Kuid nüüd otsige konservatooriumis, siis kummas majast on teid kergem leida, kas oma kabinetist, prorektori kabinetist või klaverikateedri majast, eks ta vist jaotub praegu nii pool-poolega. Sellepärast üks töö nõuab tegemist ja teenindilt töö täpselt on sama tähtis mulle ja sama armas, ma mõtlen ikkagi oma kateedri tööd ja õpetamist. Muidugi tähendab noori pianisti kasvatamast. Kuidagi ei saa loobuda, kus, kuidas ja kelle kaasabil teie ise saite pianistiks? Noh, see on kaunis pikk tee, nagu ta vist loomulik, igale inimesele on õpetajad. Õnneks ma pean ütlema, on olnud mul väga häid, ma tuletan siin meelde esmajoones perekond, Ellerid, anna Ellerid ja Heino Ellerit. Siis edasi oli mul ju suurepärane võimalus õppida Moskva konservatooriumis professor rehause juures aspirantuuris, kui ma olin juba hiljem. Ja isegi üks aasta, mis ma olin Londonis, kusjuures ma pean ütlema, et see oli ka produktiivne aasta, kus ma väga palju kuulsin. Väga palju nägin, ma olin tol korral ainult kuueteistaastane ja need muljed olid siiski väga tugevad. Arvestage seda, et ma läksin väikesest Valga linnast otsejoones Londonisse vahepeal sõja aastatel ja pärast seda oli käsi haige, nii et ma klaverimänguga vähem tegelesin. Siis ma õppisin professor Elleri juures kompositsiooni ja tahaks toonitada, et niisugune kõrval huvi vist on igale pianistile väga vajalik. Seepärast, et õpitakse lihtsalt muusikat nägema sügavamalt ja põhjalikumalt kui võib-olla ilma seda eriala uurimata. Sirvime siin teie ülesvõtteid, siin on nüüd väga mitmest perioodist aga põhiliselt ma arvan, et see on vist Eesti muusika- ja selle vastu ma olen ikka hästi suurt huvi tundnud ja mis mind alati võlus, muidugi mitte nii-ütelda teatud valmiskontseptsioonide alusel midagi teha, ütleme näiteks nagu oleks mänginud mõnda Beethoveni väga tuntud sonaati või siis on neid eeskujusid nii palju ees ja nii palju häid eeskujusid Ingal nagu see huvi töö vastu kuidagi lakkab olemast. Aga niisuguste uute teoste tutvumisel nendega ja nende välja pimisel mulle äärmiselt huvi pakub, lihtsalt nii konstitutsiooniliselt vaadata, kuidas üks asi on teoks saanud ja ja millel ta üles on ehitatud ja kuidas see arendus kõik on nii neetult, see on mul kuidagi nagu külge sundinud huvi, nähtavasti sellest kompositsiooni õppimise ajal. Lihtsalt meie eesti klaverimuusika vastu ja siin väga paljud ongi vist esiettekandes. Ja nii palju, kui ma mäletan, väga üsnagi palju oli Heino Elleri loomingut esiettekandes siis oli Eugen Kapi Tallinna pildid, ma mäletan, olid minu esiettekanne. No siin on veel olnud ja anti Margus TÖÖ minikontsert näiteks, oli ka meil heidud loogika esiettekanne. Ja siis Villem Kapi need, tal oli küll vähe klaverimuusikat, aga ikkagi see, mis oli ka Enn Vetemaa asunatiin. Mul on siuke tunne, et hiljem ei olegi palju klaverimuusikat või üldse kirjutanud ta kuidagi, tema huvid läksid mujale ja sel ajal, kui ta kirjutas jah, siis oli minul võimalus seda mängida. Ja siin Heino Elleri 12 pakatellija kuus pala ja vot kuus pala kindlasti esiettekanne oli samuti muusika rahvatoonis ja see oli tema üks viimaseid asju, mis ma tegin. Ja siis 13 klaveripala see ju valmis juba üsna ammu ja selle selle kaassünni juures magani olin, nägin, kuidas need palad valmisid ja veel tagasi ma mõtlen näiteks tema paljumängitud klaveripala liblikas, seda, seda ma tõesti ka nägin. Tol ajal ma olin siis veel õppisin Tartus käisin tunnis Ellerite perekonnas ja ma kuulsin, kuidas kõrvaltoas lugu hakkas valmima ja kui ta oli juba üsna nii, et teda võis juba otsast lõpuni paberil näha siis muidugi vanameister palus siis mind see asi nii läbi uurida ja ja tema oma näpunäidete kohaselt siis valmiski, see nisukene esimene variant, siis puht interpretatsiooni seisukohal ma mõtlen praegu kellega te olete ansamblit koos mänginud põhiliselt professor Vladimir Alumäe aega väga pikka aega tõepoolest. Me isegi võib-olla enne sõda. Neid küll otseselt ei mänginud, aga meil oli mingisugune niisugune. Tema tundis mind ja mina tundsin teda muidugi ja kuidagi mingisugune puhtinimlik kontakt kuidagi tekkis ja pärast sõda pikalt aru pidamata kuidagi oli nii selge, et hakkame aga koos mängima ja see musitseerimine on kestnud kuni kuni tänaseni välja. Mis teile talle rohkem meeldib või erutav või huvi pakub, kas elavad kontserti või linti mängimine? Kahtlemata ikka suvelasest ja vähe on tegelikult ja see on nii nagu minu meelest ka kuulamise juures võib ju väga häid ettekandeid plaadil olla. Aga kui te istute saalis, siis see kontakt muusikaga niivõrd vahetuse mehhaaniline osa seal vahepeal ikka tükib segama. Nii et eriti veel linti mängimise juures, kus on väga palju lisavariante, palutakse teha ja no seal tahetakse siiski ideaalselt puhast võtet saada. Ma arvan, kunstis see ei ole sugugi mitte alati kõige olulisem, et et see oleks nii ideaalselt puhas, et mitte ühtegi vale nooti ei oleks, siis muidugi väga häiriv on, siis tuleb midagi teha. Aga ikkagi lähemal kui see variant mängitakse jälle suuri lõiguga nii-ütelda otsast lõpuni. Seepärast, et terve see niisugune tempo, rütmiline külge ja see ju iga variandi juures muutub ja hiljem neid kokku panna, seda killustadega see otsene niisugune hingus muusikasse ikkagi tükib kodu. Kestid nii õpilastest on viimasel ajal rõõmustanud või üldse, kes on lootusi täitnud, eks see, eks igaüks neist omamoodi täidab lootusi kohe näha, ega kõik mitte ei tahagi saada, ütleme näiteks pedagoogideks, kõik ei taha mitte kontsertmeistriteks saada ja kõik ei taha ka muidugi ainult solistideks saada, nii et kui nad omaette nähtud plaanis või liinis saavad selle kätte, mis tõesti neile vaja on, siis ma tunnen rõõmu igasuguse niisuguse tõesti paigal, hea paigal olemise puhul. Seepärast, et meil on väga, on meil vaja noori pedagoog, rajooni, laste muusikakoolides, eriti muidugi niisugust ühte head tugevat solisti välja lastes, kui ta majast neil ära läheb, on muidugi hea meel. Atise pidev, mõtlen, ega seeduge solist kunagi ei lähe rajooni laste muusikakoolitööd tegema. Nii et mul on täpselt sama hea veel, kui ma leian, ühenda nii-ütelda jüngri, kes läheb kuskile paidesse või või Pärnusse või Põltsamaale eakad tööd tegema, nii et see, ma tunnen ühtemoodi rõõmu kõigist. Ning kindlasti samamoodi te tunnete rõõmu ja oma vajalikkust ka sellel teisel ja raskel täitsa nii mehist, energiat nõudval töökohal. Prorektorina. Ma tunnen jah, vajadust seal alati ühe väga energilise ja targa inimese järgi. Kes seda tööd suudaks meie maja seisukohalt nii organiseerida, nagu seda vaja on? Kas ja kui palju mina vastan nendele nõuetele, ma ei tea, ma olen ju nii värskelt veel selle töö peal ja raske ja keeruline, ta on. Aga omamoodi huvitav ka, kas tunnete vahel, et nagu oma kateedri poole kisub süda ka rohkem või püüate hobi diivani alla? On just see, et ma olen hakanud vaatama, et nüüd selle ametikohaga seoses on kuidagi kõik kateedrid saanud mulle sabaväärseks sama tähtsaks ja sama armsaks kui enne oli oma kateeder. Ja miks ka mitte seepärast, et õppijad igal pool ühtemoodi nii-ütelda armsad ja meeldivad ja, ja ja probleemid on lõppude lõpuks kõigil kateedritele ikkagi ühised. Ma mõtlen peaaegu institutsiooni seisukohalt. Nii et jah, ma kuidagi olen hakanud vaatama natuke laiemalt nendele küsimustele ja tundma huvi rohkem ka teiste erialade vastu, kui siiamaani vast. Mis on teil endal plaanis interpreedi, noh nii nagu ikka räägitakse, sooja on ju palju, tahtmist on palju. Mul ise kuidagi viimane kontsert, mis ma tegin Beethoveni klaveri sonaatidega. See oli vast üks nendest esinemistest, millega ma nii jäin rahule, et mul tekkis tahtmine uuesti mängida ja sellest on see soomulikele. Ainult nagu. Ja mul oli kunagi plaan, et ma teen viimased Beethoveni sonaati noh, nendest ma olen nüüd jõudnud ära teha, siis kolm kaks ootab veel tegemist ja kui jälle tõepoolest ikkagi aega oleks nii, no võib-olla suvepuhkust natuke tõsisemalt ära kasutades on siiski võimalik ka veel reaalselt ikkagi kujutada endast klaverimängijat. Ja peab kuidagi püüdma lihtsalt sinnapoole, seepärast ma ei kujuta oma elu ette silma klaveri mängimist. Ja millega te olete mängima? Te mõtlete raadios, Itaaliasse, andiste maiust on juba raske küsimus, et kas tõepoolest, nagu te ennem siin küsisid, tegi, ega see ei ole väga vaimustav ülesanne, mängida mikrofoni kui just ilmtingimata midagi vaja on ja midagi taolist lindistada, mida ehk tuleb alal hoida nii miks siis mitte. Aga nii siht, ainult lindistamise peale, seda ma küll ei ole, praegu soovime teile palju-palju jõudu ja kordaminekut Teie kõikides kõikides ettevõtmistes eriti interpreedi vägedele.