Emondavas ukse laiemalt ja vaatas välja. Taevas karjatas ta kõigest jõust. Vankuse vajus lävel seisva külalise kaenlasse. Aleksander, mu poeg, mu armas, kallis poiss. Kuulsin ukse taga seistes seestpoolt mitu korda ime hüütavat, ütles tulnukas, kui ta maoli suudelnud. Siin ma olen. Kui saabusin liiga vara, siis oli see sinu süü, ema tahtsin küll paar päeva pikemalt teel viita, aga mul oli seda vähem püsi, mida ligemale kodumaale jõudsin. Kuna säravad piisanud emandakese põskedele veeresid, naeris ja läikis terve ta nägu. Taastus paar sammu tagasi ning laiali aetud käsivartel jäi poega vaatlema ja tunnistama. Elli elli. Kas oled siledamad poissi näinud? Süüdista viimaks. Ei, see ei ole kellegi vandersell enam. See tuletab juba peent härrasmeest meelde. Kuule, Sass, kas sa oled hakanud kuldturistiks või koguni paruniks? Makski naeris poega vastu arvamisele Petar suvist uus vini reisiülikonda sest usutavasti teevad riided inimese. Ja pealegi on miinirätsep Bail hea maitse. Elviine oli, käisin telekäsivarte tõmmanud kleidi korrale kohendanud ja vaatas kapi tagant välja. Kui Aleksander õekest, kes nagu meelitav, kas tema külje vastu hõõrus oli paitanud ja suudelnud pöördus ta kerge kummardusega Elviine poole, kellest ikka veel ainult pool peakapi varjust näha oli. Nagu näen, on minu äkiline tuleksin suurt segadust sünnitanud ütles noormees naeratades. Palun vabandada. Ma just tahtsin näha saada, kas minu tulekule kodus ka mingit tähendust antakse. Mu rõõm on seda suurem, et ka täditütart niisuguses tegevuses näen. Millest mu enesearmastus järeldab, et see minu pärast sünnib. Või eksin, neitsilvine? Ei, te ei eksi, Aleksander kostis elli. Kuna ta äkiline sõprusliku elevust soojusele lainetas. Tere tulemast, minugi poolt. Teie, kas kodumaal vaheaegu sugulaste vahel teie on maksma pandud. Ja siis naeris Elviine ende mind vabandab lugu, et näen enda ees võhivõõrast härrat. Miski tuleta mulle endist sassi enam meelde. Kes söandab siis toredale härrale nii suisa ilma loata sina suu sisse öelda? Sa peaksid söandama Elviine, vastas Aleksander, kuna ta pilk rõõmsa imestusega neiu sihvakad kuju mõõtis. Sa oled ju selle kaheksa aasta jooksul, mil su kui vallatul lapsukese maha jätsin, otsekui ilu jumalakasvatusel olnud. Ma näen. Me võiksime headeks sõpradeks saada kui ma mitte hirmul ei peaks olema, et see ilu Mullerib kardetavaks minna. Annan nõu minust hoiduda. Ma olen kaunis paha inimene, nii paha, et tüseda meelitusedki mind ei küünib parandama. Pareeris elli. Kuna ta pilk seejuures algemata huviga tädipoja ilmingut jälgis. Tunnista parem, mitu pruuti sa ilu jumalakummardaja viini nutma jätsid. Neid pool tosinat ikka oli. Naeris Aleksander Peterson. Kuid minu südant kergendab teadmine, et neist keegi kauemini nutta. Kui päeva kolm, siis on mulle asemik leitud suurlinnas, kas teate, elavad aiva mõistlikud kored? Elviine pidi tunnistama, et oma tulevase kodakondsusega esimese nägemise järgi kõigiti rahul võis olla. Kas ega temaga näis nii. Vähemalt tähendas ta emale, hiljem. Sellest väikesest metsikust ellikesest on ju päris korralik noor daam saanud, keda maksab päris kaeda. Mamma ähvardas teda näpuga. Ole ettevaatlik pojuke, ta on kõigiti kardetav. Kas tead, ta teeb ilusaid laulusidki ajalehtedele. Tegi Aleksander ja ta nägu tõsineb. Kuidas on ta sellele kahtlasele teele sattunud kas tal on siis annet? Noh, muidugi, kes neid siis ilma lehte paneks ja tal on üks sõber kah luuletaja ning kirjanik ja selle meelest on ellike, kes teab mis ja tulla kohe selle selle koidule järele. Tead, ehk see vana Jansoni lühikeste juustega tütar soos? Muud Alexandre Elist ei öelnud, vaid küsis emalt seepeale kohe käredasti süüa. Emal oli poja kohta selleski tükis õigus olnud, et ta mitte tühjade taskutega koju ei tule. Ja et tal siin, mis nõu on midagi iseseisva ärisarnast peale hakata. Rahulikult kaldumata kelkimisse, andis Aleksandri emale teada, et tal välismaal tulusa tööjahoidliku eluga korda on läinud, väikest kapitali koguda, millega ta siin meistriks tahtnud hakata. Tema rahalist jõudu osutasid kingitus, hetki, mis ta emale, õekesele, Ellviinele ja veel mõnele sugulasele kaas oli toonud. See oli kõik maitsega, valitud hinnakas kaup. Elviine kingituste seas oli midagi, mis äratas neiust tänuliku rõõmu kõrval tasast imekspanekut. Aleksander kinkis talle raamatu raamatu iluköites. Ja see raamat ei olnud piibel, testament ega kokaraamat. Maid oli täis luuletusi. Kuidas sellele mõttele tulid? Lipsas neiu suust küsimus. Miks kingid mulle raamatu? Kas sa siis raamatuid ei loe? Mul endal on nende vastu teatav nõrkus. Arvasin siis, et nad ehk sullegi on, säilitavad see siin, millega mõtlesin su biblioapteeki varustada. Raamat, mis kõlbab enam kui ükskord lugeda. Kuula nüüd, mida raamatukaupleja oma kaupa soovitades ostjale hambasse, puhub ostjale, kes ise ei ole asjatundja. Peterson laskis pilgu pentsikul muhelusel täditütre näol jalutada, enne kui kostis. Ma ei ostnud seda saksakeelset raamatut mitte kaupmehe kiituse järele vaid olin ta ise ammu enne läbi lugenud. Ta valmistas mulle tõsist naudingut. Ma oletasin, et ta sinule sedasama teeks. Minu otsus võib olla muidugi vildak, aga luba ning tähendada, et ta ühte läheb mõne autoriteetliku arvustaja omaga. Rutuline pilk käis neiu silmist kõneleja peale. Ta pale kattus sügavama jumega. Sa teed kirjanduse ja kirjanduslooga, Aleksander, seda ma poleks naljalt uskunud. Miks, L-i, kas sellepärast, et olen tööline? Arvasin aga nii, huvid on ju mitmesuguseid. Ja ma ei tunne käsitöölist, kes loeks luulet. On erandeid. Meid oli Viinis kaks eestlast, mõlemad raamatusõbrad. Katsusime hammast teadustegi kallal, kui saime võõra keelega juba kergemini hakkama. Kalduvuse Asjeli täditütre silmad olid imelikult suured ja ümmargused ning suu seisis Paukil, näidates Valendavaid noorus terveid hambaid. Kas ehk puhtus teile ka Eesti ajakirjandust, Jahju kirjandust, näpu? Küsis ta võimalikult ükskõik sel toonil. Pidasime kumbki Eesti lehe, mida teineteisega vahetasime ning mõne raamatukese aastast tellisime ka. Kui ma teaksin, mis varjunime all sina elli luuletad eesti naised ja neitsid, luuletavad ju pea kõik magusate varjunimede all siis võiksin ehk öelda, et sind ei ole lugenud mind, kes sulle ütles, et mina luuletan seda, ütles mulle sinu tädi nõuga mind aukartuses sinu vastu uputada? Ta ilmutas mulle ka, et sa koguni meie kuulsuste hulka kuulud. Elli preili lõug ja nina tegid liigutusi ülespoole, kui ta nii kergesti tähendas. Õieti ja armas sõber, nenthandi Pesdennanen, soovi tahte maine kenanud. Ahaa, Haine naeratas. Aleksander. Ma juba tean, et oled kuulus luuletaja. Siis ei tohiks sul põhjust olla ka oma kunstnikunime mulle kauemini varjata. Pealegi, nähes, et mul luule kohta huvi ei puudu. Oma õige nime all, pole sa minu teada esinenud. Vähemasti nii sageli, et laiemalt tuttavaks saada. Ei vastase elli tooni kergeks nöökamiseks tervitades. Sest nimi mõistlik oleks, 15 ei liiga kaine. Tegin seesmist teisedki ja valisin endale samuti niisuguse magusa varjunime. Loodan, et ma talle pole häbi teinud. Minu luuletaja nimi on kullale. Kui sul midagi selle vastu pole kullale küsis härra Peterson ning pitsitus lõua kramplikult pöidla ja esimese näpu vahele, mis kaududa alumised hambad pentsikult nähtavale tulid kullala, kordas ta natukese aja pärast otsekui murtult ning laskis pilgu istet otsides sõõri käia. Ja kullale, seletas Elviine, kelle nägu peegeldas imetsevat arusaamatust. Algul oli mul veel muid varjunimesid. Ei ole ju luuletaja karjääriks miski tähtsam kui tema nimi. Nagu näeme muude seas ka Koidulast. Aga need teised ei meeldinud mulle varsti enam. Ja nõnda jäin püsima kull ala juurde. Ja need teised, kas nad olid ka sihukesed la-lõpulised? Küsis Aleksander imelikult lällamisi, nagu oleks ta keel millestki tümaks läinud ja hoidis silmad pidevalt pungist. Jah, muidugi, Sass, kõik meie naisluuletajad tarvitavad ju la lõpulisi varjunimesid, neis on enam muusikat. Minu eelmisest nimedest olgu mainitud tõiele lainele, elule, valule ja kella kollalatrull alal Tralla. Täiendas Aleksander Peterson, ent nüüd juba väga tunduvalt lennates. Ühtlasi vajus ta raskelt toolile, mille ta otsiv pilk viimaks oli leidnud ja kattis nägu kätega. Aga mis sul siis on, Aleksander? Olen üllatusest raskesti raamatud. Luba mind toibuda, ägas tädipoeg käte tagant üllatusest. Ja laps, sest ma tunnen sind, ma tunnen sind ammu kui luuletajat. Teadagi sa loed koidutähte kui luuletaja, telli. Pane pahaks või võta vihaks. E. Sa oled ju nii ilus ja armas, tembin hinnaline plika. Et ma peaksin iseenda kavalerliku kasu pärast pisut luiskama, aga ei tihka seda. Mul on sust kahju. Mitte kui luuletajat, ei tunne ma sind, vaid, kui vabanda, hellasti kõva sõna. Kui. Noogutati ainult peaga susla naist. Ja kogutaja näis aru pidavat kas pista jooksu või lüüa laimale kõik 10 küünt juustesse. Susla. Sellega mõtlen sihukest magusat imar magusat kupatist, keedetud veest ja kuupaistel linnulaulu ning lillelõhnasiirupist taotiv vürtsitud Isamaaga rüübates seda jooki hakkab südamel iga kord pööritama. Ent muidugi mitte üksnes kullast, vaid kõigist neist teistestki ladest Johannes käbidest ja Martin tõrudest. Aga inimene hüüdis kullale silmil, mis pärani kistud tädipoja masendavast häbematu, sest inimene kust võtad sina õiguse luule üle kohut mõista? Sa oled ju ainult lihtne käsitööline, tahad öelda, armastati teda selle õiguse võtan sealt, kust sina ja need teised laad ja Johannes käbid enesele õiguse võtavad luuletada ja seda luulet pealegi trükitult rahva ette saate. Minu julgus ei küünigi nende oma kaugusele. Mul oli nõu kirjutada, sest siirupi luulest laastavalt arvustan artikkel. Materjal oli kõik juba koos, kavade märkused ilusti paberil. Kuid äkki ärkas mu südametunnistus ja ütles. Jäta parem, sa pole kirjanik publiku ette astugu, kellel sulg pihku loodud. Aga arvustada, igaühel oma veendumust avaldada. Seda ma tõin. See on minu hea õigus. Helli, preili põskedel õitsesid vahel valged, vahel punased lilled, ta neitsi liik, rind lainetas. Aga sa seisad üksinda oma laastava arvustusega. Ma ei oleks saanud nii ruttu ja nii laialt tuttavaks rahva seas, kui oleksin ainult susla naine. Tuttavaks oh muidu magus ellike. Lugedes neid alalisi silitusi ja paitusi, mis see hea sõber Johannes piisulle pühendab, sageli samas lehenumbris, kus su värsike trükitud ei pannud ma pooltki imeks, et oled tuttav seda vähem, et su viljakus on äärmiselt suurt. Ent mida kaalub see alalise kiidu peeterdamisega saavutatud tutvus? See on ja varsti ei ole teda mitte enam. Tal pole rohkem raskust kui käbi enesegi kuulsusel, mida sina ja veel mõni kirjanduslik sõber vastutasuks püüad pingule puhuda. Sa ei tohiks isand käbist mitte nii lugupidamatult kõnelda, ta on kirjameeste seltsi poolt esimese auhinnaga kroonitud. Ma tean, laps, ent see ei muuda asja. Pole ju auhinnasaavutuseks muud vaja, kui löö oma tööle templiks peale. Rahvalik ja rahvuslik. Jakob Kõrv sai oma kindla eesmärgi eest ka auhinna ning selts võttis selle võimatu käperdisel enda kirjastada. Lilled prillimustika palgetel Hiibetasid Est sööstis valing silmadeta üle. Nuuksudes vajus surmavalt haavatud luuletaja Anna kuhugi istmele. Mäherdune jõhkard oli ometi vander, sellist tädipoeg niisugust peaks võima sedamaid politsei kätte anda. Äkki tundis nutienda peatsilitatavat ja selle jõhkardi hääl ütles meelitamisi, nagu öeldakse lastele. Aga nüüd kõneleme millestki muus tellike. Jätkata võime teinekord, kui oled jõudu kogunud mõjusa maiks vastuväiteks, kui on pisarad. Kuid seda kuuldes oli neiu mustik, krapsti jälle püsti ja silmad kuivad ja pilk leegitsev. Sul on siis veelgi mõnitada, näägutada, tule aga välja, mul on jõudu küllalt kõiki väiteid ja argumente kohe ümber paisata. Jääme siis rahulikult istuma. Oleks veel mõndagi öelda, aga ma piirdun, et lühendada, kuidas seisukorda ainult järgnevaga. Ma vaene võhik leian, et seegi, millest meie moodne lüürika ideeliselt koosneb ei ole kõrgelt protsendilt luuletaja oma. Ma ei süüdista neid kullale ja käbi kaasa arvatud muidugi mitte otse plageerimises. Ei nad ainult epi koonitsevad epic. On sulle tundmatu õli see tähendab eelkäijate jäljendamist, nende ideede kasutamist, seda pole mina kunagi teinud. Hüüdis Elviine. On, see on mu oma, olgu töö muidu nii nõrk ja väeti, kui tahad. Aleksander naeratas heasüdamlikult, usun sind, laps, usun meeleldi, et sa ise ei teagi, kelle rinnast iga kord imesid. Aga sa tegid seda, sa lõid, mis oli enne olemas ning paremana olemas. Muudkui et sa tavaliselt ei mäletanud, ei olnud selgusel, kust võõras ideeline uid sulle oli teadvusse sattunud teadvusse või ainult alateadvusse. Oma väikese raamatukogu olen reisikohvrist välja pakkinud. Siis tahan sulle oma väidet tõestada nii sinu suhtes kui ka su kolleegide kohta. Mul ei ole ära märgitud mitte üksnes Koidulas resces Ado Reinvald is ja teiste töödes, vaid ka Haine Skybelis, Leenaus, Aiken dorfis, PDF-is puskynis ning paljudes muudes võõrastes kohad, kus te olete ammutanud. Ma laenan sulle Elviine hea meelega need raamatud ja vastava eesti materjali piiramata ajaks, et sa võiksid ise võrreldaja tões veenduda. Ma ei taotluse mitte ülekohut tunnistada oma ligimese vastu. Inimene, kust sa võtsid aja niisuguste uurimiste jaoks. Kas oma maalritööd ei teinudki? Küsis elli preili, kaugel algav hirm, silmapõhjas? Tegin ikka, naeratas Aleksander, muidu oleks jõudnud osta raamatuid. Kui inimesel on tõsist huvi millegi kohta, küll siis leidub ka aega. Sinu pakkumise võtan vastu, kulutas luuleta enna pateetlikult. Ja häda sulle, kui sinu kaebus on kunstlikult konstrueeritud Johannes Käbi tõmbama. Oksonis võib sedagi sündida. Kuid enne peksad tasub kirjanduslikus disbudis vaeseomaks ja seda oled rikkalikult ära teeninud. Pärast seda taplust võõrsilt tulnud peale tikkujaga tundis luuletajana kullale, kui oleks ta põues midagi hakanud logisema ja lagunema. Ta jooksis lähemal võimalusel oma sõbra ja kaitse poole. Et teda Aleksander Petersoni ilm kuulmatust, jõledust ja ülbusest instrueerida ning üles kutsuda, ootamata vaenlasele vastu astuma rauda linnuses ja materdama relvaga. See oli kulla meelest maestro käbi püha kohus. Polnud tal ju kaitsta mitte ainult oma kallimat ning iseennast vaid terved kaasaegsed luuletajaskonda kogu Eesti moodsat luulet. Ja ta võis seda, olles tooniandev arvustaja, eriti luule alal. Ent kuldalale sai osaks küllatav pettumus. Isand käbi kuulas asja ära, mõtles järele ning seletas siis suunurgad täis põlastust. Kategooriliselt. Aulus ja kuulsus talle mitte ei luba ühe vanderselliga pidada. Kirjanduslikke dispuuti. Nüüd on valge väljas, siis võiks ju tulla iga kingsepp, rätsep ja plekist oma isikliku arvamusega luulest nõudeid luuletaja, arvustaja nagu Johannes Käbi, ent temakese vastu peaks kaitsma naeraksid varblased katusel. Miski ei aidanud ükski vastulause ei mõjunud kullapidi masendava teadmisega tagasi tulema et tema rüütel ta kaitseta ning üksinda jättis võitluses ülem eeliku külgedikujaga. See oli esimene tugev lahkeli Johannese ja tema vahel sest kullala polnud pooltki veendunud käbi seisukoha õigsuses vandersell ees vandersil taga. See mees tuli ometi kindlasti kujundatud väidetega ja tahtis neid rohke tõestusmaterjaliga põhjendada. Seda iga kingsepp või plekist ei võinud miks teda mitte ära kuulata ja ta väiteid kergel käel ja hea huumoriga tuulde puistata. Muidugi luuletajal kui kõrgemal olendil peab olema iseteadvust, uhkust, Paulust, mis teda märgatavalt eristab madalamalt hinnatavast surelikust. Kuid iseteadvus ei peaks vanduma kõrkuseks. Uhkus mitte upsakuseks ja kullala rinda tärkas täbar aimdus et see vandersell Peterson hakkaks laginal naerma, kui kuuleksid luuletaja käbi temaga ei tihka diskuteerida. Miks ka mitte. Tal oli õigus käbi suhtumisest järeldada peale muuga vaimset jõuetust isegi salajast ära tunnet, et õigus on vastase pool. Aga neiu Elviine võis mõelda, mida tahtis temale seletada, mida mõistis maestro käbi jäi oma otsuse juurde ning vaikis luulest, kui ta külastades kallimat. Selle elamus kohtas Aleksander Petersoni. Esimesest tutvunemisest peale sai märgatavaks isand käbi, seda meest ei salli. Tema ilme ja vaade väljendasid pea varjamatult tunnet, et see inimene oli temale risuks ees. Kas ta ei võinud jääda, kus ta olnud, mis ta siit otsis? Seejuures hoidus käbi süvenemast ühessegi jutungisse temaga, mille ainekäsitlus nõudis vaimuerksust ja laiemaid teadmisi. See oli temast tark kahes suunas. Esiteks vandersell ei pidanud kõditatult arvama, et mees nagu Johannes käbi ajab temakesega mõistlikku juttu. Ning teiseks, mine tea, ehk tal tühjal on sel või teisel alal teadmisi, mis käbil puuduvad. Kontsaga sihukest viperust vaja, pealegi kullale kuuldes Johannese antipaatia elli tädipoja vastu. Neis kasvavad iga päevaga. Millal teda uuesti nägi, otsekui näristada mürgine salauss sestpeale, kui ta teadis armastatud neidu elavat selle mehega ühise katuse all. Tema halb tuju, mille peitmisega ta asjata vaeva nägi, oli krooniline. Kui ta viibis Petersonide pool. Pandi tähele, kuidas ta sill luuramisi ala Elviine jälgis kuidas ta huuled närvlikult tuksusid, kui neid tädipojaga pikemalt kõneluste sattus. Ning kuidas ta võpatas, kahvatus kunagi noormeest näpu külge panevat. Tema keeldumise astuda Aleksander Petersoni ka kirjanduslikku vaidlusse, heitist Emajõe preili Elviine vahekorrale teatavat varju. Veel üks sündmus, mis leidis aset ühe väljasõidu puhul linna kaunisse ümbrusse. Väljasõidust, võttis osa rühm noori inimesi mõlemast soost kuuludes ühe seltsi liikmeskonda, milles harrastati muusikat ja näitemängukorraldajast. Üks õieti kogu ettevõtte hing oli suur maalrisell, kes end äsja mainitud seltsi liikmeks oli üles andnud. Isand Peterson omas head huumorit ning seda lähemalt piiritlemata omadust, millega hoitakse seltskond üksmeelsena ja ühishuvilisena koos. Tuju oli algusest peale lõbus. Kasvas aga otse vallatuks, kui oli metsas einet võetud ning suugasteks alkoholi tarvitatud. Eriti neiu Elviine Üleannetu plika naer elustas metsa. Ta oli täna tädipoja legi armulik. Nii armulik, nagu oleks see tema laule kiitnud. Kogu seltskonnast tegi üksnes luuletaja käbi, hapuka, näo näitles plaseerunud ükskõiksust, poseeris Oti põlgliku üleolekut ning laskis vanderselli naljade puhul läbi paista et need peenemate maitset ei küüni rahuldama. Et nad on Essteedile vastuvõtmatud. Äkki tuli kellelegi seltskonna suid ette panna Luutsiku sõitu jõel mille hõbedane vöö vilkus lähedal puude vahelt. Kõik nõus. Varsti istutakse suuremas venes. Elviine saab juhtumisi istme Aleksander Petersoni kõrvale. Ta teisel käel istub keegi noormees, kes talle poolnaljatlemisi lööb, tiiva lipsu. Lauldakse. Pühapäeva tõttu on veepind lõbusõitjaid täis. Meeleolu kõigil kuldne taati. Juhtub, et Aleksander Petersoni käsi täditütre pihta embab. Juhtub ka, et teisenenud Noormehe oma üürikeseks neiu käsivart ümbritseb ja seda näeb Johannes käbi. Ta istub Elviine vastas, nägu kaetud kollaka kahvatusega ja otsib hoolega kallima silma, et temale märku anda oma hingevalust. Ent preili ei näe seda või ei mõista seda või ei taha seda mõista. Ta keeb üle lõbu tujust ja hüüab äkki sirutades kätt kiimaliselt jõe kaugema veere poole. Vesiroosid seal seal, oo kui kaunid. Kes teist mind armastab, tõesti armastab, see toob nad mulle. Aga mitte lootsikust ulatades, kui oleme ligi vaid ta peab riietunud vette hüppama ja nad ujudes noppima ekskaks sisse. Noh, kas keegi mind ei armasta mitte ükski kõigist neist härradest. Siis olete kõik mulle valetanud, kõik häbi teile seal korraga käib tugev karsum. Johannes käbi, Vilajas, keha vajub voogude kaissu. Rüütel, Rüütel, kirjatused, karjatused, mõned keeletud, mõned halvatud. Härra käbi, kas siis oskad ujuda? Püüad Petersoni hääl kangelase pea tempos veest, käed siplevad, suplevad vahvasti. Entwistle usaldan ees oma ujumiskunsti või on vesi külm või tunduvad saabastatud jalad riietatud keha ohtlikult rasketena. Olgu kuis on, aga järsku pistab vägilane valjusti appi karjuma. Ja vesiroosid need tast veel väga kaugel. Surutakse kähku ligi. Aleksander Peterson ulatab uppujale aeru ja rebib ta teiste abil üle parda tagasi paati, ilma et see tasakaalu kaotaks. Luuletaja veest nõretav ilming on praegusel momendil kahtlemata pisut koomiline. Kogu seltskond muidugi ka, aga või siis naeran omane seda konstateerima. Kuid turtsutakse. Nooremad preilid ei suuda kuidagi jääda tõsiseks. Mine Hedvikuile vajutavad pea lidusse ja turtsuvad. Lai laginaga pääseb koguni valla kui Elviine preili naiivselt hüüab, aga minul vesiroosid Johannes, see on julm. Sellele peaks reageerima, nagu reageerib sille Risto Rüütel, kes toob oma jumaldatud nõudel ta kinda murdjate keskelt viskab selle julmale daamile näkku ning lahkub kenast, samal hetkel. Rüütel käbi peaks viskama vesiroosi. Aga vesiroosi ei ole. Tooja kippus enneaegu veest välja. Sellest nüüd tekib rüütel käbile kitsikus, mis kihutab tal vere pähe ja paiskab kopsu üle maksa. Leegitsevad silmal puristab Tomandaamile vastu. Pidaks suu. Teie vasikas, koidutähel oma rumalaid lülitusi, ärge enam saatke. Lootsikali sattunud vaheaegu üsna kalda ligidale. Isand käbi hüppas kuivale ja kadus võsasse. Kes siis kütab keset suveahju? Tapan oma lapsi, tädi, vastas Elviine. Ma olen nad tulesurma mõistnud. Aleksander, tule ometi, vaata, mis siin sünnib. Kisas tädi tagaruumidesse, ma usun, selle tüdrukuga ei ole asjad enam õiged. Kogu viimase nädala tuhnisin ööd-päevad kõiksugu paberite põhus ja nüüd hakkame põletama. Aleksander tuli ja nägi kah kahlu järel leht lehe järel trükituid, kirjutatuid lendas tulle, leegitsev süles poole langes musta tuhana maha. Eda kaabler naeratas, isand Peterson, muudkui selle vahega, et see tappis teiste lapse. Õieti pole need ju mu omad. Sinu tuttava õpetuse järgi tõstis lapsetapja naeratades pead heitnud viimase lehe leekidesse. Olen vaheaegu seda õpetust põhjalikult proovinud ning tulemuseks on praegune auto Daffy. Kas oli valus seda otsustada? Ja kuni veendumuse täieliku saavutamiseni, siis aga oli kõik möödas, kui käega pühitud. Ole meheks äss ja luba, et sind suudlen. Olen lahke. Mul pole edaspidigi midagi selle vastu.