Tahaksin teada teie arvamust oma ema kohta, seda, kuidas tema on mõjutanud teie muusikalist arengut. Mõjutanud seda väga suuresti sellepärast juba sellest on palju räägitud, esimest korda, kui mind võeti kaasa sümfooniakontserdil, oli kolmeaastane. Kas ma olin kohe magama jäänud, ema süles? Soni naljaga pooleks rohkem? Muidu näiteks, kuni ütleme selle ajani kusagil 60 mitmenda aastani, kui maailmas biitmuusika võidukäik, kuni sinna maalis kodus kuulutatud kogu aeg tõsist muusikat. Seda oli meid hästi palju, ema oli siis vist Carograhvuses koolis muusikaõpetaja, võib-olla tänu sellele olid mul nii mingitki teosed, olid päris peas. Ema hiljem rääkisin kusagil vist esimeses klassis, laulsin peast. Aga võib-olla veel, mismoodi ema mõjutanud, seda mõtlesin muusika peale satuvad. Koolis ma olin muidugi suur loru õigel ajal võtsime latist kinni, pandi flööti õppima. Muidu ma ei tea, millega ma praegu oleks tegelenud. Edaspidi läks nagu natukene lahkar, meil ikka omavahel sõdivad kerge tõsine muusika. Siis mina nagu tegelen praegu kerge muusikaga ja ema siis võib-olla ravimeid, haavu, mida öeldakse, et kergemuusika rikub maitset, tema siis püüab seda teiselt poolt tõsise muusikaga tasa teha, et meil peaks päris täielik tasakaal olema. Pärit teie muusikahuvi, kas selleks oli vanematekodu, on päris raske meelde tuletada, millal algas, aga seda tean igatahes kindlasti, et ma olin ebamusikaalne laps. Et ma ei pidanud viisi. Nii et ma kangesti tahtsin kaasale laulda, kui üks täditütar laulis ja siis mulle öeldi, et ma laulan valesti ja isa siis ilmselt oli musikaalne. Ma ise ei mäleta enam, ma olin üsna väike, kuidas orig ja ema mitteviisipidaja ja siis oli karta, et minust tuleb ka mitteviisipidaja, ma ei mäletagi, millal ma siis ilmselt viisi pidama hakkasin ja siis suure õnnega pandi mind kohe klaveritundi. Aga see suure rõõmuga peale ei alanud, nagu see paljudel lastel ikka veel on. Ma pean ütlema, et ma olen siiani hirmus tänulik oma emale, kes mind päris sunniga klaveri juurde pani ja sealt siis sellest sundimises tasapisi see huvi tuli, tuli vist siis, kui ma aru sain, et ise saab ka ilma noodita mõne viisijupi ära mängida ja et ma laulan ikka sama viisimist, klaveril mängingad kusagil seal ütleme, mine või kaheteistaastaselt veel meeldis mulle kangesti puhkpilliorkestri marsid ja niisugused asjad, nii et tänapäeva lastega võrreldes olid päris Maest ja ajast maha jäänud ja üldse muusika juurde tulin üsna hilja, esimese sümfooniakontserti kuulsin alles siis, kui Tallinnasse tulin, siis ma olin juba keskkooli ära lõpetanud. Esimest korda sain ooperisse ka alles siis, mida teie armastasite noh siis, kui te olete keskkoolis romantiline muusika, minu noorusaeg oli kindlasti romantilise va nooruse aeg, ma ei ütleks, et praegused noored on vähem romantilised, aga võib-olla romantilisust välja näidata ei ole momendil situatsioonis lihtsalt ta. Aga meie ajal oli papale romantiline lugeda luulet, tõsi, ise neid ka proovida teha. Nonii, neljarealisi hästi ilusti riimi vaid ja ja maitse oli, käis romantiline ikka nii 19. sajandi ooter ja ja võib-olla isegi niisugune pool pool salongli, kerge ja raske vahepealne muusikani võimalused olid niisugused ja võib-olla üldiselt aastat kolm-nelikümmend tagasi, niisugust muusikat kuulati ka rohkem, jälle see repertuaar, mis kättesaadav tollal klaverile mängimiseks oli, oli ka siis enam-vähem ikka see 19. sajandi oma, see, mis praegu ütleks ka nii kõige kergemini kuulatav, on. Aga mida praegune noorus ei vota erilise huviga vastu, sellepärast et ta nagu võib-olla liig traditsionaalne olen täheldanud, et praegu muusikahuvilised ja nii teatud kuulmiskogemustega noored võtavad vastu paremini vana klassikat ja siis kaasaegset, huvitavama, helikeelega, huvitavama kõlaefektidega, muusikat või siis jaa, hästi vana, aga mina kasvasin selle keskmise peal üles. See erinevus on kindlasti olemas. Slagerid, mis minu noorusajal olid moes, olid siis kindlasti kõige ilusamad minu jaoks. Nii nagu nad praegugi noortel on, eks see kujundab muidugi üldist muusikalist maitset, sellest aja jooksul saad üle, aga iga iga on seotud selle oma noorusaja muusikat. Seda ei võta enam vastu nagu puhtalt muusikalist kogemust, täitsa seostubli isikliku elu ja seal esimese tantsupeo esimese armumise. Teistmoodi oma lapsi ja, ja ka oma õpilasi muusikani viia. Muidugi, kui minul läks see ebateadlikult ja rohkem puhaste emotsioonide peal, siis tänapäeva lastel lähedase informatsioonitulva all muusikalises teadmiste mõttes ja vahest kipuvad siis emotsioonid tagaplaanile jääma. Neid, mis minu noorus eas rohkem olises moosida kõlas harvemini ja ta oli rohkem haruldus, minu lapsed mõlemad hästi varakult, rääkimata kodusest olmest, kus on raadio ja televiisor ja tema, kes vahest ka lastele mängis klaverit, laulis Anjoytle kõik võimalused, kontserdisaalid ja teatrid olemas ja minu arust kunagi ei ole liig vara alustada päris nii kolme nelja aastased lapsed viia sümfooniakontserdil on täiesti normaalne, kui on seesugune vastav programm või teatriga täpselt samuti. Ja et laps saab nii palju tänapäeval enda ümber muusikat, seal on muidugi omad plussid ja omad miinused. See, et raadio või televiisor kodus kogu aeg lahti on laps, tuleb väga palju igasugust muusikat, aga miinus on muidugi see, et ta ei pannud seda enam tähele. Selleks on vahestiski vaja läga vaja võtta laps ja viia ta kontserdisaali hoopis teise õhkkonda spetsiaalselt selle ülesandega. Nüüd kuulame muusikat ja lapsel on visuaalselt mulje, et sealjuures juba pillid ja esitajad ja siis hiljem juba õpiberigema eri esituslaade. Kuidas te sattusite sellele tööle? Praegu olete, sellest on nüüd 21 ja pool aastat tagasi ja sattusin päris juhuslikult, tähendab, ma mõtlen, pluss muusika Lektooriumile. Enne seda ma olin olnud juba muusikaõpetaja mitmes Tallinna koolis praegu pean ütlema hektarile, et mulle suureks õnneks oli see, et ma nii mõningad aastad olen töötanud kõigi vanuseastmetega, isegi konservatooriumis õppimise ajal, ühe aasta olin muusikaliseks kasvatajaks lasteaias, algklassides, ka üheainsa aasta töötasin keskastmega ja keskkooliga, samuti õige mitu aastat musklit tuuri balletikoolis ja laste muusikakoolis. Nii et see oli nagu eelnevaks tagasi, et ma ei läinud lektorina laste ette, mitte kogemusteta, sest ma olen päris kindel, et ainult muusikalistest teadmistest kooli lektor peab kindlasti teatavate pedagoogiliste teadmistega olema ja lapsi tundma sama palju kui muusikat. Tunnen, et ma peaksin käima koolis diskuadel. Ma tahaksin täpsemalt ja rohkem teada, milline muusika seal kõlab. Mis seal erinevat. Vanusegruppide huvid, milliseid tantsenad tantsivad, kas ma sellest räägin või mitte, oma igapäevases töös, aga tundma seda pean, et neid lapsi paremini mõista, et leida need lähenemisteed või kanalid teada kindlalt, mis neid huvitab ja selle kaudu viia sellest siiski kitsast huvideringist kaugemale ja sügavamale. Missuguse ealistele lastele te kõige meelsamini loenguid peate? Seda ma tean kindlasti öelda kõige noorematele, kõige vanematele, kõige raskem on keskaste, seda ütleb, hüüda kooli õpetaja, ka nad on niisugused. Nad on minetanud juba oma vahetuse ja, ja neil ei ole veel niisugust probleemiasetuse tahtmist ja kõike teada saada tahtmist. Pisikesed, esimene kuni neljas klass on kõige armsamad, kõige vahetumad, lausa valge leht ja sinna lehele saab kõike kirjutada, see on hirmus suur vastutus, isegi vahest ma mõtlen, mitte niivõrd Tallinnas kui mõningates väiksemates maakoolides, kuhu väga harva jõuab kontsert tõsisest muusikast on võib-olla harmoonia, lastelektoorium mõnele lapsele ehk esimeseks ja võib-olla kurb küll, mõnele ka ainsaks kokkupuuteks tõsise muusikaga üleüldse tutvumiseks, pillidega vormidega, jaga emotsionaalseks lähenemiseks ja sellepärast võib-olla on seal see ivake või, või see sädemeke äratatud mitte selleks, et saada muusikuks, aga selleks vaata inimesena kindlasti paremaks ja seesmiselt rikkamaks ja õnnelikumaks, et no ja siis sured, on muidugi väga toredad, ehkki nad sageli istuvad saalis sellise näoga, et no räägi, räägi, ega mul siin midagi uut ei ole. Ma tean, siin maailmas on mul kõik ammu selge, aga see on hästi sageli väline ja, aga seal näed silmades vahest talis erksalt ärganud huvi ja siin on just problemaatilised teemad niisugused, kus paraku küll otsest vastust tagasisidet ei tule, sest et Eesti koolide lapsed ei ole eriti altid ütlema välja oma mõtteid ja, ja vastu vaidlema, millised on teie meelisteemad? Meelisteemad on viimastel aastatel just niisugused seosed. Ta mõtlen vanemale astmele. Ma väga armastan paar viimast aastat loetud teemat, muusika ja kirjasõna tähendab heli ja sõna igiammustest seostest kuni tänapäevani. Seal ütleme kasvõi Gregoriaani koralist pilalaulud ja kõik, mis sinna vahele mahub ja üldse teemasid, mis võimaldavad rääkida kõigest muust peale muusika ja see lõpuks kõikjale muusika juurde tagasi tuua. Mida te ootate koolilt, kuhu te lähete nüüd loengut pidanud olla, tehnilisest küljest alustada, siis ostaks muidugi meeldivaid, puhtaid ja sooje saale, lastes teatud meeleolu ettevalmistatud, mis oleneb kindlasti õpetajatest ja selles suhtes on väga erinevaid koole olemas. Paraku meenutan ka niisuguseid koole, ehkki väga harva, kus, kus paarsada last mängib kulli kooli aulas ja, ja tuled paika ja ei ole ühtegi õpetajat ja siis kogunevad kokku ja paned nad istuma ja püüad nad ise siis ära häälestada. Ja enamikul juhul see õnnestub. Valdavas osas on koolides tavaliselt meeldiv ja kontserti atav õhkkond, seda eriti D. Väljaspool Tallinnat ja väikestes maakoolides, kus on lausa sündmus. Ja muidugi õhkkonna annab lastele juba see, kui, kui on seal seal värske õhutatud, samal ajal soe ja, ja kui on lillekesed pantud klaverilaste tähelepanu eelhäälestus ja see, kuidas nad kuulevad, mingil määral siiski kajastab seda, kuidas koolis on muusikaline kasvatus üldse, milline muusikaõpetaja, aga väga sageli kaadrektsioon lastelt pärastelt 1000 on lihtsalt hästi lahti kõrvu, aga kõrvade all ma mõtlen ka silmi ja südant ja kõike seda vastuvõtlikkust, aga noh, siis tuleb juba nõudmine mulle ja kogu esinejate brigaadile selleks, et panna ennast kuulama, tuleb nendele siiralt midagi anda. Midagi, mis annab neile elamust, aga elamust me ju eelkõige. Te rääkisite esinemisbrigaadist, need interpreedid, solistid teil kaasas, aga kui te räägite näiteks sümfooniaorkestrist ooperis, kas te kasutate mõnikord ka plaadimuusikat või lindimuusikat, olen ka harva kasutanud plaadi või lindimuusikat, noh, on ju võimatu muidu rääkida seal. No näiteks ütleme, 20. sajandi avangard istlikest vooludest muusikas ilma heli lintideta, kuid reeglina lapsed surnud muusikat, kui neid on hulganisti koos seal kaks-kolmsada, väga raskelt võtavad vastu, vähendab kuulamist, tähelepanu, on hoopis hajutatum, see peab olema siis lihtsalt midagi väga põnevat. Ootamatut ja teine küsimus on lihtsalt see, et rääkimata meie tänapäeva tehnilisest tasandist ei filharmoonias ega koolides kohapeal taoliseid kuulamise võimalusi finaaliks. Ma peaksin muidugi eriti selliste seostatud teemade juures sünteesi seda, et oleks, oleks film ja diapositiivid ja et nii nagu siin mõningad kontserdid, me oleme näinud Estonia kontserdisaalis Chalovski tegisin Impressionistid seostades siin poeesia diafilmid ja samal ajal kõlava epressionistide muusika tahaksingi just teha selliseid seostatud teemasid ja mulle paistab, et ka lapsed võtavad selliseid rohkem. Vastuväite kestele. Meeldivad teemad, mis on seotud siiski konkreetsemate kujunditega. Nad armastavad muinas, mis juttu ja loodust, muusikasse, tantsulisust üldse kõike seda, mis paneb neid endid aktiivselt kaasa ütleme ja ka suuremate juures muidugi need teemad, mis on vaieldavad ja kindlasti kõige suurem huvi on, on ka see muusikaprobleemide vastu, eriti muidugi seosed selle niinimetatud tõsise ja mitte tõsise vahel. Missugused lühis, mõned on eri ajastutel või eristiilidel või mis leid eraldada, vaat mis on igavese muusikajooned. Missugune muusika on teile endale kõige hingelähedasem, eks see muutub ikka aastatega ja isegi moega. Ma pean ütlema, et natukene moest maha jäänud olen ma selles mõttes, et ma väga armastan improvisatsioonilist džässi. Ja see praegu väga popp ei ole ja mul on natukene kurb, et lapsed peavad seda minevikku. Kas ma mäletan aastaid tagasi Helczes festivalil, eks Ameerika Fletis improviseerige improviseerida läks ise niivõrd hasarti, Ta tõesti tantsis ja vahepeal kükitas ja ei tea, mis imeasju seal tekki, kui mul oleks räägitud seda, et et ma kontserdil näen midagi niisugust, siis ma oleks kindlasti oluliselt või et see oli küll ilmselt vist väga naljakas. Aga see, mida ta mängis, haaras publiku niivõrd kaasad, naljakas ei olnud kellelegi laga, meie külm Eesti publik oli lausa marus. Tore, peabki maru Sahest olema, üldse peab, peab, vahest oleme Hulmasika juures, noh siis ma ütleksin kohe teiselt poolt niisukese äärmused ikka veel siiamaani väga armastan Šostakovitši. Siis ma kuulan hea meelega üsna vana muusikat, Hortus musicus, kontsert, see on muidugi ka mitte ainult muusika, vaid see on minu jaoks ka just see, mida ma väga tahaksin ka oma kuulajatele anda, seal õhkkond üldse juba. Eks vaidlen oma noorema lapsega, kes kindlalt väidab vastu, et ei Haydni moodsatega, Beethoven ei ole kunagi nii huvitav nagu Bach ja üldse polüfoonilise muusika. No siin on see häda vist, et mina liig hilja tulin polüfoonia juurde, üldse tähendab kusagil juba 18 20 aastaselt. Aga siiski mäletan lapsepõlves koorilaulus ja nüüd ma enam ei tea, arvata võib siiski vis Cyrillus Kreegi ja kus need rahvalauluelemendi polüfoonilise töötlusest tulid ja siis esmakordselt mulle ei midagi pähe tähendab, saad samaaegselt kuulata ka mitut viisi korraga ennast rõõmustas muidugi kui oma lapsed hoopis varem seda kuulama kassid. Aga mina helistan Bahia Polfoonikute kõrval, midagi niisugust, hästi puhast. Hayden it või noort Mozartit üsna suuri kontraste roki kuulan ka, aga kodus ei taha nii kõvasti nagu lapsed, aga kontserdil ma pean ütlema, mind ei häiri, kui ka väga hästi mängitakse, aga sa pead siis juba väga hea olema. Mis te arvate, missugune mõju on nendel territooriumidel? Kuulamise kogemused olenevad väga palju muusikaõpetajast, siin võib ikka üks inimene imet teha ühes koolis, õpetaja ostas Lektooriumidele oma kooli laulutunniga, õpetaja tegi pärast klassis Väikse kontrolltöö. Kuivõrd lapsed mäletasid seda, millest Lektooriumis juttu oli. Meie elektoorium on üles ehitatud nii, et reeglina kaheksa korda kahe aasta jooksul me käime igas koolis. Kes siis vastavalt sellel õppeaastal on tellinud endale muusikelektuaariumit? Tsükkel on metoodiliselt seostatud esimesest kuni viimaseni, viimane on viktoriin siis võtab kokku kogu aasta jooksul nii-öelda läbivõetu ja mitte ainult selle, vaid esitab ka niisuguseid küsimusi, mis, nagu näitaks, me oleme ise väga huvitavad meile otseselt tagasiside, et mitte ainult, mida lapsed meeles pidasid pähe õppisid, vaid ka, kas nad on võimelised selle aasta kuulamiste järgi ise mingisugustele järeldustele tulema ja mingisuguseid kokkuvõtteid tegema või seal täiesti esmakordselt kuuldud pala analüüsima, seda mitte ainult nii päris lapse fantaasia tasandil, vaid juba mingisuguseid teadmisi ja oskusi kasutades. Ideaalne oleks ju. Näiteks kasvõi iga Tallinna kool saaks igal aastal vähemalt ühe tsükli, teie põhitöö, muusika, lõviosa ajast kindlasti kulub sellele, kas on veel midagi muud ja kas millekski muuks aega üle jääb ma vist raamatuid armastan rohkem ka muusikat. Ilma lugemata ma üldse elada ei saa. Ilma lugemata ei saa ka muidugi olla lektor, mustikad, teadlane, aga noh, selle kõrval ma olen veel kahe lapse ema ja ühe lapsevanem, vanaema ja kõik need muud asjad, mis sinna juurde käivad. Nendeks peab ka aega ju leidma. Aga see on ka seotud muusikaraamatutega. Sest eks ma ikka püüan oma lapsi ja sellest nendele ka lähemale tuua. Mida ma veel tahaksin teha, ujuda ja rohkem aega oma lastega koos olla, teatris rohkemgi eksinud ja rohkem draama kui muusikateatris. See sellest on, need muusikat mu elus ümber palju on või sellest küllastunud olen ma ise olen rohkem emotsioonide inimene, aga kunstis teatris otsin ma natukene rohkem intellektuaalset elamust. Muusikateater on siiski rohkem teistel toonidel valdavalt kõige järgi hakata mõtlema siis muusikast vahest saada sügavama elamuse. Ütlesin küll, et raamatuid armastan rohkem, aga päris nii sügavat ja emotsionaalseid on elus siiski muusikas harva aga siis ka sügavamaid olnud seal mõni Šostakovitši 10. sümfoonia või viiulikontsert või üldse ikka rohkem instrumentaalmuusika või siis hoopis teine maailm, kui pidev valage küll ainult televiisoris kuulata on saanud, see on siis, kui mustad laulavad pluuse siis on nagu öeldakse. Nagu midagi muusikat, muud muusikat enam üldse olemas, siis on vahepeal tükk tühja maad ja siis tuleb alles kogu maailma sümfooniline muusika, see on vist peaaegu ikad õnnedy lasta muusikat läbi endast ei ole üldse nagu enam laulmine. Lihtsalt inimene on otsast otsani muusikat täis ja ja, ja väljendab ja annab sellele teistele omamoodi. Niisugune on ka kõige paremas mõttes minu arvates ballett kõige parem tantsija minu arvates laseb muusikat läbi enda füüsise ja siis väljendab seda teistele, nii, nagu ta seda tunneb. Ja midagi niisugust ja veel kõrgemal tasandil on siis, kui kui neegrid laevadel Aretha, Franklin või mõni muu. Missugune peab olema siis interpreet, kes lastel esineb. Mul on õnn olnud paarikümne aasta jooksul lastele pakkuda Lektormis välja kõiki meie vabariigi parimaid lauljaid. Meenutan ka kadunud Georg Otsa, kes ka ei öelnud. Ah, kui oli vahest meil võimalus teda kaasa paluda mõnele kooli kontserdile. Praegu näiteks värske Liidu rahvakunstnik Margarita Voites ei ütle kunagi ära esinemisest, rääkimata teistest vabariigi parimatest ja nimekaimatest artistidest. Selle juures väga raske probleem, mitte sugugi igav, väga hea laulja ei sobi lastele laulma lastele mängida karakterit, rolli, mis on laulus vajalik, ei ole. Tabavad kohe ära ja neil on lihtsalt nalja. Kas see on muidugi tore, kui lastel on naljakas lapsed naeravad. Laste naerul on ka väga erinevad installatsioonid. Lapsed küllalt. Ta ja harjuda lastele sobiva le emotsioonide pakkumise astme leidmisega öeldakse küll, et peab olema lihtsalt hea artist, peab esitama head muusikat. Et lastele mitte teisiti kui täiskasvanutele, ma ütleksin siis lastele eriti hästi.