Tere eetris on portaal jooga kommentaari esitab Kristjan Port. Öeldakse, et tasuta lõunaid pole olemas. Ütlejatel on kindlasti õigus, otsides aga isikud, kes nägi esimesena tasuta asjade õngekonksu leiab vastuseks mitmeid autoreid. Alates Nobeli preemiaga pärjatud majandusteadlane Milton Friedman-ist kuni keskkonnakaitseliikumise algatanud bioloog, prikomandöri ja veel paljude teisteni oluliste tarkuste avastamine mitme iseseisva indiviidi poolt pole erandlik. Ajaloost leiab näiteid, milles oluliste avaldusteni jõuab mitu iseseisvalt mõtelnud inimeste, olgu selleks siis hapnik, diferentsiaalarvutus, evolutsiooniteooria, telefon, raadiopoisis fakt, tasuta lõunate illusioonist. Keskendugem viimasele. Uuemal ajal on hakatud seosest asutama veebiteenustega rääkima et tasuta teenuste kasutajad on ise kaubaks. Kaubaks on siis informatsioon nende inimlikust olemusest, mida saab osavalt manipuleerida, et suunata teda rahakotti tühjendama ette antud letile jättes samal ajal mulje, et on vaba isiksus, kes teeb iseseisvaid otsuseid. Enne infotehnoloogilist ajastut olid peamiseks noosi esilekutsumise vahendiks tasuta asjad. Olgu siis näituselt koti kogutud pastakad ja muu reklaaminenn kuni peenemalt varjatud. Vaba tahte manipulatsioon tasuta lõunavormis Friedman ja teised nägid seda skeemi läbi ja püüdsid avalikkust informeerida edutult. Sama teemat avas uue ja värske nurga alt muidugi pudi. Säutsus lihasõbra pitsast Mikele mure pole niivõrd tasuta asjade hankimisel ise kaubaks jäämisega. Pigem teeb talle muret inimeste muutumine kaubaks, mida kohaldaksegi nagu kaupa. Prooviks ütelda, mis tunne on olla näiteks poeletil oleval kampsunid. Suvaline huviline võtab seda uurida, hinnanguid anda ja arvamust avaldada ning tema suveräänsusega mitte arvestades hinda omistada ja siis selle üle ka kaubelda ja nii edasi. Inimeste puhul räägiksime privaatsusest, valikuvabadusest, turvalisusest ja muust taolisest olles näiteks Google'i või Facebooki pakutava tasuta teenuse kasutajad loovutama aga midagi isiklikult väga väärtuslikku, küsimata kordagi palju Google või Facebook sellest ise raha saavad. Chifoodile tuli võib-olla tühja kõhu hetkel pähe paralleel kodulinna kiirsöögikohas pakutava populaarse lihasõbra pitsaga, millest pitsa Hatkesib 13 USA dollarit. Värske statistika järgi teenib Facebook ühe kasutaja pealt aastas natukene alla 12 USA dollari. See on siis hind, mida on väärt sinu ja sealhulgas Facebooki mitte kuuluvate sinu sõprade privaatsus. Kui sa pole süsteemile antud pildil üksi. 2011. aastal teenis Facebook kõigest viis dollarit seega suudab süsteemi kaastaga oma kasutajate infot umbes dollarist rohkem ekspluateerida. Google on umbes kuus korda tõhusam, kuna müüb rohkem reklaame. Igaljuhul rabas Mikelid kui pähe teenitakse sinu isikliku kirjavahetuse, läbilugemise ja suhtevõrgustikku. Pealtvaatamisega kogutud informatsiooni müügi pealt ta ei taha tunda hirmusegast tunnet, nähes reklaami, mida ta just nagu tahtnuks näha ainult et see ei sünni juhuslikult, vaid tänu tema isiklikus elus sorimisele. Loogilise järeldusena pakub Michal välja idee osta Facebookil aastas üks lihasõbra pitsa. Et nad hoiaksid oma teenust ülal ja teeniksid vajaliku kasumi, aga jätaks inimese isikliku elu puutumatuks. Õigemini ei pea, et Zuckerberg ega ülejäänud aktsiate omanikud jagama omavahel pitsalõike. See oli vaid metafoor, andmaks. Tusssüsteemile tajutavad raamid. Maicel pakub, et võiks tasuta teenuse eest maksta, sest vajalik summa võrduks umbes ühe pitsahinnaga. Ja see oleks väikene kulu võrreldes sellega, millest hetkel ilma jäetakse. Mõelda võib ka nii, kas oleksid nõus, et pitsakokk käib sinuga ööpäev ringi kaasas ja sobib isiklikus kirjavahetuses ja lubab vastutasuks näidata sulle valikulise reklaame ning laseb teiste klientidega suhelda? Helistavam annest maksta talle ainult pitsa eest. Sest kui saatelt midagi tasutud? Ta muutu murelikuks, sest tasuta lõunaid ega pitsasid ei ole olemas.