Te olete jõudnud väga palju filme teha. Ning mulle tundub tegelikult, et see teemade ring, millest te olete teinud, on ka ikkagi väga lai ja tekitanud nagu sama laia kõlapinda. Mind huvitab see, et kuidas need erinevad teemad, milles ta lõpuks siis otsustate selle filmi teha dokumentaalfilmi või mängufilmi või kuidas need on teieni jõudnud. Kuidas need tavaliselt teieni jõuavad, kui saab öelda üldse tavaliselt. Väga suure suurel on mängus juhus. Mul on kuidagi nii läinud, et mul ei ole palju ideid ja Mul ei ole nagunii, et ma teen ühte filmi ja samal ajal ma juba mõtlen järgmisele või ülejärgmisele, et see on kuidagi nii, et kui ma ühte filmi teen, siis ma teen seda siis kui see otsa saab, siis tavaliselt mingi väike aeg mõtlemiseks, noh ja nüüd muidugi hinnates aega ja püüdes kuidagi ainult filmi tegemisega tee peal püsida, siis on niimoodi, et on paralleelselt paar filmi, ütleme dokumentaalfilm ma olen saanud teha siis niimoodi pikemat aega, näiteks praegu on mul juba neljandat või isegi viiendat aastat on üks dokumentaalfilm, mis on seotud Narva venelastega ja mida ma olen siis väga pikalt filminud ja kavatsen mõned korrad veel seal käia, siis hakkan seda filmi kokku panema. Et see on siis selles suhtes nagu paralleelselt ütleme, kirjantingliga jooksnud kogu aeg töögraafikus. Vaadata seda filmi nimekirja üldse, seal on väga palju dokumentaalfilm ja noh, üldse mina lugesin kokku lausa 11 pluss 12 osalise teleseriaali, mis oli siis eesti keele õpetamisest muulastele ja sinna kõrvale kolm mängufilmi, nüüd. Viimane on tegelikult näljast, et kui ma õppisin Moskvas, ma tegin diplomitööks mängufilmi mis jäi küll ainult vene keelde, filmi nimi on ainus pühapäev, aga see oli Eestis filmitud eesti näitlejatega, eesti keeles mängitud aga lõppvariant, mis oli siis kesktelevisioonid tol ajal ehk Moskva televisiooni tellimusena, kust saadi raha, siis tehti sellele siinsamas Eestis venekeelne Laos tulid Peterburi näitlejad ka dublaaži režissöör ja, ja siis, kui see dublaaži oli valmis, siis öeldi Tallinnfilmis, et kahjuks nagu rahad on otsas ja eesti keelde seda filmi ei saa panna. Nii et esimene film on jah, mul selline kuskil Venemaa arhiivides, aga see oli mängufilm ja ta oli mitte küll väga pikk ka, ikkagi üle tunni, ma ei mäleta täpselt, võib-olla tund, 10 või kuidagi selline. See oli mul diplomitöötlemine. Niisiis, kui võtta ikkagi suhtarvu, siis mulle tundub, et dokumentaalfilme on väga palju rohkem, kas viitaks justkui sellele poolehoiule ühe žanri suhtes või pigem mulle tundub, et on ikkagi kaalult tegemist nagu niivõrd erinevate asjadega ja samas alati mängufilmi tehes tuleks silmas pidada ilmselt ilmselt ka seda kulukust. Kuidas teie puhul on, et määrab siis selle, et kas dokumentaalfilmi teha või, või mängufilmi teha, kas sõltub see tõesti sellisest rahalisest näitajast või on lihtsalt selline subjektiivne valik? Emma-kumma žanri poole? See on nagu niimoodi läinud, et ma, ma ütleks, et ega neid filme ju paljudega Et ma olen väga pikalt filme teinud, et see aeg ega muud pole teinudki, kui ainult filme olen oma elus teinud. See aeg on olnud juba üle 30 aasta. Ses suhtes iga aasta ei olegi filmi olnud, sellised produktiivsemad inimesed teevad aastas paar filmi, mina teen eelmine film siis Jonathan Austraaliast, selle esilinastus oli minu arust 2007. aastal, nii et vahepeal pole midagi juhtunud. Nüüd on 2011 juba. No aga samas nagu ütles ka Veljo Tormis teie filmidest, et nii nagu heliloojaid on ka erinevaid, kes, nagu sa Skakovitš, jõuab kirjutada väga palju sümfooniaid ja teine helilooja näiteks jällegi ei jõua, et see on lihtsalt väga erinev inimeseta. Nojah, ja mängufilmiga on niipidi, et Eestis on ju võimalused väga väikesed selleks, et mängufilmi käivitada, selleks on vaja kindlasti lisarahastust leida, et ainult eestipoolse rahastusega vähemalt mina ei ole hakkama saanud. Et teha mängufilmi praegu, selleks on vaja ikka vähemalt kümmet miljonit, ehk siis ma eurodest. Aga ütleme nii, et kui veel kroonidest rääkides 10 miljonit krooni on selline piir, millest allapoole on täiesti võimalik juttu teha, et see siis tingib ka asjaolu, et mängufilmi ei saa teha, ütleme isegi mitte üle aasta ega üle kolme aastaga praegu on minul on, et kuidagi need kolm, kolm filmi, mis ma siis olen Eesti riigis teinud on üle seitsme aasta ja isegi nüüd on kaheksa aastat visse pahe. Mul ei ole nii täpselt meeles, millal sonomburi esilinastus oli, aga see aeg on ikka häbematult, et pikk aeg, mis sinna vahele jääb. Teistpidi ei saa salata, et mulle endale selline tempo nagu sobib. Mängufilm on ikkagi niivõrd pikk protsess, nii nii suur asi, et selle tegemiseks läheb palju jõudu ja mõtlemist ja aega ja selline pikem protsess mulle nagu sobima. Et kuskil kaks aastat ühte filmi teha mängufilmi, siis on, on täiesti paras aeg mulle, ma ei ole kunagi vähemalt siiamaani tundnud, et kui mingi mõte või lugu on olemas, et, et on siis kohe nii valmis, et ma saaksin minna ja ta paari kuuga üles filmida. Paljud asjad ikkagi sünnivad platsil sünnivad siis tegemise käigus ja, ja Montaažis ja helindamisel ja see protsess on hästi loominguline kuni viimase hetkeni välja. Noh, need kirjad puhul siis kuni eile õhtuni eilse õhtuni välja. Kusagilt ma lugesin, et see võttis lausa 30 aastat et see lugu nagu kerida. Selle jaoks, eks ta oli sellises nagu ala siis istus Yasse mõttega kuskil kinni. Kui, kui algas Afganistani esimene sõda. Ehk siis, kui Vene armee läks jõulude ajal 79 läks Afganistani, siis ma hiljem hakkasin mõtlema, et mind kutsuti just 79. aasta sügisel kutsuti sõjaväkke, kui ma oleksin pidanud sõjaväkke minema, siis ma oleksin tõenäoliselt sattunud sinna, sest et ma olin teinud langevarjuhüppeid ja mul oli korralik vene keel ja ma olin sellises sportlikus vormis. Et mind oli nagu mõeldud, et saadetakse Riiga. Ehk siis selliseid professionaalseid tapjaid ja mul oli selline aset. Augusti lõpus sündis poeg ja poolteist aastat enne seda oli juba tütar sündinud. Et ma olin kahe lapse isa selleks ajaks ja siis ei saanud mind enam sõjaväkke võtta. Aga komissariaat sellest midagi ei teadnud, pojast ei teadnud midagi ja kui septembris mind väljakutsete, siis üks ohvitser sõimas mu läbi, et nad oli ta kindlalt nagu minuga arvestanud, aga ma siis pääsesin ja hiljem ma hakkasin mõtlema, just ütleme, mõned kuud hiljem hakkas Afganistani sõda, siis ma hakkasin mõtlema, et ma oleksin ilmselt sinna sattunud ja ma ei tea, mismoodi ma sealt pääsenud oleksin. Millal te viimati silmi kontrollisite? 20 aastat tagasi? 21. Ma mõtlesin oma tütarde naist Olin pikalt ära. Ega ma polegi tegelikult oma tütart näinud ainult häält olenema. Oledki kirjutaja? SIND ootus on küll. Kas te teate, kuidas on esperanto keeles Hamleti monoloogi algusse? Ega ma polegi tegelikult oma tütart näinud ainult häält olen. Häälton kuulnud. Kirjad inglile peategelane Jeremija Younas kirjutaja on siis ka afganistani sattunud sunniviisiliselt, nagu tol ajal, värvati aga kümmekond aastat hiljem ja siis tuleb nagu koju tagasi nagu teadmata kadunuks jäänud. Seal on üks selline omamoodi lugu veel seest see lugu, mida ta jutustab siis või, või mida ta siis oma inglile kirjutab. Keegi just küsis mult mõni aeg tagasi, kui see teema nagu päevakorrale kerkis, et ja see film, aga kes hingel on, nüüd oleks hea hetk. Küsimus edasi nagu potsatada, jäägi autentset vastust saada. Hingel on Jeremy Jonas kirutaja tütar, keda ta näinud ei ole, kellel kelle hääl, et ta on telefonis kuulnud, täpsemini küll nutu. See oli viimane telefonikõne, kui ta tegi õppuste ajal siis juba olles Afganistanis, tegi oma naisele ja kui ta jäi teadmata kadunuks, siis saadeti justkui tema koos tina kirstuga Eestis. See maeti maha ja hiljem siis seadust rikkudes, isa kaevas seal kirstu üles, selgus, et seal ei ole nagu midagi peale ühe kirja, kus on siis selgelt öeldud, et tinakirstu avamine nagu tol ajal oli keelatud, see hingel on siis tütar, kelle häält on telefonis kuulnud ja keda ta siis otsib, otsib oma naist, kui ta siis nüüd lõpuks tagasi tuleb, 21 aastat hiljem, aga naine on siit Eestist juba ammu kuhugi ära sõitnud ja päris selgeks talle nagu ei saagi, kas ingel siis oli tema tütar või, või oli see, ta kuulis lapse häält, aga, aga kas see oli siis ütles tema naise laps ja kas tema laps või oli see mingisugune tema ettekujutus, aga, aga ta on kõik need aastad oma tütrele siis kirju kaustikusse kirjutanud. Ja see on asi, mis on teda siis selles nii-öelda eelnevas eelmises elus või selles selles elus kinni hoidnud, temast on saanud Afganistanis moslem, sest et see oli ainuke täiesti väljapääsmatu võimaluse üleüldse seal nagu elu alustada. Aga see on selline filmi ümberjutustamine ühesõnaga, tegeleda ei taha, sest et seal on nagu palju selliseid asju, mis tulevad loo käigus võib-olla selgemalt välja, kui mina neid rääkida oskan. No kui kerge või raske tundus olevat näitlejaid nendesse rollidesse leida ja ja milline oli see töö nendega, sest et no mõned näitlejad on ju läbi filmida juba teile nagu väga lähedased või peaks olema Katariina Lauk ja samma puul ja kuidas selles filmis töö kujunes? Ega ta lihtne ei olnud. Sellepärast et mul on eelnevates filmides olnud sellised paar-kolm tegelast. Seekord on kümmekond tegelast ja kui on paari-kolme inimese lugu, siis annab nagu aega, et ajal seda rolli nagu kujundada ja aga kui on kümmekond, siis need kohtumised on väga põgusad ja ütleme nii, et Eestis on toredad ja andekad näitlejad, aga tihtilugu nad tulevad filmivõtetele nagu teatrisse esimesse proovi ja see ei ole nagu kõige kergem olukord, mitte kellelegi. Et aeg on väga piiratud ja arvatavasti ei ole teatrikoolis sellist filminäitlejakoolitust üldse keegi teinud või ei ole rääkinud sellest, et kui tullakse filmi mingit osa tegema, sest tegelikult see osav enne see roll peab enne valmis olema. Mingis mõttes on harjutud seriaalidega, kus improviseeritakse isegi tekstide tekstidega ja mis mängufilmi puhul vähemalt minu filmide puhul on täiesti välistatud. Kui dialoogis on nii-ütelda mingid näitlejapoolsed omad sõnad sees, siis ei hakka kuidagi niimoodi kõlama, nagu mina olen teda ette kujutanud, aga noh, nii ta on ja eks ma olin ennast nagu selleks ka ette valmistanud ja ütleme nii, et ega ma ei ole ka näitleja, tal on mingisugune kingitus. Et ma ei ole teatris ühtegi lavastust teinud professionaalses teatris. Eks näitleja kindlasti ootab režissöörilt midagi muud, kui mina oskan seda siis pakkuda. Ma loodan, et filmis seda kõike nagu palju näha ei ole, eks ta niimoodi ajapikku ikkagi kuidagi kujunes, seal sai neid asju parandatud ja mingi elu on ikkagi nendesse rollidesse sisse tulnud, et päris tühjana ei ole ükski roll pole filmist, et välja jäänud kõik kes on mänginud selles filmis kõik on ka filmis sees. Kui rääkida sellisest filmi tegevuspaikade ampluaa, st siis selles mõttes on ka seegi film ju erinev teistest filmidest, kus võttepaik on nagu rohkem staatilisem kui väljakutsuv. See oli filmida just nii erinevates paikades. Kas valmistas ka mingisuguseid ootamatuid? Selliseid raskuspunkte tõi. Jah, häda oli selles, et tegelikult Eestis tegevus toimub ühes linnas nii-öelda väljamõeldud linnas kuskil provintsis ja seda linna pole olemas. Et küll alguses, kui ta luges, Me kirjutasime, siis ma nagu otsisin ja mõtlesin, et kus see võiks olla siis Eestimaa risti-põiki läbisõidetud koos kunstnikuga ja siis me vähehaaval hakkasime aru saama, et me peame selle linna nagu erinevatest kohtadest kokku panema ja nii juhtuski. Ka mitmes mitmes kohas? Ida-Virumaal Lääne-Virumaal, Soomaal, Märjamaal, Järvakandis, Kloogarannas, Toila rannas ja, ja Jõhvis ja Rakveres ja hea. Noh, ja ja siis nii-öelda islami pool, siis on tehtud Mauritaanias kuigi alguses oli mõte ikkagi filmida Afganistaani Seal filmida seal noh, see ei tulnud kedagi välja, seal oli kaks põhjust. Kõigepealt meie eelarve ei oleks seda välja kannatanud. Teine põhjus oli võib-olla tähtsam selline eetiline põhjus, et ütleme, niiet et selles riigis ei ole just kõige turvalisem praegu ja mina võin küll oma elu eest vastutada iseenda riski võtta. Mul ei ole õigust selle, seda riski siis ka teise inimese, tähendab ma, ma ei, ma ei saa seda lihtsalt teha ja me võttegrupp, kes käis siis Mauritaaniast oli tegelikult väga väike, oli ainult neli inimest ja me käisime kaks korda oli siis peaosatäitjad, Tõnu Oja, operaator, mina siis alis Mäesalu, kes tulime filmi peale esimese hooga vabatahtlikuks valgustajakse või kes on Prantsusmaal õppinud kolm aastat operaatoriks ja kes räägib väga head prantsuse keelt ja on väga hea selline reisijuht ja abiline, nii et me saime nelja neljakesi täiesti hakkama. Kas film kirjad inglile võtab eelnevast ka midagi kokku või pöördub tagasi teatud elementide või atmosfääri või, või teatud kohtade või kohaspetsiifika või mingisuguste probleemide ühiskonna probleemide juurde. Et kas, kas võiks olla mingisugune selline kaleidoskoop või noh, selles mõttes on loomulikult iga režissöör ju mõjutatud sellest ka, mis ta on nagu enne teinud, aga kas see film võib-olla ei ole isegi praegu veel mõelnud selle peale, aga kas ta võiks nagu suuremas plaanis midagi kokku võtta isegi mingeid elemente dokumentaalfilmide temaatikast, sellise inimese üksiolemist või inimese allaheitlikust sellise ühiskonna vastu või midagi sellist? Kindlasti on see film nagu kõik teisedki kuidagi seotud inimesega ja mismoodi sa seda inimest ikka teistmoodi näed või eks ikka see käib nagu mingis mõttes iseenda kaudu ja selle koha pealt, eks ta on samasugune nagu teised lood on kuskilt, kas siis vähem või rohkem isiklik, võib-olla isegi rohkem seekord, sest et kui mängufilmidest rääkidest, et see on esimene film, mille tegevus toimub tänapäeval ja see oli mul nagu oma, et eesmärk, et ma teen siis nüüd lõpuks ühe loo, mis, mille tegevus toimub tänapäevalt, et peale sauna puuli ma sain aru, et ajastufilmi on Eestis väga raske ja kallis teha ja eks ajastu filmi tegemine on natukene nagu lihtsamat teed minek. Et noh, nii Georg ikka kui suunambooli tegevusega ainsa pühapäeva tegevus toimub ajal, mida ma ei ole näinud. Ehk siis enne kui ma ise sündisin, et teha filmi tänapäevast, et sellega kaasneb suurem selline vastutus või see mis mul siis nii-öelda on kõige selle sees, kus me oleme ja elame, on mul mingi õigus üldse midagi kosta või ütelda. Selline painaja käib nagu tänapäeva filmidega kokku küll ja kui dokumentaalfilmitööst rääkida, siis kuidagi on nii läinud, et ma olen filminud sellist nii-ütelda kolmanda Eesti inimeste keskel. Et mul on siiamaani vähemalt tundunud, et nad vajavad palju suuremat tähelepanu, kui, kui Eestis neile nagu pööratakse ja, ja see, see on ka alati olnud selliseks enda jaoks nagu tahtis või kasvõi arusaamine oma film dokumentaalfilmitegelaste ka kuidagi kokkusaamine ja nendega püüda nagu nende maailmast aru saada ja seda siis filmides kuidagi edasi anda. Kui rääkida filmist, mis sai ka Eesti filmiajakirjanike ühingu auhinna et seal on muidugi omaette teema, kõik need auhinnad ja nii, aga noh, kui sa rääkida sellest dokumentaalfilmist, siis võib-olla tekitab küsimusi, et miks ikkagi sellist asja lihtsalt näidata, et muidugi siin puhul ei saa ju rääkida sellisest Vaikla puurilikult lähenemisest, et konkreetselt näidata mingisuguseid lahendusi või hakata seal lahendusi tootma, et see on nagu veel eriti keeruline sellises situatsioonis tegelikult jah, ma saan aru küll, et seda on vaja teadvustada või näidata. Ta on muidu selle teemaga nagu ikkagi ei tegele. See on ikka selline tagaplaanil olev probleem tegelikult on meile väga lähedal, ilmselt on see nagu raske nende teemadega tegeleda, sest et nagu selliseid teravaid nooli tuleb ju tegelikult igalt poolt. Lihtsalt jälle juhtus nii, et ma sattusin sinna ja kui need musta last rääkida, sattusin sinna ühe mängufilmivõtete ajal ruudi mängufilm Tuudi tehti Saaremaal, ühed võtted olid seotud must jalaga, seal oli tehtud siis selle ruudi kodu teatrisse ja ma tegin selle filmi peal. Seda filmiti suvel ja ma tegin seal. Tuttavad kutsusid etnodeks seal pilte. Kümmekond päeva olin, liikusin selle filmiga kaasa ja siis seal kuidagi nii juhtus, et kujutate ette, kui ühte mängufilmi tehakse kuskil külas, siis on seal kogu see karavan on kohale sõitnud, et kõik joovad kohvi, ehk siis suured valgused on disti siis jõujaamu huugab, näitlejaid grimeeritaks. Üks on tuttavam ja teine vähendutavama, kogu külarahvas vaatab seda pealt tundide kaupa vaja, lapsed siis ka. Kui ma seal siis mõned päevad vaatasin seda või, ja tegin oma kohustusliku, tehke tegin pilte, siis, siis kuidagi see kontrast, mida lavastatakse ja, ja mis on siis tegelikkus. See kontrast oli seal paaril päeval niivõrd suur, et see tegelikkus hakkas mulle kuidagi väga hinge kinni ja siis juhtus nii, et hakati seda süvasadamat sinna lähedale ehitama. Ja ja juhtus nii et üks mu väga vana tuttav kes on ka filme teinud, küll mitte loominguline inimene, aga nii-ütelda tootmispoole pealt on ise sealtkandist pärit. Siis siis saigi üks sõit sinna tehtud ja temaga koos ja ma sain aru, et ma pääsen kui inimestele Ligist, et tema, tema oskas seda, seda keelt. Ja, ja ta oli seal noh, tal olid seal tuttavad inimesed ja ma pääsesin nagu tänu temale tegemist salme popuga. Tänu temale pääsesin kuidagi kodudesse ja ja sain küllalt kiirelt sellise usalduse, et inimesed inimesed nagu avanesid või tahtsid ja ootasid lausa ja ja loomulikult kuskil poole peal tekkisid juba mingisugused kahtlustused ja konfliktid just vallavalitsuse tasandil ja aeti neid sealt minema, et miks te, miks te seda elu rasket poolt ainult filmite ja miks, et miks te ei näita, kui tore rahvamaja meil on või? Koolielu ja, ja lasteaed ja, ja tublid ja töökad inimesed ja aga noh, see ei olnud nagu selle filmi teema, et kuidagi niimoodi läks ja mingit valet seal sees ei ole, ma püüdsin seda kõike võimalikult autentselt siis teha, isegi kuni sinnamaani välja, et ma ei kasutanud mingisugust valgust või, või inimesed istusid just siin seal ja käisid ja olid seal, kus nad on, ma seal midagi lavastusliku ei ole. Peale ühe episoodi, kus ma Toomast palusin, et ta läheks oma naist vaatama tema haiglasse ja ja ostsime talle siis selle lilleõie pihku, etes läks lille, aga et see oli selline meiepoolne initsiatiiv, ma arvan, et Toomas ise tegi seda ka hea meelega, aga naine oli Kuressaares ja kõik see sõit ja see oli omaettevõtmine või seal see vahemaa ei ole ju suur, et võib-olla ta ise noh, seda käiku ei oleks teinud, aga mina pakkusin välja, et see oli. Ma arvan, see oli ainuke selline minupoolne initsiatiiv kõik üle, ülejäänud oli ikkagi nagu vähehaaval kõik kujunes. Ega me ei teadnud, mida me järgmisel päeval filmi filmile läksime hommikul jälle sõitsime Mustjalga Kuressaarest ja ja siis vaatasime, mis seal toimuma hakkab ja niimoodi seal kuidagi arenes. Kogu film mingis mõttes tõesti, seal on näha, kuidas, nagu te ütlesite ka, et inimesed vaja kuidagi rääkida nendest asjadest, mis nagu probleemiks Jah, ja ma ikkagi arvan, et tänu sellele filmile käivitus vähemalt sealkandis mingi mingigi mõte või noh, hakati, hakati neid inimesi nagu rohkem märkama selle koha pealt päris tühikäik ei olnud. Et loomulikult, ega meie ei oska ju lahendusi välja pakkuda ikkagi selle, sellega peab tegelema siis kohalik võim ja kuigi nad alguses said kindlasti haiget ja olid väga pahased ka ma kohtusin nüüd just paar kuud tagasi ühe filmitegelasega, kes oli siin Tallinnas haiglasse rääkisin vähemalt nende perekonnaelu on läinud paremuse poole ja ja nad on saanud oma majakese, kus nad elavad oma perega ja on saanud mõlemat mehega tööd. Ja ühesõnaga ma nägin sellist optimismi ja mingisugust jõudu, mida tol ajal ei olnud selles peres. Et ma ei tea, võib-olla kõik oleks samamoodi läinud või veel paremini, kui me ei oleks seal vahepeal teinud midagi. Aga see ju ei ole ainult sealtkandi selline valus koht, et eks seda ju ükspuha kas Eestis ringi sõita, vähemalt tol ajal oli see igal pool märgata. Tihtipeale seevastupanu tuleb ootamatult kähku koha pealt. Kui jah, siis kuidagi süviti hakata mingisuguse teemaga tegelema, inimestega rääkima, küsima et see nagu väga kiirelt. Vaata kahtlust, et selles mõttes see on juba omaette probleem, võiks ka käsitleda. Vot nii. Aga korraks veel tulla tagasi siis viimase filmi juurde, et sellises infokorras, kus, kui, kui kaua seda on võimalik näha, järgmisest nädalast peaks olema kõiki neid teemasid selles filmis võimalik näha. Kinos. Solaris Alaris ja esilinastus on järgmisel neljapäeval ja seansid vist hakkavad reedest, 28.-st ja ega seda on, mina ei tea, kui kaua-kaua seda film siis seal hoitakse, nii, niikaua kui keegi vaadata viitsib. Et seda on raske praegu prognoosida, eks ta on, no ma arvan, mõeldud film sellisele tähelepanelikult vaatajana. Et ega ta selline väga lineaarne ja kergelt kätte tuleb, lugu ei ole, aga sealsamas see ei ole ka film, kus lugu üldse pole. Lugu on. Aitäh stuudiosse tulemast. Väga tore oli vestelda.