Nojah me istume siin Eesti raadio neljandas stuudios kolmekesi minu vastas istub minu kolleeg, hea kolleeg Helgi Sallo minu kõrval, minu hea kolleeg Kalju karask. Mina istusin keskel, minu nimi on Sulev Nõmmik. Ja me alustame väga lõbusat saadet, mille nimeks on huumoritund. Klaasist akna taga piilub meid tähelepanelikult meie helirežissöör. Nii siis see fakt, et me oleme siia kolmekesi kokku kutsutud, nendib tõika või õigem oleks ütelda, tõestab, et meie kolmekesi kõik kolm oleme head jutuvestjad. Noh, räägitakse, et häid jutuvestjaid võib harva kohata, Ta aga veelgi haruldasem on ju hea kuulaja. Isegi isegi anekdooti on tihti võimatu lõpuni rääkida. Kõige magusama koha peal näiteks pillab keegi tassi põrandale või, või heliseb uksekell või hakkab köögist tulema kõrbelõhna või toega lastest ei maksa mitte rääkidagi. Tarvitseb mul vaid suu lahti teha, kui nemad juba Sigutavad käised, isa, ma tahan seda või teist või teda või teist või või ütleme näiteks lähete külla, tõuseb maja peremees kõige põnevamal kohal püsti, et lasta kas toast välja või koerduv. Hakkame peale. Smiitide pool hakkasime jutustama lõbusat lugu oma maini sõidust. Otsekohe kuulutas ta mu vasakul käel, et ka tema käis mullu suvel mainis ja seal olevat üks võrratu restoran, kus pakutatavad kõrgutavaid oma. Tõepoolest hakkame. Alustasime, see on, see ongi minu esimene jutt. Jah, väga naljakas. Ja seal olevat üks võrratu restoran pakutavat kõrgutavaid homaar. No selle peale tähendas ta minu paremal käel, et bostoni, restorani komaaridon veel paremad, eriti pakutavad seal vapustavaid krabisid. Siinkohal segas vahele daam diivanilt väitis, et kõige pikantsemaid tigusid saab tellida ainult Longaylandi. Vestluse katkestas maja perenaine, kes palus meid kõiki söögituppa palus televiisorit vaatama. Kuule, mis see tähendab hakkama peale, mis räägivad, palun, ärane katkestama juba alustas ja on veel üks sagedasti esinev kategooria kuulajaid kes oskavad lämmatada igasuguse lõbusa loo juba eos. Need on niinimetatud hea soomlikud vahele rääkija. Oma hea soomlikkusega tapavad nad kogu efekti, esitades vahetpidamata niisuguseid küsimusi, nagu. Kas teil on Muuga, kas te soovite tuhatoosi ka lisada teile suhkrut? Niisuguse heasoovlik koledub, pilk aina Vilab mööda võõrastetuba just sellel hetkel kuradi täies jutuvool, tõuseb ta särades vastu uutele külalistele. Ja isegi elutute esemed võivad osutuda niisama segavaks nagu inimesedki. Näiteid jutustad oma Seefile parajasti lõbusa anekdoodi. Vaevalt olete alustanud, kui uksel ilmuv sekretär meestel tuist särdeilon kaugekõne Londonist. Vaikselt panid selga tõmmata. Ma räägin kogu aeg, see läheb kõik raadiosse. Ja lõpuks on olemas veel niisuguseid vahed, rääkijaid, kes teid iga sõna järel katkestavad. Näiteks mina räägin parajasti lõbusat lugu, mis juhtus maini sõidul. See on nagu minu naise lemmiklugu ja alati seltskonnas, palute mul seda rääkida? Palun jutusta, kuidas me maini sõitsime, see oli hirmus lõbus. Ja mina alustan, läinud suvel me sõitsime, maini, varsti lõpetad või? Ei, oota, palun ära sega ja ütleb mitele. Ei, mitte läinud suvel parandab mu naine, see oli tunamullu ja me käinud mitte Maini ääres, käisime köipis. Ahjaa, ütlen mina, see ei ole tähtis. Niisiis, ülemöödunud suvel sõitsime main ühte väikesesse külla. Palun, räägi, edasi, astub on aine mulle appi. Mina räägin nii, sõidame ja sõidame. Ning äkki märkame, et oleksime nagu valel teel. Kui te teaksite, kuidas ma tahaksin teda lõbusat lugu lõpuni jutustada, saedukenegi kord kohutavalt lõbus lõbu meiega seal vannitee peal. Vaadake, me jäime sinna, Paami jäeti seisma ja jussi süüdis. Hüüdis farmer. Anna andeks, aga ma pean sind katkestama, sest sinu saateaeg on läbi. Minu oma on nüüd läbi jää aha. Kuidas aga tänavu puhkesid vana oko? Suurepäraselt. Muide, ma olin terve kuu aega maal sugulaste juures, värske õhk, maa, toit, imetore. Aga sina, mis puhkus saab olla? Arstid? Sõitsin mere äärde Ostandesse ja juba teisel päeval olid mul tuttavad patsiendid troblikonnas ümber ja muudkui. Mida te soovitate, doktor, kui mida ma peaksin tegema, doktor kui doktor, kui doktor, kui selge sellepärast sai teinudki nägemaks praegusel ajal kaunist naispatsienti, kes äsja mööda, keda sa mõtled, keda ma mõtlen sealt eeskätt vana teeskleb. Loomulikult AT maad on hoopis teine lugu. See aeg, kui sina maal mõnulesid, tegin mina petile abieluettepanekut ja, ja tema, tema andis sulle muidugi korvi ja nüüd sa oled surmale solvunud, räige, mitte sinnapoolegi. Tema korvi andmise oleksin ma väärikalt üle elanud, aga me oleksime ka edasi tuttavateks jäänud. Aga juhtus hoopis midagi hullemat. See ei ole saladus, siin ei ole. Nädal aega tagasi, ma kutsusin peti restorani, olid veel helilooja Wagner, doktor papstja, advokaat, löfavor oma abikaasaga. Betty oli minu, ta. Ja ta oli väga armas, ainult et sõi nelja eest. Aga järgmisel päeval jäi peti sellest suurest söömisest haigeks. Tead, mis ta tegi. Huvitav noh, selle asemel, et minu poole pöörduda, kutsus ta ühe teise arsti ja seda ei anna madal surmatunnini andeks. Teie soov, palun, senjoor. Ja üks pudel, palun. Missugune siin juur, missugune senior loomulikult gaasist, mida teie siis mõtlesite, et paberist või plekist või oh ei, senjoor, ma tahtsin küsida, mis peab olema pudeli siis. Ma ei, ma ei saa aru. Ma ei saa aru, miks tingimata ta ta sinna midagi sisse toppida või kui ta seda nii kangesti soovitan, olgu, pange siis nööpe või kirjamarki võima. Kui kuulsin, ma ei mõista, senjoor, mida, mida siis dile viisiti tuua. No loodetavasti ei sundi mind pudelist nööpe või marki kobistama, ma, ma ei ole ju lõppude lõpuks hull. Muidugi senjoor. Tähendab. Tähendab, te soovite tühja pudelit? No aga loomulikult muidugi. Sest vaadake, kui mina vaatamata kõigele viskaksin näiteks pudelijärve, siis läheks pudeli põhja, mõisate, aga akesta mulle pärast põhjast välja toob. Et tähendab, te tahate siis pudeli Järvisata loomulikult mitte. Mina ei taha mitte mingisugust pudelit järve visata. Ma ei taha üldse mitte mingisugust pudelit. Aga kui mõni seda teeb, viskab pudeli järvesise, vajub põhja. Muidugi noh ja kuidas, kuidas senjoor arvavad muidugi, kuidas vaar nüüd te näete isegi, et mul on õigus ja te teete hästi, kui tulevikus hakkate kõiki oma külalisi hoiatama, et nad mitte mitte mingil juhul pudeleid järve viskaks. Ei, siia majja ma enam oma jalga ei tõsta. Hommikul vara istusin oma kabinetis täies tööhoos, kui uks äkitselt lahti kisti ja lävele ilmus, mu naine hommikumantel seljas ja lokirullid peas kallist hirmus lugu. Meie kanaarilind lendas aknast välja aeda. Jumal, ma ei saa teda rullid peas otsima minna või need via, sina linnukene kinni, mismoodi ma teda püüa oma rätikuga. Ja naine viskas mulle mingi riidetüki kätte ning seletas, et polegi muud vaja, kui rätik linnule peale visata. Võtsin riidetüki, ohkasin raskesti ja läksin aeda. Pärast usinaid otsinguid leidsin lõpuks linnukese põõsa pealt, kus ta paistis end imehästi tundvat. Hiilisin vargsi lähemale ja viskasin parajast kaugusest talle rätiku peale. Muidugimõista jäin hiljaks, sest linnuke istus juba järgmisel põõsal ja vahtis mulle jultunud näoga otsa. Tegin uue katse. Tulemus oli sama. Pärast korduvaid ebaõnnestumisi läksin närvi ja gepsusin nagu tola rätikuga vehkides põõsaste vahel ringi. Muidugimõista ilmaaegu. Kui ma hetkeks seisma jäin, et hinge tagasi tõmmata, märkasin oma ehmatuseks, et terve hulk töömehi, kes meie tänaval sillutis parandasid, olid kogunenud meie värava taha ja jälgisid huviga minul linnujahti. Mis on? Mis on, mis? Tahtsite vist midagi küsida? Sõnasin mürgiliselt. Üldiselt oleks huvitav teada, mis asja teie teete. Püüan kanaarilindu? Ei, muidugi muidugi arusaadav ja, ja mees koputas endale sõrmega vastu otsaesist ja mitu tükki neid siis päevas kinni püüate. Keeldusin vastamast niisugusele tatrale küsimusele ja asusin jätkama linnujahti. Aga kuna pealtvaatajad olid mu ähmi ajanud, siis komistasin ja lendasin pikali. Ei leia seal, ettevaatust, vaadake ta linnukesi lõmaks. Ignoreerisin seda mureliku hoiatust täielikult ja alustasin taas salakavala sulilise kinnipüüdmist. Õnnetuseks peitis ta end just niisugustesse põõsastesse, kus mehed teda ei näinud. Mõne aja pärast, kas tuli see siis minu kasvavast vilumusest või tüdis lind ära, aga mul õnnestus talle rätik peale visata. Mässisin linnukese kõvasti rätikusse, et ta minema ei lendaks ja hakkasin astuma ja saite kätte. Egas midagi, muidugi võib ta ju minema lennata ja ja ise näitab näpuga otsaesise. Mu naine oli üliõnnelik, kui ma saagiga uksest sisse marssisin, tänutäheks vabastada timminud koguni pesu pesemisest ja ma tohtisin minna jalutama. Aga vaevalt olime oma oma jalaaeda tõstnud, kui tänavaparandajad meie värava taha kogunesid. Ja üks neist hõikas valju. Kas te teate, et raha minuga lihtsalt ei seisa, justkui poleks mu taskute põhjal kiiret korraks ringe ja vangi, kõik, kõik rahad lennuse. Mõistagi tegi niisugune asjaolu kõige rohkem muret minu naisukesele ja ühel ilusal päeval ütles ta mulle, tead, mis, kallis mulle tuli idee. Mina ostsin sulle uue raha tasku ja ma panin sinna sisse 500. sillindilise, aga pea meeles, et sa seda raha peeneks ei vaheta, muidu sul läheb halvasti. Ja kas te teate, kui minu naisuke juba seesugust tooni kasutab, siis on asi naljast kaugel. Tean seda omaenese kurbadest kogemustest. Nii ma siis astusingi oma tavalisse kohvikusse tassikest kohvi rüüpama ja ütlesin peremehele, kulla sõber. Et kas tasub tühipalja kohvi pärast viiesajaline ära vahetada. Ise näitasin rõõmsa näoga oma avatud rahataskut. Muidugi lõi kohviku peremees käega. Mis siis ikka teinekord maksa ära. Ja kaks nädalat käisin ringi ja ainult lehvitasin oma vastse Praha taskut. Viiesajaline oli terve ja puutumata. Tuttavad hakkasid juba sosistama, et ma olevat mingi päranduse saanud ja nüüd olla mul raha laialt käes. Üks naiivne olen, pöördus mu poole koguni niisuguse palvega. Kuule vana, kas sa saad mulle laenata? 100. muidugi suurima hea meelega, aga kahjuks on mul viiesajaline, näitavad, et näitasin väheme, vahetame ära, ei, täiesti võimatu. Ega ma siis ometi mõne tühise 100 sillingi pärast hakka oma uhiuut 500 lehest ära vahetama, sa ometi aru? Ta läks hoopis mujalt õnne katsuma. Isegi liikluspolitseinikud hakkasid minusse suhtuma täie tähelepanu. Kui ma ühe korra rikkusin liikluseeskirju, kõlas läbilõikav vile ja minu juurde astus politseinik 30 sekundit trahvi. Et mitte mingeid poidlemis kasutatud trahvi või tulete minuga kaasa ja tema ninal lõin ma lahti, ava hädas. Hätte, näete, vaadake, vaadake, mul ei ole peenemat raha. Ainult see üks viimane ikka. Hoian teda nagu silma tõrva. Kas teie ise oleksite nõus 30 Schillingi pärast viie sõjalist ära vahetama? Kas teie süda ei, ei hakkaks verd tilkuma? Te ju teate, et kohe, kui raha peeneks vahetada, on ta läinud nagu niuhti. Saage minust aru. Politseinik saigi 500, René lebas tervelt ja puutumatult minu raha taskus ja muu ühiskondlik autoriteet aina tõusis kotis 500 viisoosistati minu selja tagaosa rahvast nõudis raha näha. Tegin järeleandmisi nende uudishimule. Oi-oi, teid peab lihtsalt kadestama. Kadestama oleks pidanud minu naist niivõrd hiilgava ideest, ta ju teab, kui nõrk on tema mees kiusatuse eest. Mina oleksin tahtnud juba esimesel päeval selle raha peeneks vahetada ja tõepoolest, mille jaoks viiesajaline üldse mul kotis on, küsisin ma iseendalt. Ja sealsamas andsin lavastuse selleks, et peeneks vahetada. Leidnud küsimusele seisuse õige vastuse, võtsin raha taskuvälja ja sikutasin. Aga ei midagi, viiesajaline ei tee väljagi, pöörasin lähedasku pahupidi, äputasin mitte midagi. Ja alles nüüd taipasin täie selgusega oma armastatud naisukese geniaalset ideed. Tundes läbi ja lõhki oma kergemeelset meest, kelle iseloomukindluse suhtes tal mitte mingisuguseid illusioone polnud, oli ta raha kleepinud kinni voodri vahele, nii et seda ei saanudki välja tõmmata. Andsin oma naisukesele südames andeks, sest mõistsin, et see tegu oli tehtud heast tahtest ja niisugusel puhul takka üles lüüa ei sobi mitte ühelgi korralikul abielumehel. Ka mitte parandamatult pillajal. Kahekõnejaama puhvetis andestage, kas teil juustu on, tahaksime reisile kaasa võtta. Ta on mis ja mitut sorti. Missuguste soovite, kas söömiseks või selleks, et istuda üksinda kupees. Ja isegi nii mõjusad, et oleme sunnitud igale pakile juurde lisama äratuskella. Võõrsil väljas kallab nagu oavarrest vaest, jääte meile õhtusöögile. Andestage, mis teil õhtusöögiks on? Lõunane küljes ja magusroaks, eilne kompott. Ei, tänan. Väljaseisajagi nii hullusti nagu eile. Kinos enne seansi algust vestibüülis köhib üks noor daam nii valjusti, et kõik ringi pööravad. Tuttav küsib abielumehelt, kas teie naine, haige, kas ta ei peaks mitte arsti poole pöörduma? Ei, lihtsalt ostis uue kübara ja kardab, et seda ei panda tähele. Teatris erateatri direktor tuleb proovile primadonna direktari patarei laulab parajasti orkestri saatel mingit aariat. Nõutu direktor pöördub dirigendi poole. Kas te mõtlete seda aariat, mida daam laulab või mida mängib orkester? Kontserdil Pariisis mängivad kaks pianisti, ühel klaveril saalis istuv šotlane kummardub oma naabri poole ja sosistab. Need prantslased on veelgi suuremad ihnuskoid, kui meie kahekesi mängivad ühel klaveril, et teine ära ei kuluks. Kuulsa professori vastuvõtul viibib ka tema noor kolleeg. Kabinetti siseneb järjekordne patsient, professor võtab patsiendi käe, katsub pulssi ja paugutab laitalt pea ai-ai ei, ma keerasin teile kategooriliselt munatoidud, mis aga te sööte munatoite ikka edasi. Andestage, professor, aga kuidas sa seda ikkagi teati? Pulsi järgi loomulikult. Haige lubadeti, võta mune enam suu sissegi ja lahkub. Noor kolleeg ei suuda oma vaimustust talitseda. Andestage, professor ja Heike tõi moonist, tegite pulsi järgi kindlaks, mida haige on söönud? Muidugi mitte. Tema särgiesine oli munakollasega kooslus. Minu naine Marian sõitis oma emale külla maale. Juba esimesel õhtul, kui ma üksinda kodus istusin, helises telefon, hallo hallo, vana. Seal on mina Toomasse. Halloo. Kuulsin, et su naine sõitis ema juurde. See tahaks tulla minu poole kaarte mängima. Polon juba kaks semu siin hakkamas. Kui sina ka tuled, on täiskomplekt koos. Ei, ma ei saa. Ma, ma lihtsalt ei saa, ma kirjutan Mariannele kirja ja pean selle kell 20 15 postkasti viima, muidu ta ei saa seda homme hommikul, et siis ikka juhtub. Su Marianne on praegu ju alles rongi peal, ei oma tähtsust. Sellel teemal ma sinuga ei vaidle. Kuidas soovid? Päev hiljem helises taas telefon, hallo hallo, see olen mina, Toomasel. Kuule, minu Irma läks moedemonstratsioonil ja me istume siin kolme selliga, nii et ainult veel sina puudud. Kuidas oleks, ei tule välja. Ma pean Mariaanele kirja kirjutama. Kuule üle Eilis alles kirjutasid. Minu teada olete te kümnendat aastat abielus, siis niisuguse staažiga abielumees peab tingimata iga päev oma naisele kirja kirjutama, jah, peab. No kuule, sa oled tola. Ta viskas vihaselt toru hargile. Järgmisel õhtul juhtusin teda linnas kohtama. Äi, kuhu sa kihutad? Läheme keeglit mängima. Vaata, vaatame, kui kibe käsi sa oled. Niisuguse ilmaga pole nagunii muud peale. Ei, ei, ei, mul on kiire. Ma pean minema koju Marianne kirja kirjutama, ta on ikka veel ema juures. Kuule vana, ütle mulle, mis sinuga lahti on? Sest ajast peale, kui Marianne ära sõitis, oled sa nagu ümber vahetatud. Varem sa jumaldasid keeglite kaardilauda. Tule ometi mõistusele. Ei, ei, ma ei tule. Ei mängi välja. Ma pean kell 20 15 kirja postkasti laskma. Milleks, tont võtaks. Ütle ometi ära, mis grafomaania hullus sind tabama? No olgu, hästi. Ainult luba mulle, et sa suu pead. Loomulikult, vaata. Vaata, kallis sõber. Enne ärasõitu ütles mu naine, et kui ma talle iga päev ei kirjuta, tuleb ta, tuleb ta otsekohe koju tagasi. Kui te, kui te väsimusest tuikudes töölt koju jõuate, võtab teie naine teid vastu etteheitega. Miks meie kõik õhtul peame kodus istuma? Sellel teemal on ka veel teisi variante. Meie kunagi kuhugi külla ei lähe või? Miks me enam kunagi tantsimas ei käi muidugi. Muidugi, neile küsimustele võib mitmeti vastata. Aga kujutage korraks, et mehel hakkab südametunnistus kripeldama juba mõne päeva pärast tuleb ta koju lillekimbu ja šokolaaditahvliga naine. Naine muidugi vaatab talle üllatunult otsa ja küsib varjatud ärevusega, kallis, mis juhtus? Kellega? Loomulikult sinuga. Ei, ei, minuga ei ole midagi juhtunud, kallis, mina küsin tõsiselt. Ei, no lihtsalt. Noh, ma ei olnud sinu vastu küllalt tähelepanelik ja, ja ma tahaksin seda nüüd heaks teha. Kutsun sind täna, muide ma kutsun sind täna õhtul restorani tantsima, niiet palun sea ennast korda, sul häbi ei ole. Sa oled jaanud joonud, mina ainult tassi teed, ausõna. Niiet, palun, kallis, hakka ennast valmis seadma. Kas sa arvad, et ma niisuguse soenguga seal restorani tulla? Vaata kuidas ma välja näen. Ei, minu jaoks näed sa alati kena välja, tule siia. Tule siia, ma nuusutan sind nuusutada pole mitte midagi mitte midagi mõelda tilka napsi võtnud, tähendab, ütle, palun, kallis, mu armas missugusesse restorani sa tahaksid minna, mina ei taha mitte kuskile minna, soengut mul ei tule, uut kleiti ei tule kingadest maksta, mitte rääkidagi. Ja üldse kogu elukuhja roost tahtlalee. Me jäime kogu õhtuks koju ja vaatasime televiisorit. Kolm nädalat hiljem. Kuna pärast kurnavat tööpäeva koju jõudsin, Tanitas mu naine juba ukselt. Mina ei tea, mispärast meie kunagi väljas ei käi. Professorid ja kõik teised kõrgesti haritud härrad tohivad endale lubada luksust olla hajameelne. Kui nemad unustavad maha kalossid vihmavarju ja kasvõi iseenese, siis peetakse seda loomulikuks. Aga kui juhtub unustama tavaline lihtsurelik, siis on kohe kisa lahti. Tavalisele surelikule ei andestata hajameelsust ja kui ta näiteks unustab ostmata poest kilo suhkrut siis võib ta kindel olla, et kodus oodata, takse teda ees hapu näoga. Oma häbiks pean ma tunnistama, et tihtipeale kipun seesuguseid asju unustama. Seepärast seob mu naine, kui mul midagi on tarvis osta minu vasaku käe nimetissõrme kinni. Ühel ilusal päeval hakkasin töölt koju tulema ja siis märkasin, et sõrm on seotud. Suhkurt käis mul peast läbi. Kindlasti käskis naine mul suhkrut osta. Töötasin poodi ja palusin kilo suhkrut müüa, tegi imestunud näo. Aga te eile alles ostsite kilo suhkrut, kas tõesti? Noh, siis, siis pidin ma ostma midagi muud, et vahest või ei võid, ostab mu naine tavaliselt ise. See siis võiks küll olla, ma, ma lihtsalt ei mäleta, Ta kuul võib-olla teie tahtsid osta oma naisele mõne ilusa kingituse, no niisama üllatuseks. Või on tal äkki koguni sünnipäev, kas see on võimalik? Mitmes kuupäev täna on? Täpselt ongi, täna on mu naisel sünnipäev ja äitäh teile tänule. Ja ma läksin, ostsin suure kimbu lilli ning veel lõhnaõliga. Koju jõudes ulatasin kingitused särava näoga naisele. Oi kui armas sinust, aga mis puhul täna on ju kolmas ja on küll. Sinu sünnipäev, õige kalli mulje on tõesti kolmandale sünnipäev, aga mitte kolmandal augustil, kullake, vaid oktoobri saajad alati kõik lootusetult segi. Muide, mis sinu sõrm teeb minu sõrme? Sa ju lõikasid hommikul sisse, kas ta sul väga valutab? See juuruminelli astus juuksuriärisse. Bert Ollie kamandas aloneks vermute juuksur, kes arvas, et on valesti kuulut, küsis. Mida te soovite? Paluksin vermutite, kui ma väga vabandan, kuid mina olen juuksur. Ma võin teil habeme maha ajada, juukseid pügada, kama vermutiga teid teenida, isa. Teie ettekujutus on siis niisugune, et kui klient tellib vermutite, siis peab ta tingimata laskma endal habeme maha ajada ja juukseid pügada. Muidugi mitte, aga kui te soovite vermutit, siis tuleb teil juuksur järje asemel minna pagari, see asub siinsamas ümber nurga. Kas teiega meie tõesti arvad seal baaris aetakse habet ja pügada juukseid? Teil on, andke mulle andeks, minu omamoodi haige on ettekujutus just baaris ma praegu duengi ja mind oleks äärepealt sealt välja visatud. Mina võin teid küll pügada, aga vermutit meil pole. Nina ei palunud teil vermuti pügada. Mis inimesed need tänapäeval on? Mike tuleb lihtsalt koju minna ja iseendale habe maha ajada, sa püha taevas, Nende sõnadega siin juurdminelli tõusis ja katsus Torisedes juuksuriärist välja. Ma tahaksin osta tühja paberit ja ja pakki Esmaga ümbrikke. Mis värvi need peaksid olema? Roosad, mis lõhnaga? Olgu kannikese võimalused siis pakuksin teile jaapani toode. Seesama. Paber on liiga paks, ümbrik on suured. Rudki siis need imeõhukesed ei võta nende sobit. Liug, paber laseb tindi läbit. Võiksite kirjutada masinasse ei või. Erakirjad tuleb ilmtingimata kirjutada käsitsi, andestage, andestage see, kas meie kaup ei rahulda teid, tohiks sinna teid ise teenindada ja toiduküll, jah, vaadake, mina vajan õhukest paberit. Aitasid ümbrikke ja asi on nimelt selles, et mina sadamakirjad välja sellega tuvipostiga. Heldeke, siis ma võin teile soovitada suurepärast lahendust. Teie ristake oma tuvid tappa koidega. Hübriid omandab tuvid postiljoni andi papagoi tagaoskuse teie sõnu suuliselt edasi andas. Ja siis põmm, tuleb oma meest vanglasse vaatama ja küsib. Kallis, kuidas sa ennast siin tunned? Nagu kodus, mida see tähendab? Välja ei lasta ja toit on ka vilets. Kohtualune, kas te ikkagi jääda selle juurde, et pildusite kannatada saanud üksnes tomatid ja, ja kohtunikuhärra. Aga kuidas te seletaksite seda suurt muhku temal laubal? Need olid konservtomatid plekkpurgi sees. Kingakaupluses proovi postia saapaid jalga ja küsib müüjalt andestust, kas nad saapad on ka vastupidavad, olge muretassaar. Ma sõidan juba 20 aastat siin leti taga ja mitte ükski ostja ei ole enam tagasi tulnud. Üüriline kurdab maja perenaisele. Korralagedus täna öösel nägin ma, kuidas rott mu toas ringi jooksis ja mida te siis tahate näha 10 dollari eest nädalas. Äri, jää vait. Lostavaie. Väike tüdruk läheb poodi nukku ostma, näed, Sinuku oskab käia nute karri ja seda oskab minu väike õde ka, aga ma tahan päris nukk. No näed, sa oskaksid väga hästi vannitada, aga sina arvasid, et meie ei tule ikka kuidagi ilma emata toime. Aga ema võttis mul alati enne vannitamist saapad jalast. Miks sa nutad, poja? Laine üleeile oma peo ära. Miks sa siis täna nutad? Ei olnud kedagi kodus. Restorani kelner oli sattunud haiglasse operatsioonilauale. Ta lebas seal juba tükk aega, aga keegi ei tee temast väljagi. Tuktur, doktor, mul on halb. Kas siis keegi minu juurde ei tulegi? Selle peale vastab morn doktor. Kahetsen väga, aga seda lauda mina ei teeninda. Ütle, kallis, kas on õiged jänesed on kõige rumalama teatroodosetumad loomad, seda küll. Mu jänkuke. Abielumees marsid närviliselt oma maja ees edasi-tagasi. Mis viga? Oh, olen tõsiselt mures oma naise pärast. Mis temaga siis on? Temaga pidu sõidunud? Jalutasime Jendiga metsas, kui ta äkki minult küsis taks. Ütle, kas sa oled niisama tugev kui Tarzan. Muidugi. Tõtt-öelda ma pisut liialdasin, aga ma tahtsin nii väga seda usuks, sest tema oli veel ainukene, kes minust lugu pidas. Ma tahaks paljaste kätega puid langetada, nakata muh kui jaksan. Loomulikult vastasin mina ja tundsin, et ilmselt ma olen end lootusetult sisse rääkinud. Nohh, olgu kui suur tahes. Geeniproov tõukas Bunde, kallis poiss, see mets siin on looduskaitse all ja seda teha ei tohi. Muidu on mul kohe trahv kaelas. See argument veenis mu poega ja me jalutasime edasi. Aga nagu kiuste kohtasime natukese aja pärast metsavahti. Paraku olid nad Jendiga head tuttavad ja enne, kui ma jõudsin poega eemale tirida, pahvatas. Palun kati lubaksite, mu isa lehepuu langetaks paljaste kätega paljaste kätega. Kas tõesti on seda nii tuge on, on ta ise ütles, ta on niisama tugev nagu, nagu see seal armas taevas. Metsavaht pööritas mind kahtlustavalt, aga siis naeratas kuidagi kummaliselt. Kui see, et olete nii tugev, siis pole mul küll paarist puust. Ja ma ei saa, ma ei, ma ei, ma ei saa antud momendil ei saa, mul on. Mul on uus Balid seljas. Tirisin Jentsik kättpidi minema ja hakkasin mõttes koostama kaebekirja pea metsavahile. Ei tohi ju üks lihtne üks tavaline metsnik niisugust luba anda. Saates huumoritund tegid kaasa riikliku teatri Estonia näitlejad Helgi Sallo, Kaljo karask ja Sulev Nõmmik. Näitejuht oli Sulev Nõmmik, helirežissöör Mai Ader.