Oli siis küsimus, et miks on niimoodi, et mida vanemaks inimene muutub, seda pahura maksta ka muutub. Ja selle küsimuse kisu, küsis meie käest Risto Pärnust. Ja nüüd oleme helistanud Tallinna Ülikooli psühholoogiaprofessor Aleksander Pulverile, tere hommikust. Tere hommikust. Kas see vastab üldse tõele, et vanem inimene on pahuram inimene? Lihtsalt argiteadvuse mõttes, jah, sest meile tundub, et on pahurad. Kui me vaatame isiksuse uurijate tulemusi, siis võiks öelda niimoodi, et vanemaks inimesed vabadusega sallivamaks nad muutuvad ja seda vähem puhtamaks, nad muutuvad. Vähem suhtlevamaks. Et sa oled nagu salliv ja vähem suhtlevad, kuidas nad omavahel seotud on. Aga see on niimoodi, et sallivam tähendab seda, et ei ole enam nii pahane, nii tige maailma asjade peale võtan neid rahulikult. Aga suhtlevam tähendab seda, et mulle ei meeldi enam nii palju ja tihti reaalselt ja tegelikult 200 inimestega. Nii et ühesõnaga tegelikult näitavad uuringud hoopis vastupidist, et tegelikult inimene, ütleme kõige kõige ägedam on just nimelt kusagil siis üliõpilaspõlves ilmselt ja, ja siis järjest vanemaks jäädes peaks ta muutuma nagu rahulikumaks või. Oletada, et pagulus tule lihtsalt sellest, et on nagu rohkem asja iseendaga, näiteks tervise või mingite muude muredega, et kõrvaltvaatajale jääb mulje, et inimene ei naera tänaval kogu aeg ohti. Vaata säravsilmseid maailma. Kas see võib olla ka mingisugune siirdeühiskonna teema siin veel lisaks juures Eesti kontekstis? Ma oletaksin küll, sest eks ju vanemaks saades inimestel paratamatult tuleb mõelda sellele, et varsti on kõik otsas vähemalt mitte midagi ja paratamatult tekib ka see tunne, et on veel vaja nautida seda, mis, mis elu veel annaks, aga vaat tervis java keha ei tule järele enam. Ja kas see, et, et enam väga ühesõnaga see, et inimene on vähem suhtlev, kas see võitis lõpetatud või jõuda ka selleni, et inimene reaalses suhtluses nagu selgelt seda näitab välja, et ta ei viitsi suhelda nende teiste inimestega, et on selliseid juba oma elu jooksul küll näinud. Jah, jah, enam-vähem, nii et lihtsalt tuleb kurvalt nentida, et ei ole enam need aastad, kus sai kõikidega kõikidega suheldud, kõigile meeldida või mitte meeldida, vahele sekkuda, ehk siis inimene nagu eemaletõmbunud samal ajal salliva või või selline heatahtlikum, aga see ei pruugi alati välja näha. Nii et seda võib vist ka võtta siis kokku selle lausega, et inimene kuidagi elust natuke nagu väsinud, just. Suur tänu teile, Aleksander palve, Tallinna Ülikooli psühholoogiaprofessor, ilusat hommiku jätku. Oleme selle küsimuse nüüd ära ammendanud, et tegelikult vanem inimene on ikkagi rahulik, et sisimas on, ollakse isegi üldises sallivam lepivam ja asjad ei eruta ajalehes näevad uudis mis neile ei meeldi, siis nad sellest võib-olla nii mõõdutundetult ei erutu. Selles mõttes, et et siis ei ole niimoodi, et vanem inimene tahaks tingimata tulla Samosti asemele tulema siia saadetaksele tegema raadiosse.