Mina olin väikene, siis ei olnud raadiod televiisorid selles linnas, kus sündisin, ei olnud kontsertsaali ega muusikat, jäädid kuid oli tsirkus ja mulle väga meeldis, kui muusika saatel ilus baleriin ratsutas ja tantsis hobuse seljas. Ka mina tahtsin nii tantsida ja kodus, kuna meid oli neli last, meil oli oma lasteteater, igaüks valmistas oma numbri ja mina esitasin oma tantsugrammofonimuusika saatel. Tema armastas laulda. Õhtuti, kui olime kõik koos, laulsime vene ja eesti rahvalaule. Laulsime kassiberikaatorismikude laulud, kuna ma sündisin Siberi linnas tütrebavlaskis, mis nüüd asub Põhja-Kasahstanis. Need laulud olid karged ja nukrad, mõned panid isegi nutma. Tol ajal oskasin natukene klimperdade kitarril, hiljem Pärnus onu Kristjani lõõtspillil õppisin mängima kõik tema lood. Kui kuskil tänaval läbi lahtise akna kuulsin klaverimängu, siis jäin seisma ja kuulasin nii kaua, kui klaver kostis. Ma armastasin muusikat ja tahtsin saada muusikuks. Koolis esimestel aastatel kirjutasin luuletusi, kõik ennustasid, et minust saab luuletaja. Vanaema toas rippus suur Lydia Koidula portree. Tema luuletused mulle väga meeldisid ja ta ise oli nii ilus. Ka minu nimi on Liidia, mõtlesin vähestma ja pean olema tema vääriline. Ja nii ma unistasin saada luuletajaks muusikuks. Kuid tuli suvi ja vanaema viis mind maale. Peremehel oli suur lehmakari ja kaks koera olid mul abiks. Meeldis olla, looduses meeldis olla üksi. Siis keegi seganud ei olnud, keda häbeneda. Seal ma võisin vabalt laulda oma laule. Käisin mõni suure kivi otsa ja laulsin oma esimestele kuulajatele, lehmadele ja koertele. Ega ma ei teadnud tol ajal, et need olid minu esimesed kompositsioonid. Et ma tegelesin loominguga. Peremehel oli vana tahvelklaver ja see võlus mind veel rohkem kui kitarri lõõtspill. Kuid suur muusiga oli minust veel kaugel. Alles kolmeteistaastasena sain teda hakata tõsiselt õppima seal ka siis, kui tulin, kas ema juurde Siberisse. 15 aastasena astusin ma Omski linna muusikakooli õppima klaverit. Ma armastasin improviseerida klaveril. Ta oli nagu minu parim sõber, kellele ma palvetasin, kõik, mis oli mu südamel, oma mõtted oma tunned. Üks koolipoiss, kellest hiljem said tuntud vene helilooja Vladimir Punning kord kuulas klassi ukse taga minu impraditsiooni astus sisse jäitlis. Miks Ta noodipaberile, seda, mida sa improviseerid. Ja andis mulle nõu, kuidas seda teha. Järgmisel päeval ma ulatasin voodile oma esimese helid hällilaulu. Paari päeva pärast mind kutsuti kompositsiooniklassi Jewaloodia õpetaja Mihhail Ivanovitš niidab, ütles mulle. Noh, tütarlaps, hakkame nüüd õppima kompositsiooni. Ja nii ma leidsin oma eluteed. 14 aastat õppimist muusikakoolis Leningradi ja hiljem Moskva konservatooriumi aspirantuuris. Need olid õnnelikud aastad, sest elaga muusikas, see on suur õnn. Nüüd seisan teie ees heliloojana ja arvan, et ma ei teinud häbi Lydia koidule nimele. Lapsena ma unistasin saada tantsijaks ja armastasin tantsida. Hiljem pallik sai minu lemmikuks, kuid ma ise ei tantsi. Oma muusikas, ma panin, tantsime teisi oma balletitegelasi. Talit on noorti kunst. Ta on väga ilus kunsti ja väga mõjuv. Inimese keha ja tants võib väljendada kõiki inimeste tundeid, kuid abiks peab olema muusika. Oma esimese balleti Tiina, ma kirjutasin Kitzbergi näidendi libahundi ainetel. Kolmanda balleti Romeo Julia pimedus tšehhi kirjaniku otsionašegi samanimelise romaani ainetel. Ja huvitav, et ma armastan kõiki neid peategelasi Tiinat margust, marid, esterid ja Pauli nagu oma lihaseid lapsi. Minu jaoks on nad elavad inimesed. Kuid täna ma tahan teid tutvustada oma laste balletiga, põhjamaa uni, nägu. Selleks inspiratsiooni andis mulle minu oma poeg. Ta armastas ehitada paati kodus, kõik aknaalused olid neid täis. Vahest tulles koju, tundsin haisu vannitoast, seal ta katsetas oma allveepaati. Ja muidugi ta unistas ränneta suurtel laevadel. Kaptenina. Saigi põhima uni näo, balleti peakangelaseks poissi Jüri kaugesõidukapteni poeg. Tal on õde virve, kes käib laste tantsuringi ja tark vend Toomas, kes konstrueeris Räketi ja armastab mängida vanaisaga. Maalid. Jüri ehitab paadi ja unistab saada kapteniks, olla nagu isa. Kuid koolis ta hästi ei õpi ja sõprades ka palju lugu ei pea. Isa, sõidad ära põhjamaale ja Jüri näeb unes, et isa laev on hädaohus, jäi jäävangi unes, ta ruttab oma paadil isale appi. Tema kahed nõrgad kooli hinded, igatpidi, ta segavad toomas ja virve kihutavad raketil juurele appi. Ja nüüd palun kuulake esimest vaatus sissejuhatust, kus te saate tuttavaks kapteni leitmotiiviga, see on ühtlasi Jüri unistuste teema. Teiseks kuulete laste mängumuusikat ja Jüri ehitab paati. Ikka veel unes kandub Juri põhjakuninganna lossi. Põhjamaa riigis on kõik küll tardunud. Nii tahab kuurid kuninganna, et inimesed ei pääseks põhjamaale, kus valitseb ainult tema. Ta tütar mängib jää nukkudega. Lossi saabunud käskjalad teatavad, et põhjamaa rannale läheneb juriisa laev. Raevunud kuninganna annab käsu laeva kapteni lossi tuua, kuid juriisa osutub võimsast põhjakuningannast tugevamaks. Ta lööb kõik ründajad tagasi ja sõidab oma jäälõhkujat edasi. Ilmub isal, ei järgnenud Jüri kogu oma viha ja raevu, valab kuninganna nüüd välja poisile. Kuid juurele appi saabuvad raketil toomas ja virvel. Põhjakuninganna heitnud lasteeti, jää keisri kaob. Tänu Toomase tarkusele lapsed saavad sellest takistustest üle, nüüd kuulete teises vaatuses sissejuhatus, mis kujutab põhjamaa riigi ja teiseks jään nukkude tantsu. Kui lapsed saavad takistustest üle, nad jõuavad põhjama taadi riigi, kes tuletab neile meelde nende vanaisad, räägivad temaga Maled õpetavatele jalgpalli mängima ja virve õpetad teda tantsima. Nüüd kuulete muusikat, virve õpetab põhjataadi tantsima. Inimesed tulevad põhjamaale, nendega on lõbusam elada, kuid kuninganna on sellele vastu ja kättemaksuks varastab päikese. Saabub polaaröö ja põhjataat koos lastega, läheb vabastama päikest. Peale suurt võitlust pimedusega. Juri vabastab päikese ja siis algab polaarkevad. Kõik loomad ja linnud tänavad lapsi ja tervitavad kevaditi tuulikud. Kuulegi nüüd lindude ja loomade tantsu ja kajakate tantsu. Põhjamaa kuninganna veel kord kättemaksuks laseb kõigi elavate peale jäämäed, kuid saabuv Jüri isa ja lõhkuja ta päästab neid. Jüri uni nägu lõpeb ja ta saab aru, et ilma sõpradeta ja teadmisi omandama, et ta ei saa saavutada oma unistusi.