Paganiini esimesega priisi viiuldaja Pavel Berman, kes esines Tallinnas päravissima sarjas 2006. aasta märtsis koos Leedu kammerorkestriga ja kuuldud kapriski, kõlas Leedu helilooja käedri usku Pravitsuse seades. Täna kuuleme Pavel permanist lähemalt meie braavo sarjas. Kuna tegemist on Miiuldajaga, keda braavohüüded hellitanud juba üsna taevases nooruses ja needki seoses paganiiniga. Seitsmeteistkümne aastasena võitis ta teise preemia paganiini nimelisel viiuldajate konkursil daalias geenos kolm aastat hiljem aga juba esikoha ja kuldmedali USA-s Indianapolises toimunud rahvusvahelisel viiuldajate konkursil. Seal sai ta lisaks veel eripreemiat paganiiniga kriiside eest ja issa iii sonaadi esituse eest. Veel kolm aastat hiljem läks India Naapolisse uskumatust võidust pisut skeptiliselt meelestatud New York Posti muusikakriitik kaanigi hooli Pavel permanis olu õhtule, et vastust saada. Küsimusele, kas kuulsa vene pianisti Laazarbermanni pojale on tõesti geenide kaudu edasi antud nii palju annet ning jõudis järeldusele, et jah, On küll. American Record kui kriitik võrdleb permani maagilist mõju publikule Haaeffetsiga. Kõrge kiitus. Fakt on see, et neist konkursi võitudest sai permani karjäär tuule tiibadesse. Sellest alates on ta Nad lugematuid kontserte maailma kõigis peamistes kontserdisaalides nagu Milano konservatooriumi Verdi nimelises saalis Hercules saalis. Münchenis saan sellise teatris Pariisis paanige hoolis New Yorgis esinedes neis koos oma isa, legendaarse vene pianisti Lazar permaniga ning erinevate orkestrite ka nagu treesteni linnakapell Atlanta sümfooniaorkester, Lieesi orkester, Praha Filharmoonikute Dallase sümfooniaorkester, San Diego kammerorkester, Ljubljana Filharmoonikute, Zagrebi raadio orkester, Berliini Filaret Monikud. Siinkohal aga kuulakem Pavel permani musitseerimas koos Kaunase kammerorkestriga. Intervjuu, mida saates kuuleme, on tehtud pärast seda kontserti Tallinnas. Enne kõiki eespool loetletud kuulsaid kontserdisaali ja konkursivõite esines Pavel Berman aga Tallinnas koos oma kuulsa isa Lazar Berman iga 1986. aastal tal varajase ja nüüdismuusikafestivalil kavasse antud kontserdil esinesid nad nii sooloteostega kui ansambliga. Nüüd 20 aastat hiljem on Paavel permanile meeldiv üllatus, et Eesti Raadio tookord nende kontserti salvestas. See olnud tal esimesi kavu koos isaga, Prokofjevi Ast, see trenn kõrvuti endale ja Bachiga. Siinkohal kuulakem fragmenti, Bachi soolo sonaadist. Loomulikult on muusikute pere lapsel terve rida eeliseid, tunnistab Pavel Berman. Ja selline isa nagu temal on juba iseenesest suur privileeg, ütleb Paavel, Berman ega isa mänginud väga paljude muusikutega koos külla ka oma pojaga, kes tagantjärele hindab neid hetki kui väärtuslikemaid oma muusiku elus. Teisest küljest on ka raske, kui sul on kuulus isa kogu aeg võrreldakse lapsele on kuulsad, vanemad ka mõneski mõttes koormavad tuleb end kogu aeg topelt tõestada. Isalt on ta õppinud eelkõige muusikale, lähenemist, siirust, ausust muusikas ja seda muidugi ka elus või et muusikategemises ei tohi olla rikitamistega pooseid. Peab olema kõrge vastutustunne selle ees, mida teed. Isa ei armastanud muusikast Te rääkida. Olid teatud pühad asjad, millest ta ei rääkinud, mida ta ei tahtnud sõnadega puudutada. Isa armastas öelda, et muusikas, Me väljendame sageli tundeid, mida me kunagi sõnadesse ei pane, õigemini, mida me häbenema öelda ja väljendame seda muusikas. See oli tema elu ja maailm muidugi ta hakkas hiljem ka õpetama, aga ta oli sündinud mängijaks. Pavel Bergmani otsus viiuldajaks saada sündis väga varakult, kahe aastaselt, et keegi ei rääkinud talle sellest. Kummaline küll, aga ta tundis, et on viiuldaja Polnud mingit mõtlemist, kelleks saada, kuna ta oli viiuldaja, siis tuli ka mängimine selgeks õppida. See tuli isenesest meili. Võib-olla see äratundmine tuli ühest laste slaidiprogrammist, videosid tol ajal ju veel polnud. See oli Sophie Prokofjevi koopjevi poja esimese naise muinasjutt viiuldajast. Seda nõudis Väike-Paavel igal õhtul enne uinumist ja ilmselt tuli siit suur igatsus olla ise viiuldajat. Väga selgelt mäletab ta üht momenti, kui oli kolme poole või nelja-aastane. Koju ja ütles, arva, mis ma sulle tõin, Pavel, mõtlesin, mis võiks küll olla, kas tinasõdurid või lennuk. Aga kui selgus, et see oli myyul, oli poiss üliõnnelik. Tugeva elamusena on see siiamaani meeles. Paavel oli umbes viiene ja oli selge, Hedda alustab viiuliõpinguid. Kas isa temaga maha tõsise jutuajamisel, kas ta on ikka kindel, et soovib seda teha? Seal on väga keeruline elus ja kutse ilma puhkused ja alalise ränga tööga ainsad õnne momendid pärast õnnestunud kontserti, aga neid ei pruugi üldse palju olla. Siiski oli Paavel kindel, et on selleks valmis ja on siiani. Kõlas fragment tartiini Chrysleri kuradi grillerisonaadist 2004. aastal Melinianast toimunud kontserdilt. Paveli permanni viiuliõpingud algasid kõigepealt Moskva konservatooriumi juures asunud muusikakoolis ja siis juba Moskva konservatooriumis Bresti Sikkaima õppejõu professor liigorpessaroodne juures. Edasi aga toreti endiley juures Tšuljardi koolis New Yorgis. Alguses mainisin algasbawelbermani rahvusvaheline karjäär paganiini konkursiga. Ta oli siis seitsmeteistkümneaastane, kui läks konkursile. Elamus oli juba kohtumine kolleegidega teistelt maadelt, kuna nõukogude ajal mäletatavasti polnud taoliseks suhtlemiseks eriti võimalust. Pärast seda saabusid kutsed tagasi Itaaliasse ja ka Venemaal avanesid hoopis laiemad võimalused. Veelgi rohkem võimalusi tekkis aga kolm aastat hiljem, 1990. aastal, kui Pavel Berman võitis India Naapolisse viiulikonkursi. Võiduga kaasnes kontsertidele, kel Ameerika Ühendriikides salvestused ja Khani Kihoolide püüdma. See oli karjääri tõeline algus. Väga tänulik kandaavel Berman, professor pessarood neile, kes juhatas tema esimesi samme lapsepõlves ja ka hiljem konservatooriumis. Kuidas Rodney läks Soome, järgnes Berman talle sinnagi. Väga mõjukas isik Pavel Bergmanni kujunemises oli ka aisaks tööna 20. sajandi väljapaistvamaid viiuldajaid. Pavel Berman ütleb, et teda ei saa küll pidada otseselt laisaks tööni õpilaseks, aga nad kohtusid sageli. Berman käis tema juures eraviisiliselt tunnis ja lihtsalt ette mängimas. Siis kiht toonitab Berman, et tema mängutehnikale pani vundamendi professor pes Rodney. Pavel Berman on õnnelik, et on kohanud oma teel palju suurepäraseid muusikuid, alates muidugi oma isast reanist Lazar permanist. Ta on rõõmus, et tal oli võimalus oma isaga koos musitseerida. Eelmisel korral Tallinnas esitasid nad tegelikult oma esimese kava koos enne Tallinna kontserti ori. Esinemine Rakveres. Kontsertidel Eestis esitasid permanit muuhulgas ka Sergei Prokofjevi sonaadi number kaks D-duur mise nende repertuaari aastateks kuulakem sonaadi, teist osa salvestist 1992.-st aastast Belgias toimunud kontserdilt. Pavel Berman on salvestanud plaadifirmadele audifon Koch International ja fööniks klassiks fööniks silt on ilmunud kasumani album, kus Pavel Berman esitab Suumani viiulisonaate koos pianist Alexander Mikhail Ljukiga. Pavel Berman armastab mängida eelkõige klassikalist viiuli repertuaarid, mis nõnda rikkalik, kuid on avatud kõigele uuele. Bezinsuljardis läbisin ka 20. sajandi muusikakursuse, see on erinev maailm, aga mitte nii erinev, kui me ette kujutame. See on keeleküsimus. Kui kaasaegset muusikat mängitakse hästi, tekitab seesamasuguseid emotsioone kui klassikaline muusika. Arvan, et kaasaegse muusika häid ettekandeid ei ole liiga palju. Sageli ei ole muusikutel küllalt aega nende teoste õppimiseks. Orkestri jaoks on aga kaasaegsed heliteosed tihti väga komplitseeritud ja rasked. Kaasaegse muusika esitamiseks tuleb kõigepealt tungida sellesse helikeelde, et see saaks omaseks alles pärast seda saab inimestele midagi pakkuda Kuda. Vastasel korral on see vaid kummaliste nootide esitamine. Mõnikord võimaluse korral esitan ka kaasaegset muusikat. Oma õpingute alguses mängisin Nõukogude heliloojaid Snicet jazz. Treeni näiteks eelmisel Eestis, käigulstsid Reini, kajas omaati snikeld, mängisin paganiinile pühendatud sooloteost. Olin väga õnnelik, et sain sellega seoses heliloojaga kohtuda ja kuulda tema mõtteid sellest. Kuulakem fragmentisse treeniga sonaadistimis pühendatud Johann Sebastian Bachi 300.-le sünniaastapäevale mängib 16 aastane Pavel Berman kontserdil Tallinnas. Tänaseks on Pavel Berman kõrvuti soolokontsertidega Euroopas, pas Aasias ja Ameerikas, osalenud paljudel kammermuusikafestivalidel üle kogu maailma ning olnud kunstiline juht kammermuusikafestivalidel Roomas ja Milanos. 2002. aastal korraldas Paweł Berman Itaalias džiietos Mozarti festivali, kus esines oma isa Laazarbermanija, korea pianisti Champaakiga, samuti Moskva Virtoosidega. Huvi kammermuusika vastu Viistliku kui ka Leedu muusikutega koos Leedu viiuldaja vil Helmast Chepinskisega on tasa salvestanud plaaditäie viiuli. Tuuasid siin üks näide Ungari helilooja Miklas rosonaadist. Leedust tuli viiuldaja Pavel permanile uus väljakutse proovida kätt ka dirigendina. See oli 1997. aasta detsembris, kui Pavel permanile tehti ettepanek hakata Kaunase kammerorkestri kunstiliseks juhiks. Ta võttis selle väljakutse vastu tänu Hermanni erakordsele, pühendumusele ja töökusele tõusis orkestrimängudes märkimisväärselt laienes repertuaar ja avardus. Kontserdipaikade loetelu koos on esinetud Itaalias, Belgias, Horvaatias, Austrias. Viimastel aastatel esinevad nad menukalt Leedu helilooja Kyäedreius Pravitsuse Aransseeritud paganiini, kapriiside ka sooloviiulile ja orkestrile. Kupravičusse pühendas teose Paavel permanile ja Kaunase kammerorkestrile. See on väga huvitav teos, ütleb härra Berman. Pakaniini kapriiside on inspireerinud mitmeid heliloojaid, alates Suumanist, kes seadis neidki väärile. Ka mitu 20.-na sajandi saksa heliloojat on seadnud mõned kapriiside. Symanovski on seadnud kolm kapriisi viiulile ja klaverile ning Edison Denissov viiskapriisi viiulile ja keelpillidele. Leedu helilooja keedrioskub previdsus on aga esimene, kes arranžeerinud 24 kapriisi viiulile ja orkestrile ning teinud seda põnevalt. Siin on nii tonaalsust kui Aatonaalsust. Pavel permannile meeldib kuprjevitsuse seade juures kõigepealt see, et ta on ette võtnud tsükli kui tervik. Ja see, et osa kapriis on seotud väga üllataval viisil, mida selle muusika puhul eeldaks näiteks neljas kapriis algab nagu leinamarss ja siis muutub Räkk taimiks 16. kapriis Andžessilikus seades. Kupravitsuse teoses on paganiini kõik 24 Pariisi. Teatavasti aga on osa neist kontsertpalade aga tüüdidena mõeldud. Seetõttu on ka nende kunstiline tase erinev, ütleb Pavel Berman. Etüüdilaadsete kapriiside kaant kupravitsus püüdnud seades üht-teist ette võtta, et neid huvitavat tahaks teha. Esimeses pooles on rohkem tehnilised asjad, teises pooles kunstilised palad. Permanile kupravitsuse seade meeldib, seal on vaimukaid leide Dierooniadki, mida paganiini pole mõelnud. Temale meeldib kuprajevitšuze seadet mängida isegi rohkem kui originaali. Soolo. Kapriis ja mängides on viiuldajad muidugi rohkem vabadust muuta, temposid olla paindlikum. Teisalt on neid kapriisne koos teiste muusikutega huvitavam mängida ning nagu kammermuusika esitamiseks ka pakub teistega koosmusitseerimine rohkem rõõmu. Kuulsime paganiiniga priisidest viimast 20 neljandat Pavel permanni ja Kaunase kammerorkestri esituses. Siiski on Pavel Berman nüüdseks loobunud Kaunase orkestri juhtimisest, öeldes, et orkestriga töötamiseks pole piisav aeg käia kaugelt vaid mõni kuu aastas Kaunases. Kandajad Pavel Berman ütleb, et on eelkõige viiuldaja ja jätkab sooloviiuldaja karjääri. Ja siiski on ta kutsutud sageli nii mängima kui juhatama Itaalias, aga ka ainult juhatama. Pavel permani jaoks on uus ja huvitav valdkond õpetamine Itaalias rahvusvahelises imale muusikaakadeemias. Suhteliselt väike linnake, milles 15 aastat tagasi loodi klaveriakadeemia, kus tema isa Lazar Berman õpetas akadeemia avamise esimesest päevast peale kuni surmani 2005. Töö oli väga tulemuslik ja nüüdseks on akadeemia hästi tuntud Euroopas, Jaapanis, Ameerika Ühendriikides. Akadeemia õpilased on võitnud rahvusvahelistel konkurssidel Brüsselis vanglaiburni listi ja paljudel teistel konkurssidel. Sel aastal alati akadeemias ka viiulikursus, mida juhibki Pavel Berman loomisel on ka keelpilliorkester üliõpilased paljudest maadest. Pavel Berman mängib Francisco Rutšeeri pillil. Pavel Berman õnnelik, et tal on lõpuks hea pill, mis tõesti kuulubki temale. Seni mängis ta erinevatele fondidele kuuluvatel pillidel, mis tuli pärast paari-kolme aastat tagasi anda. See oli raske, pilli toon saab omaseks ja siis tuleb ta ära anda. Sellepärast on hoopis teine asi mängida omaenda pillil. See on hea pill ja see on minu hääl, ütleb Pavel Berman. Viiuldaja Pavel permanni intervjueeris ja saate koostas Kersti Inno. Tehniliselt teostas operaator Katrin maadik. Lõpetuseks kuulakembrits Chrysleri väikest viini marssi, mille Pavel Berman esitas viimasel Tallinna esinemisel koos Kaunase kammerorkestriga lisapalaks.