Viimasel ajal on leidnud tähelepanu ja äramärkimist uus dokumentaalfilm pealkirjaga Vastutuulesaal. Millega on tegemist? Sellest me püüame nüüd lähemal ajal rääkida natukene selgust saada, filmi autorid Artur Talvik ja Priit Valkna stuudios. Ainult natuke filmi kohta ja filmi näinud. Mul on mulje, et alguses Tõnu Kaljuste, kui ta hakkas ehitama oma ooperihoonet sinna naissaarele, ta alguses tahtis filmi dokumenti sellest jäädvustada. Kas ma olen õigesti aru saanud, Artur Talvik? Ta tuli viis aastat tagasi minu juurde ja ütles, et ma hakkan mitte maja ehitama omapärast majada veel päris täpselt ei maininud ka, missugune see asi saab olema ja ega ta võib-olla isegi ei teadnud seda. Aga et kas sa võiksid nii-öelda kaameraga minuga kaasas käia ja, ja arhiveerida seda asja, et äkki kunagi saab sealt mingi maja valmis omani sõbramehe poolest, ütlesin, et okei kuigi mingit isu mul asja arhiveerida ei olnud ja, või sain ma aru, et oot-oot, et siit kerib nagu väga huvitava filmi ja siis saaks ikkagi täiesti omaette elu elama ja üsna pea jõudis nagu minuni, et mida ta alguses ise ei tunnistanud, aga et kaamera ees inimesed annavad nagu kindlamaid või selgemaid lubadusi. Tundus, et tänu kavala mehena kasutas siis seda kaamerat ära nii-öelda kiirema tulemuse saavutamise nimel. Aga ta ei kujutanud ette, et see kaamera võtab üles hoopis mingeid kolmandaid ja neljandaid asja sealt ja ja ühesõnaga Tõnu, ausalt öeldes ei uskunud tükk aega, et sellest üldse kunagi film tuleb. Ma arvan, et ta hakkas uskuma seda alles eelmise aasta sügisel. Nii et teil on tunne, et kui sa oled juba kaameras midagi lubanud, siis seal on raskem taganeda. Mõnes mõttes see tegelikult nii on ka, aga, aga kui me nüüd seda filmi vaatama ja mõtlema, et kas kaamera andis siis tulemust, siis paljudes kohtades ei andnud küll, et see on nii ja naa asi. Priit Valkna, mis etapil teie liitusite selle tööga? Ei, mina ei teadnud sellest esimesest perioodist väga palju, aga mulle lihtsalt jäi silma selline ühe mehe idee. Kuigi kaalusin tollel hetkel veel ka Tauno Kangro ideed nagu enda peas, et tundusid mõlemad nagu tegelevad mingisuguse teemaga, mis ei lähe nagu ühiskonnaga päris ühte rütmi ei ole kohe nagu heakskiitu leidnud, eks. Arturiga lõpetasime ühte Eesti lugude dokfilmi ja siis pärast sõda esilinastus, tuli nagu jutuks, et doktor ütles, et neil on tegelikult sellest raamatust juba nii-öelda esimene lehekülg valmis. Ma usun, et see on üks tore ja keeruline, tagantjärgi võib seda analüüsida, kuidas ideestik nagu, nagu laabus, aga kui ühel hetkel oli nagu tekkinud ja arusaamine kohale jõudnud, et et on üks selline meeletu tüüp, kes läheb vastuvoolu, kes on, mida mina nägin temas. Tõnu Kaljuste siis kui, kui sellist, meie aja kangelast, et mitte selles mõttes kangelast, et ta peab olema kindlasti siis kangelane, kes võitja, vaid kangelane, kes julgeb otsustavalt, et teha oma mõtteid teoks. Sealt on juba õige mitu aastat möödas, aga on teil meeles, kuidas tema alguses seda hoonet ise ette kujutas ja kuidas ta seda teile serveeris? Ainult et tema ikka rääkis sellisest maamärgist, mis on kaugele näha ja ikka päris suurt ja võimast hoonet sinna. Et kui umbes laevad sisenevad Tallinna lahte, siis esimene asi, mida nad märkavad, on just Nargen Opera maja. Siis vaimustus ja entusiasm oli Tõnul ja need ideed, mis tal seal peas tulid, olid ikkagi tohutud ja ühel hetkel ta sai aru, et ta lendab ikkagi juba juba kosmoses või ta kommenteeriti ka. Ta juba ehitab kuu peale seda maja, et, et see on nagu selline võrdlus. Jutt oli 30-st 40-st miljonist sele. Veel rohkem, sest tallele neid kalkulatsioone ei olnud tehtud ja ja kui nende projektide peale vaadata, siis see hind oleks kindlasti suurem olnud, et see oli tema, selline esimene visioon, et see võib kelleni. Selle ajastu iseloomustuseks ajastu sellistesse inimeste mõttementaliteeti, kes oli jõudnud sellised mõisted nagu eurorahad, maailm avaneb, väikesaartel on reservuaar tühi elu, eks ju. Saaremaal puutumatu koht. Et mõnes mõttes tingmärgid ajasid segadusse ka kõige targema ja ma arvan, et kui me vaatame, ma ei tea Tallinna linna projekte Paljassaarega seoses tegelikult neid ridamisi, selliseid väga pompöössus ei tea näiteks Paljassaaremäel, metallist ja millest iganes, eks tegelikult küll aeg natuke neid neid ideid nagu räsib ja mõne väriseva kustutab, aga siin läkski tegelikult see, ma arvan, see filmi tegemine alles tõeliselt põnevaks, kui Tõnu ise oli aru saanud, et ta on üle ennast hinnanud. Kui kõik ülejäänud oli aru saanud, et see idee, millega võib-olla alguses tänu Tõnu nimele ja sellisele väga heale kunstniku renomee-le alla kirjutati, kaasa mindi või isegi kaamera ees mingeid lubadusi anti et see tegelikult ei ühti võimaluste ja, ja selle ajaga. Siin hakkaski tegelikult nagu huvitav, sellepärast et siin oli reaalnenit hetk mis suunda see mees nüüd valib, oli võimalus ka loobuda vaikselt sellest ideest taganeda, temal kindlasti, et oli võimalus ütelda, et kõik teised ümber on teda petnud või alt vedanud või tema lootused on olnud ja, ja, ja peita nii-öelda pea liiva sisse öelda, et noh see jääb ära. Ja ma kujutan ette, Ta pole seda küll ise kunagi tunnistanud ja demonatuur ei olegi selline, kes ennast tihti avab. Et aga, aga ma arvan, et, et ka need mõtted võisid peast läbi käia. Kas siis see põhiline probleem oli see, et erarahastajad tõmbasid alt ära, ütleme niimoodi, vä? Ma arvan, et põhiline probleem oli, seega ta kujutas ette seda liiga utoopilise, näed nii-öelda maamehe mõistus hakkas ümberringi teda korrale kutsuma, et kuidas sinna ikka inimesele näevad ja siis ta lootis, et umbes, et nagu ta läheb Eesti energiasse juhtkonna juurde ja ütleb, et kuulge, naissaarel on elektrit vaja, et siis umbes nädala pärast hakatakse seda kaablit kohe sinna naissaarele vedama. Aga kui ta nägi aasta hiljem, et seda ka ei ei veeta ja, ja ilmselt seda ei tulegi sinna, siis ta sai aru, et, et oot, et noh, et ei ole võimalik sellist asja teha. Maamehe nägemus sai, sai võitu. Ümbritsev seltskond siis vist vist suutis teda nii-öelda maha rahustada. Tõnu poeg, kes põhiliselt elab Rootsis ja vaatas filmi esilinastusel, ütles ühe sellise mõtte kõigepealt, et ta sai nagu oma isast midagi täitsa uut teada, mis oli kompliment igal juhul meile, aga aga mis ta ütles, oli see, et minu isa ei ela ju inimeste maailmas, mis alguses tundus nagu vajavad selgitust, et mis selle all mõeldakse, ta ütles, et minu isa elab ideede maailmas, aga neid asju peab ajama ikkagi inimeste maailmas. Ja teinekord mingisuguseid pisikesed bürokraatlikud ja sellised noh, paika pandud reeglid, mis on ühiskonnas, mis tegelikult alati piiravad takistavad, võtavad aja ja hoo maha. Ma arvan, need olidki see pundar, milles seda mõnes mõttes nagu ühel hetkel nagu takerdus. Ja vot siit kohast läkski see till nagu tegijatele põnevaks kui ka kogu see protsess nagu muutus nagu filmilikuks, et et järsku hakkas inimene sealt paistma. Tegelikult Tõnu mängis kätte meile tõeliselt dramaturgiliselt loo mängufilmireeglite järgi võttes sellise kolme vaatuselise filmi, kus hakkasid asjad toimuma nii, nagu heas korralikus mängufilmis peavad toimuma. Artur Talvik, te ütlesite, et naissaarel elektrit ei ole ja ei tulegi, see on väga karm lause, kas siis tõesti lähemal ajal ei tulegi või minu teada küll mitte nii palju, et siis külm jääbki, siis? Ma ei tea siis küünlavalgele vä? Seal on päikesepatareid ja, ja Tõnu on kogu aeg uurinud, vaat ka, et sinna tuua üks, üks korralik generaator, korralik, selles mõttes mingi sajakilovatine generaator olla nii-öelda täiesti sõltumatu. Kui siin regionaalpoliitikast rääkida, siis see on ikkagi väga huvitav, et riigikeskusele ehk siis pealinnale ja sellise riigi, kus kolmandik Nicolás elabki pealinnas kaheksa kilomeetri kaugusel asuvale saarele, see on nagu mitte midagi kerkinud, et noh, kõikides muudes arenenud riikides oleks kasvõi siis selle lina, elanike meelispuhkepaiku või midagi midagi sarnast, aga Naissaar on kuidagi huvitava ajalooga ja kipubki selleks jääma, et, et see on nagu ei toimu midagi. Põgi sellega seotud, on kogu aeg põnevaid ideid, nagu te mäletate, oli siin üks, üksvahe käis mingi jaapanlastega tohutute kõrghoonete ehitamise idee ja nii edasi, et see maksuvaba tsooni, mis. Kasiinod karist just, aga nüüd üks teema, millest on räägitud ajakirjanduses Viimsi vallavalitsuses, suhtumine sellesse projekti. Kuidas on see muutunud, nüüd, kui teie olete seda kõrvalt näinud? No esiteks esimene vallavalitsus on heidetud välja Reformierakonnast ja on korruptsioonikahtlustega vist isegi süüdistused saanud, ehk et nüüd on, nüüd on täiesti uus vald, kes siis vaatab nendele asjadele oma bürokraatlikul moel. Lugesin ühest lehest, mulle tundus see ikka täieliku naljaartiklina. Viimsi vald planeerib Haabneeme suure kontserthoone ehitamist. Ma ikka lugesin seda artiklit kolm-neli korda, et mis nüüd lahti, et miks nad siis umbes Tõnule appi ei läinud ja miks nad siis seda suurepärast võimalust ära ei kasutanud, mis neile kandikul ette toodi Tõnu näol, eks ole. Nüüd nad on siis saanud idee, et peaks kuhugi Haabneemes ehitama tõesti grandioosse, seal oli isegi mingisugune arhitektuuriline kavand olemas selle hoone ja mingisuguseid sarnaseid elemente seal ei ole ikka mere äärde ikka, et vaatega Tallinna. Ja seal oli isegi see seal isegi see sarnasus, et tegemist oli Peeter Esimese ajal rajatud mereväe Bastioniga, mille ühte nurka tahetakse selle kontserdimaja ka eksponeerida. Ja kui võtta esimene Tõnu idee, siis esimene Tõnu idee oli kasutada samamoodi naissaarel olevat bastionid muldrajatiste, mis on seal säilinud, et kuidagi nagu nii-öelda neid kaks asja siduda, sest see on olnud naissaarel üks selline rahva kooskäimise koht, jaanipäeviti ja nii edasi. Aga üldiselt ega filmitegijad ei ole tegelikult ikkagi nagu kohtu mõistjad. Et sellepärast ma ütlen, et need on need kuuldused, mis, mis meieni jõuavad. Haid? Jah, see, see suhe vallaga ilmselt on üks. See on üks nagu võtmeküsimus, sellepärast et vald on tegelikult sellistes küsimustes ikkagi vahendaja. Kui me võtame Tõnu isik on nii palju Eestis tuntud, et ta võib tõesti marssida siis peaaegu ministri kabinetis siis tavainimene seda ei saa ja tegelikult siin kohapeal ongi ju loodud omavalitsus, kes peaks nagu tõlkima siis oma riiklike struktuuride kaudu edasi selle asja. Vot need asjad ei liikunud ja need on tõesti näha, et, et need, need kammitsesid Tõnut väga. Ja ma ei ütle, et nüüd Viimsi vald on selles 100 protsenti süüdi. Ma arvan, et seda ei tule ka meie filmis ei ole ühtegi süüdistust esitatud, sest ütleme nii, et k. Tõnu esitasid ja avaldas, et filmis kuidas kõigepealt tuuakse küüni heinad, siis lambad ja siis võib-olla umbes inimesed, et selline asjade serveerimise niukene oskus ajab segadusse ka väga kogenud ametniku. Ma usun. Aga siin ongi küsimus, et kas me inimesed oskavad eristada kõige selle asja juures seda, et et mis asi on siiski asi, mis viib edasi. Või mis asi on selline, mida me saame nagu bürokraatiaga lämmatada ja kuidagi suruda niukses ooteseisundisse. Teisest küljest ma olen kuulnud jällegi sellist oponeerivat arvamust just selle Viimsi vallavalitsuse seeni suhtes, et tegelikult käitusid valla inimesed õieti, et nad ei andnud sellele detailplaneeringule kiitust, kuna see tõepoolest oli ju suvila maa ja mõelge nüüd nende inimeste peale, kes seal siiski selle kontserthalli kõrval omavad oma krunti, eks ole, ja et kui nemad tahavad sinna nüüd oma suvila ehitada vennal on seal suur kontserthoone ja see, mis nende peades on olnud, et ehitame rahulikule vaiksele saarele väikse mõnusa majakese, satub nagu totaalsesse konflikti. Ja ka siin on tegelikult üks huvitav moment, mis mind hästi võlub ka selle filmitegijana, et siin ei saagi mustvalgelt asju alati hinnata ja ei olegi võimalik, niiet raamatu õige lehekülje pealt lahti ja loeme, kuidas olema peab. Võtame nüüd tõesti selle suvitusrajooni probleemi. Nii kui me võtame sinnadki, täna anname kontsertsaali ja kui homme Tõnu selle maha müünud, sinna tuleb mõni diskoteeki pidaja seal öösiti, eks ju pidama suuri pidusid, siis kokkuvõttes juriidiliselt me näeme, et sellised skeemid ühiskonnas toimivad ja neid tuleb karta. Aga Ma arvan, et nähes milline see küür on täna saades aru, et Tõnu ei ole seal mõeldud, seda asja üheks päevaks võiks ametnik nagu mõista, et Ma pean leidma nagu kuidagi sellele ikkagi võimaluse, et see on teostatav. Ja mõneti võib-olla isegi leiti siis see kummaline lahendus. Et meil ei olegi tegelikult naissaarel mitte ooperiteater, vaid on üks abihoone. Abihooned sa võid ehitada ja. See ongi ajutine korstent ei ole, küll ei ole. Aga ütleme nii, et me ei saa alati läheneda küsimustele, raamat ühes käes ja tegelikult noh, ei olegi neid rahwaretseid, selliseid lahendusi igale olukorrale, et see ongi selle filmi puhul niukene tahumatu asi, kogu see Tõnu isik, kogu see lugu ise on selline huvitav, niukene käes, veeretletav palja ja mõned on nagu isegi küsinud, noh, et kui palju siis Tõnu ikka seda raha sai või kuidas täpselt see küsimus on. Palju need ärimehed siis ikkagi maksid siin meie jaoks ei ole oluline see, palju need maksid ja, ja lõppkokkuvõttes igaüks võib siis lõpuks vaadata selle hoone peale ja arvata, et palju see umbes maksma on läinud, eks ole, kes ehitusega vähemalt kokku puutunud on, need võiks tajuda seda. Aga tähtis on see, et see stseen, mismoodi üks tuntud kultuuriinimesi läheb ühe tuntud äriinimese käest raha küsima, mis on tomaatiline tänase päeva ühiskonnale ja skulptuuri inimesed tegelikult on tohutult põlglikult selle raha küsimise üle ja ei oskagi seda teha. Ja nüüd Tõnu siis läheb tegema sisuliselt üks esimesi kordi, kui ta niimoodi teeb meie filmis, mismoodi ta siis seal käitub, tema läheb küll, lenda puhkel peale, et ma tulin nüüd raha küsima, aga siis ikkagi tekib selline väike respekt, rahased, julgen küsida nii suuri summasid, kui see ärimees ütleb, et mis sa jamad, eks ole, see kolm korda rohkem, et et siis on kohe selge pilt, et sa paned kohe raha, siis noh töösse ja siis on siis on nagu sul kombatav raha hulk olemas, eks ole. Tõnu tahaks küsida viisakalt, et noh, 100000, eks ole, sellele sellele selline mäng just sellise kultuurivõimu ja vaimu ja kultuuri ja raha vahel, eks ole. Et nood ütleme jah, et, et siis veelkord võib-olla, kes kellele näinud ja kes lähevad vaatama, et ärge nii väga rääkige kinni nendesse detailsetest numbritesse, ärge tahtke täpselt teada, mis see summa on. Ärge püüdke seal väga palju täpselt aru saada, mismoodi üks või teine detail on, on nagu paigas, vaid vaid, vaid need on tõesti nagu ajastu märgid ütleme, kultuurikohtumine äriga, kultuuri, kohtumine võimuga, otsustajatega riigi tasemel. See on ajastu peegel ja kindlasti ka on seal Tõnu kui kesk ja küpsesse ikka jõudnud mehe valikute ja muutuste ja kasvõi ütleme nii, et paari esimese filmi minuti jooksul toimub see, mis on tegelikult motiiv tegutsemiseks. Tõnu ütleb esimest korda välja oma varjatud, sellise kas möödapaneku või eksituse või tol hetkel emotsioonist tehtud otsuse, miks ta oma koorist lahkus, miks ta oma kooriga tegi lõpparve. Ja siit meil hakkame aru saama, et tegelikult võib-olla see ei olnudki nii väga kaalutletud ja nii väga ei tahtnud, et see nii läheks. Siit pakub hoopiski teistsugune jõudmeheses möllama, mis, mis tegelikult saab aru, et, et on vaja nagu uut väljakutset enda jaoks ja et ütleme, et need on nagu palju olulisemad märgid olla. Dokumentaalfilm on, et see ei tohiks inimesi ära hirmutada, et vaadaku seda kui mängufilmi. Tähendab need andmed, võib-olla ei ole pealisülesanne, vaid pealisülesanne, on see lugu? Kui keegi tahab seda kui dokumentide õlust, siis ma arvan, et Tõnu on veel sedavõrd elujõus mees, et küll seda dokumenti, kus seal korralikult käsitletud tema lapsepõlv, tema muusikakooliaastat, tema ülikooliaastat, tema elukooriga järgnev, et seda kindlasti jõutakse veel teha, et kõik eelinformatsioon, mis tal on vaja, on see, et minge hea tujuga kinno ja ärge püüdke ühtegi fakti omale meenutada, mis te selle kohta olete kuulnud. Ja selle kinnituseks on Soome produtsent, kes tegelikult ei teadnud asjast midagi, eks kartulid sellest natuke rääkida. Võõras pilk teinekord tabab kõige õigemini. See on huvitav jah, et siis ma nagu rahastasin ka seda filmid, siis kohtusin või meie mõtleme, et Tõnu nimi on maailmakuulus, eks ole. Jah, ta on muusikaringkondades, aga juba Ma juba filmiringkondades näiteks teha nime ei teata. Ehk siis ikkagi ütleme, kultuursete inimeste keskkonnas. Võib-olla teatakse Soomes võib-olla veidi rootseemia, ehk siis, et ikka nii, just ja aga juba näiteks Nonii tõstis käed üles, et ma ei taha mingist tundmatust dirigendist, filmi, kes ehitab mingile tühjale saarele mingeid ooperiteatrit, eks ole. Aga siis, kui film valmis sai, nüüd oleme üllatavad, jällegi vastukajasid saanud. Esimene oli siis üles raadiost meie Soome partnereid, kes tavaliselt teeb tohutult ettepanekuid muudatusteks või analüüsid filmile läbi. Seekord ütles ainult paar tehnilist märkust ja ütles, et temal on lugu täiesti selge ja endale väga meeldib. Kõik. Samas nende soovid on alati olemas. No see on üldine seene telejaamade huvi, et kui nemad panevad oma raha sisse, siis nemad tahaksid, nemad justkui tunnevad oma publikut ja siis sellele oma publikule oma maiuspalasid sinna sisse toppida ja siis käib selline mõjutamine, aga aga seekord jah, öeldi ainult, et seda versiooni, mida ta nägi, siis ei olnud ka veel päris lõplik oht, siin peaks natukene heli kohendama ja siin peaks natukene värve sättima, aga sisuliselt oli kõik selge. Kui te seal olite, siis te kindlasti silmanurgast jälgisite Kaljuste tegutsemas ja toimetamas. Kas mõnel hetkel tundus, et see oli talle nagu kompensatsiooniks koori juurest lahkumisele? See on ikkagi vastupidi, et ta hakkas ikkagi jonni ajama, ta lahkus koori juurest, tõestamaks siis kohalikele kultuuripoliitikutele. Et umbes, et kuidas asjad peavad käima, et see, see motiiv oli ikkagi see, et ta pidi koorile ja siis ka kammerorkestrile saama oma saali oma maja pärast seda mitmeid aastaid ja nad seda ei saanud. Ja siis ta ütles, et okei, et pole minu teeneid siis vaja. Ma ehitan siis iseendale saali. Ta ei tahtnud sellest alguses rääkida, aga ka lõpupoole, kui see juba hakkas õnnestuma, siis ta hakkas vaikselt seda mainima. Kuid esialgu küll mitte kaamerasse ja mikrofoni, vaid nii-öelda nelja silma või kuuesilmavestlustes. Kui dirigent hakkab tegelema maiste asjadega, küll need tsemendikotid olid, mis seal märjaks said ja, ja ehitajate töö ja materjalid ja kuidas ta ennast selles keskkonnas tundis, oli ta nagu loodud selle jaoks teil oli endal ka kenasti midagi huvitavat. Kirja seal on loodud dirigeerima ja dirigeerimine on kõige otsesemas mõttes kõige paremini kehastatud juhtimine, seepärast et siis inimene mitte juhi dokumentide abil, vaid juhib otseselt käte abil näitab, mida tuleb sisuliselt suunavalt näitab ja tegelikult eks juhtimise juures on esimene tähtis moment, on enesekindlus ja julgus ja ja inimeste tundmine seda valdab Tõnu ju läbi dirigendi ameti absoluutselt, aga ilmselt teatavates nüanssides. Kui asi puudutas võib-olla keerulisemaid otsuseid ja teinekord selliseid raskeid otsuseid, siis miks ka ehitajatel oli seda projekti kindlasti raske teha, oli see projekti juhiti natuke teistmoodi, kui seda ehituses tavaliselt tehakse, ehk siis tegelikult juhiti koorijuhtimise printsiipide ja püüti võib-olla hoopis teistmoodi pingestatud, just ja täpsust ja viimistletud ja ja ma kujutan ette, et võib-olla Eesti ehituskvaliteet ei ole ka täna veel selle koha peal, et õlu väga nõudliku isiku sellist pilku välja kannatada igas episoodis. Sealt tekivad pinged ja konfliktid ja noh, paraku ju juhtubki see, et ühel hetkel kaks maailma ei saa jälle üksteisest aru pärida. Mina imestasin algusest saati, et miks Tõnu ei võta endale brigadiri tema pidi teadma üksikasju, tema pidi vaatama umbes sigalat naela üle ja oli tohutult kontrolliv selle selle tegevuse juures, et ta ikkagi pani sinna meeletu energia sisse, et ja siin isegi eelmine aasta isegi loobus mitmest uhkest kontserdist, et mis talle pakuti, et et saaks nüüd selle lõpuni, saaks nüüd selle maja valmis. Filmis on ka teistpidi episood sees, aga adru ise kirjeldas paari korda, kus ta just astumas Oslo või mõne teise Põhjamaade suure ooperiteatrilavale ja vahetult enne seda, kui ta peale astub Kloodidel ette valmistatud koorm valmis, publik on saalis, tuuled hakkavad kustuma, korraga heliseb telefon. Ja naissaarelt küsitakse, et et nii ja meil oleks homseks saada veel siin 500 naela niukseid. Tolliseid nael oleks vaja võtvat tsingitud naelu, läks seal vaja. Et noh, ma kujutan ette, et see tegelikult, et seda nagu ühes kestas ehk siis ühe inimese sees nagu pidada sellist mitmet ametit, seda vist ainult hunt kriimsilm omal ajal suutis, aga meil on filmis õnneks ka seda sees, et meil on küll vastupidist. Kui naissaarel. Tõnu on need siis nagu arutades seda küünlasse tulevat kõnet kuskilt maailma teisest nurgast, kus siis Tõnu vabandavalt ütleb, et jah, et ikka pianisti oleks ka vaja, meil unustasin selle ütelda. Ehk siis teatavates episoodides võis olla küllaltki koormav, seda oli ka tegelikult Tõnu isegi tervislikust seisundist näha millest ei olegi filmis juttu olnud ja, ja sellest, et ühel hetkel oli seda kõike nagu, nagu ühe mehe jaoks on väga palju. Millest oli see, et oli ehituspraak. Need laetalad hakkasid vajuma, nad ei olnud korralikult paigutatud. Seal oli nagu mitu eribrigaadi tegi erinevaid töid see brigaad, kes tegi selle suure uhke seina maakividest ja teine brigaad siis, kes selle puuosa sinna peale nende nii-öelda informatsioon ei langenud kokku ja ja ausalt öeldes ma ei kujutagi ette, kes täpselt seal süüdi oli, aga keegi kuskil siin väike link oli sees ja selliseid väikseid möödalaskmisi oli ikkagi kogu aeg ja see on võib-olla ka normaalne. Broneeri, kes praegult ja neid on Eestis väga palju, kes hetkel ehitavad midagi? Ma arvan, et neile on see niisugune päris mõnus õppefilm. Et ma ei tahaks nagu rohkem isegi sõnastada, mispidiselt õppust võtta, aga aga, ja kindlasti ma arvan, et seda on nii paljud kogenud, kuidas siis ala kipsplaadimehed lõpetavad oma töö ja maalrid tulevad siis majja, siis ütlevad, mis siin tehtud on, see, mis tuleb kõik ringi teha. See on täiesti siia ei ole võimalik, värvisin selga panna. Ratas veereb kogu aeg niimoodi, siis kui nemad oma töö ära teevad, siis järglased tulevad, ütlevad noh, see on kutt, kes üldse vaatab ka keegi, mis siin tehtud on. Et see on tüüpiline, see on ajastu märk. Tõde on lihtsalt selles, et see tuleb ära kannatada. Kui on tehtud 140 reisijat materjali kohale vedada, lugesin kuskilt. Kas teie olite juures nii nagu te tundsite vajaliku olevat, või? Tõnu Kaljuste helistas teile, et nüüd võiksite tulla, meil on jälle midagi tähtsat toimumas, kuidas see mehhanism töötas? No see oli üldiselt kokku lepitud, et kui midagi tähtsat toimub, siis ta helistab. Aga see oli ka niimoodi, et ega ma iga kord ei lennanud kohale nagu mingisugune eriüksus, kes seda arhiveerib, vaid hankisime endale paadi, hakkasime seal täiesti omapäi käima ja, ja tulime siis, kui tahtsime ja läksime siis, kui tahtsime, et meie otsusest sõltuvad enam Tõnu paadist ja teisest küljest me võib-olla paar sündmust siiski magasime maha ka, aga ikkagi viie aasta jooksul, see on üsna normaalne, et sa kogu aeg ei saa ühte filmi teha, et sa teed vahepeal mingeid teisi asju ka. Kui tema seal toimetas ja siis teie oma asju ajasite, kas te kontakteerus, ideed tihedalt või oli see niimoodi, teie lihtsalt jälgisite teda ja fikseerisite. Ei, no me ikkagi konsulteerisime võimalikult tihedalt seepärast, et on episoodi, mille puhul ei ole tema nagu juuresolek, nagu vajalik, eks, et et nii, nii, seal ehitajate, tööprotsesside, nii me käisimegi. Eks meil ja ju ka ehitusest erinevaid etappe kui visuaalseid märke, eks ju, et noh, nüüd on vundament valmis, maja seinad laotud sarikad peale sirge jah, et, et see on see, aga üks asi, mida, mida võib-olla keegi ei pane tähele enam, kui film on valmis. Et kuigi asub ainult kaheksa kilomeetrit Tallinna kesklinnast, siis naissaarel pääsemine arvestades, et iga ilmaga sinna väikse paadiga ei lähe arvestada talvisel perioodil sinna praktiliselt ligi ei pääse on parasjagu keeruline ja, ja ma ütleks, et teha filmi naissaarest on vast keerulisem, kui teha filmi ühest ükskõik millisest Euroopa punktist, sellepärast et praktiliselt on võimalik praegu saada lennukiga kohale igasse Euroopa punkti. Noh, vähemalt 12 tunni jooksul on võimalik, naissaarel ei ole 12 tunni jooksul on alati võimalik pääseda Tõnu ka oma siuksest natuurist ja ütleme ka mitme asjaga tegelemisest tingituna teatas meile tõesti paar tundi ette, et noh, nüüd nüüd meil on näiteks lähme. 11 õhtul ja ütleb, et kuule, mul on homme üks huvitav reis sinna saarele, et kui te tahaksite filmida. Sellega mõeldes, et me peame hommikuks endale kuskil paadi muretsema, rääkimata kaameratest operaatoreid, sest no ma ei tea, kellel servale Oma oma elu loomulikult ei ole, eks ju. Aga, aga me mitmel korral muuseas tegime ka nii mitu korda tasusid ka seda ära. Mina olen filmi puhul ei ole nagu oluline ükskord saanud sellise hoiatava signaali Eesti lootsidelt. See oli hästi kehva ilm ja läksime varahommikul. See oli juba siis, kui oli proovid viimase vindi peal käimas ja siis ma mäletan, ma läksin rahunemist välja, läksin lootsi sabas ja loodusvaatlused, noh, et kuhu see nüüd läheb, et ega see merele küll neid ei lähe sellise ilmaga. Ja siis, kui ma lootsilt sõitsin tagant mööda loots võttis oma lootsi suure laeva pealt Rootsi laeva pealt peale. Ja kui ta nägi, et ma pööran veel avamerele Naissaare poole siis andis sihukese pika pikka signaali. Ma ei tea küll, mis nad tahtsid, et aga mulle tundus küll, et kuule, kas sa oled lolliks läinud hoiatustega? Pigem selliseks isalik meelde tuletas, et see ei olnud sihuke kärki, vaid see oli niisugune. Pisut ehmatav, et mis, mis teil viga on? Eksdokumentalistika ongi sihuke eluohtlik amet. Kui palju te püüdsite teda lahti muukida kui inimest, kui isiksust oli teil niisuguse koos selle võtmisi või, või kuidas teda jälgisid tarri teil sellist eesmärki? Muidugi oli eesmärk, aga Tõnu ei kuna ennast kätte, et sa võid küll käia ta sünnipäevadele, tunda teda juba päris mitu aastat, aga kui see kaameraga kohale lähed, siis ta ikkagi kontrollib ennast oluliselt rohkem kui, kui tavaelus, aga, aga ma arvan, et me oleme ikkagi Tõnu, sellised põhilised iseloomu jooned kajastada suutnud filmis ja ja see on hea ja see ei olnud sugugi kerge, ütleks nii. Simukene, pigem olime loodusvaatlejad, ütleme niimoodi, et siis kas Karu nüüd saab kurjaks või kurjaks, see oli siis nüüd vaatluse tulemuseks, aga minul hetkel oli Tõnuga hästi tundlik igasuguse igasuguse noh, väiksemagi sellise provotseerima küsimuse suhtes. Ajakirjandus hakkas teda juba materdama, et mis kuradi hullikese ideed need sul seal on ja mida sa üldse teed, et see oli see madalseis põhimõtteliselt ta ei pidanud küll meid ajakirjanikuks, aga ta oli hästi tundlik selliste olukorra kehva seisu määratlevate küsimustes. Sest meil ei olnud kordagi tunnet, et me ei tea olukorda, vot seda tunnet ei olnud ja tegelikult ega Tõnu ei, ei saanud ka seda meie eest varjata, ehk siis see info, mis oli, et, et näiteks, et ehitus ei lähe, või see, et tal üks brigaad, kes lubas asja ära lõpetada, läks minema, et nendega läks nagu mingil määral siis ei jõutud nagu lõpptulemuseni ja ja noh, ütleme selline protsess oli meile tegelikult väga hästi teada ja ta ise ka ei varjanud seda, kui me niimoodi vestlustes ja telefonivestlustes. Aga küsimus on see, et kui me võtame kaamera välja ja püüame seda dokumenteerida, siis siin on nagu selge vahe. Jah, sest ta ei tahtnud seda teha lihtsalt, et see ei olnud tema eesmärk. Me hakkame nüüd lõpetama. On teil midagi lühidalt öelda veel, mida ma ei osanud küsida, mis on teie jaoks tähtis või huvitav nüüd siia. Ja tuleks ikkagi selle juurde tagasi, et siin on nagu hästi palju tahke tänase päeva elust ja ja kui keegi veel ikkagi läheb kinno seda vaatama, muuseas see tung kinno on olnud päris suur, nii et me teeme siin veebruari lõpus, märtsi alguses veel ühe kinoringi, nii et kes ei ole näinud, võivad kindlasti tulla Tallinnas ja Tartus ja Pärnus. Et mind nagu vaatama sellist kaasaegset elu, kajastavad meie ajakangelasega karismaatilise kangelasega mängufilmi, et huvitava looga päris tegelastega. Minge kinno sellepärast, et teleekraanile ei jõua ta ilmselt veel nii kohe ja seda niikuinii ja, ja ma usun, et kinos on Praegult muidugi tegijatele muidugi nagu hästi südantsoojendav on see, et kuna kuna käibki võib-olla selline kontsert, publik, siis lõpus plaksutatakse mis on siis on nagu isegi ehmatav alguses, et aga noh, see on lihtsalt võib-olla natuke teistmoodi publik ja ma isegi Tõnuga nagu lõppesid, et muidu tavaliselt on nagu kinotegija tal mingisuguse suure jumala viha enda peale saanud, et alati siis kui räägitakse sellest, kes filme on teinud, jookseb publik juba garderoobid ja autode poole. Siin istuvad inimesed nagu lõpuni ja et kinos on see tunne natuke teine, tekib selline kontserttunne ja, ja võib-olla see muusikaline pool kiirgab sealt nagu, nagu suurtest kõlaritest paremini ja, ja teine asi veel, et jah, et kas just mängufilm. Ma ei, ma ei julgeks nii nii julgelt öelda, aga põhiline on see, et ärge ärge minge vaatama seda informatsiooni filmi. Või siis on üks, see on levinud ettekujutus veel, et kultuuritegelastest filmid on kindlasti pikad, venivad ja igavad. Jah, et isegi isegi noorem põlvkond ärgitagena kinno ei pea isegi teadma, kes on Tõnu Kaljuste ikka, saate teada lõpuks. Teie töö on tehtud, film liigub mööda Eestit ringi veel lõpuküsimus. Kas see küünal valmis? Seal ehitustööd jätkuvad, nüüd ta otsustas sinna ühe kihi veel laudu peale lüüa ja ühesõnaga plaanid on suured, need tegelikult võiks film edasi minna. Siis ei seda, seda. Nii suur tänu stuudiosse tulemast, Priit Valkna ja Artur Talvik. Me kardame seda saadet täna öösel kell üks ja seda on võimalik kuulata ka internetis. Mina olen saate toimetaja Martin piiranud.