Tere eetris on portaal tehnoloogiakommentaar esitab Kristjan Port. Kaasaegses maailmakülas või globaalses kaubanduskeskuses puuduvad mõned väiksema kogukonna omadused nagu näiteks isikute tuvastamine teiste kogukonna liikmete poolt. Aga kogukonna toimimises on palju põhjuseid isikute identifitseerimiseks, autentimiseks ja autoriseerimiseks. Tavakasutuses võivad need tunduda enam-vähem samaväärsetena. Aga see oleks ekslik. Kõige lihtsam neist on identifitseerimine, mida võib käsitleda kui isiku nimetamist näiteks sisestad ekraanil olevasse lahtrisse. Oma nime, aga sama saab teha ju ka keegi teine. Autentimine teeb kindlaks, kas nimi on sisestatud selle omaniku poolt. Siin saab kasutada midagi, mida omanik teab, omab kui, siis on näiteks salasõna oma ID-kaarti või siis on just sellise näpujäljega, mida kellelgi teisel ei ole. Esimest kahte võib teada ja omadega paras. Näpujälge ja muid biomeetrilisi tunnuseid peetakse, kab vargakindlamaks ja lõbuks. Tanukel. Autoriseerimine kui isik on identifitseeritud autenditud, andes talle siis seejärel õigusi ja võimalusi vastavalt etteantud reeglitele näiteks õiguse kuulata muusikat. Nii tahtis muusikatööstus 2004. aastal võtta piraatlusevastase meetmena kasutusele lahenduse, milles iga muusikapala oleks seotud ostjaga tema sõrmejälje kaudu. Siis olnuks igalühel õigus kuulata vaid temaga seotud Muusikafaile tehnilist lahendust pakkuda võttev lülitatš. Kuna tänastest muusikasõpradest keegi ei tia, veri tassist, mitte midagi, võib arvata, et pakutud idee polnud elujõuline. Kõige rohkem kindlasti seetõttu, et kogu idee oli rumal. Aga konkreetselt kasvõi sellepärast, et jaapanetud tooma matsu mooto kasutas želatiini toona juba kunst sõrme valmistamiseks. Sudo Mul õnnestus kummikommimaterjalist vale sõrmega tüssata. Enamusi toonaseid. Sõrmele lugejaid kurvema lahenduse näiteks olgu meenutus juhtumist Malaisia raamatupidajast, tema S-klassi Mercedest. Audo tuvastas Jautoriseeris end omaniku poolt kasutama samuti sõrmejälje abil. Usk, et tema autot ei ohusta enam ükski võõras. Sai praktilise õppetunni, kui ühel päeval palus röövlikamp tal autoneileeta avastades, et auto edasiseks kasutamiseks on vaja omaniku, käskisid röövijate lauto käivitada ning seejärel lahti riietuda ja istud auto tagumisele istmele. Aga ilmselt jõudis sõidu ajal röövijate teadvusesse, et eelmise omaniku sõidutamine muutub pikapeale tülikaks ja nad jätsid endale tema nimetissõrme üheksa sõrmega. Raamatupidaja jäi õnneks ellu. Uuemal ajal kohtamas meelelugejaid telefonide juures telefonidest olulise infovaramu isikute identifitseerimise autentimise. Turiseerimise vahend, järelikult on sõrmejäljelugemise tehnoloogia paranenud ning telefonide laia levikut arvestades võib sõrmede eemaldamist pidada erandlikuks vägi, palun. Tiks küll aga on endiselt olemas motivatsioon turvasüsteemide murdmiseks. Ründajaid võib jagada kaheks. Ühed tahavad jagu saada tehnilisest väljakutsest, teised aga tahavad juurdepääsu kuritegelikul eesmärgil. Ja töö on tulemusliku ja üllatavalt lihtne, võrreldes tõenäoliselt miljonitega, mis on kuulutatud sõrmejälje tuvastamise tehnoloogia arendamisele. Hiljuti demonstreerisid Michigani ülikooli uurijad, kuidas mitmed kaasaegsed nutitelefonid sabavada sõrmes tehtud foto väljatrükiga. Vaja oli siis fotot, millest tehti negatiivne koopia ja seejärel kasutati elektrit. Juhtivat linti ning trükiti tavalise tindiprinteriga sõrme suurune pilt. Sõrmejäljepildiga avati Samsungi ja Huawei paar uuemat mudelit. Kuigi Apple'i sensor rooli pildi suhtes kapriissed, õnnestus ka see ära petta. Samas kui mõne telefoni sõrmejäljelugeja ongi kapriissed, siis alternatiivse meetmena on jubedus. Kalt kasutatud laste käsitööpopulaarse plastiliini sisse vajutatud näpu jäljendit. Siis muutub üha huvitavamaks. Koos sõrmejäljelugemise tehnoloogia levikuga sünnivad ju sõrmejälgede andmebaasid ja andmebaasid omakorda varrastatavad nagu demonstreerib enam kui viie miljoni USA riigiametniku sõrmemustritega andmebaasi vargus. Ilmselt näeme siis peagi sõrmi, valmistavaid, kolmdee, printereid ja võtmehoidja rõngasse. Lisanduvad mõned unikaalsed kunst, sõrmed, mida pole ühelgi inimesel.