Mida loodetavasti keegi ei liigista kuigi hoiatati, et keegi kuskil veel kuuleme ja kus ei ole kuskile kiiret. Sest tänu mõnedele organisatsioonilistele segaalustele, mis mitte meist ei oleme, pidime me täna natukene varem kogunema, nüüd olevat meil isegi reservaega tekkinud, nii et 30 minutit õieti nagu enam ei kehti. See on muidugi väga haruldane raadios ikka esinemise võimalust saada. Meil on tegemist praegu ühe niisuguse Tõsise etapiga meie majanduslikus arengus Kus meil tuleb? Avalikult hinnangut anda oma senistele saavutustele ja puudujääkidele. Ja teisest küljest muidugi on arutelu objektiks võetud. Meie edasise arenguperspektiivid arengusuunad sisuliselt kuni 1990. aastani ja päris konkreetsete numbrite arutelu esialgu piirdub järgmise viisaastakuga. See ei tähenda muidugi seda, et meil neid numbreid varuks ei ole. Ka 1990.-ks aastaks on kõik numbrid plaaniorganitel juba olemas. Üldised näitajad toodangu töötajate arvu ja muude põhinäitajate kohta on siis välja töötatud nii, et nad on iga aasta kohta meil projektis olemas kuni 85. aastani. Siis on üks väikene tühik ja 90. aasta tase on ära määratud. Selle järele on veel üks eriolukord, mida ka võib mõne sõnaga tutvustada. See on nimelt see, et meil kapitaalmahutused on põhimõtteliselt paika pandud eelnevaks 10-ks aastaks. Võidame järgnevaks 10-ks aastaks paika pandud selleks, et õigel ajal ette valmistada ehituseks ja projekteerimistöid, alustada natuke pikema motiiviga, juba sihte seada ehituse võimsustega, tasakaalustada majanduse planeerimist. Nii et see, kui te seda avaldatud dokumenti vaatate, siis see on üks osa sellest ulatuslikust ettevalmistus, tööd, tööst, mida praegu plaaniorganid kogu meie majanduse arendamiseks teevad. Aga väga oluline osa meie lähitulevikku käsitlev osa ja veel tagasi pöördudes hetkeks selle kapitaalehituse programmi juurde siis kui juba lähtuda sellest, et meid ei lindistada ega, ega laialt levitate omavahel kitsas ringis peame arutama asju. Väga avameelselt. On küsimus muidugi selles, et meie kapitaalmahutuste ressursid on suhteliselt piiratud. Meie majanduse kasv jätkub, kapitaalmahutusi suurendatakse, kuid kapitaalmahutuste juurdekasvumäärad erinevates harudes on siiski üsnagi tagasihoidlik, kes piirides, kui viis aastat viisaastaku vastu võrrelda, siis me opereerime siin numbritega eriti Eesti oludes, 10 15 protsenti. Erandjuhtudel veidikene rohkem. On selliseid alasid, kus praegu juba tehakse tohutu suuri kapitaalmahutusi, nii nagu näiteks elamuehituse osa kus metraasi juurde tulevad elamispinna metraaži praktiliselt suurendada ei ole. Majanduslikult võimalik. Elamispind läheb muidugi kallimaks kvaliteetsemaks. Loodame, et see meie elanikkonda sotsiaalses mõttes edaspidi paremini rahuldab kuid elamispinna erilist juurde tulekut piiratud kapitaalmahutuste juures põhjust oodata ei ole. See on siis üks rahvatulujaotuse tendents, mis praegusel hetkel on väga oluline, et kui me tarbimiseks suunatavat rahvatulu üleliidulises ulatuses suurendame kuskil loodetavasti kuni umbes ühe viiendiku võrra siis kapitaalmahutuste kasv on aeglasem. Ja see osa, mis me jooksvaks tarbimiseks oma väga eluliste nii päevaprobleemide lahendamiseks kulutame, see osa on suhteliselt suure. Nüüd peale kapitaalmahutuste on väga oluline ka ehitusvõimsus. Muidugi ehitajaid tuleb ergutada ja kohati ehitajad teevad küllaltki head tööd kuid tervikuna ehitus kui süsteem meie vajadusi ei ole suutnud siiamaani rahuldada. Ehitajad on üldreeglina plaani täitmise poolest ikkagi viimaste reas olnud. Ja nüüd me oleme siis jõudnud niisugusele äratundmisele, et ei maksa üle pingutada. Ja näiteks Eestis kapitaalmahutuste plaani tegemisel ja kapitaalehituse plaani tegemisel. Me oleme lähtunud mitte lihtsalt teoreetilistest võimalustest teatud summa raha hankida ehituseks. Seda raha on mõnikord veidi lihtsam hankida, kuid oleme lähtunud sellest võimalusest, mida reaalselt ehitajatelt võtta on. Ja loodetavasti meie 11. viisaastakuehitusprogramm on äärmiselt realistlikult koostatud suhteliselt väikese suurenemisega. Mis tähendab aga seda, et paljudes valdkondades tuleb natukene nii-öelda püksirihma pingutada ja katsuda lihtsalt olemasolevate ressurssidega läbi tulla. No mul isiklikult ei ole näidete järgi tarvis kaugele minna. Mul oli ka kunagi niisugune mõte, et meil õnnestub koos üldise kultuuriehituse arenguga ja, ja teaduse ehituse arenguga vabariiklik tehnikaraamatukogu välja ehitada, sinna kuskile vaikselt informatsiooni instituut sisse sokutada. Raha oli väga vähe selleks tarvis üksainus miljon, aga tänapäeva ehitusvõimaluste ja kapitaalmahutuste poliitika juures. Kuigi me oleme otseplaanikomitee alluvad ja võiksime olla veidi soodustatud seisundis, on see miljon nihutatud. 13.-sse viis aasta, kus see, või kaugemale, nii et me millegiga arvestada ei saaja ja vaatame niisugusele reaalsusele silma, peame läbi ajama sellega sellega me, mis meil on. No kui raadiopositsioonilt võtta, siis siin on teil õigel ajal õnnestunud oma täiendavad ehitused soodsaid konjunktuuriseise kasutades ära teha ja, ja mingisugused laiendamised ja vanade pindade juurde võtmised ära teha. Nii et meie reaalses kapitaalmahutuste situatsioonis on küllaltki raske praegu tõsiseid uusi suuri objekte ette võtta niisuguses valdkonnas, mida võidakse klassifitseerida kui, kui administreerimist või või sporditegevust pärast olümpia kõrgpunkti või mõningaid muid alasid. Me lihtsalt peame prioriteedi andma rahvamajanduses kõige tähtsamate probleemide lahendamisele. Ja need probleemid tervikuna, meie riigi rahvamajanduses on kõigepealt energeetika ja kütuseprobleemide lahendamine. Tarvilikud suured kapitaalmahutused selleks et korvata vanade naftaleiupaikade väljalangemist, katta oma siseturu vajadused, säilitada väga tulus nafta eksport kõrgel tasemel ja muidugi säästlikult kasutada kõiki kütuse energiaressursse. Siin võiksime siis esimese viite teha ka meie tulevikupropagandategevusele nendes küsimustes energia ja kütusesäästlik kasutamine alustades tootmisest ja, ja suurenergeetikast kuni meie igapäevase eluni välja. See peab olema eelseisval perioodil üks meie Meie tegutsemise paljudest juhtmõtetest üks neid lõike, kus säästlikkuse propagandaks ei ole vaja jõudu säästa, nii et igal juhul nende probleemide lahendamisele kulutatakse palju, aga samal ajal ka raisatakse sageli palju ja siin niisugusele raiskamisele me peame igal juhul piiri panema. Edasi on kapitaalmahutuste valdkonnas väga tähtis lahendada põllumajanduse ette püstitatud ülesandeid. See olukord, milles me praegu oleme et me paratamatult oleme sunnitud mingisuguse koguse teravilja juurde ostma kulutades selleks vähemalt oma paar-kolm miljardit väärtuslikku valuuta rubla igal aastal. Neid rublasid, mida me väga edukalt võiksime millegiks muuks kulutada või nagu seltsimees luts praegu ütles, et kasvõi raadiole väärtuslikku ja vajaliku importaparatuuri soetada, kui teravilja osas kokkuhoidu saaks, siis jätkuks kõigeks kohviks ja Pipakse aparatuuriks ja veel sadadeks muudeks pisiasjadeks. Niiet põllumajanduse küsimus, et selles mõttes on olulised küsimused. Me peame söödabaasi niivõrd tugevdama, et lihatoodangu tõusu vajalikul viisil tagada. No kui te neid avaldatud numbreid vaatate, siis näete, et ega 11. viisaastaku raamides NSV Liidus tervikuna lihatootmise suurendamise probleemi ei ole võimalik lahendada. Ja siin me paraku oleme kõik üks tervik, peame ühtsetes huvides asja ajama. Ja siin muidugi niisugused üksiklahendused meile olukorda ei, ei päästa. Võimaluste piirides on ka meie vabariigis lihatoodangu suurendamine kavandatud. Tõsi küll, üleliiduliste probleemide lahendamises me palju suuremat panust enam anda ei saa, kui me seda praegu oleme andnud. Sest tõenäoliselt selle lihatoodangu suurendamise kava juures, mis meile praegu on, on lähtepunktiks võetud. Me tarneid üleliiduliste fondidesse Eestist oluliselt suurendada ei saa ja lihatoodangu suurendamine loodame, et see vastava fondide suurendamise näol kani realiseeritakse. Põhiliselt kulub ära meie vabariigi sisetarbimise ja kasvava nõudluse rahuldamiseks. Aga vähemalt säilita meie võib-olla mingil määral ka suurendame seda panust, mida me liha ja piimasaadustega varustamisel kui, kui karjamajandusele spetsialiseerunud vabariik oleme siiamaani andnud. See on väga keerukas probleem. Põllumajanduse küsimustes üleliigset kroonuliku optimismi nähtavasti ilmutada vajalik ei ole. Kurvad kogemused ja sõltuvus ilmastikust on meile seda näidanud, et siin kõikumisi paratamatult esineb. Ja siin siiski majanduslikud mõjutamisvahendid on olemas selles mõttes, et ka raskemates tingimustes täiuslikuma tehnika abil on mõnesuguseid raskusi võimalik ületada. Nüüd Eesti NSV eripära on siin selles, et meil põllumajanduse kapitaalmahutusi oluliselt ei suurendata. Mitte sellepärast, et me põllumajandusele tähelepanu ei pööraks, vaid sel lihtsal põhjusel, et me juba paar eelmist viisaastaku Üleliidulise taustaga võrreldes oleme saanud üpris soliidseid kapitaalmahutusi teha põllumajandusse ja lihtsalt suhtelist kasvu. Meie oludes praegu selles osas ei ole eriti tarvis aga üleliidulises ulatuses nii palju, kui on võimalik põllumajanduse arendamiseks praegu täiendavaid ressursse leida, siis neid ressursse intensiivselt otsitakse. Sellega ühenduses on üks väikene detail, mida otseselt ei ole küll põhisuundades nimetatud, kuid Meie jaoks tervikuna võib olla suur tähendus. See on see, et meil viimastel aegadel on põllumajanduses tootmiskulud näidanud tõusutendentsi. Asi on selles, et masinate kasutamine kallimad väetised suuremas koguses ja muud asjaolud on viinud välja selleni et siiski põllumajandussaaduste tootmiskulusid alandada ei ole võimalik olnud. No meil Eestis tegemist olnud isegi oma hinnajärk-järgulise kallinemisega paljude asjade kokkulangemise tõttu. Ja nüüd osas meie maapiirkondades on jõutud sellise olukorrani, kus eriti karjasaaduste tootmine ei ole enam piisavalt rentaabel ja tuleb uuesti hindade küsimus võtta Devideerimisele. Täiesti selge, et elanikkonna huvisid siin ei kahjustata liha ja piimasaaduste jaehinnad jäetakse selle sellisele tasemele, nagu nad on ja põhimõtteliselt nähtavasti põllumajanduse finantseerimise korda üritatakse muuta. Küsimus on praegu selles, et me anname tervikuna kogu riigis praegu põllumajandusele suuri krediiti aastas andavat antavate krediitide summa on suurem kui põllumajanduse puhastulu. See tähendab otse öeldes seda, et need on lootusetud laenud, mis nagu nagunii varem või hiljem korstnasse kirjutatakse ja nüüd aetakse seda laenude andmist niisugust teatud määral vastutustundetut raha kulutamist vähendada ja selle asemele toime panna järjekordne kokkuostuhindade tõstmine, suurendada oluliselt eelarvest antavat dotatsiooni põllumajandusele, sellega mis muidugi meie vabariiki väga rõõmustab, sest ostuhindu tõstetakse. Meie toodangu näitajad on suhteliselt kõrged. See meie majanditele annab kindlasti täiendavaid vahendeid. Seda me võime ainult tervitada, aga ühe väikese agaga siiski selle juures. No kui me hakkame numbreid vaatama, siis meie kolhoosniku keskmine sissetulek ühismajandist käesoleval aastal nähtavasti läheb paar rubla üle 200 piiritööliste ja teenistujate keskmine palk on 188. Ja kui nüüd üleliidulise keskmise kolhoosnikuga võrrelda, siis väga jämedalt öeldes erinevus on peaaegu kahekordne. Me oleme kolhoosnike tulude tõusu osas juba niisugusele tasemele läinud, kus see hakkab tekitama disproportsioone. Ja kui nüüd kokkuostuhinnad tõusevad ja kolhoosid jõukamaks lähevad, siis meil tuleb nähtavasti vaeva näha selleks, et mitte põhjendamatult kolhoosi liikmete ja, ja mõnikord ka juurde värvatavate inimeste töötasu mehaaniliselt tõstetaks, vaid peab suuna võtma sellise, et me neid täiendavaid ressursse suunaksime meie põllumajanduse tehniliseks arenguks, seadmepargi uuendamiseks, ehitustegevuseks sotsiaalsete ja kultuuriliste ülesannete lahendamiseks maal nende sotsiaalsete ja kultuuriliste erinevuste tasandamiseks ja likvideerimiseks, mis meil veel olemas on. Sest meie küla edasiarendamine Eesti oludes on praegu üks tõsiseid sotsiaalseid probleeme. Te teate kõik väga hästi, et meil maaelanikkond on küllaltki ebasoodsa vanuselise koosseisuga ja meil tööjõu arv põllumajanduses tasakesi väheneb. Erinevalt teistest liiduvabariikidest, kus tervikuna võttes veel põllumajandusega seotud rahvastiku on üle ühe viiendiku. Meil on ainult üks kaheksandik ja me ei saa lihtsalt lubada seda, et meil põllumajandusega seotud rahvastik tulevikus oluliselt väheneks. Tähendab nendele rahvastiku liikumise protsessidele maalt linna, me peame püüdma kõikvõimalikke pidureid panna. No loodetavasti raadioja naabrites ka väikest kummardust ees võib-olla veel rohkem, televisioon on selles osas ka mingisuguse missiooni täitnud ja, ja seda maarahvastiku kultuurivajadusi rahuldanud ja, ja maaelu mõnes mõttes talutavamaks teinud. Võib-olla linnastumise protsessi arenedes hakkame kõik varsti maale tagasi tahtma, aga aga nii, et selles mõttes siin areng on, on senini üldiselt kulgenud soodsas suunas. Kuid eks väikesed nihked siiski toimuvad eriti noorte õppima tuleku kaudu. Ja hiljem juba ei taheta hästi selles pealinna õhkkonnast ära minna. No siin põhisuundade valguses tuleks märkida seda, et me siiski arengurõhu paneme praegu keskmiste ja väikelinnade arendamisele, küla sotsiaalsele arendamisele muidugi ja suuremate linnade kasvu on tarvis igal juhul pidurdada Eesti oludes selliste linnade hulka, kus tuleb alustada kasvu pidurdamise poliitikat ja tõkestada uute tootmisettevõtete rajamist kuuluvad täiesti ilmselt Tallinn Tartu ja Nonii kuurordilinna staatuses ka Pärnu. Nii et kolme linna suhtes me peame niisuguse poliitilise joone võtma et võimalikult vältida tootmise edasist laiendamist nendes linnades. Seda tehakse kapitaalmahutuste vastava suunamisega. Tallinna oludes me praktiliselt loobume täiesti uute ettevõtete juurde ehitamisest. Kui mõnele ettevõttele ehitatakse uued hooned, siis see tähendab seda, et me viime lihtsalt inimesed parimatesse töötingimustesse, viime mõne ettevõtte välja elamurajoonidest, kuhu ta ei sobi. Aga printsipiaalselt Tallinnas mitte ühtegi ettevõtet me ei luba rekonstrueerida ega laiendada töötajate arvu suurenemisega, see on kategooriliselt keelatud. Ja teiseks alates möödunud aastast on meil terves rahvamajanduses kehtestatud tööjõu Limiteerimine kõikidele süsteemidele ja asutustele, ettevõtetele on kehtestatud tööjõulimiidid. Tõsi küll, kaubandus läheb sellest ringist veel välja, seal töötajate arvu planeeritakse vastavalt kaubakäibele. Kolhoosides me ei ole veel tööjõulimiiti kehtestanud. Aga kui tööjõubilansi pingevabariigis suureneb, siis jõuame välja ka selleni, et tulevad kehtestada kolhoosidele tööjõulimiidid, arvestades muidugi kolhoosi liikmete arvu ja limiidiga, määrates siis ära seda, kui palju keegi tohib omale palgatöötajaid veel liikmetele lisaks tööle tööle rakendada. Meie terava tööjõubilansi pinge juures on see paratamatu. Ja nüüd ühe järgmise sammuna niisugusel tööjõulimiit Limiteerimisel Tallinn no koos oma lähiümbruskonnaga muidugi, kus tööl käiakse, moodustab siin ühe terviku ja Tallinna ettevõtetele hakatakse neid limiite erilise rangusega andma. No näiteks koondiste puhul ilmselt tuleb niisugune planeerimine. Koondised, kellel Phili olid väljaspool Tallinnat, saavad üldise tööjõulimiidi ja eraldi reaga määratakse ära, kui palju sellest tohib olla Tallinnas. Nii et me üritame linna kasvule elanikkonna kasvule panna tõsiseid piire ja seda täiesti mõistetavatel põhjustel. Meie elamuehituse võimalused on küllaltki piiratud. Tähendab elamuehituse suurendamise võimalused ütleksime täpsemalt. Me oleme nendes elamuehituse kombinaadi võimsuse raamides ja janu, finantsilised ta puht paljalt rahalised küsimused ei ole siin võib-olla nii teravad. Meil on ka maksujõulist nõudlust, võtame kasvõi kooperatiivi järjekordade näol, mis, mis praegu tekkinud on, aga me oleme siiski seotud teatud reaalsete ehitusvõimalustega ja sellest me peame oma sotsiaalset arengut välja minnes praegu projekte, arengut, projekteerides peame, peame sellest välja minema. No siin on nüüd lugu niisugune, et ka muutumatut elamuehituse mahtude juures, kui meil viimased paarkümmend aastat on elamuehitus olnud enam-vähem samasuguses suuruses ja ka järgnevatel aastakümnetel aastast aastasse lisanduv elamispind on enam-vähem stabiilne suurus muidugi sotsiaalses mõttes, korteriolude paranemine on lähitulevikus täiesti reaalne. Me üritame praegu kiires korras lõpule viia niisuguste inimeste korteriprobleemide lahendamise, kellelt me kortereid vastu ei saa. Need on siis elamiskõlbmatud vähekõlbulikud pinnad, mis lähevad lahutami lammutamisele või muuks otstarbeks. Selle aktsiooniga praegu on tõsiselt tegelema hakatud. Kerge see ei ole. Meil on võlgnevus tekkinud tegelikult me oleme liiga palju elamispinda möödunud aastatel paraku olude parandamiseks kulutanud ja mõnel juhul ka juurde tulnud inimestele elamispinna leidmiseks, selle asemel et seda Barakide ja keldrite ja, ja lagunevate majade probleemi järsult lahendada. Nüüd järgmise paari aasta jooksul, see on täie teravusega käsile võetud ja selle järele jõuame nähtavasti välja juba niisugusse tsooni, kus iga suurema korterisaaja annab meile väiksema kasutamiskõlbuliku korteri vastu ja hakkab hoopis suurema efektiivsusega sees lisanduv elamispind meie triolusid mõjustama. Nii et selles osas see arenguperspektiiv kapitaalmahutuste ressursside jaotamise osas on meile küllalt soodus. No ja kui veel rääkida sellest, kuhu on palju tarvis, siis see on kahtlemata transport. Transport on kujunenud kitsaskohaks, küsimus ei ole mitte selles, et vaguneid aeglaselt tühjaks laaditaks või raudtee mõne vaguni kuskile ära kaotab, mõneks ajaks. Need on tegelikkuses, kuigi neid puudujääke on, need on siiski tegelikkuses pisiasjad. Põhiprobleem on selles, et meie transport on ülekoormatud töötab väga suure pinge all ja siin tuleb ette võtta transpordivõrgu kardinaalne laiendamine. Kusjuures energiaressursside nappuse olukorras nähtavasti tuleb väga hoolega mõelda, kuidas seda teha. On selge, et väga suurtel kaugustel autovedusid teha ei ole otstarbekas. Tuleb raudteevõrku tugevasti veel välja arendada, teisi odavamaid veoste liike kasutada. No kes teab, võib-olla isegi õhutranspordi suhtes, kunagi tuleb natukene ettevaatlikust ilmutada ja ja, ja paber kätte võtta, vaadata, kuidas siis on odavam Leningradi reisida, kas lennukiga või rongiga, palju kütusekulu ja muud kulud selle juures tekivad. Teatud kaugustest alates on õhutransport alati ratsionaalsem aga lühematel vahemaadel nähtavasti see väikene aja seest ei õigusta seda ülekulu, mis meil väga defitsiit see kütuse osas tekib. Nii et majanduspoliitikas tuleb paljude asjade üle järele mõelda, paljusid asju arutada. Ja tuleb aru saada sellest. Nii nagu akadeemik Naan niisugust mõistet kasutab, et et igal arengukõverale võivad ka omad jõnksu sees olla ja ja need jõnksud ei pea alati ülespoole minema, mõnikord võivad nad ka probleeme tekitada. No tagasiminekut ei tunnista, niisugust asja ei saa ega ei tohi olla. Aga kasvu aeglustumist. Seda, et me objektiivselt peame toimima kitsaste loodusvarade ja kallinevate loodusvarade kasutamisel, et meil on suured nõuded keskkonnakaitse suhtes, kõige selle eest tuleb maksta, tuleb vanade vigade eest maksta, tuleb uusi vigu vältida, selle eest ka maksta. Et meil on tekkinud tööjõubilansi üleliiduline pinge. No kui sellest juttu on, need probleemid pakuvad alati huvi siis võib öelda seda, et meil on siin õieti kolm piirkonda, üks hästi pisikene piirkond on Eesti ja Läti kus on traditsiooniliselt madal sündivus, madal loomulik iive ja kus tööjõusituatsioonis selles mõttes ei ole palju aastakümneid juba õieti midagi oluliselt muutunud. Kui me oleme tööjõudu juurde saanud, siis Nonii muude harude jaoks, põllumajandusest teistesse harudesse ületuleku näol ja mehaanilise iibe arvel. Nüüd suur osa NSV Liidu piirkondi, Vene Föderatsioon ja, ja paljud teised vabariigid, no jätame siin veel neljanda tsooni, seal arenevad ida ja põhjapiirkonnad, kus on alaline tööjõu nappus, jätame selle praegu momendil kõrvale siis juba majanduslikult arenenud hõlvatud piirkondades on meil tegemist niisuguse nähtusega nagu järsu sündimuse langusega kuuekümnendatel aastatel kus noh, igal aastal, kuuekümnendatel aastatel üle 100000 lapse sündis vähem kui eelmisel aastal, pidev sündimuse tagasiminek toimus. Ja nüüd need vähem sündinud lapsed jäävad lihtsalt tööle tulemata. See tekitab teravat tööjõubilansi pinget väga paljudes meie maapiirkondades ja ka need piirkonnad, kes meid varem said tööjõuga abistada, praegu enam seda teha ei saa. No vabariigi tööjõubilansi kohta ma ei julge praegu mingeid täpseid andmeid öelda. Seltsimehed vaidlevad selle üle, kuidas olukord kujuneda võiks, aga lõhnab selle järgi, et 11. viisaastakul väga jämedates joontes jääme selle tööjõuga, mis meil on ja 12. viisaastakul võime isegi teataval ajal miinustesse sattuda. Nii et mingisugust erilist tööjõu juurdekasvu Meie praeguses olukorras oodata ei ole. Ja see tähendab muidugi efektiivsuse ja säästlikkuse seisu seisukohalt meie ees kergitatud teist väga tähtsat ülesannet. Energiaressursside ültse materiaalsete ressursside säästu kõrval peame erilist tähelepanu pöörama inimjõu ratsionaalsele kasutamisele. Me saame väga hästi aru sellest, et inimjõu kasutamises on tegelikult suuri reserve. Me mõistame seda, et meil on töödistsipliini osas puudujääke. Mõistame seda, et meil on, on kahtlemata tööaja kasutamine praegusel juhul puudulik. Näeme objektiivseid põhjuseid, miks niisugused nähtused tekivad. Siin on omamoodi surnud ringiga tegemist. Kui juba korra oleme tööjõupuuduse olukorda sattunud, siis tööjõu nappuse olukorras otsustavalt järsult mingisugust nõudlikkus suurendada töödistsipliini suhtes on ka küllalt raske midagi kardinaalselt ette võtta. Kui ta ennast asetate tootmisjuhi olukorda siis on selge, et et kui inimesi on napilt inimesi on muidugi igasuguseid. On oma ala patrioote ja staažikaid töötajaid, keda ka siin esile tõstetakse, kui, kui oma maja ja, ja oma ala põliseid tegijaid. Aga on paraku ka selliseid inimesi, kes otsivad teinekord, kus selle rubla kergemini kätte saab ja kui need kruvid natukene kõvemini kinni keeratakse, sama raha eest nõudlikkus suurendatakse, siis võib teinekord organisatsioon raskustesse sattuda. Paraku niisugune seis tekib ja, ja sellepärast meil on küllaltki raske juba nii välja kujunenud olukorras alati maksimaalset tööjõu kasutamise efektiivsust saavutada. Rääkimata sellest, et meie majanduse korralduses on ka selliseid punkte, mis tihti seda seda takistavad. Kui meil on tarbekaupade tasakaal, häiritud, esineb defitsiiti, kui me ei ole suutnud teenindamist ideaalselt korraldada, siis täie moraalse õigusega tihtilugu inimesed ütlevad, aga miks ma ei võiks siis hommikupoole tööajast kauplusse minna, kui seal veel midagi on, miks ma pean pärast tööd minema, kui mul seda või teist enam võtta ei ole? Ja nii edasi? No midagi parata ei ole, siin elame teatud reaalsetes tingimustes. Nuia lohutuseks võib ainult niipalju öelda, et et ega mujal need asjad palju paremad ei ole. No eile Soome televisioonist sattus üks huvitav lõigukene kõrva Soome majandusest rääkides. Keegi kommentaatoritest ütles, et viimasel ajal on soomlasi hakatud Euroopa jaapanlasteks nimetama teatud puhkudel. No et see on väga suur kompliment tegelikult. Sest jaapanlased kuulujuttude järgi ma ise ei ole seda oma silmaga näinud, aga peab uskuma on ainukesed, kes absoluutselt korralikult veel veel tänapäeva maailmas tööd teevad tõesti hoolikalt ja kvalifitseeritult ja, ja kelle töösse suhtumine üleüldiselt isegi suhteliselt madala elatustaseme peale vaatamata, kui me Euroopa standarditega võrdleme, on, siis on siis enam-vähem normis ülejäänute puhul kahjuks inimlik laiskus on liiga tugev ja, ja meie ei suuda enam moraalsete ja materiaalsete stiimulite süsteemi piisavalt mõjuvaks teha, et igal sammul ja, ja igas olukorras sellest inimlikust laiskusest jagu saada. Nii et needsamad probleemid on mujal. No hiljuti nüüd üldse viimastel aegadel on näiteks meie teise jõuka naabri Rootsi majandusprobleemid teravalt päevakorras olnud ja ja on selle analüüsi juures näidatud, et üks põhjuseid, miks Rootsi majandus on viimastel aastatel sõna otseses mõttes paigal seisnud või isegi alla käima hakanud, on see, et rootslased lihtsalt ei viitsi enam tööd teha. No vot, probleeme on, on sellega paljudel ja, ja siin muidugi objektiivselt me seda olukorda näeme. Põhisuundades püstitame kõik ülesanded selleks, et neid kitsaskohti kõrvaldada kaasa arvatud ka tarbekaupadega, mitte piisav loomine nägude põhisuundadest, näete siin muidugi, meie osa on väikene. Kuigi me oleme suhteliselt suured tarbeks Mode'i tootjad üleliiduliste probleemide lahendamisel see 0,7 0,8 või üks protsent, mis me ühes või teises tarbekaup tootvas harus või isegi kaks protsenti, mis me siin anda suudame, see muidugi ilma idee ja selle suurenemine ammugi mitte. Aga põhiküsimus on ikkagi selles, et tarbekaupu tootvate tööstusharude areng planeeritakse praegu ütleme praktiliselt samale tasemele kui tootmisvahendite tootmine. Ja sellega me siis püüame neid probleeme, mis meil on kahe eelmise viisaastaku pärandusena praegu tekkinud, püüame neid probleeme lahendada. Vot see on nüüd üks neid küsimusi, mis meie tuleviku arengusuundade propagandas on üks raskemaid küsimusi. Ja omavahel siin kitsas ringis asjadest rääkides. Teie naabrid möödunud paari nädala jooksul valmistasid mulle tulist peavalu, kui ma aktuaalses kaameras pidin tulevikunumbreid kommenteerides minevikku, tausta sinna kõrvale näitama, et neil numbritel mingisugune reaalne sisu oleks. Sest paraku on siiski selliseid seise, kus meil on 10. viisaastaku plaani täitmisel raskusi. Millest need raskused tingitud on, seda analüüsi tehakse ilmselt kongressil hiljem põhjalikumalt ja, ja kõik, me püüame tulevikus selliseid asju vältida. Kuid selge on see, et ega need eelnevad tulemused ei ole alati mitte kaugeltki hiilgavad olnud. Ja muidugi kame praeguses oma perspektiivide propageerimise staadiumis ei tarvitse nähtavasti tähelepanu keskenduda nii palju sellele, mida me halvasti oleme teinud, vaid võib-olla rohkem sellele, mida me paremini tahame teha. Aga sellegipoolest, ega me nendest taustaprobleemidest mööda siiski ei pääse. Ja siin muidugi meie õnneks, praegusel juhul, kui me selle meie all oma oma natukene kitsamad ühiskonna osa mõtleme oma vabariiki mõtleme, siis me oleme selles raskes seisus veel suhteliselt terve nahaga pääsenud, sest Need südamlikud õnnitlused, mida, mida me seltsimees Brežnevi allkirjaga saime ja ja tänulikult vastu võtsime, need olid täiesti asja eest. Me oleme ausalt oma oma tööstustoodangu suurendamise ülesanded sellel viisaastakul täitnud. Nendes piirides nagu ülesanded olid parteikongressi poolt püstitatud. Seal on kirjas 22 kuni 26 protsenti suurendada tööstustoodangut kõigi tundemärkide järgi me 24 protsendi tasemele jõuame välja. No see, et meil kinnitatud plaani numbrist 26 protsenti natukene puudu jääb, on ka täiesti mõistetav. Kui silmas pidada seda keerukat situatsiooni, mis meil on Atlandi kalapüügil tekkinud mitmetes harudes toimunut muudatusi, kus meil on toorainet, eriti kallist toorainet, teinekord napilt saadaval. Nii et meie praeguse tööstustoodangu hindamise meetodi juures no niisugune asi, kui näiteks näiteks kalev kannatab seal seal kakaopuuduse all või, või kallimat šokolaadi üldse vähem ostetakse veidi niisugused asjad loomulikult mõjustavad meie üldiseid plaani täitmise näitajaid muidugi kalatööstusest ja mõnedest muudest asjadest rääkimata. Et ülejäänud harud on meil paljud suhteliselt edukalt töötanud, on neid auke aidanud täita ja meie vabariigi tööstus tõesti on kõigi raskuste peale vaatamata oma ülesannetega toime tulnud. Tervikuna paraku see seis siiski nii hea ei ole. Ja see nende probleemide selgitamisel tekitab meile mõnikord natukene tüli. Sest arvatavasti peab siis väga põhjalikumalt väga põhjalikult teadma ja tundma kogu seda situatsiooni. Kui me selgitustöös sattume sellistele faktidele, kus üheksandal viisaastakul on toodangu juurdekasv olnud kõrgem kui 10. viisaastakul mingisuguse tooteliigi osas, aga neid kahjuks tuleb üsna palju. 11. viisaastakul me muidugi uue tõusu tagame, ületame praktiliselt kõik senised tulemused, aga kahjuks need rekordtulemused juurdekasvudes ei ole mitte alati 10. viisaastakul toid osa kõige kiiremaid tõuse on saavutatud üheksandal viis aastat. Nii et see 10. viisaastaku täitmine eriti tööstustoodangu mahu juurdekasvu osas ei ole kaugeltki mitte õnnestunud. Ja see jätab meile veel eelseisvaks perioodiks lahendamata probleeme. Jätab meile tarbekaupade defitsiiti, mitmesuguseid ebakõlasid tootmise varustamisel ja nõuab selle pärast väga tõsist suhtumist efektiivsuse probleemidesse, tõsist suhtumist kvaliteediprobleemidesse üleüldse niisugusel ajastul, kus ressursid hakkavad napiks jääma. Me peame lihtsalt õppima kvaliteediga korvama seda, mida me piiratud ressursside juures koguste kasvu osas ei ole suutelised tagama. See on nähtavasti majanduslik paratamatus tänapäeval. Ja siin muidugi propagandatöös me oleme tõesti keerukas olukorras sest üleliia omaenda puudusi materdama hakata mõtet ei ole, see asja edasi ei vii seal, kus tarvis neid puudujääke tuleb analüüsida, omad järeldused sellest teha. Teistpidi võttes on ka, aga jälle küsimus selles, et nii-öelda paljaste loosungitega siin ei saa opereerida, meil on oma majandusliku reaalsusega tegemist, inimesed tunnetavad neid puudujääke, mis meil majanduselus on, otsivad ka lahendusi nende puudujääkide likvideerimiseks. Nii et maha vaikida. Negatiivseid ilminguid nähtavasti põhimõtteliselt ka ei saa, tuleb siis leida üks niisugune elujaatav, optimistlik konstruktiivne lähenemine nendele küsimustele, kus meni mineviku vigadest ja puudujääkidest õpime iga niisuguse momendi selgitamisel. Ühtlasi näitame seda, mida me püüame ette võtta, mida me reaalselt saame teha selleks, et asjad edaspidi paremini hakkaksid minema. ETK propagandisti roll praeguses olukorras ei ole mitte kerge. No ja teine asi on see siiski väga paljude probleemide lahendamisel. Peame kollektiivsele mõistusele tuginema massiteabekanalid praegu etendavad selles rollis ka kindlasti küllaltki küllaltki tähtsat osa. Ja kõik need arvamused ettepanekut mis meie majandamismehhanismi planeerimise paljude konkreetsete probleemide lahendamise kohta tehakse. Need tulevad muidugi võtta kõige hoolikamale uurimisele. See on suur ja, ja keerukas ülesanne. No mul on õnneks või õnnetuseks võimalik järgmise kuu-pooleteise jooksul sellest asjast aktiivselt osa võtta, kuna plaanikomitee pidas vajalikuks mind selle komisjoni etteotsa pista, kes kõik need andmed kubjas korjama, kaasa arvatud ka see, mis teilt laekub ja ajakirjandusest ja kõigilt ministeeriumitel. Kui palju neid kokku tuleb, seda esialgu keegi ei tea, aga prognoosid räägivad midagi neljast-viiest 1000-st. Kõik selle materjali me peame kuidagimoodi süstematiseerime kõik need väärtuslikud tõeterad, mis nüüd teie ja kõikide teiste vahendusel peavad siis keskkomiteeni ja, ja valitsuseni välja jõudma. Need tulevad siis hoolikalt läbi sõeluda ja ja, ja iga idee ja ideealge väärikalt hinnata. Muidugi siis juba spetsialistidega konsulteerida ja püüda maksimaalselt meie põhisuundade täiustamisel selliseid huvitavaid põhimõttelisi ettepanekuid, mis meie majandusliku ja eriti nähtavasti sotsiaalset arengut juba praegu arutelu käigus paistab, et just sotsiaalsete probleemide valdkonnas väga tõsiselt mõeldakse asjade üle, tehakse arukaid asjalikke ettepanekuid ühe või teise kitsaskoha kõrvaldamiseks, mis muuseas alati ei ole ka mittemajanduslikult liiga koormavad. Nii et võib teinekord leida selliseid arukaid lahendusi ühe või teise probleemi probleemi jaoks, mis, mis ehk ei olegi, ei olegi alati alati liiga kulukas. No ütleme näiteks juba praegu arutelu käigus ühe väikse detaili toon välja. Meil on põhisuundades märgitud, et laste kasvatamise tingimuste parandamiseks. No üks asi on muidugi see, et emadele nähakse ette osalise palgaga kuni ühe aastani lapse aastaseks saamiseni puhkuse andmine. See on päris selge, et see on majanduslikult tasuv sest kui lastesõimede kulud ja emade haiguspäevad ja nakkuste levimine ja kõik muu kokku lugeda, siis kindlasti on kasulik, kumb seda last esimesel eluaastal kodus pidada, see on meil ammu juba selge. Aga siis siin on veel teine probleem. Et ühtlasi on ette nähtud kõikvõimalike soodustuste andmine emadele võimalusd neil töötada libiseva graafikuga lühendatud tööajaga igati vastu tulla, selleks et inimesed mitte täielikult ei tarvitseks koju jääda, vaid võiksid oma oma elu vastavalt siis siis kuidagi paindlikumalt sättida. Ja just arutelu alguse käigus praegu näiteks laekus niisugune ettepanek, et miks ka mitte sedasama laiendada vanurite hooldamisel, et kui on perekonnas vanu inimesi, invaliide, kes jäävad järelvalveta teinekord kuskile vastavasse asutusse, võib-olla me ei tahagi neid paigutada perekondlikult. No ilmselt arukas ettepanek, siis on selge, et kui kellelgi niisugust muret kaelas on, siis ta käib tööajast ära vaikselt ja kulutab tööaega, aga kui me lubame paindlikumalt oma töögraafikut selleks korraldada, on ilmselt ilmselt põhjendatud ettepanekud, on üks niisugune näide lihtsalt vot sedalaadi ideid ja ideede algeid. Me peame nähtavasti korjama ja üldistama ja, ja esitama nii, et praegusel etapil põhisuundade propagandas, selles osas seisavad meie ees väga vastutusrikkad, ülesanded, midagi ei tohi, ei tohi sellest rahva kollektiivsest võistlusest lasta kaduma minna ja, ja kõike seda väärtuslikku, kui mida meil on võimalus siin juurutada ja ja kas praegu kohe realiseerida või tulevikus realiseerida. Need asjad on tarvis kõik hoolega kokku koguda ja ja üldistada ja uurida, nii et meie jaoks on see praegu muidugi pingeline periood ja niisugune periood, kus me nüüd juba Peame hakkama natukene sügavuti probleemidele lähenema, Üksikute arengusuundade detailidesse tungima. Noose ilmselt eeldab seda, et vastavate alade spetsialiste peaks intensiivselt esinema tõmbama. Nüüd noh, praegusel ajal võib-olla veel meie vabariigi numbritest, enne kui, kui kõned on maha peetud, võib-olla laialt rääkida on vara, nad on niisugused projekt, numbrid, mis ei ole ei ole veel avalikuks arutamiseks välja pakutud, aga niipea, kui meil on juba meie parteikongressieelsed momendid kõik juba üldistatud ja, ja, ja hakkavad järk-järgult avaldamisele minema, siis on muidugi õige aeg kõike seda seda üldist arengut peegeldada meie Eesti konkreetsetes oludes. Kusjuures ma lõpetuseks ütles, ütleksin nii palju, et siin muidugi ideoloogilises poliitilises plaanis. Me oleme keerukas olukorras. See on üks niisugune väikerahvuste õnnetus, et nad kannatavad alaväärsus kompleksi all ja suured on juba iseendast suured ja tuntud, jääks väikesed, tahavad ka millegiga tuntud olla. Ja siis väikestel rahvustel on niisugune tahtmine teinekord iseennast kergitama hakata ja mõnikord kergitame niisuguse koha pealt, kus võib-olla objektiivselt kergitada ei maksaks. No see käib niisuguste võrdluste kohta, kus me ütleme niimoodi, et näete, riigis tervikuna on olukord niisugune ja meil on ta niisugune. No mina ühe niisuguse ebaterve võrdluse omale täna lubasin, väitis seda, et tervikuna NSV liidus on tööstustoodangu plaani täitmisega asjad väga räbalad, aga meie oleme omadega mäel. Niisugust muidugi kolkapoliitika ilminguid me ei, ei, ei tohi põhimõttes lubada. Me peame käsitlema probleemi niimoodi, et me oleme üks osa suurest majandusest. Üks osa suure riigi majanduses lahutamatu osa. Kannatame muidugi kõigi puudujääkide all selle tõttu jagajaga võtame osa kõigist edusammude sammudest ja muidugi oleme oma ajaloolises arengus suuri ressursse saanud. Ja kui me varem oleme suuri ressursse saanud, siis ei ole mõnikord ka halb, kui me kui me midagi sellest hiljem tagasi maksame. Nii et see, kui me ka praegu oma tootmises ehk juhuslikult natukene rohkem rahvatulu toodame, kui me ise ära tarbime, siis me tegelikult oma panuse üleliidulisse arengusse, probleemide lahendamisest anname ja nuku nii tahate mõelda, siis eks me tahame ka maagaasi saada ja naftat saada ja, ja muidugi ka riigikaitsekulude eest ühtemoodi kõik peame hoolitsema. Nii et siin on omad momendid nende ressursside ja, ja varade jagamise juures, mida toodetakse ja tarbitakse. Peaksime väga täpsed ja, ja korrektsed olema sedalaadi võrdluste puhul kaasa arvates isegi kirjaviis, et me ei kirjutaks NSV Liit ja sinna kõrvale Eesti NSV, vaid kirjutaksime viisakalt, sealhulgas Eesti NSV, sest me oleme üks osa tervikust ja nii edasi pisiasjad olla, aga pisiasjadel on ka niisuguses asjas siiski tähtsust. Ja kui me mistahes kõrvutamisi teeme, siis kui me oleme midagi hästi teinud, midagi niisugust, mida on, on võib-olla teistel õpitavat, siis seda on muidugi vaja propageerida ja edasi anda. Aga teisest küljest siiski nendel puhkudel hästi realistlikult tunnetada, millega meil siiski on tegemist ja ma siin siis pöörduksin tagasi ühe niisuguse väikese momendi juurde, mida ma juba nii-öelda ühe televisiooni kommentaari motiivina kasutaksin. Et olgem siiski natukene ettevaatlikud, kui me ühe elaniku kohta mingisuguseid näitarve rehkendame. Sest statistiline keskmine elanik on ka, on ka üks müüt, tegelikkuses. Ta on olemas muidugi, aga ainult, et kõik me erineme sellest keskmisest elanikust ja statistiliselt keskmine eestlane on üks niisugune inimene kellel on keskmisest tasemest vähem lapsi ja kelle perekonnas on keskmisest kriipsukene rohkem pensionäre. Aga kes on siiski üldiselt sellises õitsvas keskealises vanuses rohkem kui keskmiselt ollakse, tähendab, ma tahan öelda seda, et meil on tööjõulise rahvastiku osatähtsus, rahva üldarvus siiski suurem ja tüki maad suurem kui Nõukogude Liidu keskmine või, või Velbja jagu kõrgem kui ütlemegi mõnes Kesk-Aasia vabariigis. Ja sellepärast ei maksa selliseid andmeid nagu nagu kaubakäive või teenuste maht või mingisugune ka toodang elaniku kohta ei maksa alati niisama lihtviisil kõrvutama hakata. Kui meil on tööjõulisi inimesi tulu saavaid inimesi ja keskmisest suhteliselt kõrgemat palka saavaid inimesi rohkem kui üleliiduline keskmine, siis peabki täiesti normaalne olema. Et meil ka mitmed niisugused elaniku kohta toodud näitajad mõnevõrra erinevad. Ja tooksin kohe teile ka veel vastupidise näite. Lõpetuseks et näiteks mõnel puhul need näitajad väärkasutuse puhul annavad vastupidise tulemuse. No näiteks mõned seltsimehed on viimasel ajal uuesti üles kergitanud niisuguse küsimuse. Et miks meil üliõpilaste arv suhteliselt nii väikene on, et me hakkame liiduvabariikide hulgas viimaste hulka jõudma. Üliõpilaste suhtarvult 10000 elaniku kohta peetakse seda negatiivseks nähtuseks. Aga siin on jälle lihtsa statistilise eksitusega tegemist. Küsimus on selles, et et see vanusegrupp kui ükskõik kuidas teda võtta 18 kuni 25 või 18 kuni 30, kes ütleme nii keskeltläbi statsionaarselt või intensiivselt mittestatsionaarselt võiks praegu õppida see vanusegrupp mitmesuguste asjaolude tõttu, eeskätt meie suhteliselt madala sündimuse tõttu pika aja jooksul ei ole meil eriti arvukas. Ja selle tõttu ei maksa mitte langeda niisuguse üldvõrdluse metoodika ohvriks, et vot 10000 elaniku kohta on üliõpilasi vähem kui mõnes teises vabariigis, aga näete, 65. aastal olime seal Armeenia, Gruusia ja Vene Föderatsiooni järgi neil järel neljandal kohal. See ei ole korrektne võitlus, tuleb võrrelda näitajaid ikkagi selle kontingendiga või no hea küll, kui juba sedalaadi näidetest juttu on, siis kui räägitakse sündimusest, siis ei maksa mitte keskmise elaniku kohta seda välja viia, kus on sees pensionärid ja poissmehed ja kõik, mis tahate, vaid tuleb ikkagi ikkagi selles eas naiste kontingent võtta, kes parasjagu laste sünnitamisega kõige intensiivsemalt tegelevad ja alles siis võib öelda ka sündimus on kõrge või madal. Ja enne veel vaadates seda jah, kas, kas eestlasele iseloomulik see see kõrge poissmeeste protsent ei ole, ei ole ka veel mitte mitte siin oma mõju avaldanud. No vot, niisugused asjad on praktiliste ülesannete lahendamisel olulised. Ja miks ma sellest üliõpilaste arvust juttu tegin? Kui me siis veel natukene taas ja hakkame minema ja kui mingi vaenulik propaganda organ väidab seda, et näete, eestlastel on omakeelse kõrgkooli võimalused piiratud, siis võtke kätte statistika ja vaadake palju, meil on keskkoolilõpetajaid palju, meil on eesti keeles kõrgkoolis edasiõppimise võimalusi ja siis tekib arvatavasti niisugune tunne, et me oleme üpris luksuslikesse tingimustesse pandud, nii et ma vist julgen ilma liialduseta öelda, ma ei ole võtnud seda arvestust kätte, seda võib, võib muidugi kontrollida, aga ma kardan, et meil on omas emakeeles kõrgkoolis õppimise võimalused palju lahedamad kui ühelgi teisel Nõukogude liidu rahvusel, nii et need asjad on kõik väga suhtelised ja ühestki numbrist ei tohi väär järeldusi teha. Vaat niisuguses staadiumis, kus me oma olukorra analüüsiga ja tuleviku saavutuste tutvustamisega ja suundade arutamisega tegeleme, niisugused väikesed detailid ei ole ka mitte üleliigsed silmas pidada. Nii et seda, mis meil tõesti positiivset on, pole põhjust vaka all pidada, aga seda, seda väikerahvuse alaväärsusest tingitud üleliigset tahtmist teinekord iseennast nii natuke sabapidi kõrgemale kergitada. Nähtavasti ei ole ka niisuguses olukorras vaja ikka reaalsest olukorrast aru saama ja kõigi nende näitajate hindamisel ka niisugusest vaatevinklist välja minema. Nii kui see kell seal seinal nüüd õige on, siis paistab, tundub et on paras aeg hakata otsi kokku tõmbama. Lugupeetud kolleegid praegune rahvusvaheline olukord ei anna alust eriliseks optimismiks, rääkimata illusioonidest, pinge, lõdvendust kui protsessi tema sõnalises tähenduses enam ei eksisteeri pinge lõdvendust, me saame rääkida praegu ainult nende saavutuste mõttes mis püsivad edasi nende mehhanismide mõttes mis erineva ühiskonna korraga süsteemide vahel töötavad. Kuid oma inertsusest me ilmselt ei taju seda tõesti ohtlikku pööret, mis on maailmas toimunud. Egas muidu. Ei esine üpris illusoorseid seisukohti. Reigani. Valimise suhtes USA presidendiks näiteks rõigan on oma tegudes tunduvalt väiksem antikommunism kommunist kui sõnades vabariiklased, kes on tunduvalt parempoolsetel positsioonidel. Nende administratsioonis. Nende administratsiooni ajal on Nõukogude Ameerika suhted olnud alati stabiilsemad. Reigan võtab oma kabinetti inimesi, kes töötasid 70.-te aastate alguses, kui avanes uks pinge lõdvendusele. Nixoni administratsioonis. Need inimesed omavad pingel, et see kogemust ja küll nad varsti lähevad sama rada, mida mööda läks veendunud antikommunist. Richard Nixon. Üks Ühendriikide vaatleja Talbot on öelnud et ane instinktiivne globaalne ühemõtteline antisovjetist. See avaldus on tehtud Reikani kohta, kuid see kehtib ka Nixoni kohta. Kuid lootused, et Reigan läheb iseenesest sama rada mööda nagu läks Nixon antikommunist Nixon. Need pead millegagi põhjendama, need peavad olema mingi konkreetne alus iseenesest. Ei sünniseda. Peavad olema objektiivsed asjaolud sunnivad imperialistliku suurriiki minema kursile, mis tegelikult ei vasta täielikult tema olemusele minema kursile, mis milles sõjaline faktor kahelleeriva vahelises võitluses on tahaplaanile surutud ja kasvab koos teele. Richard Nixon'ist ja tema administratsioonist sai koostöö ja pingele tunduse pooldaja. Objektiivsete asjaolude sunnil mitte aga niisama heast tahtest. Muidugi oleks ebatäpne öelda, et imperialistliku suurriiki, Ameerika Ühendriike 70.-te aastate alguses aeti nagu härga hingel etenduse teed, kellel muud varianti ei olnud. Pinge lõdvenduses, Ühendriigid tollal nägid ka midagi Enda jaoks lootustandvat. Need lootused osutusid illusoorseteks, kuid need olid olemas. Ja ma meenutaksin majanduse vallas loodeti pinge lõdvendusega saada endale uusi turge ja sotsialismimaades toodetavaid maavarasid toorainet, kütust. Sotsiaalpoliitilises vallas. Loodeti et ehk Nõukogude liit kokkulepetest Ühendriikidega loobub revolutsiooniliste jõudude toetamisest maailmas arenguriikides kapitali riikides. Ideoloogia vallas loodeti, et ehk Nõukogude Liit liberaliseeriti. Oma mõningaid ideoloogilisi seisukohti. Kuid peamine miks ühendriigid möödunud aastakümne alguses sellele kursile asusid, seisnes selles, et objektiivsed asjaolud neid sundisid. Vis nimelt 60.-te aastate lõpus, Nõukogude Liit jõudis oma tuumapotentsiaalilt Ühendriikidele järele ja ka kõige sõjakamad ringkonnad Ühendriikides mõistsid, et sellistes tingimustes ei ole võimalik võita tuumasõda. Nõukogude liidu vastu. Muidugi ei jätnud oma sügavamaid lootusi lootusi kunagi siiski selline võimalus taas saada. USA sõjamasin uppus, Vietnami džunglites tekkis terav hukkamõist USA välispoliitika suhtes, liitlased ei reklaaminud enam oma sidemeid Ühendriikidega. Võisime rääkida Ühendriikide rahvusvahelisest isolatsioonist. Ühendriikides endas aga tekkis väga võimas sõjavastane liikumine. Sest 56 kunud jänki noormeest on siiski ka Ühendriikide elanikkonnale liialt palju ja sellesse sõjavastasesse liikumisse lülitusid mitte ainult lihtrahvas mitte ainult keskklassid, vaid ka eliit valitsevad ringkonnad. President märkis pärast seda, kui ta kuulis, et Ühendriikide juhtivaid kommentaatoreid Voltel kronkaid oli asunud arvustama Vietnami sõda. Ärkis järgmist. Kui ka kronkaid on läinud vastasleeri, siis olen ma oma, olen ma sõja kaotanud. Praeguseks on olukord muutunud antis objetist antikommunist Nixon oli presidendiks siis kui oli USA-s domineerivaks väga tugev. Sõjavastane ültse sõjalise jõu kasutamise vastane koalitsioon. Antikommunist andi sovjeti streigan tegutseb olukorras, kus peamised juhtivad positsioonid on läinud sõjakate tegelaste kätte Parempoolsete tegelaste kätte ning Ameerika kesklasse lihtrahvast on suudetud. Viia eksiteele ja paljud neist arvavad, et tõesti ühendriigid peavad kiires korras oma sõjalisi kulutusi suurendama, sest Nõukogude Liit minevat nendest mööda. Peab tunnistama, et Ühendriigid tunnevad ennast praegu mõnevõrra paremini, et kui 70.-te aastate esimesel poolel sügava võiks öelda isegi rahvusliku kriisi ajal, mis tekkis Vietnami agressiooni ja Vooterketi afääri tulemusena. Kuid niipea nagu imperialism Ühendriikide imperialism tundis end mõnevõrra paremini. Kui ta tundis, et maailma areenil on ilmnenud mõningad uued natukenegi soodsamad asjaolud tema jaoks muudab ta kohe kurssi, läheb tagasi selle kursi juurde, mis kõige adekvaatsemalt peegeldab tema klassi olemust. Seda asjaolud kodanliku süsteemi aluseks on vägivald. Ühtede inimeste vägivald teiste üle, ühtede ekspluateerimine, teiste poolt. Pinge lõdvendus oma printsiibis ei rahulda imperialismi, sest see annab tulu kasu mõlemale poolele. Imperialismi olemus seda eitab. Konkurent tuleb hävitada konkurendi turud, kõik muud võimalused tuleb enda kätte haarata. Pinge lõdvendust arenedes muutusid suuremaks USA liitlaste võimalused ilmutada iseseisvat lähenemist maailma asjades. Pinge lõdvendust. See tähendab eelkõige seda, et sõjaline faktor kahe leerivahelises võitluses on muutunud väiksemaks, see on taandunud tahaplaanile. Kuid millega ühendriigid või peamine vahend, millega ühendriigid hoiavad oma liitlasi kuulekuses see on nende sõjaline üleolek, Ühendriikide sõjaline üleolek kui pinge lõdvendust, tingimuste, seda ei saa kasutada pinge lõdvendust välistab sellele pea raskuse asetamise. Järelikult ka juba oma liitlasprobleemide puhul. Ühendriigid leiavad, et on tarvis pinget üles kruvida, et saada võimalus konkreetne vahend. Oma sõjaline üleolek. Liitlaste vaoshoidmiseks mõjuks sellel pöördel jõupoliitika juurde. Endise poliitika juurde on kaks külge. Ühelt poolt. Ühendriikide positsioonid. Jätkuvalt nõrgenevad. Ja sellises olukorras mis on vahendiks kõige äärmuslikum vahend, sõjaline jõud. Paar paar konkreetset näidet on kukutatud Iraani šahhi režiimi, mis oli USA sõjaliseks plats Tarmiks väga ohtlikuks platvormiks. Meie lõunapiiridel Ladina-Ameerikas on võitnud Nicaragua revolutsioon. Ohus on USA varustamine import naftaga, sest Lähis-Idas ei ole toimunud USA huvidele vastavat reguleerimist. Vaatamata kõigile jõupingutustele. Liitlased on muutunud iseseisvaks. Möödunud suvi demonstreeris seda väga hästi, kuidas Prantsusmaa Saksa föderatiivses vabariigijuhid ennast USA'st eemaldavad. Liitlaste rahvuslik koguprodukt, Lääne-Euroopa rahvuslik koguprodukt on võrdsustunud Ühendriikide omaga. Ja vaatamata majanduslikule tõusule, mis leidis aset 70.-te aastate teisel poolel algas 76, ei ole Ühendriikide majandus saanud lahti väga tõsistest negatiivsetest momentidest. Kõrge inflatsioonitase kõrge tööpuudus. Ühendriikide tööviljakus on tööviljakuse kasv on madalam kui Lääne-Euroopas Jaapanis see teeb kõik Ühendriikidele tohutut muret. Nii me võime öelda, et maailm 70.-te aastate jooksul ülejäänud maailm, ülejäänud riikide võimsus arenes tunduvalt kiiremini kui Ühendriikide oma ja suhteliselt nende osatähtsus nende võimsuse osatähtsus kahanes. Kuid teiselt poolt pärast Vietnami sündroomist paranemist pärast teatud tervenemist, mis ilmnes möödunud aastakümne teisel poolel On ühendriigid muidugi absoluutarvudes võimsamad kui kunagi varem, teise maailmasõjajärgsel perioodil absoluutarvudes, kuid mitte võrreldes ülejäänud maailmaga kuid seda suhtelist paranemist pärast sügavat kriisi on hakatud absolutiseerima ja see on see liikumapanev jõud või läte. Miks arvatakse? Vabandust, miks arvatakse, et imperalismile on tekkinud võimalus taastada oma strateegiline ülekaal sotsialismi suhtes eelkõige sõjaline ülekaal sotsialismi suhtes ja et avanevad võimalused sõjalise ülekaalu kasutamiseks sellega Santažeerimiseks ja c annab ka efekti. Mis konkreetselt loob neid illusioone? Selles osas. Esiteks ma muidugi ei anna ammendavat loetelu, esiteks Hiina ülejooksmine, tema muutumine imperialismi liitlaseks mitmesugused niinimetatud euro kommunistlikud nähtused kommunistlikus liikumises. Ühendriikide liitlaste majandusliku baasi tugevnemine ja siit sündinud idee Ühendriikides, et kui sundida liitlasi suurendama oma sõjalisi kulutusi, siis üheskoos Lääne bloki sõjaline võimsus Võib ületada Varssavi pakti sõjalise võimsuse. Siis selline nähtus nagu vasakpoolsete parteide pealetungi peatamine Lääne-Euroopas 78 79 ja konservatiivsete jõudude teatud pealetung ja majanduse vallast Ühendriikide siseelu vallast. See tõus, mis algas pärast 74. 75. aasta kriisi, sünnitas küllaltki suuri illusioone. Veel üks näide. Majandusliku koostöö arenedes me tegime küllaltki suuri laene läänest aastatel 70 kuus-seitsekümmend kaheksa, kui ma nüüd ei eksi arvudes meie välisvõlg oli kaheksa miljardit dollarit kuid sellest ohtlikust nähtusest saadi õigel ajal aru. Ja nüüd on see vähenenud 0,8 miljardini, samal ajal kui Ühendriikide välisvõlg on kusagil üle poolesaja miljardi. Ja veel üks viimase aja kõige tõsisema asjaolu, mis sünnitab imperialismi illusioone. See on väga terav poliitiline majanduslik kriis Poolas Varssavi pakti ühes tähtsamas lülis. Rahvusvahelise olukorra praeguse olukorra tõsistusest me saame ehk siis kõige paremini aru, kui me püüame paika panna Ühendriikide uut sõjalis-poliitilist doktriini, kaarteri doktriini, mis tehti teatavaks käesoleva aasta alguses. Kus kohal see doktriin asub Ühendriikide sõjalis-poliitilist doktriinide arengus. Väike väike ekskursioon nendesse doktriinidesse. Üldjoontes viiekümnendatel aastatel oli doktriin Ühendriikides, mida nimetati massilise karistamise doktriini. Kas see tähendas, et sotsialismileeri vastu? Suhtes ei välistata ka otsest tuumarünnakut, rääkimata siis tavalise relvastuse kasutamisest. Seansis Trumani ja haisen Howeri aeg. Kuuekümnendatel aastatel paindliku reageerimise doktriin. See tähendas seda, et Ühendriikides leiti, et tuumakonflikt otseselt tuumakonflikt sotsialismi leeriga Nõukogude Liiduga ei ole soovitatav. Seda tuleks vältida, kuid tavalise relvastuse kasutamine arenguriikide suhtes konkreetselt toimusse Vietnami suhtes teiste riikide. See on täiesti lubatav. 70.-te aastate doktriin, anting, nimetust realistlik hirmutamine, hirmutame sellega, millega on siis hirmutada praktiliselt pärast Vietnami sõja sõjast saadud kaotust sõjalist võimsust hirmutamise eesmärgil ei olnud võimalik kasutada dessantoperatsioon Iraani vastu. Aprilli lõpus. On esimene tõend, et Ühendriigid on taas pöördunud sõjalise jõu otsese kasutamise juurde. Kuskohal, siis asub kaarteri doktriin. Doktriin, mille on sünnitanud mitte kaarter. Doktriin, mille on välja mõelnud mitte kaarteri abilised, vaid mille mille isaks on Ameerika parempoolsete juht. Kaarderi doktriini kaks silma torkama komponenti piiratud tuumasõjastrateegia direktiiv 59 ja kiirreageerimiskorpus esimene direktiiv 50 59. Sisaldab võimaluse, et sotsialismileeri vastu rakendatakse tuumajõudu. Kuigi räägitakse piiratud tuumasõja võimalikkusest, on siiski tagasipöördumine jälle duumasse võimalikkuse juurde. Kiirreageerimiskorpus, see tähendab midagi. John Kennedy aegsete. Plaanide edasiarendamist väga mobiilsete jõudude loomiseks, mis sekkuksid ükskõik millises maakera punktis. Selle esimene valdkond on sõjaline valdkond. Sõjaliste jõudude vahekord. Kuuekümnendatel aastatel loodeti saavutada sõjalist ülekaalu tuumarelva massilise tootmisega kogu sellise ülekaaluga. See peatselt sai imperialismi selgeks, et selles osas mingit ülekaalu saavutada ei ole võimalik, Nõukogude Liit jõudis järele. Nüüd on tehtud panus kvaliteedile, eeldades, et nende tehnoloogia on kõrgem. Ja kui me vaatame Ühendriikide praegusi relvastusprogramme rakettide, miks allveelaevad ja nende raketid, Trident, tiibraketid, uued lõhkepeade MK, 12 a, siis neid relvaprogramme iseloomustab relvade väga suur täpsus. Trailentitega Trainat rakettidega praeguste Poseidon rakettide asendamise korral tabamistäpsus kasvab neli korda. Umbes 800-lt meetrilt kõrvale kaldelt kusagil 200 250 meetrini. Tiibraketid tabamistäpsus on vähemalt või kõrvalekalle ei ületa kümmet meetrit, ühesõnaga Inglismaalt väljasaadetav tiibrakett, kui need sinna paigutada, takse ei eksi. Valgest saalist mööda ei läheks. Selline relvastuse tabamistäpsuse kasv loob teatud eeldused selleks, et tuumapotentsiaal omandab võime anda vastase pihta. Üks ja lõplikult vastast relvituks tegev löök seni selline võimalus puudub. Teisel poolel jääb ükskõik kui ootamatu rünnakuga korral vahendeid anda vastulöök ja see vastulöögi hirm on see, mis hoiab. Imperalistlike jõudusid tuumarelva kasutamisest Muidugi Ühendriikide kainemalt mõtlevad tegelased ilmselt saavad aru, et nõukogude juhtide sõnad selle kohta, et me ei lase mitte iialgi Imperalismil taastada oma sõjalist üleolekut ülekaalu ei ole tühjad sõnad, vaid kindel veendunud seisukoht. Ja selles võib üldiselt tõesti kindel olla, et me ei lase seda kunagi juhtuda. Seetõttu joonistub välja üks teine skeem. Lootmata nüüd kindlale lahti rebimisele Nõukogude Liidust sõjalises valdkonnas tahab imperalist proovida, kuidas sotsialistlike riikide majandussüsteem kannatab välja võidurelvastumise hullupöörase tempo. Lähtutakse sellest, et USA ja tema liitlaste majanduslik baas on tugevam kui Varssavi paktil, järelikult see negatiivne mõju meil peab olema tugevam. Terav olukord Poolas muidugi neid illusioone toidab, ei käi jõudsalt. Ja kui me ütleme, et võidurelvastumine on muutunud USA välispoliitika peamiseks vahendiks, siis bet takse just silmas seda asjaolu võidurelvastumise võimalikke raskeid tagajärgi majanduslikule olukorrale. Ja ma usun, et arvan, et Reigan Oluliselt oma välispoliitikas ei lähe, põhimõtetes ei lähe lahku karteri doktriinist sest nagu ma ütlesin, karteri doktriini ei ole sünnitanud mitte kaarter, mitte tema meeskond, vaid parempoolsed jõud, kes nüüd Koschweiganiga tulid ka otseselt valgesse majja. Siit järeldus. Lähemal ajal USA ja tema liitlaste lähemate liitlaste tagasipöördumist. Pinge lõdvenduse teele vastastikku kasuliku tulusa koostööd teele loota ei ole. See saab toimuma alles siis, kui sotsialismileer taas tõestab Tempralismile puust ette teeb et ka praegustes tingimustes suudame vastu pidada võidurelvastumise hullupööra sellele tempole. Et see hullupöörane tempo ei mõju. Oluliselt negatiivsemat kui Ühendriikidele ja tema liitlastele. See tagasipöördumine toimub siis, kui me tõestame, et sel ajal, kui imperialism tegeleb surve avaldamisega meile tema enda hädad. Neid ei ole sugugi vähe. Ainult süvenevad ja tähelepanu mitte pööramine. Nendele loob väga tõsise olukorra. Me oleme selle asjaolu juba kord selgeks teinud, ma arvan, et teeme ka kaheksakümnendatel aastatel veel kord selgeks ja ilmselt see ei ole mitte viimane selgeks tegemine. Neid saab ilmselt olema veel. Milline on meie noorsugu? Milline on tema füüsiline vaimne potentsiaal, tema meelsus? Sellest sõltub olulisel määral see globaalne vahekord sotsialismi kapitalismileeri vahel. Kujutagem ennast ette Nato kolonelina, kellel on antud ülesanne välja selgitada, milline, millist jõudu on vaja. Varssavi pakti pataljoni neutraliseerimiseks, kes asub Enn punktis. Luure teatab teile, et see pataljon selles pataljonis on suur osa. Noorsõdureid eestlasi ja ohvitseride hulgas on suur protsent reservväelasi rahvused, lätlasi, NATO, Colomna, neil on teada, et antud vabariikides ei Vallata küllaldasel tasemel vene keelt ja ta teeb järelduse selle pataljoni vastu on mul tarvis kaks korda vähem jõudu, kui paberil võiks arvestada, sest ohvitser ei oska selgelt kiiresti anda kõiki käsklusi vene keeles ja kui oskakski, siis need sõdurid ei saaks nagunii aru. Ja muidugi kui need noormehed, kelle potentsiaal kogu potentsiaal on täiesti arvestatav faktor jõudude vahekorras Karjuvad Narva maanteel, mis isegi geograafiliselt on sotsialismileeri ees Linzik hall, siis on asi väga tõsine. Kuid ma ei tahaks nüüd lausa pessimismi laskuda. Jälgides viimasel ajal kokku puutudes üliõpilastega kooli õpilastega kujunenud pilt hoopis rõõmsam. Te olete muidugi kõik märganud, et koolipoisid on juuksed lühikeseks lõiganud, kõrvad välja toonud, et olla näitlikum kamina kaks päeva tagasi lõikasin juuksed lühemaks kõrvalt välja. Nii, aga ma laseksin. Pakuksin teile kuulata ühte laulu, mille on loonud keskkooli õpilased. Mitte õpetajate nõudmisel, mitte nende sunnil, vaid ise täiestiise. Kas õnnestub meil? Laul on muuseas muusikaliselt väga kõrgel tasemel, Olav Ehala ei jõudnud seda ära kiita. Kuid samal kõrgel tasemel on ka. Kaassõnad. Kuule noori oligonoodi. Välja lõi ja kui me liidame lühikeseks muutunud juuksed, see laul nende üliõpilaste suhtumine, keda me nägime viimasel poliitpäeval Tartus Tiiskantide vähenemine Ansamblites siis. Võib vist peaaegu väita, et meie noorte hulgas on toimumas oluline või vähemalt algamas või vähemalt teatud osa hulgas toimub vastureaktsioon seitsmekümnendatel taastate feminiseerumis, nähtustele. Ebamäärane nostalgia. Ma kasutaksin žargoon väljendid kui lubate, uimerdamine on muutunud sirgjooneliseks oma jõusse, uskuvaks käitumislaadiks. See võib olla, ei muutu domineerivaks tendentsiks teatud lätted. Igatahes on olemas, siin muidugi laulus. Raske öelda, kas te kõiki sõnu kuulsite, aru saite? Siin? Laulus on muidugi isegi lausa avanud turistliku valmisolekut kõige äärmuslikemaks katsumusteks. Oma jõu, avantüristlike ülehindamist. See muidugi paneb mõtlema, kuid ma loodan, et hipilikud tüübid asenduvad peatselt hoopis teistsuguste Noortega ja sellest pöördes. On positiivseid momente, tunduvalt potentsiaalseid positiivseid momente, tunduvalt rohkem kui potentsiaalseid negatiivseid momente. Nii konkreetsemalt milliseid ülesandeid noorte kasvatamisel sea praegune rahvusvaheline olukord, mille suhtes sai vist antutele küll üpris sünge pilt. Esimene ja tuleb ka teine, esimene võitlus rahu eest, konkreetsemalt noorte panus sellesse, et hajutada imperalistlike jõudude ohtlikud illusioonid, ohtlikud illusioonid, et nad võivad, nad on võimelised taastama oma ülekaalu. See rahuvõitlus, selle uute vormide uute suundade otsimine arendamine nõuab praegu palju tähelepanu, sest tihtipeale on see muutunud, on see toimunud deklaratiivsete protestilaulude vormis tühjade sõnadega. Selle efektiivsus on väga madal. Enam efektiivsemat suurema efektiivsusega rahuvõitluse vorme tuleb meil otsida. Muidugi, siin tuleb teha üks märkus ja kiires korras. Olukord on praegu selline, et maailmas on tuumapotentsiaali kogu elava 15 kordseks hävitamiseks. Ja eksisteerib jõudude tasakaal ja selles jõudude tasakaalus ei ole kohta uljas päisusele oma jõuülehindamisele. Konflikti korral võitjaid ei ole, kolmas kolmanda maailmasõja järel tuleks rahu, kuid rahu oleks igavene. Kahjuks olen ma viimasel ajal paaril korral mitte ühel korral-paaril korral kuulnud üpris valusalt ütlemist pärast sõjajärgsel perioodil meil taolisi probleeme nagu nüüd ei olnud. Üks. Päike madin kuluks asja parandamiseks ära. Teate, siin lõhnab sõja ohutamise järel. Seisukoht on absoluutselt vastuolus meie partei ja riigi välispoliitikaga. Võite küsida, aga mis me teeksime siis, kui meil avaneks võimalus endil sõjalise üleoleku saavutamiseks? Me loobuksime sellest võimalusest. See seisukoht on öelnud öeldud meil kõige kõrgemal tasemel välja. Küsite, miks sellisest suurepärasest võimalusest loobuda? Sõjakamad? Uljaspead küsiksid, aga vaadake sellepärast, et imperialism ei ole ohtlik mitte ainult siis, kui ta on Meist tugevam, meiega võrdne vaid ka siis ja võib-olla eriti just siis, kui ta tunneb, et ta jääb nõrgemaks, sest ikka nõrgem püüab leida varitseda sobivat hetke, et rünnata esimesena. Seetõttu meie poliitika, see on täielikult tasakaalu säilitamise poliitika. Mis tuleneb nüüd rahvusvahelistest suhetest praegusel etapil? Me peame lahti saama sellest alaväärsuskompleksist Lääne kaupluse vitriinide suhtes seda esineb kohati kui mitte sõnades, siis ühes või teises teos kindlasti. Kui algas pinge lõdvendust, siis ilmaasjata ei tõstetud esile üles nõuet et tuleb. Kindlustada tugevdada oma ideelist positsiooni sest oli selge, et tihedam läbikäimine, tihedamad kontaktid, need loovad ka kodanlikul süsteemile suuremad võimalused. Mõjutada meid oma Elu tugevate külgedega. Ja on selge, et tarbekaupade poolest on nad meist tublist ees ja tarbekaupade tase, kvaliteet, hulk, see on ka üks elukvaliteeti kvaliteedi alla kuuluv. Kuid jääb tihtipeale mulje, et me seda Nende ülekaalu absolutiseerime ei julge vastu seada oma elu tugevaid külgi. Ma ei oska küll teile täpset Arvestustabelit anda, kuidas elukvaliteeti mõõta. Majandusteadlastel on see ilmselt olemas, aga isegi kui keegi arvab, et meie elukvaliteet on madalam kui seal lubage küsida, kuhu jääb siis usk, et meil saab olema parem kui mitte, nüüd siis kunagi kindlasti. Nüüd te ütlete, et kõrda on lasknud lausa naiivsus ja idealismi. Mina ehk mitte, kuid noored on kindlasti sajaprotsendilised idealistid ja vähemalt kord elus vähemalt enne suurt pettumust, kui see peaks saabuma, küsivad nad oma vanematelt. Kui te isegi seda ei usu, et vähemalt järeltulijate jaoks saabub kunagi helgelt tulevik, mis seal. Laulus oli öeldud kõrgem elukvaliteet maailmas, miks te siis nõuate, et meie seda usuksime või veelgi veelgi idealiseeritud, miks te meid siis siia sünnitanud noored küsivad seda kindlasti vähemalt korra. Ja selleks peab olema veendumused vastata. Ideoloogiatöötajatel peab see veendumus olema veelgi selgem veendumus sõnades veendumust tegudes. Ma küsiksin, kas Ellerheina kammerkoor rahvusvaheliselt tuntud laulab sellepärast hästi, et nende liikmetel on kõigil tarbekaupade küllus kodus? Sugugi mitte. Püüdsin täna järele uurida umbkaudselt, mis võiks olla nende materiaalne hüvitus. Tuli välja, et see üpris madal. Kust on nad võtnud selle jõu, et olla maailmas üks tugevamaid koore oma siinsest elust? Või võtkem Se vibalik endine epakas Jaak Uudmäe kust tema võttis julguse soovida saada maailma parimaks kolmikhüppajaga? Ikka siitsamast. Ja kui spordis on auhinnalisi kohti mitu, siis ideoloogias on neid ainult üks. Jaa. Korra vist on see mõte juba avaldatud. Et meie jaoks konkreetselt oli see pressibüroo jaoks saab olla töölagi ainult üks see latt, ainult üks, me peame olema maailma parimad. Aitäh tähelepanu. Lugupeetud tähtpäeva kollektiiv Eelkõneleja arvas, et meie noorsooideoloogilisest, kindlusest ja kvaliteedist oleneb edaspidi õige palju. Ja teie üks massilisemaid kuulajaid on koolinoorsugu. Missugune see noorsugu siis on? Et tänapäeva Kooli noor saab informatsiooni erinevatest allikatest kaugelt rohkem, kui meie kunagi saada võisime. Kaks kolmandikku kooli noorsoost on Intensiivset raadiokuulajad. Aga kava, televisiooni, vaatajad ja ajalehtede lugejad oleks võib-olla üsna loogiline oodata. Et see, kes rohkem informeeritud on et see Mitmekesine informeeritus peegeldub ka kuidagi kooli edasijõudmises, et need jõuavad õpetaja pandud numbrites väljendatuna paremini edasi. Siin põrkume aga kokku kahe paradoksiga. Ilmneb nii, et kõige informeeritumad Need, kes orienteeruvad paremini tegelikkuses ja need just, kes ka poliitilises elus hästi orienteeruvad. Paraku ei ole siiski koolis hästi edasi, jõudjate hulgas need asjad omavahel ei korreleeruv. See paradoks leidis kinnitust ka veel ühel teisel kujul. Kolm aastat tagasi. Kõrgema hariduse ministeerium korraldas niisuguse katse et need õpilased, kes on keskkoolis õppimisel saavutanud keskmise hinde 4,5 võivad saada sisse ainult kahe eksamiga. Kui üks neist on viis ja teine neli, mis siis üheksa punkti. Selgus, et niisuguseid oli. Meie õpilaskonna hulgas kenake hulk rõhuvast enamikust tütarlapsed aga 24 protsenti poisse, ka selle võimaluse realiseerisid. Kolm neljandikku poistest vaevalt pooled tüdrukutest. Niisiis, ja hinded neil olid nüüd võrdsed. Aga hästi informeeritud suuremas hulgas eluvaldkondades on poisid-tüdrukud märksa halvemini informeeritud, välja arvatud teater, kus on üsna masendav vahe poiste kahjuks. Ja ka kirjandus, kus asi kõigub, muidu on poisid tugevamad. Ja nüüd naad kõrgkooli astumisel lõid tüdrukuid suuresti. Nähtavasti on probleem selles, et see informatsioon, mida pakuvad massiinformatsiooni kanalit ja see mida pakub ja millega tegeleb kool. Et need kuidagiviisi ei kooskõlasta hästi omavahel. Et noorte hulgas tajutakse seda, mida koolis pakutakse, otsekui mitte elulisena elukaugena ja see, mida pakub ajakirjandus, televisioon ja raadio. Sinna lähevad, nad haaravad seda hoopis intensiivsemalt ja need orienteeruvad kõiges paremini, kuid hindeid saavad kehve maid. Siit kerkib üks probleem, miks niisugune veider vastuolu on tekkinud? Me peaksime vaatama veel edasi. Kuidas kooli suhtes seesama noorsugu käitub. Selgub, et üsna kummalisel viisil. Tüüpiline käitumisviis on see, et normaalne õpilane koolinõudeid ei täida. Kõik antud kogu koduülesanded 75. aastal tegi ära ainult 5,6 protsenti õpilastest aga 79. aastal sai sellega hakkama ainult 4,1 protsenti. Teiste sõnadega normaalselt lükatakse eemale see sellega, mida seal nõutakse, otsekui ei taheta tegeleda. Meil ei ole praegu ei mahti ega mõtet kõigisse võimalikesse põhjustesse, mis siin taga on tungida. Kuid ma tahaks peatuda. Ühe eellugu on selles, kui pakutav annab vastuse elus kerkinud probleemidele. Siis võetakse see alati vastu. Elu on aga teatavasti sünteetiline, siin on kõik koos integreeritud, terviklik ei ole võimalik lahutada siin niimoodi, siin algab ajalugu. Ja lõpeb kirjandus näiteks või nüüd muusika ja mitte midagi ei ole tegemist ajaloo või kirjandusega. Niisiis elus paljud asjad on väga tihedalt omavahel ja eluline informatsioon seotud aga kooliained, lahutatud, kõikon, hakitud aineteks. Kui kahekümnendatel aastatel täitsa õigest põhimõttest välja minnes. Et elus on kõik seotud ja ei tule õpetada mitte ainete kaupa, vaid eluliste probleemide kaupa sisse ja kõrvale lükatud mõtte. Sisuliselt oli õige. Ainult see realiseeriti nõnda, et asja teine pool unustati hoopis süstemaatilisi teadmisi on ka vaja. Nüüd me peaksime ütlema, et on vaja eraldiseisvad teadmised omavahel ka ühendada, integreerida, tervikuks, muuta. Terviklik maailmapilt ei saa muidu tekkida. Siis me võime õpetada eraldi kõigis ainetes vajalikud tõed aga ei ole maailmapilti, ei ole maailmavaadet. Ja näib nii, et veel järgmisel viisaastakul Ki ja isegi 90. aastani välja nähtavasti kool korralikult, seda probleemi ei hakka veel lahendama. Kuidas ühendada kõik erinevate ainete teadmised? Tundub, et siin võib kooli aidata. Raadio võib aidata ka televisioon. Meil on võimalik ühendada ja vaadelda terviklikke elulisi probleeme, millega nad kokku puutuvad. Ja võib öelda, et seda on ka tehtud ja see on toimunud. Arvatavasti seepärast nad ka on mõneti ahnemat haarama seda, mida pakutakse massiinformatsioonisüsteemi kaudu. Ja mõningal määral leigemad selles suhtes, mida kool pakub. Hoopis hästi, aga oleks, kui me jõud nii ühendada saame. Et meie teame väga hästi, mis jääb koolis puudu, täijendame. Aga kool võtab meid armesse. Te teate, et praegu on ju käimas kooli raadiokatsed, seal seda püütakse ka jõudumööda realiseerida. Kuid see ei ole kõik, milles noorsugu meile probleeme tekitab. Ja kui eelkõnelejad võisid karta, et nad ehk mõnel määral tekitavad kas mureliku tunnet või vähendavad entusiasmi siis ma pean ütlema, et ma nähtavasti pean ka küll pakkuma andmeid mis ehk teid eriti ei rõõmusta. Ainult praegu ideoloogilise võitluse teravnemise ajal võiksime ütelda, kõige tähtsam on meile teada tõtt. Kõige tähtsam on teada seda, missugune on olukord. Ja otsida siis teid, kuidas ja mis me tegema peaksime. Lugu on nimelt selles, et Meil on noorsugu raadiokuulajana ja õieti kogu tema elutegevuse tervikus jälgitud õige pikka aega. Vanema kooli ja noorsugu praktiliselt 72.-st aastast peale. Täiesti võrreldavad on andmed 75.-st aastast alates, niisiis võiks kõrvalt aseta 75 79 sama metoodikaga kogutud. Ja ilmneb, et muutused on õige, tunduvad koolinoorsoo hulgas. Nimelt oli neil suhtlemine omavahel väärtuste hulgas 75 esikohal. Aga teisel kohal tuli otsekohe õppimine. Õppimine on oma koha minetanud ja langenud kaheksandale kohale. Niisiis väga ränk langus. Ei ole hõlpus ütelda, miks see nii on toimunud, kuid see on fakt, barakk. Ja kuna tõepoolest on esinduslikult haaratud kogu vanema kooli ja noorsugu siis on selge, et me sellest faktist endale peame aru andma. On toimunud teisi muutusi. Muutusi on ka raadio suhtes toimunut, meie seisime enne ilusasti üsna ees. Neljandal või viiendal kohal, meie järel tuli televisioon. Nüüd aga ja kuskil hoopis küllaltki taga oli kino. Nüüd on järsku ettepoole nihkunud kino. Jaga televisioon. Me oleme tahapoole läinud. Muutunud on õige tunduvalt selle struktuur, mida nad loevad ja kammis kuulavad. Väga prevaleerivalt, esikohal see on nende esimene väärtus on muusika. Arvatavasti ta täidab õige mitmelaadset funktsiooni. Nii nagu meie täiskasvanutegi hulgas pakub lõõgastust. Aga võib olla ka väga sümpaatne ettekääne, kui sul mitte millestki midagi rääkida ei ole, aga vaikida on ju ka narr. Aga muusika on väga hea ettekääne, see segab kuulamist. Kui räägid, siis parem, kuulame kõlkija, oleme vait. Niisiis tagapõhi võib siin õige keeruline olla, kuid teatud huvi pakub, strukt pakuvad struktuurimuutused. On tähelepandav see, et on vähenemise teed läinud. Erihuvid. Muusika välja arvatud, tal on nähtavasti hoopis erifunktsioon. Kui enne kirjandushuvi ja lugemine küllalt tähtsal kohal oli siis nüüd on ja sirp ja vasar, sirp ja vasar on üle elanud hirmsa languse oluliselt langenud loetavus, veel hullemini edasi, loetavus edasi, sama lugu on spordilehega vähem, küll aga on langenud. Noorte hääl on enam-vähem säilitanud oma asendi, esikohal ja tugevasti tõusnud on rahva hääl tugevasti tõusnud. Sama lugu on ka, kui nad loevad ja loeb meie noorsoost kenake hulk ka vene keeles ja võõrkeeltes siis võib öelda, üldpoliitilised, ajalehed on teinud tõusu käiku ja taganenud on niisugused spetsialiseerunud ajalehed. See torkab veel tugevamini silma, kui meie heidame pilgu ajakirjadele. Nende lugemine on tunduvalt tagasi läinud aga mitte pikeri oma. Ja, ja kui vaadata, siis võib öelda, huumor, satiir, need tõmbavad ja üldine kursis olek maailma asjadega. See on oluline, aga erihuvid, kõik on läinud, teinud teatud vähikäiku tagasi läinud. No võib öelda, Loomingu pidevat lugeja lugejaskond on kaks korda langenud Loomingu Raamatukogu lugejaskond mitte päris kaks korda poolteist korda, ütleme nii, on langenud. Horisont on enam-vähem säilitanud oma asendi. Tähendab, langus on statistiliselt mittearvestatav. Nii, kuid küsimused ja vastused. Ootuspärane, see on tõusnud. See on tõusnud. Niisiis, siin on need muutused on üldise orienteerumise suunas läinud ja mitmesugused kitsamad erihuvid nendele tähelepanu on vähenenud. Võimalik, et see seletub ka kõigi maailma sündmuste teravnemisega ja teatud hulga suhtes loomuliku ja terve huviga millest võivad niisugused julged ja optimistlikud laulud ka sündida. Kuid meil nähtavasti seda aspekti ja ka koolil tuleb õige tõsiselt arvesse võtta. Et ei saa mitte enam niisugustele spetsiaalhuvidele samavõrra orienteeruda, kui me seda võisime teha enne. Nüüd on veel teisigi tähelepandavaid muutusi aset leidnud. Suurenenud on teistes keeltes lugemine, perioodika lugemine võib öelda, et üks neljandik meie noorsoost kasutab venekeelset aga ka võõrkeelsed perioodikat. Nii üldajalehti, aga eriti laste ja noorsooajalehti. Niisiis informatsiooni võiks öelda hangitakse taga laialt. Aga samal ajal see kooli pakutavale informatsiooni suhtes on kujunenud ja tekkinud mõnel määral niisugune tõrjuv suhtumine mille nii tagapõhi päris selge ei ole, sest see integratsiooni puudumine et kõik antakse nii-öelda aine kaudu irvaliselt, see võib ainult üks põhjus olla, on täitsa võimalik, et on veel teisigi. Edasi, me võiksime vaadelda veel teisi tendentse. Tegelikult need üksikut näitajat ei ütle tervikliku inimese kohta mitte midagi vaid orienteeruda saame meie inimeses siis, kui meie tema kogu elutegevuse kokku võtame ja katsume temas, kuid tüübis orienteeruda. Selle võimaluse pakub meile esmajoones noorsootüpoloogia, mis on võimalik taas olnud raadiokuulajatega pruulimise alusel teha. Kusjuures kahe erineva informatsiooni alusel see, mis on kogutud meie grupi poolt vanema kooli ja noorsookohta. Ja see, mis on raadio, sotsioloogid, kogun kogunenud noorsoo kohta 15.-st kuni 30. eluaastani välja. Ja huvitav on see, et need täitsa lahus tehtud tööd ja ka erinevate metoodikate k tulemus on sama, saadud on mõlemal juhul viis tüüpi ja need on lähedased. Missugused, need on õige lühidalt. Ja kellest me võiksime võib-olla rõõmu tunda. Kes on need, kellele seltsimees kõrda pani head lootused ja kes peaksid võib-olla meie probleemide? Objektiks olema, kelle suhtes peame küsima, mis me tegema peame, et midagi muutuks? Võib öelda, et probleeme ei teki peaaegu viiest tüübist kahega ühenduses, need on õige terve tänapäevane noorsugu hästi orienteeritud kõiges. Ja võib öelda ka õige tugevate tunnetus huvidega tahab kõigega kursis, olla, kõiges hästi orienteeritud. No olgu teile öeldud, et neid on tervenisti 41 protsenti. Ega see ei olegi vähe. Kõige problemaatilisem on üks grupp neist neid meie valimis oli 26 protsenti. Tuleb arvata, et üldkogumisküllap, see on enam-vähem nõnda. See on noorsugu, kes on orienteeritud suhtlemisele. See on põhiväärtus ja kõik see, mis nad teevad seda nad hindavad selle kaudu, kas võimaldab omavahel suhelda, kokku tulla, koos olla. Kui ei võimalda, siis on see tõrjutav. Kui see võimaldab, see on hea siis see võetakse omaks. Kuid nende suhtlemisinnukate lähem uurimine toob meid ühe probleemi juurde. Nimelt. Millal, küsige, millal inimene väga tahab midagi saada ja miski on väga suur väärtus. Suur väärtus on miski siis, kui selle järele on parajasti nälg. Kui puudus on sellest. Niisiis ei tule arvata, et neil suhtlemisega kõige jutisson vaid vastupidi, nähtavasti on midagi korrast ära. Ja nii on killukuuga. Lugu on nimelt üldse sidemed oma klassikollektiiviga ei ole meie kooli noorsool. Mitte paremaks läinud, vaid halvemaks. Võib arvata, et asjaolud on mitmesugused, mis seda tinginud on? Võimalik, et sealhulgas ka kabinettide süsteemi edukas areng. Sest ei ole ju aegagi kellegagi vaheajal juttugi ajada, vaatad, saad rännata õigesse kohta pärast kiiresti minema teisele vahetusele, jalgu jää. Niisiis suhtlemist koolis saab vähe olla ja nad on rahulolematut. Nad otsivad neid võimalusi. Ja neid võimalusi otsitaks. Külaliste kutsumise külaskäimise diskoõhtutel käimise kaudu. Niisiis kõikvõimalikud koosviibimised. Aga suhtlemist teatavasti kergendab kõvasti see, kui me vabaneme ülearustest pidurit, sest meil ka hõlpsamini läheb. Siis muidugi ei ole midagi imestada pärast pidu. Õpetaja peab viinapudelid ära korjama. Teiste sõnadega selles grupis toimub viinavõtmist ka rohkem ja see on probleem. Edasi, kui miski mure närib. Sõpru pole, suhelda ei saa, aga koolis ei olda sinuga ka rahul, õpivad, õpib see rütm kehvasti siis muidugi, niisuguste murede õhkkonnas pidi olema nõnda. Mul puudub isiklik kogemus ja seepärast ma usun neid, kes ütlevad, et siis võib suitsu tõmbama hakata kergemini. Nii et arvatavasti isegi koolinoorsoo hulgas. Suitsetamine ei ole mitte informeerimatus. Nii nagu mitte miski meil ei teki ainult sellest, et ei ole küllalt seletatud, ei ole küllalt õpetatud ja ei ole õigel ajal mõjus salt öeldud vaid kõigel, On põhjused sügavamat ja keerukamat ikkagi antud inimese elutegevuse tervikust välja kasvavad ja võrsuvad. Ja seepärast peamegi koolis võib-olla vaatama, et nende pahede vastu võitluses ei aita ainult andmete toomine selle kohta. Kuidas see mõjub meie järelpõlvele, kahjulikud selle peale nad esialgu ei mõtle. Ei aita ka see, et kunagi on ees vähktõve ähvardus. Ka see on liiga kauge vaid ilmselt peab olema elu tervikus tõukejõude, mis neid seda tegema panevad ja mida me ei ole asjalikult ega mõistlikult analüüsinud, milles selgusele jõudnud ja leidnud adekvaatset lahendused, adekvaatsed lahendused. Kuidas viia inimesi nii omavahel kokku, et nad sellest koosolemisest mõnu ja rõõmu ja rahuldust tunneksid ja et see toimuks niisuguste sisude pinnal mis pakuvad nendele enestele rõõmu ja aitavad kaasa Nende orienteerumisele meie ühiskondlikus elus aitavad viia neid meie kultuuritervikusse sisse mitte põgeneda muusika varju. Et sa oma tühje ja pead siis ei pea näitama. See on kõige problemaatilisem Grupp meil. Ja nähtavasti peame meie kõik kuidagi mõtlema mida selle grupi käekäigu muutmiseks teha. Raadiokuulajad on nad, kuid nad tõtt-öelda peale muusika suurt ei kuula mittemidagi. Aga meie tee võib-olla ikkagi see, et selles pakendis läheb ka muud. Tundub nii, et see on pikaaegse arengu produkt, õigupoolest sest paljudes varasemates töödes ma olen sellest saalist rääkinud, et nendele suhtlemine on tähtis olnud, nad tähtsustasid seda. Aga kui see puudu jääb, mis pahed ja mis raskused sealt kõik välja kasvada võivad? Vaat sellele nähtavasti ei olegi õigeaegselt mõtelnud. Oleme jätnud tähele panemata, Ta. Teatavaid probleeme tekitab veel üks grupike, kes on kõik pühendanud spordile. Ja nähtavasti on asi korraldatud meil, nii et sport lihtsalt ei jäta aega muu jaoks. Lehtenaat ei loe ja muud ka mitte midagi, raadiot kuulavad, kuskilt peab ju teada saama midagi. Ja muidugi suhelda tahavad ka suhtlejatest, nad erinevad tunduvalt selle poolest, et nad hindavad õppimist siiski märksa kõrgemalt. Ja peavad lugu sellest. Ainult et aega nad sellele küll ei raiska. See läheb muu peale ära. Nojaa, üks grupike, mis nähtavasti on teatud looduslike asjaolude tõttu tekitab probleeme inimesed, kes kiiresti väsivad, kellega, kellele ei ole võimalik aega muule peale õppimise üldse palju kulutada. See on ka jäänud kooli tähelepanusfäärist välja. Ja ei ole võib-olla keegi meil nendele, kelle energiaressursid pisikesed on, ei ole mõelnud. Kuid need kaks tüüpi võib öelda, see tuumik 40 protsenti võib tõesti ütelda, et see on noorsugu mis ilmsesti meile sugugi häbi tegema ei hakka. Kuid ka neil on praegu tendents niisuguse globaalsuse poole. Kitsamates valdkondades orienteerumise spetsialiseerumise kõrvaleheitmine. Niisugune on praegu pilt. Nähtavasti see muutub veelgi. Ainult uued mõõtmised võivad ütelda, mis suunas see muutub. Ja lahendus ilmselt võib-olla ainult niisugune et kõik noorsooga tegelevad ja nend neid võimalikult mõjutavad organid. Ja sealhulgas raadio. Meie tegevus peaks olema omavahel niisuguses kooskõlas, et nad neid tendentse, mis arengus on suudaksid mõneti prognoosida, ette näha ja ennetada võimalikku, kel on raskusi ja häireid. Tundub, et võib-olla me oleksime ehk võinud omal ajal, kui me suhtlemise asja oleks võib-olla natuke veel edasi mõtelnud ja andnud kinud ilma häbenemata andmeid selle kohta mille kohta menüüd hankisime, aga siis ei söandanud küsida, kuidas nad suitsu tõmbavad ja viina võtavad ja mõningaid levinud pahesid orjavad. Küllap see oleks viinud meid ehk õigeaegsemalt mõttele, kust tuleb kinni haarata. Nii et õigupoolest see nõue, mis 25. kongress püstitas komplexus kõigei tegurite omavaheline kooskõla, koordineeritus, see on noorsooarengus võib anda ja annab tulemusi. Ja nähtavasti meie eriülesanne on tulevikus integreerida seda, mida kool ei ole suuteline olnut integreerima ja mida ta nähtavasti isegi lähemal ajal ei tee. Mis siis jõuame ette nendest? Ega see meile häbiks ei tule. Ja ettejõudmine ühe kollektiivi tähtpäeva puhul soovida neile seda ei oleks, võib-olla mitte kõige halvem soov. Niisiis jõuame mõnes asjas ette probleemide lahendamisel koolist.