Tänase braavo, saate peategelane on Marc-Andre Hämelin. Õigupoolest on kanada-prantsuse päritolu pianisti õige hääldus. Aga kuna Hämelin elab Ameerikas, on ta harjunud, et tema nime hääldatakse mitut moodi. Teeme lähemat tutvust pianistiga, kes pole ilmselt külmaks jätnud mitte ühegi kontserdipaiga publikut ja neid paiku on väga palju ilmselt sadades. Hämelini legend kasvab, praegu pole kedagi tema sarnast, teatab jokkeri ajakirjanik Alex ras. Mis on, mille abil Mark Andre hammelin publiku pihku haarab ajal, mil justkui kõik on juba nähtud ja kuuldud ning miski ei suuda kontserdipublikut enam üllatada. Ja üks kõige seikluslikume julgem pianist määratleb ajakiri International pianakvaatarli Hämelini olemuse. Artistid ja organisatsioonid, kes soovivad elustada klassikalist muusikat, peaksid eeskuju võtma mister hammelnist, arvab New York Times. Möödunud aasta seitsmendal ja kaheksandal detsembril esines Marc-André Hamelin koos Põhjamaade sümfooniaorkestriga Anu Tali dirigeerimisel Tallinnas Tartus esitades Johannes Brahmsi teise klaverikontserdi. Ja see on mina leian, et äärmiselt suur sündmus, et Eesti vabariik ja selline suurkuju üldse, keda nimetatakse ka pressis vormel üks piloodiks pianismi maailmas. Et on äärmiselt tehniline ja äärmiselt huvitav karakter. Meie kohtusime temaga Lockenhausi festivalil ja sealt tekkis mõte midagi koos teha ja, ja me just telefoni teel arutasime, et on äärmiselt hämmastav, et nii kiiresti see teoks sai. Mina ütlen seda, mida mina Lockenhausis ühel maratonkontserdi neljandal tunnil läbi elasin. Ma olin juba täiesti Mendersoni nägu läinud ja saime endale soni kontserti. Ainult Mandelson esitati. Siis märkasin taas neljandaks tunniks ellu just tänu Marc-Andre hammeline, kelle suveräänne tehnika kerge sarkasm muusikas äärmine täpsus ja absoluutselt ebapianistlik lähenemine klaverile. Tegelikult selline mitte ülepaisutatud hingelisus ja emotsionaalne täpsus ja ma ütleksin huumorimeel oma pillikäsitluses on absoluutselt võrreldamatu kõigega, mis ma seni kuulnud olin. Nii rääkis dirigent Anu Tali Markan three hammelin on sündinud Mon reaalis. Tema isa oli asjaarmastajast pianist, kes mängis klaverit väga heal tasemel. Muusikalise hariduse sai insen tindimuusikakoolis ja Philadelphia templi ülikoolis ning tema õpetajatest peaks esile tooma Yvon väärib Haaveeveedeeni ja Shermani. Philadelphia on jäänud Hämelini elupaigaks tänaseni. Juba üheksa-aastaselt võitis ta Kanada muusikavõistluse peaauhinna ning 1985. aastal New Yorgi kaanegi hooli pianistide konkursil. Paljud lapsed hakkavad viie, kuue või seitsmeaastaselt klaverit õppima kuid väga vähesed hakkavad sellega endale täiskasvanu eas leiba teenima. Küsisin Hämelinilt, et millisel eluhetkel teadvustasin endale, et teist saab professionaalne pianist ta vastased. Seda on veidi raske öelda, sest muusika on olnud alati tema elu loomulik osa. Arvan, et mul oli väga hea lähtepunkt muusikuks kujunemisel, sest mu isa oli väga hea amatöörpianist, tal oli absoluutne kuulmine, ta küll ei mänginud avalikel kontsertidel, kuid ta oli andekas iseõppija ja loomulikult, kui tema kodus mängis, köitis mind tema mäng juba väga väikeselt. Olin sellest väga huvitatud. Vastaselt hakkasin saama klaveritunde. Aga alguses oli see nii loomulik, et see oli nagu mäng, ma ei mõelnud mingile karjäärile ja pole üldse peas mõistet karjäär. Muusikatunnid kulgesid lapsepõlves kenasti. Ma arvan, et teismelise eas hakkasin mõtlema sellele, et võiksin töötada sellel alal, mida õpin. Kuigi ilmselgelt polnud mul veel ka siis aimu, mida see töö endast sisaldab. Kuid nüüd olen siin ja mu elu erineb kõvasti sellest, mida lapsena ette kujutasin. Imelik seda võin kindlalt öelda. Nii et teid ei pidanud kunagi lapsepõlvest klaverit harjutama sundima. No mõnikord pidin mu vanemad mind selleks sundima. Alati ma ei tahtnud harjutada, aga mängida mulle siiski meeldis. Mulle ei meeldinud tehnilised harjutused heliredelit, kõik see, mida ma tegelikult ka tegin. Kuid pärast murdepunkti sain oma kutsumisest tõsiselt teadlikuks, siis muidugi võtsin tehnilisi harjutusi, õpingute kohustusliku osana. Teadsin pääse neist aga järk-järgult. Kasvasin tehnilistest hajutustest lugu pidama rohkem kui enne. Praegu on Hämelin oodatud esineja nii Põhja-Ameerika Euroopa kontserdisaalides nagu näitab ka pikorkestrit loetelu, kes kõik kuuluvad hetkel teda siduvatesse koostöölepingutesse kooklandi Bergeni, New Yorgi ja Tokyo filharmoonia orkestrid, Adelaidi Bourne moffi, Dallase Detroidi Edmonton mon, reaali džässi pitsbori, San Francisco, Singapuri ja Winnipegi, sümfooniaorkestreid ja Queenslandi orkester. Nõudlus Hämelini järgi on tõepoolest väga suur. Matthias Pamert Charleston toa, Christoph Manfred hoonek sagari Orama Jukka-Pekka Sarasteleik seeriast hambassilisinaiski Leonard Zlatkin, Jan Pascalt ateljee, Osmo vänskaja, Hugo Wolf. Need on vaid osad dirigendid, kellega koos Hämelin on musitseerinud. Markanree hame linn on koos esinenud paljude kuulsate orkestrite ja dirigentidega. Kondal oma lemmikuid. Olen jah koos mänginud paljude kenade inimestega, neil juhtudel, kui asjad ei laabu nii, nagu peaksid, on suhtlemine inimlikul tasandil ikka suurepärane. Ma ei hooli ettevalmistuse ajal täpsustest, sest rõõm muusikast on kõige olulisem. Kui ettekanne alati õnnestub, oleks veidike igav ja pole edasiminekupunktiks. Ja ma ei taha kedagi eraldi välja tuua, sest ma arvan, et ei oskagi, sest mul on olnud nii palju suurepäraseid kogemusi. Aga võiksite öelda paar sõna Põhjamaade sümfooniaorkestri Anu Tali kohta. Mida arvate koosmängust nendega? Arusaadavalt oli algul veidi kõhe. Aga see on alati normaalne, esimeses proovis tekib kõhedus alati. Kõik mängivad valjemini, kui peaksid, sest loevad nooti. Pärast esimest proovi. Rohkem polegi öelda. Aga kui olime mängu lõpetanud juba teises proovis, oli toimunud suur erinevus. Ja see erinevus kasvab märgatavalt ka homsel kontserdil kus mul on nendega koos töötada. Väga tore. Estonia kontserdisaal on suurepärane, saal, plan, imeline, klaver. Ja Anu on tohutult pühendunud ja väga tundlik. Mida muud oskan öelda, tuleb suurepärane kontsert. Kirjeldage veidi Pramsiteist klaverikontserti, mida siin esitate. Mis selles muusikas on, mida tunnete, kui seda mängite? Aga seda võimalik kirjeldada, see on puhtalt abstraktne muusika ilma igasuguse programmita. Aga ikkagi on seal kohutavalt emotsionaalne lugu. Ma vaatan sellele kui ühele sümfooniale, millel on juhtumiseks välja paistab, klaverit teeks. Talle raske on seda kirjeldada, sest olen sellele väga lähedal olnud juba varasest east kui kuulasin kontserdi salvestus horowitzi esituses. Alati on raske astuda kaks sammu tagasi ja öelda, mis täpselt selles loos erilistan. Kindlasti erineb see suuresti Brahmsi esimesest kontserdist. Võib-olla eksin fakt, aga, aga minu meelest oli Brahmsi teine klaverikontsert algusest peale kontserdižanris loodud. Aga esimene kontsert? Andestage mulle, kui eksin, oli alguses midagi muud, kas ikka klaverisonaadi? Seitsmendal detsembril käis Estonia kontserdisaalis Marc-Andre Hämelini ja Põhjamaade sümfooniaorkestri kontserti kuulamas Eesti Muusikaakadeemia professor Lilian Semper. Sellised olid tema muljed. Läänib pianistlik tase on tõesti kõrgemal kõigist kiidusõnadest. Klaver kõlab kõigis registrites ja kõigil kõla tasemetel suurepäraselt. Ta mängib tehniliselt laitmatult hea vormid tundega, kõik läheb nagu ühe hingetõmbega. Ja muuseas oli ka väga heas ansamblis orkestriga, milles on nii pianisti kui ka dirigendi teeneid. Mulle tundub. Mulle paistab, et pianistile on kuidagi lähedased liikuvad tempod. Tähendab, ma ei mõtle, et ta mängiks ülemäära kiiresti, aga kui on valida mingisuguste nüansside vahel, siis mulle tundub, et kõigis osades, ka aeglases osas ta eelistab niisugust liikuvamaks edasiminekut. Peale selle ta armastab minu meelest või vähemalt nii kõlas saali kõrgeid ja heledaid kõlasid, tähendab, rõhutab nagu seda ülemist registrit ja akordide ülemisi ja nii edasi. Ja mida edasi kuulates seda enam ma tundsin, et mulle jäi puudusele heleduse ja reipa ja enesekindla mängu puhul niuksed tumedusest mida võiks veidi laiendades nimetada, aga sügavuseks. Puudu jäi nagu tähendusest ja sisemisest pingest. Võib-olla ka spontaansust, kuigi spontaansus ei tarvitse iga pianisti puhul nii hirmus tähtis olla, see on ka teisi. Aga te ju. Aga kokkuvõttes jäi siiski puudu sellest, mis sul hingest kinni haarab ja sind muusika ütleme, keerdkäikudesse jäägitult kaasa viib. Ja selleks, et saada niisugust maksimaalset muljet, selle jaoks, ma arvan, see on peamine. Hiilgavalt mängis, aga ma lähen minu meelest lisapalasid. Esiteks Ma ei kuulnud kahjuks nime ühte Tšassiliku pala väga hoogsalt ja väga virtuoosliku, mis tuli hiilgavalt välja ja samuti plisti, veidi magusavõitu aga imekaunilt mängitud šopääni laulu töötlust. Markan Se hõmelin annab võrdselt kontserteni koosnarkestritega kaamera ansamblite koosseisudes kui ka sooloesinejana. Soolokontserte annab Hämelin käesoleval hooajal Adelaadis, Bilbao, Sprisbeenist, Clevelandis, Firenzes, kliendis, Melbourne'is, Münchenis, Pariisis, San Franciscos, Se viljas, Tokios ja Varssavis ning teda on kutsutud ka mitmetele mainekate festivalidele. Kuidas erineb soolokontserdil esinemine ettekandest koos orkestriga? Loomulikult on seal erinevused, aga ma naudin partnerlust ja olen orkestriga koos esinedes sama õnnelik kui eksi. Aga kui annan soolokontserti, seisneb rõõm milleski muus. Samuti armastan kammermuusikale küll. Arvan, et need kolm distsipliini meeldivad mulle võrdselt soolaga selt kammeransambel ning orkestriga koos mängimine Nad lihtsalt pakuvad erinevat liiki naudingut. Aga kas on ikkagi raskem täita terve õhtu ainult oma? Muidugi on koos orkestriga asjad selgemad ja kindlamad aga pole laval tundnud mitte kunagi üksi. Seal on ka muusika, mis ning toetab. Laval tuleb teha kõvasti tööd, valitseda oma vaimu, emotsioone ja füüsist, millest ma juba enne rääkisin. Anda soolokontsert, see on kompleksne tegevus või vähemalt see võib olla kohutavalt mitmekülgne tegevus. Nii et ma ei suuda meenutada ühtegi juhtumit ilma lavale avastan, et oh jumal küll, mida ma siin laval teen? Või kui kaua see veel kestab, ma ei suuda siin olla. Ole õnnelik, et suurem osa ajast võin mängida seda, mida tahan ja võin alati. Mark Andre Hämelin tegeleb ka ise komponeerimisega. Siinkohal kuulame tema teost prelüüd ja fuuga. Tokyos on teil kontserdisari 200 aastat mehhanismi koos markandrey Hämeliniga. See seeria ei tähendab mulle väga palju, sest olen seal mänginud pea igal hooajal alates 1997.-st aastast. See on lihtsalt üks pealkiri, mis pandi kiiruga kolmele kontserdile igal aastal. Pealkiri demonstreerib minu repertuaari laiust ja mitmekülgsust aga ma ei anna loenguid või midagi muud sellist. Ärge sellele seeriale väga suurt tähelepanu pöörake. Sellegipoolest kaks sajandit muusika, ajalugu, väga palju muusikat. Kas teil on oma lemmikperiood muusika ajaloos? Päriselt mängin kõike barokist kaasaegse muusikani. Kui teaksin Ühe perioodid välja tooma, siis on see 19. sajandi lõpp ja 20 sajandi algus. Ning köidab tagasi ajastul. See on aeg, kui tonaalne harmoonia hakkab kaduma. See toimub üleminek Aatonaalsusele ning sellest ajast võib leida palju huvitavaid suundi. Progress autonaalsuses suunas oli väga aeglane ja äkki 19. Sajandi lõpul plahvatas. Näen selles ajas muusikaajaloo üht viljakamad perioodil mul repertuaaris suur hulk teoseid just sellest ajastust. Foree, Frank Pusooni maks, reegel ja loomulikult 20 sajandi alguse futuristlik liikumine. Temal näiteks köidab mind väga nii et selline on minu eelistus. Kuid mitte mingil juhul ei saa öelda, et see on ainus asi, mis mulle meeldib, sest mulle meeldivad ka väga paljud teised asjad. Plaadifirma hüpeerianiga on Hämelini eksklusiivne leping ja heliplaatidele salvestatud hulk nii tuntud kui vähem tuntud klaverirepertuaari Al kääni, Bernsteini Polcomi Henzelti koorm, Koldi, Joosep Marxi, Tseedriini ja Šostakovitši klaverikontserdid ning Al kääneycat vaakodovski, Kreinzeri kapostini, listi Onsteini reederi, Raslawetzi, Veski, Schumanni Zemanovski ja villal loovashis sooloteosed. Pianist on salvestanud ka Metnerias Kriaadini kõik sonaarid. Demagodovski Shapenjetüüdide salvestus võitis 2000. aastal grammofon, instrumentaalauhinna sama plaat ning Pusooni kontsert ning Al kääni teoste salvestused on olnud Grammy auhinna nominendid. Muuseas hame linn oli ainus klassikaartist 2001. aasta Grammy auhinna jagamise tseremoonial, kes esines live'is. Kokku on hävelyn teinud üle 30 salvestuse. Siin kõlab Grammy nominent. Kodovskisotaanietüüdide salvestus. Oma südameasjaks on Marc-André hammelin aga võtnud vähem tuntud, kuid väga heade heliloojate muusika esitamise ning salvestamise. Taipasin varakult, et klaverirepertuaar mõõtmatult suur kui ääretu põld ja isegi kolmest-neljast elust ei piisaks, et seda avastada. Me võime õnnelikud olla. CT leiutamine julgustab paljusid artiste seda repertuaari avastama, kuid ikkagi jääb veel nii palju avastamata. Tema ei saa öelda, et avastasin, sest see helilooja, Bulgaarias väga tuntud tantsijal lady Keerov, kes on Bulgaarias sama hinnatud kui Sibeljast Soomes on muusikamaailma võtmefiguur. Ta kirjutas väga palju teoseid, viis klaverikontserti üle, sajad sooloklaveriteose, veidi kammerorkestrimuusikat ja balletti, tervist ja kõik see on üsna eksootiline ja väga liigutav. Värvikas muusika ja mõjutatud rahvamuusikast. Tema klaverimuusika on väga eripärane, pigem sellest palju rõõmu. Õnnetuseks pole seda muusikat läänes avaldatud, välja arvatud Austrias paar korda, nii et me ei tunne seda ja on vaid üksikud salvestused. Aga kavatsen asja parandada, sest plaanin salvestada vähemalt ühe CD tema muusikast. Kas olete mänginud ka mõnd eesti pala? Mõned noodid muidugi ütlema, et ma ei mängi kunagi. Aga kui näeksite minu koduse noodikogus suurust, mul on 60 poolemeetrist virna noote ühesõnaga terve sein, nii et mulle ei piisaks isegi 10-st eluajast, et kõik see läbi mängida. Aga mulle on antud teie noote ja väga huvitav on neid vahel. Millised füüsilised ja vaimsed omadused peavad olema inimesel, kes tahab saada heaks pianistiks? Kindlasti peab olema töövõimeline. Loomulikult, kui sul pole musikaalsed hinge, siis kõik muu on kasutu. Ja öelda, et penistil peab olema hea füüsis. Aga kui vaatate minu kehale, on näha, et ma pole väga vormis. Ma ei tee sporti ja ikkagi olen võimeline tegema seda, mida teed. Nii et arvan, et vaimne ettevalmistus on peamine. Ka siis, kui su keha pole parimas vormis. Aga tugevat sõrmed jah, jäi, me ütleme head sõrmed, kuid siiski tähendab see head ajugi. Kõik ütlevad mulle, et On imelised sõrmed, kuid mitte kunagi öelda, oi kui kena aju teil on, kuid nad peaksid. Sest sedasi on kogunud tegevust juhib vaimne keskus, täpsemini tugev side vaimse emotsionaalse tunnetuse vahel. Ja need elemendid ongi kõige vajalikumad. Mind huvitas, mida Hämelin arvab artistlikkusest kui artistlik peab olema üks pianist, kes esineb publikule, kas ta võib minna lavale ja lihtsalt mängida muusikat või peab tema esinemises olema veel midagi muud. Samelin vastas, et inimene, kes ei taha laval olla, ei tohi vaadata isegi lavale. Üks mu kolleeg, kelle nime ma ei nimeta. Keda näinud Londoni kontserdil. Tema puhul oli täiesti selge, et ta ei taha seal olla, aga näis, et olin ainus, kes seda märkas sest inimesed plaksutasid ja väga paljud. Muidugi peaks sul olema veidi sarmi, võiks veidiga naeratada, näidata inimestele, et sa hindad seda, nad sulle laksutavad. Mõned artistid lähevad üle piiri ja teevad tsirkust ja minu meelest pole see hea. Aga põhimõtteliselt arvan, et inimesed põlevad kontserdile, peaksid kuulama muusikat, mitte vaatama esinejat. Kuid see, mis on nende silme ees, ei peaks olema negatiivne või takistama muusika nautimist. Küsisin, et mis on pianisti elu kõige meeldivam külg ja mis ei ole nii tore. Võin kohe öelda, et kõige raskem igavam asi on tavaliselt reisimine. Sellel pole muusikaga mingit pistmist, kuid ikkagi peame sellega tegelema kõik need lennujaamad, millega tuleb tegemist, teha turvalisuse küsimus. Praegu Ameerikas aktuaalne mõnikord võib reisimine olla valulik kogemus sest et inimlik usaldus on täiesti kadunud. Olen alati mõelnud, et mulle meeldib viibida eri paigus, kuid ei meeldi sinna minna. Reisimine on vahel väga kurnav, neelab energiat, ikkagi, peavad olema vormis puhkama ja hästi esinema. Teate, ma väga naudin mängimist, aga vahel rõõmustab veelgi enam kontakt publikuga. Vahel, kui kohtud pärast mõne kontserdikülastaja, aga kes räägib, mis talle meeldis. Minu meelest on selline kontakt suurepärane. Meil klassikalise muusika esitajatel on vedanud, et võime publikuga suhelda ilma oma eluga riskimata, sest Plaulja läheks publikusse suhtlema, kistakse ta võib-olla tükkideks või litsutakse surnuks. Mulle meeldib ka autogramme anda ja ma ei keeldu kunagi sellest, sest arvan, et see on väga tähtis. Et muusikuks olemise inimlik pool köidab mind väga Ma ei kuula üldse klassikalist muusikat, raske uskuda, aga see on tõsi. Ma kaldun olema avastuslik, sest mulle meeldivad äärmused, kuulen avangardi, džässi, improvisatsioonilist, muusikat, müra, kõike sellistes natuke ma siiski kuulama klassikat, aga väga vähe. Küsisin Hämelinilt, kas tal on ka mõni uusaastasoov. Ta vastas, et raske on midagi soovida, sest ta on üsna õnnelik oma praeguse elu üle. Soovin vaid, et oleksin võimeline mängima kusagil, kus pole veel varem mänginud. Ameerikas on ju nii palju orkestreid, kellega pole veel koos esinenud. Los Angelese Washingtoni rahvuslik sümfooniaorkester. Aega pole koos mänginud ka Philadelphia orkestriga. Muidugi tahaks mängida koos bostoni sümfooniaorkestriga. Seal oli mul esimene koosmängu kogemus, New Yorgi Filharmoonikute kant seal imeline, mängisime listi surmatantsu, tahaks seda kogemust korrata. Muidugi mängiks hea meelega koos Londoni sümfooniaorkestriga kõik need tähtsad orkestrid ja arvan, et see ongi minu uusaastasoov. Mis on inimese elus kõige tähtsam? Sellele vastamine võib kesta rohkem kui tunni. Meil on siin maa peal antud elamiseks nii lühike aeg, kasutage see aeg hästi ära, ärge vaadake liiga palju tagasi. Ärge küsige liiga palju luba oma elu nii nagu te tahaksite seda elada ja proovige jätta endast järele midagi head. 2005. aastal sai prantsuse-kanada pianist Marc-André Hämelin Kanada Jaak jubeki linna aukodanikuks kuid sellegipoolest on tema iseloomule jäänud omaseks tagasihoidlikkus. Staariolekut pole temast grammigi. Näiteks kui tänasin teda aja eest, mille ta mulle intervjuud andes kinkis ütles ta, et ärge kohelge mind kui mõnd kuningat. Olen täiesti tavaline inimene. Kuidas siiski sõnades väljendada võlujõudu, mis Hämelini mängu juures köidab kuulajat. Markan Hannelinile on iseloomulik hämmastavalt tugev side musikaalsuse ja virtuoosse vahel ja teenivatele legendaarse pianisti staatuse, elavate detailide ja kontsentreeritud emotsiooniga esinemise ajal. Klaver kogu oma mehhaniseerituses justkui haihtub, jättes järele olevaid ideaalselt realiseeritud muusika, mis suhtleb publikuga vahetult. Tänane braavo, saade oli pühendatud pianist Marc-André hammelinile. Saates kõlasid Nikolai kapostini särabanud prelüüd ja sekundite etüüd. Brahmsi teise klaverikontserdi salvestus seitsmendast detsembrist Estonia kontserdisaalist. Hämelini prelüüd ja fuuga teeniseerunud Kodovskisotanjetüüdid raighermatooni Brasiilia tants. Ohvitši teise klaverikontserdi teine ja kolmas osa jälist shop Taani, Poola laulukontserdi salvestus. Saate tegi Karin kopratehniliselt, teostas.