne laulu viis pähe, mis oli üsna maalne mustlase kohta, kelle ülimaks andeks teatavasti on just muusika koolmeister häält ette ja käskis Viiuti järele teha, siis sündis ikka paar nooti kõrgemalt või madalamalt. Ja Meister seda tähendas, oli viu imestus pealegi suur, et ta ilma nooti tundmata siiski noodi järgi oli laulnud. Olgugi paar tähti kõrgemalt või madalamalt päris looduselaps, ütles koolmeister niisugusel kordadel iseenesele ega saanud kunagi viu peale pahaseks. Pahaseks saamisest ei võinud üldse juttugi olla. Koolmeister näitas koguni, mis pani kõik imestama põlatud mustlase pika vastu erilist huvi ja lugupidamist üles. Ta oli tema eluloo kohta kasuisalt ja külarahvalt nähtava ihaga andmeid korjanud. Ja ehk küll pea kõik nagu rahva laimu suul harjumuseks tütarlapsest aina paha olid pajatanud, lähenes Koolmeister temale seda soojema inimese armastusega vaest leitud last, kelle vanemad on need all seisvad kurjategijad olnud keda igaüks põlguse ja peksuga alatuses oli aidanud üles kasvatada. Koolmeister ei seadnud teda mitte ainult ausate vanemate lastega ühele pulgale vaid ilmutas talle koguni nagu iseäralist austust, mis tuli laulutundidel selgesti nähtavale. Vallarahvast ei võinud küll keegi koolmeistrile keelata vaeslapse vastu armu ja heldust üles näitamast. Aga kõmu sünnitas lugu igal pool ja pahandust muidugi ka. Iseäranis nende ausate vanemate juures, kes endist mingisugusel põhjustel ise suurt lugu pidasid. Nende seas täiendati kindlasti Koolmeister olevat kõlbeliselt kahtlane või lihtsalt aruga võida otsivate vallaga riidu. Koolmeister aga ei pannud neid arvamusi tähele. Ehk nad talle küll kõik kõrvapuhujate kaudu ette kanti. Tal oli ainult põlglik õla kehitus ja üle käiv naeratus külarahva pahanduse kohta. Rumal, harimata rahvas kirjutas endale päevaraamatusse. Ei ole tal aimugi kõrgema olendi kalduvustest, ei luuletaja hinge romantilistest sügavustest. Raske kurb on sellisele olendile niisuguses ümbruses elada. Vastu minnes vaimsele ja hingelisele Gidevusele. Ja mitte ainult helikunstis ei püüdnud Johannes karja Tiiule õpetust anda, vaid ka üldises hariduses. Sest tütarlaps oli ainult paar talve saanud külakoolis käia ja sellegi tarkuse pärast jälle unustanud. Oli siis ka ses suhtes päris looduselaps. Koolmeistrihariduslik misjonitöö tema kallal oli seepärast okkaline küllalt. Aga seda suurema agarusega hakkas ta peale. Mitte ainult, et ta jättis Viiu pühapäeva õhtuti pärast lauluproovi veel kirjutama ja lugema vaid diiselprii jalga, sagedasti ta juurde karjamaale ja pidas plikale täielikult loengut kõiksuguteaduste aladel. Ei võinud mitte just tõendada, iseäranis terane õppija oleks olnud nagu lauluga, nii läks lugu ka muude õppi asjadega. Ta ei jõudnud edasi panijaga imeks, kuidas koolmeister nii võis rõõmustada, kui talle mõni asi, mida talle 10 korda oli seletatud, meelde oli jäänud. Kuigi mitte täpselt. Viiu imestus oli üldse ja igas õpi tunnis väga suur. Esiteks imestas ta seda koolmeister temaga nii elavalt asja teeb, nagu ei keegi muu siiamaani. Siis imestas ta, et talle asju hakati õpetama, mida ta enesesse sugugi ei arvanud puutuvat, mida ta sugugi tarvis ei olnud. Ja lõpuks pani teda imestama meistrilt veel kordagi olnud sõimatega peksa saanud nagu seda kõik muud tegid, kellel temaga lähemalt tegemist oli. Luulelisemate etendust ei võinud enam ollagi kui selline õpitund rohelises metsas sinaval taeval kirju karipuude vahel lammaste ja kitsede valge hulk hallil foonil kellukeste helin, grappide Parin, Muri haukumine, vana küürakas karja Aadu istub sammaldunud kivil ja tukub taotlejaga. Puhub pasunasse, mis puhuja vähese jõu pärast veidi läriseb. Aga mets kajab sõnakuulelikult vastu. Ja seal suure kase all helepruunil künkal, mille kõrvalt väike selge v Sooneke nõrgub Päikese kullasel paistel. Seal istub musta peaga karjatüdruk. Sukavardad käes süli täis raamatuid. Ja tema kõrval noormees, kes kõneleb apostel tõsise näoga hingepüüdja vaimustuses. Õpetab, seletab, tuubib, pinnib. Ta vahib üksisilmi tütarlapsed tõmmuks päevitunud näole kinnitab iga rõhutatud sõna. Viu käib higistamisega. Ta kõneleb luulest ja luuleilust, hingest ja hingesügavustest. Ta kõneleb ateiste paleus-ist ja kõneleb nii lihtsate arusaadavate sõnadega kui vähegi võimalik, sest muidu ei saaks paranematele looduselaps asja põhja kätte. Viiu kuulab ja kuulab vägisi vähemasti sest mõtted kipuvad tal minema teisele. Ja siis tükib ka uni kangest väest peale. Aga tukkuma ei tohi jääda haigutada ei või ka. Need on tema ainsad pahed, mida koolmeister ei salli. Kui ta seda vahel märkas, ei ta küll tõrelnud, aga ta sai niit usaseks nukraks. Et Viiu tundis elavat kahetsust, sest kurvastada teda nii ju ei taha. Ta on ju nii hea ja lahke vaese karjaplika vastu. Koolmeister loeb praegu talle ühest raamatust võimatu pika luuletuse ette. Nüüd vaatab ta uurides ja küsivalt õpilase otsa. Et kuidas linaballaad tema kuulutatavasse vaim on mõjunud. Ju tunneb seda küsivat pilku, ta teab, mida temast püütakse välja uurida ja satub kitsikusse. See oli aga häbemata, pikki õpetlik mulin. Tähendab meie looduselaps näpuga nina puurides ja suuga kõiksugu kramplikke vigureid tehes. Ärge nii pikka enam võtke. Käib üsna ring juba, aga aru sain kõik, aga mu laps kasu rinnasest tunded lõkkele löö kuuldes seesugust taevaluulet. Küsime Johannes pehmelt, kas ei tunne hinge paisuvat ja tõhusat. Sinu soontes peab ometi palav lõunamaa veri voolama, milles oma isalt pärisid. Mustlased on ju igivana luulerahvas. Viiu vahib lahtise suuga, millest valuvad terved helevalged. Hundihambad anuvale küsijale otsa paisub ja tõuseb. Tõtt-öelda koolmeister ei paisu ega tõuse suurt ühtegi. Ega see ka minu süü ole. Minu isa nagu rahvas räägib, olnud täieline võllaroog, mis temasugune nüüd raamatutest, lauludest teadis? Vanemate patud aga öeldakse laste käte nuheldavat. Seep see on. Sinu vastus on terane, on vaimukas. Kiidab koolmeister. Sa pead aga rohkem haridust saama, küll sa siis hakkad aru saama, mis on luule ja kuidas ta selginud hinge tõstab ja paisutab riiu siin. Siin Ta nihkub talle ligemale ja tõmbab taskust ühe ajalehe. Siin on midagi sinule. Vaata. Siin on laul. Mustlase neiu on pealkiri. Ja vaata, minu nimi seisab all Johannes Käbin. See on minu luuletus viu ja on trükitud, kas mõistad, minu luuletus on trükitud. Egas saatis aru, kelle kohta see luuletus käib? Ei. Kuidas? Mustlase neiu on ta nimi ja sa ei taipa, ei aimagi, kes mustlase nisu siis võiks olla. Kas mina siis tean, sina ise ometi viiul? Ninaviu nägu läheb kurdu. Koolmeister, kas teie siis mind ka hakkate Tügama nagu küla rahvaski? Miks te mu Te olete pannud, mis ma teile paha olen teinud, mida ma vaene laps siis põhineb, mu isa oli armas Viiu, mis juttu sa nüüd ajad? Püüab koolmeister üsna kohkudes. See on luule emitatega. Kas tead, Viiu hakkab hellalt neiu käest kinni. Kas tead, et ma sind just sellepärast nii nii kalliks pean? Et ta selle luulepärase rahvasoost oled, keda hüütakse mustlastega? Ainult harimata rahvas põlgab mustlast. Luules ja kunstis on mustlased lugupeetud kõrgesti hinnatud. Mina ise oleksin hea meelega mustlane, kui ma mitte eestlane, jaheks. Koolmeister. Süüdis Viiu jube jälle naerdes. Kes kuuleb rääkivat, peab arvama, et teil täit aru ei ole. Missugune looduspärane avameelsus mõtles Johannese vahtist tütarlapsele õrnalt härdalt silma. Aga loe, loe ometi mu laulu, mille ma sinu kiituseks olen loonud, mitte laituseks ja mille armastuses sulle olen pühendanud samu. Lugege ise, koolmeister. Ei mina saanid rägas aetud keerulisi sõnu kõiki välja öelda, keeldab otse murduda. Ei sa pead ise lugema. Ma tahan kuulda, kuidas mu luule pool sobib sinu suuga. Kuidas teda sinu punased huuled ette kannavad. Viiu hakkaski siis lugeda tonkama. Õis ehk mõni salmi jalg juba muidugi pikem olla kui teine. Viiu oma veerimisega aga pani kõik lonkama ning rütmi ega riime polnud enam kuuldagi. Aga nõnda just nõnda peab ju looduselaps luuletust lugema. Koolmeister, kes oskas oma värsse täht-tähelt peast kuulata suletud silmil sulaval hingel. Polegi ju luuletajal sihukesel, luuletajal jumala armust miski magusam nautida kui iseenda looming. Johannes hoidis silmad kinni aga hinge lahti ning toetus poolkogemata nagu teadmatult mustlase neiu õla najale olles õnnis olles õnnis. Viiu süütuse hingesse ei näidanud aga Koolmeistri luuletus sugugi nii sügavasti mõjuvat. Ta purssise Tõnkas, mida rohkem ta uute sõnade algupäraste kõne käändudele komistas ning oma vaest keelt murdis seda tuusasemaks muutuste nägu. Viimaks läks kõik nii puseritia liigal loga, et ta jäi hoopis peatuma. Pahane luurav pilk lendas koolmeistri peale, kes hoidis silmad ikka veel kinni ja suu lahti. Edasi. Edasi kaunis mustlase neiu, sosistas Johannes oma hella naeratusega ja pane hoolega tähele, mis tunded hõljuvat sellest laulust. Need on minu tunded sinu vastu. Edasi mu eksootiline nugis, silm, muusa, Viiu pusis veel lugeda. Viimaks aga sai ta kannatuse mõõt täis. Ta raputas koolmeistri pea enda õlalt maha, viskas ajalehe kõrvale, kargas püsti, kui Nool jooksis ära karjudes valju heleda häälega. Muri krants, täiest punnik, mustik, kust te kurjad lähete, võta, võta, näe, loojuse sunnikuid. Kuulad Luitavad Morrise põdra eest nuuskas veel korra valjusti nina äigas käis ega üle ja lippas kui terane karjaplika kunagi loomade juurde kes just kuhugi paha peal ei olnud minemas, aga rinnaga juba kaunis kaugele eemale olid jõudnud. Võib ju olla Viiu, aga nii tegi nagu oleks vastulöömist vaja. Johannes oli üsna kohkunud, nii äkilise poeesia proosavahetusest. Ka oli ta pea mustlase neiu õlalt liiga räpakalt kõrvale müksatud. Vara harra immises mees ning korjas raamatuid ja ajalehed kokku. Siis viibutas künkalt kübarad Viiu poole, kes käega elavalt vastas ja läks, eks korraks koju. Luuleloor, mille ta enese ümber oli kudunud, oli tänaseks katke käristatud. Niisiis ka õppetund otsas. Vara. Vara. Viiu lähenes seda aeguva karja Aadule, kelle ta valigi sadukkumisestoli äratanud. Kas kool veest läks juba ära? Küsi saadu haigutades. Jumal tänatud, läks jälle. Mis ta sulle siis täna õpetas? Rohus seda teab? Kuna Aadu ma arvan ikka, et see poiss on tublisti põrunud. Mis ta minust ometi tahab, mis ta must piinab? Ei jõua enam lõualuid pidada haigutuse pärast, silmad kipuvad vägisi kinni minema. Mis Abläravad, rumal tüdruk, pahandas Aadu, kes leidis, et tal enam tubakat kotis ei ole. Mispärast ta tühja piibu pahaselt jälle taskusse vajutas? Käbi on koolitatud vees ja igatahes targem kui sina. Kui sa ta õpetusest aru ei saa, siis on selle su paks puupea süüdi. Eks minagi näosu lollusega vaeva küllalt tule ja kuula, isemis juttu ajab, siis otsusta, vastas viilu trotslikult. Ütlen sulle lori, mida inimese kõrv enne pole kuulnud. Lase mind laule lugeda, milles kõik piirdusega plärtsub, aga ainus sõnast aru ei saa. Eks ma laule muid ka oska, neid võid ometi mõista, nagu see üks kuningatütar ja kuningapoeg. Ja mind viidi linna ja tulge nüüd, lähme siit. Aga tema laulud, ütlen, jookseb pakku. All jumal ei tahaks ta kuulitamis, tähendab raha eest ja ma ütlen sulle laulma enam ei lähegi ta juurde. Pea oma pesemata suu. Sina oma mustlase Hydra, julged koolmeistri peale laimu tõsta katsumul Barakat, kelle pärast aega veedetakse, aga eks see tule selle noormehe heast südamest. Sinu pean sammalt täis, sinna ei mahugi enam midagi sisse sohu või sa sõimad mind mustlaseks, punnis viu südilt vastu, aga just see suur tark ütles ise praegu, et mustlased olla kõige nupukamad inimesed maailmas. Õpetada mind just sellepärast ja külarahvas olevat rumal ja harimata, sest et nad mind põlgavad, ta ise tahab mustlaseks hakata. Ärasem valeta häbematu plika. Karju saadu, kelle uni riieldas, oli üsna lahtunud ja küüru hoopis vähenenud. Ootan, ma küsin koolmeistri enese käest järele, oota, sa mustlasi ka keegi kiida neid vargaid ja hulguseid ja koolmeister ise tahta mustuseks minna, oh sina viimane valevorst. See kõnelus kestis veel kaua edasi, kuni Aadu viimaks väsis ja Viiu vihast nutma hakkas. Viiu jäigi pühapäevastest laulutundidest ära. Ka äripäevadel ei saanud koolmeister temaga enam kokku. Kari oli hakanud käima teises küljes, külast kaugemal. Johannes oli pahane ja nukker. Tal puudus nagu midagi puudus paljugi. Iga päevaga elavamalt hakkas ta seda puudust tundma. Ta oli otse haiglane, õhtuti ei uinunud, päeval ei leidnud rahusöök ega jook ei maitsenud. Nõnda sipleb inimene harjumuse kütkes. Viiu mustad juuksed ja pruunid silmad. Ta oli nendega nagu liitu läinud teistelt lauljatelt küsides, kuulista. Vii või tulevadki vist enam laulma. Tal olla himu otsas. See käis õige valusalt Noormehe hingest läbi. Ta võttis nõuks ära oodata, kas mitte Viiugi rinnas midagi igatsuse sarnast ei hakka idanema. Nii et ta viimaks ise tagasi tuleb. See pidi ometi nõnda tulema. Oli ta emale ju nii sagedasti küllalt selgesti märku andnud, et aga ei tulnud nüüd asuse Johannese hingesse valus viha kipitsema. Ta nägi öösel palju und. Ta mõtted keerlesid ikka ühe ja sama keskpaiga ümber. Ta peab ometi ta piha. Pomeeti. Ühel päeval läks mees viidut otsima. Ta oli terve möödunud öö sängi suuneta Heedelnud olin mõtisklenud, aru pidanud ja siis otsusele jõudnud. Ta oli värisenud ja kahelnud, kaalutlenud ja viidelnud, seda otsust täide saadetakse, mõeldes. Aga süda oli pea üle võidu saanud. Pool päeva rändas Johannes käbi valla karjamaa krundil ringi, enne kui otsitud karjaste juurde jõudis. Loomad seisid kärbest ja parmude pärast jahedas lepikus. Vana Aadu magas kuskil põõsa all. Viivuga, istus kivi otsas, pits süles ja sõi täie suuga pudi. Koolmeistrit nähes ehmus plika nii kangesti, et pudianum peaaegu maha kukkus. Sõna lausumata lähenes talle luuletaja, istus kivi kõrvale, kattis nägu käega ja ohkas. Ütles Viiu tasa ja alandlikult. Oletatavasti sellepärast, et arvas Koolmeistri pahas olevat koolmeister ei teretanud aga vastuviiv. Miks sa nii oled teinud? Küsis ta tüki aja pärast madala õõnsa häälega. Kuidas siis, mis teil on? Miks sa minust põgened, miks hoidud must eemale? Vaatame otsa, kas ma ei ole 10 aastat vanemaks läinud? See on sinu süü. Miks sa nõnda teed, kas siis Viiu, kas siis sina midagi ei tunne, kas sinu hinge sügavamas sügavuses mingi hääleke ei ole hakanud helisema? Üks hääleke õrn mahemagusvalus. Oh jumal juba hakkab jälle peale. Tihkus viiv endamisi ja tõsine hirm maalis enda näole koolmeister lisas ta siis valjusti. Mul ei ole sugugi võimalik sihukest luule- ja laulutarkust ja muid sügavaid asju edasi õppida. Jätke mind lollikest, kellest ometi asja ei saa parem rahule. Ja kuhu oma tarkusega lähengi? Johannes haaras mustlase neiu mõlemast käest kinni. Kuna ta pudipütti enne kivi kõrval oli pannud. Kui tead, siis vasta mulle kuhjuma oma koolmeister. Räägime ometi muud juttu, vinguse Viiu kartuse ja kitsikuse käes. Ma ütlen teile, et olen liiga loll, liiga puise peaga inimese laps, kui et mõistaksin nii tarku ja kõrgeid asju, mida teie mulle katsute õpetada. Armastusest ei tea kah musta ega valget lausuda. Aga kui just tahad, eks siis seletage. Aga ärge minult nii kurjast enam midagi küsige, muidu hakkan, hakkan nutma. Ja hakkaski nutma. Kui ilusad on need pisarad su silmis, õhkas koolmeister läikival silmil. Nüüd ma mõistan sind, sinu hing, kui veel lapseliku süütuse õrnakatel, hakates alles nüüd pikkamisi ärkama. Ja ärataja OLEN, MINA, MINA. Ärka siis mu õis ja kuule. Johannese hääl kustus sosinaks ärkaja kuule, pääsu paabu. Sa oled minust saanud võidu tahtmata teadmata. Ainult oma looduse värskelt lapsikuse kaudu. Ole minu, sa lõunamaade tõmmuvereline laps. Ja ma tahan sinu olla sinu, sinu. Ta käsi asus viu piha ümber. Ta kuum põsk puutus tüdruku pale vastu. Nüüd. Kuid lähemal pilgul kargas Johannes ehmunult värisedes püsti ja kattis silmi käega sest armastatud neid oli põlleäärega mokki pühkides tõrrelemisi hüüdnud. Koolmeister. Miteede Mulbab pudine suu. Johannese nägu lõkendas, rabas viu käest kinni, surus seda, vahtis plikale kord pool häbelikult pool ihaldavalt silma. Pani siis kiiresti minema. Varsti oli ta põõsaste vahele kadunud. Viiu-Aga vahtis talle järele naeratades peade vangutades. Sõi siis oma pudi edasi. Niisugune inimene. Jumal jumal. Kui ta veel ogaramaks läheb, siis panen lippama, kui näole annab. Kas ma pealik Reinule rääkima? Ei? See arvab, et valetani hakkab siunama. Ja nii on see pööraseks, jääb. Eks Temadiku karja viiule suud andma ja plika puhkelise rämeda kähiseva häälega südamest naerma.