Tere, mina olen Marjuga jobu ja kui hakata rääkima jõuludest või meenutama oma jõulumälestusi siis inimesel, kellel on vanust juba üle 50 aasta, siis neid mälestusi jagub üksjagu. Kui ma mõtlesin, milliseid nendest kuulajaga jagada, siis tuli mulle kõige meelde aasta 1999, see oli peaaegu eelmise aastatuhande lõpus. Ja need jõulud võtsin vastu jumalateenistusel tollases Tartu Jaani kirikus, mis sellel ajahetkel oli veel varemetes. Oli muldpõrand, põlesid küünlad, väljas oli külm, langes valget laia jõululund. Ja inimestel oli määratu usk ja kindel veendumus. Seda kirikut on võimalik renoveerida, seda kirikut on võimalik taastada. Sellest kirikust on võimalik teha pühakoda, nii nagu see kunagi oli. Väga palju oli neid, kes kahtlesid, et see on üsna selline lennukas mõte ja kas see on võimalik ja kas üldse õnnestub. Aga see jõuluunistus sai teoks. Ja kui vaadata veel natuke ringi või minna ajas tagasi natuke kaugemale nõukogude aega, siis teised Tartu jõulud tulevad mulle ka meelde. Aasta võis olla siis kas 1981 või kaks, mulle tundus, et Brežnev siiski veel elas. Ja siis olid samasugused külmad ja mustad jõulud nagu praegu. Ja see oli see aeg, kui inimesed käisid kiriku asemel üldjuhul kalmistul ka siis kalmistul, kui sellele kalmistule ei olnud omakseid maetud, sest teinekord ei olnud võimalik erinevatel põhjustel kodukalmistule sõita. Ja nii me siis rühkisime vastu pimedat jõuluõhtut, külm tuul peksis näkku radi kalmistule Tartus Narva mäest üles. Buss käis vähe. Tartu linnavalitsus oli linnaliinibussid selle liinile võtnud hõredamaks. Ja kalmistule sõitsid ainult vanainimesed. Noored leidsid, et nad jaksavad need käigud teha jala. Et see oli nagu selline omalaadne ristile kuulata ukse vahelt, mida räägitakse kirikus, jalutada kalmistul ja mõelda oma inimeste, oma maa ja rahva saatuse üle.