Ja nüüd tänase päeva teema juurde olen palunud saatesse külaliseks riiklikus looduskaitsekeskusest Hiiu Lääne regiooni direktori Kaja Lotmani, tere Teile. Tere toimekas Eestimaa ja, ja teemaks tänaseks on nahkhiired. Nahkhiired on millegipärast sellised loomad, kes on võib-olla saanud kõige rohkem inimeste poolt ma tea kannatades selle läbi, et nendest on loodud nii õudseid, legende ja, ja hirmulugusid, teine võib-olla on hunt, libahunt ja siis vampiirid. Teised loomad nagu on jäänud puutumata millegipärast kuskohast on tulnud see hirm või pelgus nende nahkhiirte vastu, miks neid peetakse? Noh, eks see on väga raske küsimus, võib-olla bioloogid ei oskagi seda vastata, aga nii ütleme kultuurilooliselt on ju teada, et Fampiirlus on, on see, mis on hirmu inimesel tekitanud seetõttu, et mingi nahkhiir võib verd imeda tõesti, meie ajal praegu vampiiritaolisi nahkhiiri leidub ainult Brasiilias, nad on küllaltki väikesed ja nad võivad kahjustada ainult kariloomi, inimesena tavaliselt kallale ikka ei tule. Aga kui võtame näiteks Dracula ka seotud kirjandust ja kõik see fantaasia, mis sellega kaasas käib, siis muidugi on ka tänapäeva inimestel kindlasti juba vere see sees, et nahkhiir võib midagi halba olla. Aga kui jällegi vaadata nii-öelda lihtsa inimese seisukohalt, siis kõik see, mida ei tunne, võib hirmudega, et teda. Ja kuna nahkhiired on sellised kummalised loomad, kes põhiliselt tegutsevad ainult öösiti, siis võib ju arvata, et see on midagi, midagi tundmatut, midagi arusaamatut ja ju siis peab ikka kartma nagu hiiri veel lendab ka sellised huvid ja, ja kusjuures tõepoolest, nahkhiired on ju imeloomad selles mõttes, et nad on imetajad, nad on karvased, poegivad imetavad piimaga, aga lendavad ja on võimelised kasutama ultraheli, mida me õieti kuule. Seetõttu nad ongi hoopis teistsugused ja samas ka natuke sarnased ja tekitavad selliseid imelikke emotsioone, mis võivad siis lõpetada ka hirmutundega. Aga mina olen nahkhiirtega töötanud juba päris pikalt ja võin öelda, et tegelikult nad on väga, väga huvitavad ja täiesti ohutud loomad külge kasvanud. Nüüd on aastatega aastakümnetega muutunud ka inimese suhtumine nahkhiire sisse teistes riikides ja Eestis ja igal pool on hakatud rohkem sellest siis rääkinud, et nad tegelikult ei ole vampiirid. Nad ei tee meile, kurjemad on tegelikult head ja toredad loomad. Jah, see on tõesti õigus. Kusagil 50.-te aastate algusest võib täheldada, et nahkhiirte arvukus just Euroopa osas on järsult kahanema hakanud ja seetõttu on looduskaitsjad teinud palju pingutusi, et ütleme siis kuidagi lahti saada nendest tavainimeste hirmudest ja, ja tuua inimestele lähemale nahkhiired ja neid tutvustada inimestele. Ja aktiivselt on see töö vilja kandnud Inglismaal, kus on lausa loodud nahkhiirte kaitse selts ja antakse välja iga kvark Talle ajakirjade Jan pätquecar ehk siis noor nahkhiiretöötaja ja seal ei antud lastele mõeldud lastele on just lastele mõeldud ja lapsed osalevad, selles kirjutavad oma kirju, kuidas nemad suhtlevad nahkhiirtega neile kirjutatakse selle ajakirjas, kuidas nahkhiiri ära tunda. Ja eriti vahva on see, et viimase 10 aasta jooksul on muutunud päris tavaliseks üks väike aparaat, mida nimetatakse ultrahelide tektoriks ja mille abil on võimalik kuulda nahkhiiri, sest muidu pimedas me ju eriti ei näe, me näeme, võib-olla mingid kummalised varjud lendavad, aga aga see võibki kõhedust tekitada. Aga kui sul on selline ultrahelidetektor kajas, siis sa kuuled, et see, kes lendab, see annab signaali, sa saad talle järgneda. Sa võid selle signaali järgi isegi öelda, mis liigiga tegemist on natuke ette aimata, mida ta teeb seal ja seetõttu on see väga põnev ja see ei ole üldse hirmus enam. Ja nüüd antakse välja juba lastele isegi selliseid toredaid hektareid, mis on näiteks roosaks või ele siniseks. Pisikesed väikesed kulinaid on sealjuures ja, ja Inglismaal üks üks põnevamaid tooteid kaubanduses, sest et nahkhiirt vaatlemine ei ole nüüd ainult mitte ainult teadusmaailmategevus, vaid juba lasteaialaps võib sellega tegeleda ja, ja mõnusasti aega võita. Õhtul, kui tal võib-olla vanemad ei ole kodus ja midagi ei ole teha, et ta ei hakkaks mingit paha tegema, siis võib laps lapsele õue saata nahkhiiri vaatlema pimedasse õhtul videvikus lend. Meil Eestis lapsed ju veel ei uuri ja, ja no kuidagi nagu see asi Jah, me veel ei ole jõudnud sinna, aga peatsee aegne ju areneme praegu kiires tempos, nii et me võime kõik selleks valmis olla. Praegusel hetkel minu teada on, Eestis, ei ole vist kümmet lehte tektoritki ja siiamaani on ta olnud teadlaste käsutuses või siis ka nii-öelda harrastusse nahkhiireuurijad kasutuses. Nüüd siis ka riiklik looduskaitsekeskus soetas omale nahkhiiredetektorid sellised põhjalikud mille abil on võimalik lindistada hääli ja juba väga täpselt määratleda ära liigid, millega on tegemist et siis võimalik tõhusalt ka seda nahkhiirekaitset korraldada. Kui palju meil Eestis on nahkhiireliike ja kui ta, kui palju nad üksteisest erinevad? Eestis on praegu nii-öelda kindlalt teada 11 liiki ja 12. liik, nüüd tänu just sellele samale hektarile, millest ma rääkisin lindistati nüüd juba juba kaks aastat tagasi üks selline liik, mida meil varem ei olnud ja me võime siis öelda niiviisi. Tavalise silma järgi on neid raske eristada, nad on küllaltki sarnased, iga kõik nad lendavad, nad on siuksed, pruunikasmustad enamasti, aga nende elutegevuse järgi võib eristada näiteks selle järgi, et osad nahkhiired armastavad elada inimeste majades osa tagapuudes, nii et osad on sellised rohkem inimkaaslejad, teised aga eelistavad metsas elada. Siis mõned liigid eelistavad toituda veekogudel, nii et kui me kusagil tiikidel või järvede ääres näeme lendamas, siis võib suure tõenäosusega öelda, Ta on tegemist veel Endlasse või tiigi lendlasega. Siis võime jagada neid niiviisi, et suur osa meie nahkhiirtest jääb siia talvituma koobastesse. Aga neli tükki kindlasti lendab ära, nii et nad on rändavad nagu linnudki. Ja meil on Eestis kogunenud päris huvitav vaid andmeid, kuna siin fanaatilised nahkhiireuurijad, Matti Masing ja Lauri Lutsar ja veel mõned noored hakkajamad on neid rõngastanud ja seetõttu me teame umbes, kuhu nad talvituma lähevad. Soojale maale, Egiptusesse ei, nii kaugele nad ei lähe ja nad lähevad Euroopasse Lõuna-Euroopasse, kus talvedel natukene pehmemad. Aga üldse peab ütlema, et kui me vaatame nahkhiirt mitmekesisust kogu maailmas, siis arvatakse, et kusagil tuhatkond liiki olnud kirjeldatud, aga neid võib tunduvalt rohkem olla, sest valdavad on nad troopikaliigid ja siin paras, mitmes me nimetame ennast ka parasvöötme, eks on neid suhteliselt vähe umbes 10 protsenti liik käe alt ja nii kaugel põhjas nagu meie ongi siis ütleme maksimaalselt 11 12 liiki. Kui nüüd kliima soojeneb, ehk tuleb neid juurde, aga kõige kaugemale põhja poole suudab minna põhja-nahkhiir teda, siis on seal päris polaarjoone läheduses isegi kohatud, aga aga ikka põhiliselt see, et nad ei suuda väga külmades oludes tagada seda, et nad talve üle elaksid. See on see piira piiraf. Ta on neile. Aga kui suur on kõige suurem nahkhiir, mis on nagu kindlaks tehtud, et noh, ütleme suuruse järgi maailmas on hästi suured sellised nahkhiired, kes toituvad puuviljadest, miski, need ei ole putuktoidulised ega vereimejad ja nende tiiva siruulatus võib olla poolemeetrine isegi isegi 70 sentimeetrit. Nad on ripuvad vaata enamasti puude otsas või siis ka koobastesse. Kui see õhtune videvikulend välja läheb, siis tõesti võib öelda, et taevas muutub mustaks. Meil selliseid ei ole, neil on piinlik, meil on pisikesed ja tiiva siruulatus on seal kusagil 30 sentimeetrit, nii mitte rohkem. Aga meil on praegu hea võimalus kuulata natukene, ma ei tea, nahkhiirelaulu, me ju ei tea. Kas nad laulavad või räägivad omavahel, me võime ise otsustada, kas me nimetame lauluks. Kes nüüd oli see, kes oli nüüd meie jaoks natuke eksootilisem, sellised liigid elavad Lõuna-Euroopas ja neid nimetatakse Sacorninadeks. Nendel on hästi huvitavad ninad kui meie tavalisel nahkhiirel, mida me võime kodudes näha, on niisugune pisike linna nagu hiirel, umbes siis temal on muutunud nina hoopis selliseks lehe sarnaseks ja, ja tema hääl on ka seletatud või see heli, mis ta välja annab, on väga mitmekesine. See, mida me praegu kuulasime, ei ole mitte tema päris hääl vaid see on need ultrahelidetektori abil abil, mille moondatud kuuldav hääl. Aga muidu mida me kuuleks, muidu me ei kuuleks, mitte mitte tiivasahin jahik, isegi tiiva sahinat õieti kuule enamasti kuuldavad hääli tekitavad nahkhiired kevadel siis kui algab selline aktiivne poegimiskoloonia loomine või osadel nahkhiirtel ka paarumis muidu osa liike hoopis talvel. Et siis nad tekitavad ka meie kõrvale kuuldavad helisid, aga, aga selleks peavad ka head kõrvad olema. Kuuleme veel ühte laulu ja seda siis juba ühe teise liigi esituses. Kes nüüd see oli, see oli ka üks, aga rina, aga erinevalt eelmisest oli ta sellise suletud ruumis, nii et kui te tähelepanelikult kuulasite, siis et nii-öelda fraasid olid lühemad kui eelmisel liigil. See tähendabki seda, et kui ta lendab, ta tekitab sellist häält. Häälelaine ei levi väga pikale, vaid on lühikene, et siin oli meil natukene tempokamise hääl umbes sama liik. Ja nüüd on kolmas, mis on siis meie valdustest pärit liik? Aga see oli küll ilus ja see on nüüd üks tiigi lendlase jahihääl tiigi lendasid, elavad meil, kus Tigylandlased on nüüd sellised huvitavad loomad, kes üldiselt esinevad üksikutes kohtades, aga kui need on, siis on enamasti suur koloonia. Ja nende elutegevust võib tähele panna suurematel veekogudel noh näiteks üks selliseid tuntumaid ohtlikust tiigil endast ka tutvustatakse on Alam-Pedja looduskaitsealal, kus nad nendel suurtel veekogudel käivad jahti pidamas, siis Emajõel võib tiigil Endlas kohata ja ka Virtsu lähedal merelahtedel on tiigi lendas, toitumus nähtud. Aga kui palju meil Eestis on selliseid suuri kolooniaid mai tea koopaid, kus nad elavad. Hulgakesi kahjuks neid ei olegi väga palju ja see on üks meie suur mure, need koopad, kus nahkhiired on nad muutunud kas väga populaarseks või just vastupidi, on need varjepaiku kasutatud hoopiski valedel eesmärkidel ja too on nahkhiired ohustatud. Noh, kõik kuulajad ilme ilmselt teavad. Piusa koobastikus ja Piusa koobastikus on nahkhiirtele väga mõnus talvitumiskoht, kui neid ikkagi talvitumise ajal ei häiritaks. Nonii Matti Masingu kui Lauri Lutsari andmetel nüüd viimastel aegadel, justkui see suur huvi Piusa koobastikus vastu järsult tõusis ja ka talvel palju inimesi sinna sisse läks ja ei pidanud kinni sellest juhendist, et ei tohi minna kaugemale kui ainult muuseumikoobas siis võisime täheldada nahkhiirt, arvukuse langust seal. Ja noh, siin Tallinna lähedal on mitmeid selliseid sõjaaegseid, varjendeid või käike, kus nahkhiired talvituvad. Aga siin on mitmeid probleeme, küll on neid mürgiste jäätmete hoidmiseks kasutatud. Küll on, tuleb meil ehitustegevuse ägedalt peale aga talvitumiskoht peaks nahkhiirtele olema ikkagi suhteliselt rahulik koht. Sinust eelmisel nädalal tuli üks tõesti hull uudis selle kohta, et Vääna hoiu alal nahkhiirte Talvistu talvitumiskoobas puhastati. See on iseenesest tore uudis, aga see, et seal hoiti ohtlikke jäätmeid põllumajanduskemikaale ja reostunud pinnast suurtes kogustes. See oli küll üllatus, et inimesed leiavad koopa, tassivad oma jäätmed ja sodi kõik, mis kätte saavad, sinna. Jah, inimestele tundub, et see on tühi koht, seal kedagi ei ole. Aga inimesed peaksid olema tähelepanelikumad, seal on kindlasti keegi. Maailmas ei ole sellist kohta, mis oleks tühi alati, keegi elab seal juba ees. Aga räägime natukene veel nahkhiirte ma ei tea, elukommetest huvitaks just need nahkhiired, kes inimestega koos elavad või ei, pelgan neid ära, teevad oma pesa inimestele majja. Lähme tuppa jah, et see on ka üks väga huvitav valdkond, suur osa nahkhiiri eelistab elada majades ja helistab minna siis kas katus olla näiteks meil on ma maal tihti sellised katused, kus all on rookatus ja peal on plekk või on eterniit ja see omakorda veel millegiga kinni löödud sinna vahele hea meelega nad lähevad samuti, kui majal on laudis löödud sinna laudise alla. Ja miks nad seda teevad, on see, et kevadel algab nahkhiirtel poegimisaeg ja selleks, et see edu, kas õnnelik oleks, selleks moodustuvad suured poegimiskolooniad. Ja poja sündides peaks temperatuur olema kuskil kolm-neli nädalat väga kõrge. Niimoodi ütleme, pluss 30 kraadi juures selleks et see areng toimuks kiiresti ja ladusalt. Ja otsivadki nad selliseid päikesepaistelise pindu, mille all oma need tähtsad toimingud siis ära teha. Ja, ja väga kurb on, kui inimesed ei ole neid tähele pannud või ei tee neist välja, alustavad maja remonti just siis, kui on see kõige õrnem aeg. Ma kutsun üles kõiki, kes plaanitsevad järgmisel suvel remonti tegema hakata, siis mitte seda teha juuni juulikuus. Aid siis kas varasemalt kevadel või siis lükata hoopis augustisse-septembrisse, kui, kui poegimas koloonia on juba lagunemas, sest et niipea, kui pojad tiivad välja sirutavad ja iseseisvalt lendama hakkavad enamasti sekulooniaga, laguneb väiksemateks ja sellist temperatuuri ja rahu neil enam vaja ei ole. Nii et kui siis juhtuvad õnnetused, et võetakse katus maha, nad on võimelised teise kohta, mina midagi hullu ei ole. Aga just et kolooniad on suhteliselt suured ja kui nad siis sellel õrnal Belri perioodil ka saavad, siis on populatsioonile suur löök. Aga kas nad on muidu kohad ruudet kuumal ajal või kui ta on juba seal majas poeginud, tema pojad tulevad sinna tagasi ja nad hakkavadki nagu seal majas. Käin oleme seda täheldanud küll. Just praegu ka nüüd võetakse kaitse alla üks tore maja hanila muuseum, kus me oleme juba aastaid täheldanud. Koloonia tuleb täpselt samasse kohta, isegi on teada täpselt välja lennukohad, nii et ta traditsiooniliselt seda on kasutanud. Kuid nahkhiired ei oleks elanud ilmselt 50 miljonit aastat, kui nad ei oleks kohanenud rasketele oludele, nii et enamasti need uueme. Teadusaja ajakirjandus on edastanud sellist informatsiooni, et neil on siiski olemas koma tagavaramajad. Et kui üks ühe majaga midagi juhtub, et nad saaksid siis kiiresti ümber kolida. Ja tihti me lihtsalt ei tea sellest, palju meile on, meil on siin vähe uurijaid, aga Euroopas, kus seda asja väga põhjalikult uuritakse on see kindlaks tehtud, et nii kaua, kuni see antud maja on neile väga soodne. Kõik on nii nagu eelmistel aastatel, pole neil põhjust põgeneda ja seetõttu nad selle on selles kohas kohatruud. Aga kui inimkäsi midagi oluliselt muudab, siis neil ei jää midagi üle, kui oma need tagavarad välja otsida. Kõige rohkem mul on tunne, et ongi inimesed nagu mõjutanud nende käekäik või kas neil on ka looduslikke vaenlasi. Noh, eks ikka näiteks looduslikud vaenlased, ütleme, nugis kakud öösel. Samuti on meile jõudnud kuuldused, et osad inimesed räägivad, nahkhiired on talvitunud põrandal noh, sisse on rotid, näiteks kassid võivad olla vaenlasteks, need tegelikult neil vaenlase on palju. Aga eks nad ikka püüavad leida siis seda oma teed ja ju siis inimene ongi olnud, et üks selline faktor looduses, mis neid on ka enda juurde meelitanud, et võib-olla nad tunnevad turvaliselt ennast inimese juures, nii et püüame seda usaldust siis võita ja mitte neid hävitada. Tahtsin küsida veel selle kohta, et nahkhiired lendavad valguse peale või heledate riiete heledat asja, millest see tuleb, miks? Selles on väga lihtne põhjus, nahkhiired ise ei eelista mingit valgete asja, aga kuna nad põhiliselt toitu toovad meie aladel putukatest ja putukad on just need, kes eelistavad lennata valguse poole siis nahkhiired lihtsalt järgnevad neile. Nii et kui siin ikka räägitakse, et jaaniööl olin valge kleidiga ja siis nahkhiir lendas mulle peale, siis see tulenes sellest, et tegemist oli arvatavasti veel ühe algaja nahkhiirepojaga, kes putukaid üritas püüda, aga siis putukale järgi minnes sattus juhuslikult ka kleidi peale. Selge siis ehmatas ja sündi suur legend, et tuli kallale just head kuulajad. Kui teil on küsimusi nahkhiirte kohta, meil on veel sate või selle osa lõpuni natukene aega, siis saate helistada, telefon on kuus, 410 613 ning stuudios on täna riikliku looduskaitsekeskuse Hiiu Lääne regiooni direktor Kaja Lotman ja jututeemaks ikka need nahkhiired. Aga nahkhiirte kohta, et tahaks veel teada, et kui nad söövad neid putukaid kõike ja igasuguseid kahjureid siiski siis kuidas mõjuvad neile, et igasugused kemikaalid ja mürgid, mida inimesed Kasutavad noh, võib juba igaüks ilmselt aimatajatega hästi, kohe kindlasti ei mõju, aga mis see neile teeb, kas neil jäävad järglased ära või nad jäävad ise haigeks? Pean kahjuks ütlema, et teadus ei ole selles suhtes meid väga palju valgustanud, millised on need mõjurid, kuid enamasti on siiski näidatud, et mürkkemikaalid võivad sellistel kiskjatel lihtsalt akmuleeruda ja teatud ajahetkel lühendada nende elu või siis ka väärarendaid loote arengus. Nii et võib arvata, et, et kindlasti see oma mõju mängib ja näiteks ütleme, puiduimmutusmaterjalid, kõik sellised võivad neile halvasti mõjuda. Siin praegu Euroopas uuritakse ka näiteks kuidas võivad mõjuda kariloomade parasiidivastased, mitmesugused ravimid, nahkhiiri, et see töö veel alles käib, et kindlaks teha, mismoodi täpselt need asjad mõjuvad. Ja meil on üks helistaja liinil, halloo, kuuleme teid? Tere päevast, tere. Meil elab ka siin nahkhiiri. Aga me ei tea täpselt, kus kohas, igatahes suveõhtutel nad lendavad. Et kas nad võiksid olla meil näiteks maja maja pööningul või, või puude õõnsustes. Ja kindlasti võivad nad olla nii maja pööningul kui ka puude õõnsustes ja ja kui te nüüd õhtuti tähele paneme liikumalt vaatate ja kui te kutsute abi mõne inimese, kellel on detektor või muretsete kunagi tulevikus endale, siis seda on päris kerge kindlaks teha. Ja me olemegi praegu väga huvitatud teada saama, kuskohas Eestis ikkagi on levinud suuremad kolooniad. Nii et alati Te võite meiega ühendust võtta. Meie koduleheküljel www punkt Ell. KE. On olemas erinevate regioonide kontaktandmed. Ja hea meelega tuleks suvel vaatama, kuidas te nahkhiired elavad. Jah, aitäh teile ka ja telefoninumber kuus 410 613 siis on valmis ja meil on ka üks helistaja liinil taas. Hallo. Tere, tere, mina räägin samuti nahkhiirtest, mina olin lapsukene ja mul oli hästi-hästi valged juuksed ja vanaemal lauda lakas elasid nahkhiired ja kui õhtu hämardudes ma välja läksin, siis kohe mitu-mitu tükki lendas mulle alati pähe, nii et ma hirmsasti neid kartsin. Ja siis mulle pandi hiljem alati mütsike pähe, muidu jäid nad juustesse kinni. See oli hirmus kohutav. Aga mütsist oli ikka kasu. No mütsi ei olnud valge, mul olid juuksed hästi valged nagu müts, paks kohe. Väga-väga nad hirmutasid ja ma tänapäevani neist nagu pelgama. Jah, ja need saite siis teada, et mitte nemad ei rünnanud leidvaid lihtsalt teie ümber lendas palju putukaid. Ma neid putukaid küll ei näinud. Jah, eks ta nii kipub olema, et, et me ei näe väga paljusid asju, mis meie ümber on, aga on teised loomad, kes näevad ja keda jälle meie ei kuule. Aga tänu igasugusele tehnikale on võimalik, et ma isegi neid hakkame kuulma, mingi aeg. Aga nahkhiirt, sest veel telefon kuus, 410 613 ja hallo kuuleme teid. Aruküla koobastes on nahkhiired talvitunud. Ja kui need koopad pandi sellepärast kinni, et see on oluline talvitumispaik nahkhiirtele. Selge, ja ei ole hea, et inimesed lähevad neid talvel segama, mis siis juhtub, nad tõusevad ülesse. Kui inimesed vaikselt seal koobastes käivad, polegi väga hullu, aga meie kogemus näitab seda, et tihti tahetakse teha selliseid põnevaid aktsioone, küünlad kaasa võtta ja siis suurt pidu pidama hakata ja see on küll väga halb, sest et selle peale nad kindlasti ärkavad ja peavad lahkuma ja kui õues on seal kasvõi miinus 10 kraadi, siis on see nahkhiirt. Ja meil on veel üks helistaja liinil. Halloo, kuuleme teid? Tervist, mina olen Tõnu. Ja siis ta seal müristas, müristas, ma võtsin välja, siis ta koristas selle vee välja ja rääkis, pärast lendas. Väga huvitav juhtum. Igatahes. Igatahes suur tänu, et päästsite selle vajaduse nahkhiire elu. Aitäh öelge, kas nahkhiired võivad hammustada meid. Noh, ütleme nii, et nahkhiired meelega hammustamiseks meie peale ei lenda, sest hambad on neil ikkagi putuktoidulisi hambad. Need on väga pisikesed, kuid siiski teravad, nii et kui väga ikkagi nahkhiire häirida ja näpu suhu toppida, siis nad lõpuks hammustavad küll. Et parem mitte proovida. Ja meil on järgmine helistaja lo, kuuleme teid. Tere päevast, minul keldrist talvituvad juba mitmeid aastaid. No ma ei tea, kui mitu baarikene veel niimoodi nahkhiiri ja möödunud talvel ta oli millegipärast sealt tavapärases kohas, noh, mul on paekividest laotud, kellel ja seal kusagil lae siis nende kivide vahel, kus sonaalsused tekkinud seanud sinna poevad ja siis nad on seal, aga möödunud talvel oli üks millegipärast sealt välja tulnud ja oli siis trepi peal. Ma mõtlesin soo, et ta on surnud, et viskan ta õue, võtsin pihku, hakkasid varbad virelema ja kõrvad liikuma, siis ma asetasin ta riiuli peale sinna purkide vahele ja ja sealt lõpuks ära kadus. Nii äkki ja nüüd tänavu. Aga mina ei tea, kust nad sinna sisse saavad, kas siis ventilatsioonilõõri kaudu see oli isegi kinni topitud aga, aga sisse sinna kuskilt saavad ja, ja seal nad siis on ja noh, ennemalt ma olen ka näinud neid sügiseti võimelist sügiseti suveõhtuti lendamas ka siseparas. Niimoodi. Jah, igatahes suur tänu, jällegi te käitusite täiesti õigesti. Ilmselt sellel vaesel nahkhiirel oli olnud mitu ärkamist sellel talvel ja ta oli suhteliselt nõrk kevadel, kui teda leidsid. Ja võib-olla juba teie soe käsi andis talle natuke elujõudu juurde ja kui ta riiulilt ära kadus, siis järelikult ta leidis uuesti oma selle õige prao ülesse kus varjata ennast kuni päris kevadeni ja võib-olla aga lendas välja ja tahaks ka just üles kutsuda neid inimesi, kellel on veel selliseid vanu paekivist keldreid, et kui te ka enam kartuleid ei kasuta, vaadake, hoidke uks kinni, siis on see ikkagi vähemalt nahkhiirtele kasutuses. Et nad suudavad seal hoida, kui uks on kinni ja tuuletõmbust ei ole endale sobivat keskkonda. Aga kui uks jääb lahti, siis muidugi ei ole see hea ja võin ka seda öelda, et see on tõesti ka meile ime, kuidasmoodi nahkhiired keldritesse pääsevad, neil piisab väga pisikesest praost enamast ongi just see ventilatsioonilõõr, mille kaudu nad sissetulevad ja välja saavad. Ja me jõuame võtta veel viimase helistaja, Hallo, kuuleme teid? Tere, Piret, meil oli nahkhiir on üks nädal aega tagasi puuriida vahel. Ja ma ei ole vene jämetatud, mida temaga teha? Jää. Tütrega kahekesi ladusime puuriita nagu kuuri ja, ja siis viisime ta keldrisse. Jah, ma arvan, et ka selle nahkhiire te päästsite ja praegu tõesti ka teised inimesed, kes puid loovad, võivad neid leida puu riitadesse. Et hetkel on nüüd selline aeg, kus nad on lõpetanud aktiivse toitumise kusagil ütleme, pluss 10 kraadi juures toituvad aktiivselt ja samas hakkavad juba vaatama omale talvitumiskoht ja enamasti sellised üleminekuvarjupaigad ongi siis kas puuriidad või või puupraod või kuurid või midagi sellist ja, ja sealt edasi nad lähevad siis ütleme novembris, detsembris on nad juba keldrites Te näitasite talle õige koha kätte jõuda, siis leidis oma oma mõnusa koha. Ja lõpetuseks veel, et kui inimene leiab nahkhiire, siis mida ta tohiks teha, mida ei tohiks teha? Kõige parem on, kui ta siis oleneb, missugune see nahkhiir on, kui ta on selline mitte eriti liikuv ja tundub tal, ta on uimane siis kusagile turvalisse kohta kas kuuri või keldrisse viia, parem mitte palja käega puutuda igaks juhuks. Ja kui ta on jällegi aktiivne näiteks tuleb teile Ma suvel siis kustutada, tuli teha aken lahti ja kui ta ise välja ei lähe just aknast, siis kas pehme karbi või lapiga jällegi aidata ta välja. Nii et küll tema leiab ise oma tee. Ta on parem kui meie teed väga tugevasti eristuks. Igal juhul hea, et nad on olemas. Ja ma tänan teid, Kaja Lotman, et saite aega täna tulemast stuudiosse ja rääkimast nahkhiirtest head inimesed, kui teil on küsimusi nahkhiirte kohta, siis pärast saate lõppu on meil avatud automaat lasteaia, kuhu te saate või ka siis oma lood, kokkupuutumise ta nahkhiir ega järgmises saates lubanete mängin ja kes tahab nüüd tänast saadet veel uuesti üle kuulda ja kuulata ka seda nahkhiirte laulu, siis kell üks öösel anne saade korduses. Aitäh, Kaja Lotman ja me läheme siit edasi nüüd muusikaga. Jääboiler laulab meile ühe loo. Nahkhiire lend on selle nimi ning pärast seda juba tulevad keskkonnaminuteid. Lenna suvigalt un lõoke kuskil kaugel pool kolm. Ei ka ilusti joovus, tunne. Õhk täi edust küllastunud lõhnu. Kõigla särad laikudega. Säält paaget kirglike kõhnu. Õhtuste pulmade. Kui püüdmatu kiirele Must möödub hääleväel viivuks läinud täitsa. Ja siis jää ikka.