Ma tahaksin lapsed meelde tuletada, kuidas ma hakkasin armastama muusikat. Ma mäletan, ma olin vist viieaastane ja minu isa kinkis mulle suupilli nii kuulmise järgi kuidagi kuulmismunnatavastike hooli päritud ja action, nii midagi kombineerima, kuid isa, nähes järgmisel aastal, et mul kuidagi nii eduteed on see asi läinud kinkis mulle juba lõõtsapilli ja lõõtsapilliga, mina isegi teinekord ütleme nii, mõningaid niisuguguse lugusid, kas isegi komponeerisin mani sõda väga hästi ei mäleta, aga igatahes kuulmise järgi neid tuntud laule igatahes saatsin. Ja mäletan, et umbes kuueaastasena hakkasin juba klaveri juures kuidagi mingisuguseid, ütleme improvisatsiooni mängima niiviisi, nii et isa, nähes, et minul on huvi muusika vastu seitsmeaastasena võtsid mind ja astusin ma muusikakooli. Ja aasta pärast kaheksaaastasena mängisin juba õpilasõhtul õpilasõhtul. Ma mäletan, et astusin välja saali ja kuidagi lõin kartma kuid nähes isa istuvat esimeses reas, kes mulle oma peaga kuidagi noogutas, julgustades mind. Istusin klaveri juurde, mängisin kaks pala, esimene oli Tšaikovski prantsuse laul ja teiseks oli Schumanni tinasõdurite marss. Pärast seda kuidagi isa ütles, no päris tublisti. Kolmas mälestus, millest ma võiksin siin ajatada ja rääkida, on veidi kurvameelne. Nimelt minul oli sugulane Villem Kapp ja temal oli vend Harrikap ja mina sõprustasin muidugi mõlematega nendega ja Harrikap, kui ta sai seitsme või kaheksa aastaseks. Ta kahjuks suri ära. Ja see kuidagi nii vapustas mind, ma olin tol korral vist 14 aastane. Et ma oponeerisin Seczpooks juba leinamarssi ja mäletan, et mind pandi isegi mängima seda kirikus, kui teda maeti. See oli muidugi väga kurb. Aga mis teha? Kahjuks mul need noodid ei ole jäänud, aga ma mäletan, et midagi oli kahedeeessega Siimi nooris. Pärast seda huvi ikka kuidagi kasvas ja kasvas. Ja kui ma juba konservatooriumi lõpetasin, siis ma mäletan, et mõtlesin, et mida võiks Sist poolest lastele kirjutada midagi. Ja ükskord sain ma väga häid sõnu. Lea Tormise tol korral teol Lea Rummo sõnu. Õieti see oli pioneeride süüt ja kolmest või neljast osast. Esimene Ma mäletan Ollel lippu heisates. Teine oli kooli astumisel ja siis oli Laul kodumaast neljandama, praegu ei mäleta, aga ma usun, et need neli laulon nii ühes vihikus on välja antud, et kui te olete huvitavat, otsige välja peaaegu vist igas koolis või muusikakoolis, laste muusikakoolis, kindlasti on see olemas. Mind huvitas ikka edasi ja edasi, kas ma ei võiks mitte kirjutada mingisuguse teose juba suurema vormilise niisuguse teose ja mäletan, et ükskord tuli minu juurde libretistil levitš ja pakkus mulle huvitava kob libreto Talvemuinasjutumuinasjututalvest, kus olite osalised helbeke tema sõbranna Juta, siis oli vana eid ja vanataad ja kuri tädi oli niisugune isik, kes vannitada Jutad vaeslaps muidu tööle oli temaga natuke robustne, muidugi helbekesed oli temast väga kahju. Ja külmataat, seal esineb kägu, esineb lennukesed, nad on kõik kuidagi hästi suhteliselt helbekesele. Esimest korda lavastati seda Tartus Tartu Vanemuises, noh, sellest on vist üks 16 aastat tagasi müüt, ütleme 15 aastat järgi lavati teda uuesti jälle ja jällegi Tartus tol korral. Ta oli kuue pildiline ja kolmevaatuseline natukene pikk. Ja nüüd, kui lavastaja Kulno Süvalepp kuidagi ütles niiviisi, et nüüdislapsed võib-olla nii kaua istujate teemetada kahe vaataliseks mõtlesin, no teeme ka ajas muidugi tuli kärpida. Nii mõndagi, võib-olla mitte kõige tähtsam, võib-olla niisugust osa ja tehti kaase osaline ühe vaheaja ka. No kuidas ta on siis õnnestunud või mitte, aga ta igatahes ta läks kolm aastat järgemööda. Ma armastan seda teost võib-olla kõige rohkem oma loomingus, mitte sellepärast, et, et kuidagi mul see lõige lähedane, kuid ma leian, et lastele kirjutamine on raske kuid väga tänulik ja mikspärast raske, sellepärast et te teate ka, et vanemad ütleme, kui nad kuulevad midagi, nad teinekord ütleme nii, solidaarsust patsutavad ka ja ütleme niiviisi, et mitte halba meelt teha, heliloojale alased juba seda ei tee, tähendab, ei, kui ei meeldi, siis lihtsalt tähelepanu pole pööratud mujale. Teine teos, mida hea meelega ka kirjutasin, see on Tänak juba balletivormis kullaketrajaid, seon Friedrich Reinhold tekstile. Ja mulle üldse meeldis kirjutada midagi, ikka leidsid inimesed, et need muinasjutud on väga eestipärased, kõigepealt rahvuslikud. Ja teiseks, Kreutzwald on väga palju Ka mina püüdsin kirjutada ka niiskuse balletitaolist, ütleme tol korral oli ta mitte ballett, vaid niisugune poeemi taoline, niiviisi pärast tehti balletiks teda. Ta on kolmel korral lavastatud. Kes tegi seda Libratud Libretud tegi omal ajal Leida Algvere Leida Algvele. Ühelt päevalt tuli minu juurde, kus seda natuke teda oli pikk, natukene tuli kärpida ja meid aitas üks väga tuntud Aiboliti Libritist Peeter haavalimuv Nieltsi, temast sai ka niisugune kolmevaatuseline teos. Kuid kuid ta teist korda ka lavastati alles, ütleme kolm aastat tagasi Estonia. Seda lavastas koreograafiline kool, Enn Suve, seda lavastanud siis tema tähelepanu pööras mitte niivõrd veealuse maailmale nagu võib-olla kui keegi on näinud, et seal on olemas, kuid just Kreutzwaldi järgi lindudele, et linnud, need hääd linnud, mis kogu aeg aitavad peakangelast ja õpetavad teda. Lõppude lõpuks ütleme mitte ainult mina, vaid on kirjutanud lastele väga palju. Ka teised heliloojad ja meie noored kirjutavad praegu, Jan, ma leian ka väga edukalt ja meil sees seisab detsembris heliloojate liit, korraldab festivali lastemuusikast klaverimuusikast õieti no mis sellest saab, eks me siis kuuleme. Aga jälgige reklaami, kirjutasin veel noortele viiulikontserti, see on juba rohkem täiskasvanutele ja kontserdiflöödi-le ja kammerorkestrile ja muidugi nii mõndagi klaverile, lastelaule näiteks ütleme pioneeride mütsi, Uljaste mars Juhan Smuuli tekstidele, aga see on ka vist kirjutati juba üks 25 aastat tagasi. Püüan ka jõudumööda ka kirjutada teile kõige paremad lapsed, soovin teile käed.