Pidu oli korraldatud lageda taeva, allkirjameeste seltsi suures aias nagu seda nõudsid asja laius ja mõnu. Pillide mängisid, koorid, laulsid, rõõmus rahvas jalutas ja istus, jõi, sõi, naeris, naljatas. Lahtisel näitelaval peeti kõnesid, töökaid, naljakaid taoti, etendati mõni kentsakas näitemäng. Siis loeti värsse ja jutukesi ette. Rõõm ja lust igal pool. Asjatundmatu võis seda tavaliseks rahva piduks pidada. Nii piiramatu ja kitsendamatu oli see Eesti teaduse ja kirjanduse perioodiline kongress. Tähtsam kui kõik muu, on meile muidugi suguvend Johannes esinemine sel pidulikul kongressil. Juba on hulk laulikuid oma salmikuid enama või vähema osavusega ette kandnud. Ja nad on heas tujus olevale rahvale palju nalja teinud. Nüüd viimaks hüütakse välja ka meie noore sõbra nimi. Noor luuletaja ja koidutähetoimetuse liige Johannes Käbi loeb austatud sugu rahvale ette oma lüürilise lugulaulu. Armuvägi võim ja vaim. Ning oma uudisjutumaalija ja Joonas ehk palav, armastus ja kibe kannatus. Näitelavale astub pikk ja vilaias noormees laia ja kõhna näoga, mida katab paks kord tedretähti. Ta punakasblondid juuksed on pikad. Aga kui ta musta nokamütsi maha võtab, näeme, et nad on hoolsasti soetud. Johannese väikesed helehallid silmad käivad teraselt ja seesmisest ärevusest kiirates üle rahvahulga. Nagu tahtes öelda avage silmad ja kõrvad. Seda naudingut ei pakuta teile iga päev. Kummardus, millega ta publiku poole pöördub, ei avalda just mitte vilumust. Aga ta on nähtavalt heal nõul tehtud. Luuletaja paneb paberilehed käest puldile ja nüüd näeme, et ta kannab kollaseid puuvill, kindaid, millega helesinine lühike pintsak ja vesihallid püksid just hästi ei sobi. Mida me aga mitte tahtes väiklased olla tähele ei pane. Meie ootame mehelt vaimu, tema kindlad meid ei eksita ja Vaimu leiaksime tema luuletustest, mida ta selge tüseda veidi terava häälega hakkab lugema, kui kuulajate seas valitseb ülemeelik lobinjana naer meid kuulamiseks väga ei eksitaks. Aga meie rahvas on pidul ja pidul peab olema lustlik. Nõnda üksnes aimame seda ilu ja rikkust, mis elab suguvenna esimese auhinnaga kroonitud luuletustes. Ja meie aplaus peale loengu lõppu on nii vägev ja vaimustatud, nagu ta on otsekohene. Õnnelik luuletaja, kummardab ja naeratab, naeratab ja kummardab. Seltsi poolt ulatatakse talle suur lintidega võidupärg, võimatu lillekimbuga lavale kätte. Uus laksutuse torm. Johannes oma õnnetuhinas poeb pärja sisse, mis jääb peatuma parema õla ja parema kaenla vahele. Kunagi teevad Eesti värvilised siidpaelad ilusti maha tõlgendavad. Nüüd ei tunne rahva rõõm enam piiri. Juba kolmat korda astub kroonitud luuletaja tungival nõudel ette ja kummardab ikka sügavamini. Kummardab maani. Sell pilgul juhtus nüüd midagi, mis Johannese võidurõõmu ekstaažini kergitas. Publikukirju karja seast lendas midagi üles ja langes alandlikult luuletaja jalge ette näitelavale. Johannese terane silm ehk vaimustusest ja rõõmust joobunud märkas üles lendu ja ühtlasi viskajad selgesti. Ta ulatus maha kaunis lillekimp. Kuna tal muud ei tulnud meelde surusta kingituse nina ja suu vastu. Ta oli näost tõmmumaks läinud, sest veri tungis palge. Ta hirmunud pilk viibis viskaja peal ja see oli mõeldagi. See oli naine naine ja naine, seal tähistus eesti neiu rahvariides punase litritest särava pärja alt voolasid kullakarva juuksed paksult ja läikivat üle õlgade üle käiste kaugele selja peale maha. Suured hingelised silmad. Johannes arvas selgesti nägevat. Nad olid taevakarva, vaatasid Vagula innuga noore luuletaja poole kellele ta õrn väike valge käsi. Kätt Johannes küll ei näinud, aga nii pidi see ju olema kingitusest, kallima, mida luuletajale iganes võib osaks saada. Jalge ette oli heitnud neiu põsed. On kui koidukuma ta kael kui luigekael. Ja see suhu see suu kui roosinupp, kui korallirõngas, nii värske ja punane. Johannese pea käis ringi, kui ta näitele valt vastus. Kes ta peaks olema, kes, kes see küsimuse vuhises, masina ratta nada peas, keerelda. Ta tungis rahvahulga sekka, vaatas ja otsis. Ent neiu ei istunud enam oma paigal. Ka lähedalgi ei olnud teda enam näha. Miks ta ära läks? Miks ta põgenes? Johannes surus käe mässarina vastu, süda ta valjusti tuksub, süda andis sellele küsimusele vastuse. Neiu aimas kahtlemata, et ta tuleb teda otsima ja õrn neitsi liik, häbi, magus salahirm, ajastabaku ja nõnda see pidi olema. Johannes kuulas mitme tuttava käest, kas nad olid näinud, missugune neiu temale lillesid oli visanud ja kas nad teda tundvat. Aga ühed ei olnud viskamist näinudki ja teised ei mäletanud, missugune naisterahvas see oli olnud. Ei aidanud siis muu, kui pidi otsima. Sest Johannesel oli neiu inglinägu meeles nii selgesti ja säravalt et ta selle miljonite hulgast oleks leidnud. Kui ta rahvamurrus pingiridadel kõik kohad hoolega oli läbi vaadanud. Ikka asjatult hakkas ta aeda teistest külgedest üle käima kaua, kaua püsida, hulkuma ilma tulemust saavutamata. Hämarik, mis pehmel tiival suure aia üle oli heitnud, takistas pealegi otsimist sest rahvuslikult rõivastatud neiusid oli aias palju ja pimeduses pidas Johannes igaühte otsitavaks ingliks, leides aga ikka jälle võõra näo eest. Aga nüüd, Ta süda oli tuksumast seisma jäämas. Need juuksed, need kullased juuksed, need juhatasid teed. Neiu selg oli läheneja poole. Ta istus aia kaugemas servas, tiheda põõsa tuka varjus üsna üksinda pingil. Või siis oli ta põgenenud siia pidu rahvahulkadest kaugel kõrval olevasse üksindusse, et oma mõtete ja tundumustega võitlust pidada. Mõtted ja tundmused pidid olema siia juhatanud ja tal pidi nendega raske võitlus käsil olema. Teisiti ei osanud noormees asja seletada ja selle seletusega jõudis ta magusale otsusele. Kas tohin nii julge olla? Austatud neiu. Karjatas neiu kõige kõrgemas ja üpris teatraalses diis kandis ning vibas pingel ringi. Kordas ta teist puhku, kui pikk Vilajas noormees talle paremini sai nähtavaks. Ja punaseks, läks näost punaseks, nii et Johannes punastas seda punanähes. Aulik preili algas viimane pika vaheaja järel, mil ta kohmetus hämmastuses neiuna kooli tunnistanud. Kui ma ei eksi ja ma vist ei eksi, sest teie ja ei keegi muu, ei mitte keegi muu. Et siis väga austatud preili, veel kord ütlen, et meie vaese suguvenna kõne ja kurgukitsikust ei või keegi imeks panna. Esimene kord elus seisis ta nii kauni, nii õrna ja pealtnäha ka väga haritud sugu ees ning pidi talle nüüd kui geniaalseks kroonitud luuletaja haritud keeles ja peenel kombel tänu avaldama võrratu kingituse eest, mis ta vere keema meeled ja mõtted kobrutama oli pannud. Ta tõmbas sügavasti hinge, pühkis higi otsa eest, kummardas sügavasti ja algas kuuel hool. Minu taevalik, neid, see au, see õnn, see pidu, see pidu on kena, eriti teile, härra käbi. Tõttas selle taevaliku neiu hõbehääl lahkesti ja mahedasti talle appi. Ja ma võin kergesti oletada, et teie vaimustus keelt ja meelt segav suur peab olema. Ongi, näete isegi seepärast lubage. Mu nimi on Johannes käbi ja kas ma tohiksin teada saada, kuidas teie kes, teie? Mis teie? Sest teie helde neitsi sirutas talle uuesti avitava käe silmsi rahuldatud tema paljutõotavalt hämmingust. Teie soovite 15 ja minu nime teada saada, härra kebi. Nimelt? Ma ei tea, aga kas mul seda maksab mainidagi. Rääkis neiu häbelik Ebeldava naeratusega edasi sest unustaksid ta kahtlemata varsti. Mitte iialgi, mitte uneski. Seda ei tahaks uskuda. Teie, kes te tänasel päeval meie luuletajate seast sellele paigale olete tõusnud, kust te ase ammu juba oli teie kellele sai au ja kiitus osaks, mis annab teie tulevikule hoopis uue koosi. Te ei leiaks asja ega mahti nii tähtsusetu isiku peale mõtelda, nagu mina olen teie lillegi neiu. Lubage, et teie kätt suudlen Johannes otse kohkus oma julgusest ja vaimukusest. Ta ei tundnud ennast enam. Selles joovastuses hakkas mees tõesti neiu käest kinni ja tahtis seda suudelda, kuid neiu oli kiirem seda keelama. Ja nüüd hakkas piinlik kohmetus ka temasse. Nii et möödus tükk aega, kus ei teadnud kumbki, mida ütelda või teha. Johannes seisis pool längakil, neiu ees, liigutas huuli, naeratas magushaput ja nabistas näppudega oma pärja sees. Yoga vaatas sügavameelselt oma käekese peale maha mille ta noormehe musu eest oli päästnud. See lillekimp algas Johannes viimaks nagu julgustuseks, tõmmates mütsi sügavamale pähe. See lillekimp ja see lillekimp see lillegi. Naeratas neiu. See lillekimp jääb mulle kaunimaks mälestuseks surmatunnini. Kui magan, nüüd teaksin, kuidas ma pean hüüdma sest oma kõrgeaulist nime asu. Minu nimi on Elviine mustik. Aga ma nimetan end vahel ka teisiti. See rõõmustab mind. Ma tänan, see rõõmustab mind tõesti. Minu teine nimi on nagu öeldud. Teisiti. Mul on üldse veel mituteist nimesoo. Ma tänan sellegi eest südamest, tänan. Aga ehk olete kuulnud nime kullale? See tähendab ennemini lugenud, sest ka mina kamina luuletan, kui nõnda tohib öelda. Igatahes on minu sulest ajalehtedes üsna sageli ilmunud salmikuid ja mitte üksi kulla nime all vaid vahel ka lainele õiela lillela tundele elule ja neiu ohkas rinnapõhjast valule nime all. Kõige rohkem, aga kulalal, eriti viimasel ajal. Te olete luuletaja ja oletegi see kullalad lainele õiela neile ja nõnda edasi, sosistas Johannes õrnalt. Kas tead, see teeb mu õnne otsatuks. Kas ma teen nime ja toodangut? Tunnen, eesti kirjandus on mul peas ammugi olen küsinud ja kuulanud, kes on see kullale ja nõnda edasi, kelle hingest tärkavad nii õrnad, nii sügava tundelised hõljutused. Ent keegi ei tundnud teid ameti ja suguõde kullale. Te näete mind õnnelikuna nii õnnelikuna. Lubage mulle nüüd oma käsi. Nüüd alles olid noore häitsme mehe kõnesooned lahti urgitsetud. Kui kõne juba kord luule poole kaldus, siis oli Johannes üldse õiges sõiduvees. Tema kohmetus kadus seda kiiremini, mida julgustavamaltan neiu silma enda peal tundis, viibivat hõõguva palgel, arutas oma mõtteid, küsis ja vastas. Kõne jooksul sai ta siis huvitavast neiust lähemaid teateid. Ta oli möldri tütarmaalt ja tahtis lähemal sügisel asuda linna oma tädi juurde elama, kelle väikesele haiglasele tütrele ta kodust kooliõpetust pidi andma. Nõnda oli noormehel parim lootus armastatud neiut enda lähedale saada. Et Johannes armastas, et ta kohe armus, kui ta neiu kätt lillekimbuga osavaks viskaks, nägi tõusvat. See ei tarvitse seletust. Selles kahtleb ainult, kes armastusest midagi ei tea. See oli esimene päev, mil noormees alles õieti aru sai, et inimese elu on looduse kõige kallim kingitus. Ta nägi und otsekui oopiumisuitsetaja. Mis õhtu jooksul veel sündis, mida ta neiuga kõneles, kust ta temaga käis, kuidas ta keskajal oma korterisse oli saanud. See kõik jäi talle tumedaks. Ta silme ees keerles ainumat abatava nähtusena. Elviine ta meeles, püsis üksainus mälestus. Ta oli neiu kätt siiski viimaks suudelnud ja neil oli seda lubanud. Kõik muu oli õhk, udu, aur, suits, mis suureks paksuks pilveks oli kokku tihenenud. Unes unisest ta vahetpidamata. Kullela lainela õiela lillena võõrastemaja teise tuppa kostis see kui trall Ellatrollella drill alla. Ja sealne külaline, kes ei saanud magada, kirus karvu katkudes. Tont võtku, sinu Trallitamine, reosiis ometi kordi uinu. Isand käbi oli lillekimbu eest, millega teda neiu kullavõidu pidul nii kõrgelt oli austanud. Nii sügavasti oli õnnestunud ise äralisel õrnal viisil tänulik. Ta hakkas laulu linnukest, kes siiamaani veel poolsalaja ja vargsi põõsas oli häälitsenud nähtavaks tegema avalikkuse ette tõmbama kuulsuse õrrele upitama. Kolleegist võistlejatest oli see kahtlemata kallimeelne tegu. Aga nii ta juba oli see suguvend Johannes. Iseenesest mõista, et me ju kullala võidu pidust saadik kõik oma luule õhked ainult lehele saatis, mille toimetus, liige oli, isand käbi. Iga nädal tuli koti täieke, jäiga number tõi rea kullalaid. Johannesel oli nimelt korda läinud isand silmagi tähelepanekut uue eesti ööbiku teise Liidia Koidula peale juhtida. Ning meie lehetoimetajad pole mitte barbarid. Juba viienda kulla äratrükkimise järel võis ilmuda isand käbi osavast sulest juhtkiri. Tema esimene juhtkiri, mis üsna rõkkas ööbikulaulu kiidugajast. Siis ei, peaaegu iga järgnev nädala number lühemaid meeldetuletusi. Ja see kestis nii kaua, kuni iga lambapea teadis, kes on naisluuletaja Elviine kullale. Et Johannese Elviine teineteisega elavas kirjavahetuses seesid järgneb nende vahekorrast automaatselt. Kas nende kirju aga armastusekirjadeks tohib nimetada? Ma ei julge otsustada, sest nad olid sulaluule. Luule erootiline luule on aga asi, mis armastuse võlli ümber tiirleb ilmaid luuletaja ise tõesti tarvitseks armastada. Raske on siis vahet teha, mis iseloom oli seal kirjavahetusel. Kuid seda tean, et iga värss, mis ilmus käbi nimega ja see sündis igas numbris kees armastusest ja oli sihitud ikka ühe ja selle sama inglikese pihta. Kuna Elviine neitsi lik häbelikus nii avalikku keelt ei julgenud kõnelda. Mispärast, aga vahel sekka esines lausa armastusega. Kuid armastusel on terav nina. Johannes seletas siiski igast salmist igast reast igast õhkamise märgist midagi magusat endale välja. Nii tuli viimaks õnnis päev kätte. Meie mustik asus linna tädi juurde elama. Tal oli seal nagu juba mainitud, väike täditütar koolitada, kes haiguse pärast jalg oli vigane, koolis ei võinud käia. Emand Peterson lesk, jõukas maja perenaine kandis õetütre eest emaliku armastusega hoolt. Elviine linna elu muutus sellegi tõttu väga lõbusaks. Iseäranis veel eta enese nägi kuulsa olevalt, mispärast teda eesti ringkondades tunduva austusega vastu võeti. Seda oli isand käbi oma juhtkirjade ja ülistavate arvustustega korda saatnud. Ning eestlane oskab naisluuletajat lugu pidada. Ta on valmistada taevaliseks olendiks pidama, kes hõljub kõrgel üle meie peade. Kuna leidub rahvusi, kus kõneldakse sihukesest olendist Aivar näägutades mõnitades. Et isand käbiemand Petersoni majas igatahes lahtise ukse leidis et noorte inimeste sõprus lopsakamalt Õilmesse lõi sestpeale, kui nad teineteise lähedal elasid. See on igaühele arusaadav. Palavamat, aga ka puhtamat ja balevuslikumat sõprust ei või noore mehe ja noore neiu vahel enam ollagi. Nende meeli, vaimu südant ühendas luuled pühaside. Nad tegid koostööd, üks upitas teist lendu ja nagu ühised tiivad, kandsid neid üle mäe ja mereüles otsatuma sina poole. Nõnda vilksatas sügis lendas talv mööda. Veel ei olnud kumbki suusõnal teisele seest märku andnud, mis luulekate all ammu juba nende vahel edasi-tagasi lendas. Kevadine armastajaile tuttavasti nagu mahajooksuaeg, siis puhkevad südamed laiali ja suu voolab üle. Nõnda siingi kauemini ei suutnud sõrmes oma hingepakitsus talitseda. Oli jõe kaldal kuupaistelisel õhtul linnast väljas kauni puiestikuserval, kui Johannes oma tunni tundis tulnud olevat. Nad olid suurema seltskonnaga tulnud jalutama, aga armastajate kavalusega teistest aegamisi nihkunud lahku. Lähemal oli sel õhtul aim hinges, et nüüd peab midagi sündima. Õhk oli ka nii surmavalt pehme kuunägu nii võluva kumaga puude unistav sahin, nii salapärane kui aga lugeja eest keegi ehk loodab, et ma nüüd lähemalt hakkan kirjeldama, kuidas Johannese Elviine eneste armuavaldusi vahetasid. Siseksita rängasti? Tunnistan otsekoheselt. Seda ma ei oska. Minu nõrk sulg teeks asja liiga magedaks maotuks. Ja ta oli ometi nii magus, nii meeletult maitsev. Johannes oli saanud nii täis vaimustust, et ta neiu metsa meeleldi seisma oleks jätnud ning ise jooksu pannud. See kentsakas uid oli esimene, mis talle pähe kargas, kui ta esimese muisu Elviine roos huultele oli surunud. Noormehe meelest oli nagu peaksite oma õnnekoormaga põgenema jooksma, kuni hing rinnus kinni. Niisama meelsasti oleks taga, kui orav kõige kõrgema puu otsa roninud või hundiratast löönud nagu tsirkuse Veiderdaja. Nõnda olid siis hingeasjad mõlema vahel korras ja nad suplesid armuõnne kohisevad meres. See kohin pani kõik muud hääled uinuma, mis muidu igapäevaste inimeste seas sellise teoks saanud armuavalduse kannul hakkavad kumisema. Mis nüüd, mida hakkame oma armastusega peale. Kuidas korraldame eneste möödapääsmatuks saanud kooselu? Johannese palk oli vaheajal küll 15 rubla peale tõusnud ja kui ta peremehe laualt ära oleks läinud, siis oleks seda ehk 30 rubla saanud. Aga sellega ei võeta naist. Eriti kui lisakopikat sugugi ei ole ja teenistus üldse kindluseta, sest leht kippus võlgade sisse uppuma. Ja lugejate arv ei tahtnud kuidagi kasvada hoolimata käbi ja kullale kaastööst. Neiu Elviine vanemad olid küll jõukad aga see sai siin otse takistuseks, mida tütar endale hirmu pärast meeldigi ei tihanud tuletada. Nii vaesele mehele, nagu on kirjaniku isand käbi ei oleks nad oma last iganes andnud. Seda teadis neiu, oli vait. Seda arvas ka Johannes ja oli samuti vait. Säärased mõtted suruti maha, peletati kõrvale ja vannuti teineteisele igavest truudust. Saab näha, mida toob tulevik. Asi peeti muidugi salajas, nõnda märganud tädigi asja õiget tuuma. Ta nägi noorte inimeste elavate läbikäimist aga ta teadis nende sõpruseni nii lapsiku olevat, et sallis naeratades nende pilve lennutaja juttu ja luulepalavikus ronimist. Nõnda elati edasi noore armu ja la lohutava tähe all. Emand Petersoni majas oli täna suur küürimine, puhastamine, ehtimine, lahke kõbus, mammake veeres ühest kambrist teise, ühest nurgast sisse, teisest välja. Luuad ja harjad, nartsud, lendasid, aga käes. Ta prisked põsed olid varasemalt kui muidu ja silmadest naeratas sügav seesmine rõõm, kallis, magus ema, rõõm. Aleksander tuleb. Aleksander tuleb kaugelt maalt, kaheksa aastase äraoleku järel jälle kord koju mammakest külastama. Tuli ju eile õhtul Varssavist Telegram, milles ta teatab, et loodab kolmanda päeva õhtuks koju jõuda. Tema vastu võtta peab saama. Tore mõelda, kui ikka kaheksa aastat kodust kaugel Lõuna-Venemaal ja siis sealpool piiri Austrias ja tont teab kus veel kõik. Ja nüüd tulekul. Oo, see ajab ema mõtted rõõmu pärast segi. Talvine peate abiks olema, kuigi mitte hea meelega. Esimesel pilgul oli nagu valus okas talle südamesse torganud, kui ka tädi teda palus tubade ilustamiseks kätt külge panna. Sest Aleksander tulla ju sellist nõuet ei oldud siin majas talle veel ette pandud. Mis puutus temasse kui kuulsasse kunstnikusse, see tädipoeg Aleksander lihtne maalrisell, kellest ta midagi huvitavat ei teadnud. Aga tädi palus nii õrnalt ja hingelik rõõm, mis ta heast näost nii külge hakkavat naeris, äratas Elviine kaastundmise. Oli ju see käsitööline, keda tädi nii põksuval südamel ootus, ikkagi tema poeg, tema hea armas poeg, kellest ta nii palju teadis rääkida. Palju enam kui neiu vaevaks võttis kuulata. Elviine, siis aitas isegi väike kahvatu liine, kes keppinud väetilt pidi kõndima ei tahtnud venna vastuvõtul osata olla, rätik käes, lonkas ta ühe laua juurest teise juurde ja pühkis tolmu, kus seda ei olnudki. Meie Aleksander tuleb ellike, jään siis ikka loodame, et saad Mombinjaks, naljatas tädi. Kui sa, Aleksander mulle midagi ilusat välismaalt kaasa toob, eks siis saame näha, naljatas neiu vastu. Ja seejuures ei leinud ta põsed raasugi punasemaks, kuna ta muidu iga tühja asja pärast punastas. Tädi pani seda tähele. Muidugi Roberta midagi ta teab ju, et oled meil. Ära arva, et minu hea poiss tuleb tühja taskuga. Ta ei kiitli küll oma kirjades, kui oleks tal korjandust, aga ma aiman seda. Tal on mingi iseäraline nõu, et ta kodumaale tagasi tuleb. Aga seda ma võin arvata. Äkki jäi tädi kikki kõrvul ja ammuli suul ukse poole vahtima. Püha harm, kes koputab seal. Kas sa ei kuule Elvine välise kambri ukse pihta, koputati tõesti? Esiti tasa, siis tugevamini. Elviine karjatas ja põgenes kapi varju. Oma paljaste käsivarte ja üles pistetud vana tööseelikuga ei julgenud ta end kellelegi võõrale näidata ja võõrasse pidi olema, kes koputas. See kuuldus ees kujas oleva liine ärevast häälest, kui ta ust avades sisse hüüdis. Mamma, mamma, keegi tuleb.