Rein oli Viiu Ehal Käia nimi. Kuna põlatud mustlaseplika valik just suuri võinud olla, puudusid Reenul võistlejad, pea täiesti. Rein, ma hea südamega, kui tarkusega kaunis kasinast varustatud poiss oli viiuli balleeris lahkemalt lähenenud kui kõik teised, kes vaest tüdrukut ainult nokkimiseks pilkamiseks heaks küllalt leidsid. Oli ju Reingi vaeslaps ühe lese vallavaese poeg, seega kogukonna põlatud armuleiva-line. Ta oli mõisas sepapoisiks olnud ja vanemaks saades tallipoisi ausse tõusnud. Kuni talitajad aasta eest oma sulaseks võttis. Viiuli oli ta kaunis lähedane naaber, mis nende sõpruse sidet aitas kinnitada. Et Reinule noorel puruvaesel poisil veel naisevõtmise mõtet ei tohtinud olla siis ei teinud ta sellest ka Viiu vastu juttu ega tulnud seda ka tüdrukule meelde. Ei keelanud väga viimast Reinule särke paigata ja talle sukki kindaid kududa. Nende vahekord oli mõlema teada iseenesest selge. Üks mõtles, kui kord nii kaugele saan, keda mas muud võtan kui teda. Ja teine, kui mind keegi võtab, kes kui tema. Trein sel asja seisul viu juures, Ehal käis Eda temale kirikust tulles saia tõi et viimane ta tarvidust eest hoolitses. See kõik oli nii loomulik, nii seletamata, selge. Ja see vahekord, see sõprus oli puhas, süütu omal viisil. Paleuslik. Viiu oli paremaks arvanud lugu, mis metsas luulemeelse koolmeistri ja tema vahel oli juhtunud Reinule jutustamata jätta. Aga mitte sellepärast, et asjas mingit ülekohust leidis. Ei, seda ei tulnud tal mõttessegi, vaid üksnes poisi pärast, kellest viiuli harjunud nägema, et latt usasexay. Kui keegi teine mees viu külge kasvõi sõrmeotsagi pani. Mis põhjustel sääraseks kadeduseks oli, ei teadnud Viiu eelist, muidu nii toss lagune poiss isegi. Viiu magas suvel lauda lakas. Kella 11 ajal ronis Rein redelist üles, sinine mantel õlgadel. Kui ta kuulis, et väsinud tüdruk juba magas, siis laskus lihtsalt ta kõrvale, tõmbas mantli üle pea ja paari minuti pärast juba kuulutas norskamine. Etaroidunud liikmed oma õigust on nõudnud. Oli aga Viiu veel ärkvel, siis vahetasid nad paar ükskõikset sõna tööst ja talitusest. Kuna Rein tüdruku piha ümbert kinni võttis. Siis tuli unine vaheaeg, mõlema laud vajusid kokku, juba norskasid mõlemad magusast ja teineteise võidu. See kordus iga õhtuga. Hommikul enne päevatõusu ärkasid mõlemad ühel ajal olid ühe krapsuva jalul ja redelist all. Sõna lausumata tõttas üks ja teine oma tööle. Tänasel õhtul oli viiul tunne, ootaks ta Reinu. Muidu oli ta ka ilma temata magama jäänud. Tal kipitus nagu midagi südame peal, mida ta peaks temale rääkima. Nüüd korraga äridel nagises reinu suur lina, valge pea tuli luubis nähtavale. Viu pani tähele, et dalai-punakaspruun nägu kinnisem kui muidu. Ta oli nähtavasti tusane viskaski viimase rüntsudes põhku, pööras seljaviu poole lausunud tükil ajal sõnagi. Viiul aga oli nii palju naise kiusu sees, küllalt et ka tema juttu ei hakanud tegema. Nõnda pidi poiss siiski peale hakkama, mis pole sellisel olukorral iseäranis lõbus. Kuule, mis sa tahad, ma löön su jalust maha. Naeris Viiu, mis pärast siis ma löön su jalust maha, kui sa oma tembutamist ei jäta selle koolmeistriga. Ja temal löön pea puruks kah. Kas said aru? Edvik, mis sul siis täna on? Kas oled kassi Hindrek, kui viinapudeli kallal käinud? Keda sa tulidki kimbutama, kui Viiu hakkas nii ägedalt vastu katusele ilujulgus ja suur suu kähku ta hakkas kohe järele andma, vähemalt pehmemal toonil kõnelema siis kohe nii turtsakas oleviiu, ütles ta ja pööras keha aeglaselt, teisele küljele, nii et nägu oli tüdruku poole. Ma tahtsin. Meil on teada saada, kas ta käib ikka veel metsas oma raamatutega sind taga kiusamas. Sa ütlesid kord, et tasu üsna ära tüütab. Aga külarahval on ikka veel lõhverdada. Mis mina sinna võin parata, ta tuleb vastasviiv. Tohin talle vastu hakata ja teda ära ajada? Ta on ju ikka koolitatud mees ja meie koolmeister ja küürakas Aadu sõimab mind aiva, et ma tema tarkusest, mida ta mulle heast südamest pakub, aru ei saa. Mis ta siis tahab sinust õieti? Mis ta tahab küsida käest, tahangi küsida. Mul seks ammu juba nõu valmis, hommepäev lähen küsima. Kuule, kas. Kast mis siis? Kas ta ehk Muud löriseb kui tarkust. Jumal sest aru saab, kiidab teine mind, sest et mõisa mustlane oli Soo. Kuidas ta sind siis kiidab? Noh, nagu on vahel raamatutes ja siis vahib Kathautima otsa, nagu tahaks mind neelata. Sookorrad, mis see siis peaks tähendama? Mis nõukogude ajal siis on, mis ta ainult Tõger õieti öelda tot Te ega seda kuule igaühelt, usu kuradit. Kiristas Reen hammaste vahelt. Kuule, ütle nüüd õigust, kas ta sind ehka katsub käperdada, mis? Ei, seda pole ette tulnud. Ütles Viiu ruttu ja kindlasti. Aga nüüd jään magama, ma tahan rahu saada. Öö on loodud magamiseks. Reine ja siis ka vaid püstitas korraks ainult veel kallima kõrva. Kas ta ehk viimati algas ta tüki aja pärast ometi jälle, ent Viiu käratas pahaselt. Pea suu, ma magan juba. Kas ta. Kas ta ehk Reinu silmad olid juba kinni aga suu imises ikka veel. Kuidas ta sind ehk. Kaugelt ühtigi koolmeister mind vist enam ei tunne. Ei tohi öelda. Ei mäleta hästi, kas meie vallastid. Johannes oli lühikese nägemisega. Ta pigistas silmad pidulijat, tunnistas lühikest suure peaga külapoissi. Kaua kassipere Rein talitaja, sulane, koolmeister. Tulin ka kord koolituba vaatama, pole siia aasta otsa jalga saanud. Kui sügisel kord vedasin hagu, siis nägin uut koolmeistrit. Olen unustanud. Mis asja siis ka oli. Kas tahad raamatuid lugeda, võte lugemiseks paraku aega sugugi polnud õieti muudki asja, suurt midagi. Tahtsin aga nii midagi küsida ja väike palve ka lauaga ette, sõber. Julgustas koolmeister. Mis seal siis pikka eeskätt vaja. Olen ju selleks ametis, et hea nõuga pean aitama, kui asi minu meelevalda puutub. Tule aga ligemale, võttasin toolil istet ja ilmuta oma soov. Pagana lahke poiss, teine ise, mõtles Rein. Ja ta laienes, Neuville Lewis, naeratav Lõbu peale ekstraga jälle kohmetuks, mingi näppis maha vahtides mütsi, katkist nokka. Ja ühtegi, kuidas pean algama. Oleme teineteisele nii uued ja võõrad. Eks aga nimetaja asja, küll ma siis edasi katsunud rutada, vastas Johannes. Minuga võid kui oma vennaga rääkida. Oleme ju suguvennad. Ühesugused eestlased, kõik. Nokk sees, Viiu pärast see oli, puhkes Reinol suust. Missuguse viu pärast? Eks selle minu omapärast see, noh, see on, noh, te tunnete ometi karja Viiut. Isand käbi, kes oli seisnud, istus kähku toolile. Tahtsin aga nii küsida, kõneles Rein kõhelemise Edasi. Etc. Sugulane ei, seda ta ei või olla, tal polegi sugulasi. Miks sa seda küsid, Rein? Noh, vaadake. Mina olen tema poiss ka enda juures, Ehal, Jani. Sina käid selle tütarlapse juures Ehal Viiu juures. Noh, oleme üleaedsed ja on ikka avaviks, plika. Põlgavad teist küll, et must leib ja isagi. Aga mulle on ta mulle anda, soen. Noh, saad aru. Me saame teineteisega hästi läbi. Koolmeister ei liigutanud oimu ega lausunud sõna. Ja nii, siis tahtsin teid paluda, et jätkuda lollikene õieti rahule. Jätkas Reen rahuga. Temast ikka targemat Viiuti saa, kui ta on. Mis suurt tarkust tal vajagi, kuhu ta sellega ikka läheb? Raisata oma kallist aega, viidate tulisest, midagi, ma võtan käe, kui vähegi kopikat olen korjanud ja omale asukoha leidnud. Minule on ta ka nõnda hea, küllalt, nagu ta just on. Soov, siis on Viiu sinu pruut, trein? Tea nüüd seda nii kindlasti ütelda, kostis poiss kõrvatagust segades. Sest ma olen naisevõtmisega veel nagu saapasääres, ei näe veel selgemalt tulevikku. Aga eks me Viiuga ikka seltsi on ka juba aasta-poolteist tema juures. Kolm meister Vaikesi oli kahvatu. Ta tõusis istmelt, kõndis toas norus peaga edasi-tagasi, viimaks astus reinu ette. Saan aru, mida tahad. See sündigu. Ma olen mees, kes lühidalt. Siin on mu käsi, ma hoidun sinu mõrsast tulevikus eemale. See on õige kolmister. Kiitis Rein nähtaval südame kergendusel. See on mehe sõna. Siuke rumal tüdruk, ei tarkusest midagi. Viska nagu hane selga wet. Lastel oli ikkagi olla. Seega lahkus, õpetaja läks pisukese tagakambrisse, lükkas ukse riivi ega tulnud sealt tervel õhtul enam välja. Vana Anu, ta teenija hüüdis teda mitu korda sööma, koputades viimaks ukse pihta, aga koolmeister hüüdis seest vihaselt, et jääte kude rahule. Ta oli kummuli sängis ja oigas. Esimene armuvalu on kibe, aga ta on ühtlasi magus nimelt luuletajale. Sest see on inimene, kes sellist valu otse igatseb, ilma milleta õiget luulet ei olegi. Südames Alaiemas põhjas oli siis Johannes iseenesega rahul. Tal oli nüüd põhjust seda kurvameelsust nähtaval kanda, mis luuletaja loomu ja olemusega nii väga sobib. Tema teada pidi see olema halb luuletaja, kes ei olnud õnnetu. Ja tema tundis enese nüüd õnnetu küllalt olevat. Et olla õnnelik. Uus ajastik algas nüüd Johannes käbile. Ihu ja hingega heitis mees paberi peale ja tindi sisse. Ta tundis eneses nüüd jõud olevat saada suureks kuulsaks kirjanikuks. Seks osutusid kõik tingimused soodsaiks. Lehed olid trükkinud mitmed laulukesed tema sulest, millest järgnes, et tall, talent ei puudunud. Ta nägi end inimestest võõriti, mõistetud, millest järgnes, et ta vaimusuuruses ja omapärasuses kõiki ületas. Seega vastu läks suurele tulevikule. Lõpuks tal oli õnnetu armastus südames, see oli võieda vaimu ajuratastele. See äratas mõtteid ja tundeid. Meie sõber kirjutas ja luuletas, siis kaob fenomenaalselt viljakusele. Ei olnud imeks panna, et talle ta päris amet aegamööda vastumeelseks otse läilaks hakkas minema. Vallakoolmeistri amet oli temale kui suurvaimule varsti nii madal, nii armetu, nii häbistav, uus paleus hõljus ta silme ees paleus, millel meie luuletajate kirjanikkude kohta alati nõiduslik võim on olnud. Johannes igatses ajalehe toimetuse liikmeks saada. Kuumvaimustuse võbin käis ta kehast läbi, kui ta selle hiilgav eesmärgi peale mõtles. Nõnda jaluli, luule ja kirjanduse salve hüpata. Nii vägevaks, rahva valgustajaks, saada nädalas korra oma geeniust rahva sekka paisata nii vabalt, nii toredalt. Ööl ega päeval ei andnud see kumav ja kõditav mõte talle rahu. Seda rohkem võimu sai temasse tung, mida piinlikumaks tehti talle elu siin harimatu rahva seas. Pilke jutud olid tollase kihelkonnas laiali läinud jutud, milles ta enese küll tundis kõrgest üleolevana, mis teda kainematel pilkudel siiski piinasid. Koolmeister hakanud mustlase Viiud armastama, aga kassipere Rein Viiu Ehal Käia sõimanud armastaja läbi ja meelitanud tüdruku ta käest ära. Kluinud pealegi teiste suude järgi koolmeistrit ja kiskunud tal tuti karvu peast. Ei olnud sel lool imeks panna, et mõned kaalub, omad peremehed käisid koolmeistrit pärast ses asjas isegi usutamas manitsenas. Ja kui noormees oma luuletaja iseteadvuses neile krõbedaid sõnu ütles, siis kandsid mehed selle eest hoolt. Koolmeister veel suuremate laimujuttude alla sattus. Otse võimatuks tegi Johannes end seega, et aga tähtsad võimumehed enese vastu vihale ärritas. Tal oli julgus kirikuõpetajale, kes oli tol ajal veel ametlikuks kooli katsujaks suu sisse ette heita, et ta oma teenijatele liiga vähe ja halba toitu annab. Ja neid liia tööga vaevad, mis mitte kristlik ei ole. Kohaliku paruni tegi ta seeläbi enda vaenlaseks, et ta külarahvale ja teomeestele tungivalt nõu andis, mitte mütsita härra ees seista, ega ta kintsugavata. Parun ja kirikuõpetaja kandsid siis ka hoolt, et koolmeistrile valla nõudmise toel koht üles öeldi. Nüüd astus isand Käbi teadagi lehe toimetajatega ühendusse. Proovitöödeks kirjutas ta liitude kaupa salmikuid. Jutt juhtkirju. Iga toimetuse ukse pihta koputas kohaotsija esiti kirjalikult, siis suusõnal linnas käies oma sõdidusele, millega ta iga toimetajat paari nädala tagant ikka ja jälle käis usutamas. Kas tema jaoks kohta ei ole? Oli tal viimaks tänada, kui üks neist suurtest härradest viimaks väsis ja muhenes ning noormehe proovi peale toimetusse lubas võtta. Mitte kohe just juhtkirju kirjutama, vaid esiotsa lehte pakkima ja postil käima. Kui edaspidi näib, nii öeldi talle, et tal jätkub kutselist arusaamist. Eks ta siis võivad ka korrektuuri lugeda ja pisemaid sõnumeid tõlkida. Olgu nüüd küll, et seesinane seletus mõjus Johannese kuumade lootuste peale nagu kapates külma vett. Ta pidas end igatahes suuremaks ajakirjanikuks, kui olla võib lehepakkija. Aga ta võttis koha siiski vastu juba sellepärast, et lehetoimetuse nõidusliku õhkugi hingata. Ja nõnda siis saigi meie suguvend Johannes ajakirjanikuks. See on inimeseks, kellest vana Bismarck eksikombel ütles, et nad elukutses on vääratanud. Palka määrastele toimetaja härrassilm viis rubla kuus, see oli rubla rohkem kui tüdruk, Hanna sai ja prii söök ning toimetaja vanad riided. Koolikohast lahkus noormees kerge südamega ehk lisa, kui kulda sai, mis poeg oli teinud jälle kord vihaselt ema vastu, kinnitas Pole sul ikka öelnud, et tal pole täit aru. Lahkudes otsis Johannes oma paremad sõbrad üles jättis nad nähtava liigutusega jumalaga. Nende seas ei puudunud ka Viiu. Tüdruk oli väga häbelik ja kui koolmeister talle tummalt käe andis, hakkas ta nutma, arvates, et ta on pahane. Nad olid Johannesele magusaimakstreestiks teele. Kahju ainult, et nad liiga hilja tulid. Luuletaja oli oma õnnetust armastusest nimelt juba võidu saanud. Ta vaatles tüdruku punast nina ja laia suud ning mõtles. Mind ootavad linnas hoopis teised. Oled küll mustlane, aga kui sa Reinu ja minu vahel vahet ei oska teha, siis pole seda väärt, et mustlane oled. Riiu nuttis aga ainult südameheadusest. Ta teadis enese kaassüüdi olevat, et koolmeister koha pealt ära aeti. Seda tunnistas ta Reinule. Isand silm oli ajalehe toimetaja, nagu ta peab olema. Mõned ütlesid küll ka nagu ta mitte ei pea olema. Aga need olid vastased ja muud pahad inimesed. Endiselt ametilt oli silm Johannes käbiga ametivend aga ta ei kõnelenud hea meelega oma valla koolmeistril lisest minevikust, kuna ta kaks aastat Tartus ülikooli kõrval oli elanud, mis temast solid targastavalt ja kõrgistavalt mõjunud. Isand silm tundis oma kutsekohustuste pühadust, seepärast oli ta oma nüüdsel nii üleval alal ihu ja hingega töös. Nii oli ta kuud otsa leiva ja soola peal, kui lehe oleks välja andmata jätnud. Nõnda aga oli ta enamasti ikka soola ja leiva peal, sest rahvas oli väga harjumatu. Ajalehe väärtust hinnati ainult kuulutuste, palju see ja paberipaksuse järgi. Isand silmalehel oli aga väga õhuke paberikulutusteks pea ainult tellimiste vastuvõtukohad. Isand silm oli muide suur kirjanik, nagu ta kuulus rahvameeski oli. Ta kirjutas kõigist asjust ja mõnest nii sügavalt, et tarkusejumal taevaskisest aru ei saanud. Tema keel oli vaimurikas ja omapärane ei alludes ega alistades lauseõpetusega õigekirjutuse seadustele. Osutus väga sagedasti, et silmahärra populaarteaduslikudes või õpetlikudes artiklites sisenevad arvamised üllatavalt ühte käisid tuntud välismaa õpetlaste omadega, mida autor kirjutades muidugi ei teadnud, sest muidu poleks ta seda huvitavat ning. Ja sellist sisulist harmaneerungit ei juhtunud mitte üksnes artiklites vaid isegi romaanidega, mille produktsioon kuulus kah silma härra enda valitud ülesannetesse. Tema üleolev suurus ses suhtes seisis toodete pikkuses, mis kujunes sellest, et autor vaba kõigist kirjanduslikest eelarvamisest romaani pidas luuleliigiks, mille sisuks võis panna ükskõik mida ka seakasvatust, juustu tegemist või sügelisteravitsemist. Toimetaja silma hiilgavaim ajakirjaniku talent tuli esile kui ta vastastega polemiseeris. See mõnu, see Matsakusse tabavus, see sõnarikus eriti sõna rikkus. Wiedemanni-is ei seisa kümmet osa neid tüseduse ja mahlakusi, mida isand silm vastasel oskas kaela Rahetleda, kui see teda väga oli pahandanud. Ka osav kõnemees oli noore luuletaja uus leivaisa sest tal oli kõva hääl. Ja see kaval viis, et ta midagi ei öelnud, millest kuulaja otsekohe aru sai ja oleks ehk hakanud vastu väitma, kritiseerima. Selle tähtsa vaimu kange mehe juures sai siis meie suguvend Johannes õpipoisiks. Kahtlemata pidi temast varsti suur mees saama ka Nudres küllalt oli eeskuju võtma ja teatud kutse tehnilisi oskusi omandama. Armastusega hoiduski, tänulik noormees leivaisa poole, kandes temaga muret ja puudust. Ta sõi vaimustusega kuiva leiba ja silku rist paelutasi ekspedeeris lehti trükikojas masinaratast ja mis neid ajakirjanikud tõid, veel muidki on. Ükski meister ei kuku taevast, kestis siis ka mõne kuu, kuni Johannes lehes pikemaid palasid tohtis hakata kirjutama. Oli ta ennast juba kohe suureks kirjanikuks pidanud. Siis nägi ta nüüd oma eksitust. Toimetaja leidis tema töis mõndagi parandada ja isegi kustutada. Ehk Johannes mitmes asjas õiguse enesepool arvas olevat. Pidades peremehe parandusi otse vigadeks ei hakanud ta targu vastu vaidlema, kuna isand silma kohutav tarka nägu tal suu alati kinni sulges. Küllap see oligi noormehe õnn sest miski ei ärritanud visanud silma nii suurele vihale, kui et keegi temale julges õelda, ta olevat toimetajana kuidagi eksinud. See oli tema teada otse võimatu. Kes siis taga headuses tahtis läbi saada, pidi temale igas asjas õiguse andma ja ikka uuesti meelde tuletama, et ta on kõige targem toimetaja Eestis ja nii umbes pooles euroopas. Johannesel oli nii palju loomulikud Erasust küllalt, et peremeest sõna ja teoga parajale hoida, et teda soojendada, silitada ja talle viirukit suitsetada, kus vaja. Nõnda võis ta oma karjäärile edu loota ja ta ei petnud end. Juba aasta pärast ei tõlkinud meie andekas noor kirjanik mitte enam ainult sõnumeid ja lühemaid artikleid sõnaraamatu abil saksa lehtedest vaid kirjutas juba vestlejaid ja algupäraseid jutte ning luuletas kõik joonealuse ja lisalehenurgad palavaid värsse täis. Palju suurvaimul siis edu aega vajagi, eesti kirjanik üldse on kohe küps, kuid aga pääseb tindipoti kallale. Johannes Käbi kirjanikukuulsus hakkas sammu pidades tema Virkuse ja viljakusega ruttu tõusma. Isand silmal oli muidugi hea meel, et ta nii tööka kaastöölisi oli saanud ega olnud kiitusega kade, andes sellest leheski asjaomaselt. Sest enesekiitus on alati mõjus. Ei aidanud midagi, et võistluslehtede kadedad kirjanikud kõik armutult maha tegid, mis Johannes käbi nime all iganes nägi trükimusta noor kirjanik, astuse valitud rada eksimatult edasi ja maksis mõnitajaile sama mõõduga kätte mis viimaste poolt iganes ilmus, sai vatti ja oli kriitiku kokkuvõtliku otsuse järgi pahna Depahn. Nõnda oli meie magusast leplikkust Hellast suguvennast saanud verine kirjanduslik sõjamees. Suurima hinge rõõmu valmistas enesele kirjanik, käbi seega et hakkas kirjameeste seltsis kõnepidajaks. Kaua oli ta selle kõditava sammuga viivitanud, teades enda küll olevat geniaalse luuletaja. Ent kõnepidamisega see on jälle iseasi. Suure hulga valgustatud peade ees nii robinal tund aega ette lugeda. See on mõnegi mehe värisema pannud. Aga kui ta oli mõne korra koosolekul juba olnud ja näinud, kui lahked härrad seal istusid ja tukkusid ning kuidas nad teisigi kõnelejaid, kellest Johannes enese kaugelt üle teadis, käivad heatahtlikult, kiitsid ilma kunagi laitamata siis kadus Noormehe argus viimaks ja varsti seisis Johannes käbi kõnepäevakorral. Kuid need ei olnud ammugi mitte kõik rõõmud mida kirjaniku ja ajakirjaniku põlv noorele suguvennale pakkus. Õnneharipunkt oli kirjanduse võidupidu, mis jälle kord oli kätte jõudmas. Selle harja otsa tahtis käbikenegi ronida. See oli ta kindel eesmärk. Ning roniski ronis harja kõige kõrgemale tipule. Sest talle sai õndsus osaks oma tööde eest esimene auhind võita. Teda hinnati kõige tähtsamaks Eestini paremaks kirjanikuks, kes võiks ka igale teisele rahvale au teha. Kui asjatundlikud härrad on ometi need hinnamõistjad? Mõtles õnnelik noormees, kui ta juba pidu eel nende otsusest kuulda sai. Ja kui õiglasid ja erapooletud selle võidupidu juures peame kauemini viibima. Sest siin juhtus meie noorele sõbrale midagi, mis peab äratama meie elavamat osavõttu.