25. septembril saab 30 aastat Eesti laskurkorpuse moodustamisest. See 30 aastat tuleb liita nende noorukite eale, kes 41. kuumal suvel sulgesid selja taga koduukse ja läksid sõrmis koduste viimase käepigistuse soojus ees pikad ja tuulised rindeteed. Paljudele oli see minek elu esimeseks mehe teoks ja et see jäänud viimaseks, sellest kõnelevad need rohkem kui 20000 autasu mis anti Eesti korpuse sõjameestele. 30 aastat on pikk aeg inimese elus. Kunagistest sõdurpoistest on saanud hõbedat juustes kandvad isad ja vanaisad. Mõndagi on ajapikku unustatud. On aga ka asju, mida mälu jäävalt talletab. Mõnele on see kaotatud seltsimehe palge joon või häälekõla mõnele sõdurileiva Core, kuid magus viil mõnele muldonnis sõrmitsetud tuttav viis mis äkki kõik koduse lausa valusalt lähedale tõi. Ühes augustikuu saates vestles Väino Saviauk Eesti korpuse džäss orkestrist, mida ta loomisest kuni tee mobilisatsiooni juhatas. Sellesse suurde kollektiivi koondati 1944. aastal Eesti väeosade pillimeeste paremik kuid see ei tähenda veel, et väiksemad orkestrit sellepärast kiratsema oleksid jäänud. Muusika oli sõjameeste seas üldse suures aus ja pole ime, et sel sügisel toimunud veteranide kokkutulekul ikka hea sõnaga ka pillimehi meenutati. Jään. Kevadise ka see söögi. Lumes kuu sees? Otsisime eesti korpuse läheneva tähtpäeva puhul üles mõned sõdurimundrit kandnud pillimehed et värskendada mälestusi sõja päevil kõlanud muusikast ja neist, kes seda muusikat tegid. Küllap oligi õige alustada Ilmart Sumbergist, kes sõjaväe orkestrijuhina kannab mundrit ja kapteni paguneid ka täna ja kes on kogunud suure hulga materjali eesti korpuse muusikameeste kohta. Selle põhjal kirjutas ta konservatooriumi diplomitööna uurimuse, mis loodetavasti peagi ka raamatuna lugejaile kättesaadavaks tehakse. Töö pealkiri on muusikaelust Eesti kaardiväe laskurkorpuses suure isamaasõja päevil 1941 kuni 45. Ja jutu hakatuseks tekkis kohe küsimus, kuidas niisugune mõte tuli midagi taolist kirja panna. Idee kirjutada diplomitöö Eesti korpuse muusikameestest ja muusikaelust üldse tekkis mul sellepärast, et ma ise olen paljudes korpuse ansamblites-orkestrites läbi teinud selle tee algusest peale kuni lõpuni olin tagavarapolgu orkestris alguses seitsmenda diviisi puhkpilliorkestris, kus juhatus kulp, Eduard kulp. Siis lõppude lõpuks lõpetasin ansambliga, mida juhatas Emil Laansoo, millega me käisime kuuremal kuulama, lahingutest võtsime osa, ma kirjutasin küsitluslehed või kuidas nimetada neid, siis ma saatsin laiale laiali teadaolevatele, pillimeestele teistesse linnadesse Pärnu, Tartu, Viljandi ja igalt poolt suuremat olnud mehed mulle vastasid pillimehed. Ja sealt ma saan, hankisin väga palju materjali väga huvitavat materjali, mida varem ma muidugi ei teadnud ega ei teadnud ka paljud teised sellest midagi eesti väeüksustest tagavarapolgus teod, 49-st diviis ja need olid seal käis jutt, oli üks tuntud pillimehed läbi, nagu ütleme Jüri Ariste, kes mängis puhkpilliorkestris 200 249. diviisis ühtlaselt, juhatas seal laulukoore. Siis Edgar Arro oli temaga koos estraadiorkestris orkestris ja kirjutas estraadiorkestrile palu. Ja hiljem need Merlini kunstiansamblites üle Jaroslavli, kus eesti keelt riiklike kunstiansamblite seal oli sinna veidi palju pillimehi ja sellepärast, et hõlmata seda sõjaaegset elu, muusikameest, elu laiemas mastaabis, sellepärast käsitlesin mõningal määral ka seda muusikaelu seal kunstiansamblites Jaroslavlis, Nende külaskäike Eesti korpusesse, kuna meil olid väga tihedad tihedad sidemed nendega. Muusikamehed söövad Jaroslavli kunstiansamblites väga palju niisugust loomingulist materjalist repertuaari sõivad nende käest mina, isikud sandisti, eks trompetisoolosid Richard Mölderi käest. Ja palju nihukest materjali laulusid, saime sealt ja ess kõrvitsakarri kõrvitsa seitse patja see tuli ansamblist võeti üle ja pärast oli nii kulutulena levis kohe lihtsalt. Iga iga iga ansambel võttis selle üle ja laule laulis seal niivõrd teravmeelne satiiriline pala. Mai Murdöös. Viibik laua seadsid etta. Seedesukad saadava hoidja muule toorest näkilaua kellabildi juba. Aga järsku. Kuid Ena moosi tahaks Maywoodreid. Kõrri. Suure isamaasõjaaegsest muusikaelust Eesti väeosades alustab Ilmar Tomberg tagasivaatega sõjaeelsetele orkestritele. Noh, seal diplomitöös on võetud nimetatud sisse, juhatusena alustasin ma sellest peale, kirjutasin, kirjeldasin natukene muusikaelust enne sõda Eestis isegi võtsin mõned aastad tagasi, on 38.-st aastast 35.-st aastast seal materjalihimule laekus selles suhtes ja ma sain väga toreda ülevaate selles suhtes, kui palju meil oli orkestri puhkpilliorkestrid, estraaditantsuorkestrid, keelpilliorkestrit, isegi sümfooniaorkestrit ja nii edasi. Üleüldse. Ja muidugi see andis nüüd niukse ettekujutuse, et kus kord lõppude lõpuks eesti korpuses juhtus olema nii palju pillimehi mis oli selle niukseks ta taimelavaks, sest ega meil nii nii palju neid muusikaõppeasutusi ei olnud, et oleks võinud elukutselisi pillimehi nii palju anda, sest meil oli tõesti palju palju pillimehi korpuses seal üle ikka mitusada meest. Ja nähtavasti tähendab oligi, et need pillimehed tulevad sinna näiteks muusikaseltsidest, töölismuusikaühingutest, tuletõrje tõrje juures asuvatest muusikaorkestrites tantsuorkestri tantsud ja nii edasi, sõjaväeorkestrid muidugi esmajärjekorras. Nüüd edasi tuleb siis sõda lahkumine kodudest. Muidugi sõda oli, tuli ootamatult kõigile, keegi ei, ei olnud selleks ette valmistatud ja muidugi olnud ka muusikamehed selleks et valimised ja kui, kui algas sõda peale, siis muusikamehed lahkusid koos teiste mobilisatsiooni alla kuuluvate meestega Eestist jätavad maha oma kodud, läksivad nii kergelt välja nii-ütelda. On teada ju, et paljud läksivad kerges suveriietuses välja ei võta mingisugust tagavara talveks, ei keegi mõelnud ka pillide peale, suurem osa suurem osa läks pillimehe ilma pillitrall. Ja juba tee peal muidugi nii palju, kui on teada tekkis siiski vajadus muusika järgi laulu järgi ja on teada näiteks niisugune juhuseid, kus tee peal Ferdinand nüüd ja Türna ostsivad kusagil vahejaamas omale pillid juba mandoliini, kitarri ja muusikaga kõlama täitsa esimestest päevadest peale kodust lahkumise esimesest säästele. Ka siis, kui meil kas. Just tema ja see Ja endisviilu ta, ma kaasud. Guys are, eks siis. Muidugi pärast lahkumist kodunt oli kõige raskem periood võib-olla just ehitus ja tööpataljonides sest ei olnud midagi organiseeritud, ettevalmistatud midagi ei ole, inimesed tulivad kohtadele, saabus talv, riietust ei olnud keeldi oskanud, rääkida kohalikku keelt ütelda. Toiduga oli väga suuri raskusi. Ja muidugi moraalne tuju oli alla palju, kuid siiski, niipalju kui mul on teada igal pool, kus koledad eestipäevased või ehituspataljoni mehed, seal eksisteerisid ansamblid, orkestrid ja väga suured ja, ja nii väärtuslikku tööd tegevad seal. Vigla organiseeris internaatkoolis õpilastest puhkpilliorkestri, juhatas seal koori Sis variste Ernesaks. Isetegevusega kooriansamblitega ja muusika ansamblitega nii edasi koolidega. Lembit Veerlin andis vana-aasta õhtu oma pataljonis kontserdi. Nähtavasti muusika oli siiski see, mis hoidis seda moraalset. Niisuguste tuju kõrgel ei lasknud langeda. Mehib pessimismi. Ni oi seda võitlusvaimu kõrgel ja usku sellesse siiski, peatselt jõuame jälle koju tagasi. Siis on edasi Eesti rahvusüksuste moodustamisest. 41. aasta lõpus tuli valitsuse otsus moodustada Eesti väeosad. Siis muidugi, see oli kõigile väga teretulnud teretulnud ürituseks. Veed hakkasid voolama endasem formeerimispaikadesse ja sinnaga samu loomulik seal väga palju pillimi tulivad oma pillidega mõned mehed ja, ja hakati moodustama ka kohe kiiremas korras orkestrit, sest need orkestrid olid vajalikud nii rivilise õppuse jaoks kui ka massiürituste läbiviimiseks. Ja koheselt moodustasid nii seitsmenda diviisi juures kui 49. juures orkestrit esialgu põrkudes nede orkestrid alustasid, alustasid tööd väikestest ansamblites, näiteks seitsmendas diviisis, esimesi ansamblid oli, oli side. Roodu juures asuviks ansambel, kus mängis Arved Haug, näiteks organisaator oli laulsid Ella Gogoli solistina seal 49.-st ühisVäino Savioloog. Raimond Põldre näivad esialgu ansambleid, kuna puhkpilliorkestrite moodustamisest lihtsalt puudusid pillid. Neid muresti küll ametlikult külla niisuguste võtetega, kui müüdi lihtsalt tubakat, müüdi oma leivaportsude portsjonid ära koguti raha ohvitserid, sõdurid, muusikamehed kogusid üldiselt kokku mõlemad suured summad ja nendest osteti terved komplektid. Pille. Füüreri söögi käed algab barbarossa Arlet. Ja teid ootab toidukraam. Jalas kulunud õlevil nina otsas jäine tilk. Nõnda ootas granaadi tuld Katjuša. Moskva all siis välku, lõi SS lahjat viina, jõi. Terve rodu kõlupäid, jõululumehange jäi. Ilmar Tomberg on oma tööle Eesti väeosade muusikaelust lisanud ka hulga fotosid. Seda kõike ei kohtame neil nüüd juba ajalooliseks harulduseks muutunud piltidel. Seal on dirigendid Eduard kulp, Aleksei Stepanov, Artur Vahter, Väino Saviauk, Viktor Reinla, Jaan Käära mees, heliloojad Edgar Arro ja Raimond Valgre tere, suur hulk pillimehi, keda praegu tuntakse nimekate solistidena Jossif Sagal abi Seider, Emil Laansoo. Seal on ka palju neid, kelle hilisem tee on viinud muudele kutsealadele Arnold Valma, Robert kurgu, Hardi tiidus, Jüri Miller ja hulk teisi. Oma töö täiendamiseks ja viimistlemiseks on Ilmar Tombergi vaja veel uusi ja uusi puuduvaid andmeid. Sellepärast kutsume kõiki neid, kes sõja päevil Eesti väeosades muusikaga tegelesid ja kellel on huvitavaid mälestusi. Kirjutage Ilmar Tombergi nimele Eesti raadio muusikasaadete toimetusse. Kasu nende materjalide talletamisest on meie kõigi ühine kasu. Ühine rõõm. Jutu Hei, Ilmar Tombergiga läks üsnagi pikaks, nagu ikka siis, kui meenutatakse häid sõpru ja seltsimehi, kunagisi kaaslasi orkestrites ja ansamblites koos elatud raskusi ja ka ühele või teisele juhtunud äpardusi. Endine Punase Krulli vabriku puhkpillikomplekt toodi 80 20 seitsmendat seitsmendasse diviisi toodi see komplekt 27.-sse polku nähtavasti, kuid seal huulikut puudusid mehetegi tuulikuid ise igavesest Lukjal näiteks tehti huulikud vankriratta kodaratesse. Ümarik puutüki järele aidata. Mitte välja liideti neid, seal keedeti õlised, imputaks vett sisse ja nii edasi. Mängid Huldlikutega täiesti. Taldrikud, tehti kestadest suurida liblest suudlike, kes tõsteti, taotlesid taldrikult auti välja, kõlasid küll. Bill oli muidugi tohutu suur varandus pillimehele ja sedapidi siis ka kogu hingest hoidma. Puhkpillidega oli jah niisugune lugu, aga et raskusele nende saamisega väga raske oli saada ja kui siis sai, siis nüüd tuli hästi hoida ka, sest et kus sa ikka teist pilli jälle võtad. Üks juhus oli niisugune, kus meie tuntud pillimehed Miller ja Olev Pikknurm kusagil trofeejahil väsinuna otsisid oma puhkepaika ja leidsid siis puhkepuhkuseks ööbimiseks üheni selle niinimetatud hotelli, kuhu rohkem ei mahtunud, kui kahekesi, siis ainult muldonni. Ja Pikknurme saksa fond mahtus ka veel, see oli nüüd peal nendel padjaks. Aga Rimilleri trombooni ei olnud kuidagi mahtunud ja ütles, et nad välja, et nad ei seleta seda trombooni, vajab niisugusel ajal lahingut rajal ja tab, aga hommikuks tuli väljad, pill oli ära auranud sealt külmale lõputöös. Mõne aja pärast leidis mitte tromboon, vaid trombooni ras trupp meie autoroodus, mida kasutati seal hoopis teisel eesmärgilist trehtrina bensiinivalamiseks. Külastasime koos Ilmar Tombergiga, Viktor Reinlat, kes sõja päevil juhatas polgu orkestrit. Sel ajal, kui sõbrad fotode juures vanu aegu meenutasid lülitasin Salakesi käima magnetofoni ja lindile jäi järgmist. Ja siis on ka üks suur niisugune ühine viisi laulupidu. Ja ma ei tea, miks. Kas kutil ei olnud siis veel orkestrit valmis, räägib 27. polgu orkester üks 2000 meelitanud laulu. See oli Victor Reinla mängitud muusika juba sügavast rahuajast. Ta on kauaaegne Eesti televisiooni ja raadio, estraadiorkestri, saksofoni ja klarnetimängija viimasel alal lõpetanud Tallinna riikliku konservatooriumi ja esineb ka solistina. Üks kergemuusika tuntumaid pillimehi on meil abitseider, samuti endine eesti korpuse muusikamees ja kahe tema mängitud värskema soolopala vahele mahub parajasti veel paar minutit titt. Tema mälestusi. 42. aastal kui alustati eesti rahvuslikku korpusse veeremist, suunati meid. Teel. Urusi lendamas äris. Tunduvad nad siia eliidi elu ees. Ei tunne siin sõnu. Muutumatuks IAS. Nii palju siis tänaseks endist Eesti korpuse pillimeeste meenutusi tuleval teisipäeval on kavas helisev kroonika. Seniks head jälle kuulamist.