Emil kiilels sündinud 19. oktoobril 1916 surnud 14. oktoobril 1986 viis päeva jäi 70-st aastast puudu. 65, neist eluaastaist olid pühendatud klaverile. Ligi pool sajandit kuulus ta maailma tipp pianistide hulka ja tänu arvukatele plaadistustele elab tema interpretatsiooni kunst edasi ning see ongi kõige tähtsam. Seda pidas tähtsaimaks pianist ise keda kogu tema kuulsuse aja ümbritses sõnakehva ja endassetõmbunud inimese maine. Ta ei armastanud intervjuusid anda ei kodu- ega välismaal. Kui lausa keelduda ei saanud, piirdus enamasti ühe-kahe lausega. Näiteks mu elu sisu on muusika, selles on kogu minu, mina ja kõik mu edasised plaanid. Või teisel puhul vastus küsimusele, mis on tema jaoks muusika. See on minu elu. Sellele olen andnud kõik. See on minu peamine vahend inimestega suhtlemisel. Mängides pihin oma mõtteid ja tundeid, püüan väljendada oma arusaamu maailmast. 1933. aastal korraldati Moskvas esimene üleliiduline interpreetide konkurss ja see tõstis Emil kiilelsi üldise tähelepanu keskpunkti. Üks tema biograafia on kirjeldanud sündmust, nii. Tusane nooruk ilmus lavale kuidagi märkamatult asjalikult sammusta, klaveri juurde, tõstis käed, viivitas pisut ja surunud huuled jonnakalt kokku, hakkas mängima. Salmutus Tähelepanelikuks. Tekkis niisugune vaikus, otsekui oleksid inimesed tardunud. Pilgud koondusid lavale. Sealt aga paiskus niisugune võimas helide voog, mis haaras kuulajad endasse ning sundis nad Interpoli dile alistuma. Pinge kasvas sellele jõule vastu panna oli võimatu. Ja pärast Figaro pulmalõppu helisid tormasid kõik lava juurde. Reeglid kaotasid kehtivuse. Publik aplodeerib žürii Aprodeeris. Võõrad inimesed jagasid üksteisega oma vaimustust. Paljudel olid silmis rõõmupisarad. Vaid üksainuke inimene seisis rahulikult, kuigi samuti erutatult. See oli interpreet ise. See konkurss esimene Nõukogude Liidu ajaloos oli nii tähtis sündmus, et Stalin isiklikult õnnitles võitjaid. Ta küsinud keelelsilt. Gusto tahaks elada Moskvas või kodulinnas Odessas Odessas, vastanud keelels ja sõitnudki kohe peale konkurssi koju tagasi. Oli tal ju sealne konservatoorium alles pooleli. Enil kiilels Ei pärinenud muusikute perest. Tema isa oli raamatupidaja, ema hooleks oli lasterikka, pere kodune elu. Väike punapäine ja tedre tehniline miilia oli vaikne poisike, kes eakaaslaste kärarikastes mängudes osutus sageli tõrjutuks. Kodus oli klaver ja see hakkas teda järjest enam huvitama. Viie aastaselt pandi ta õppima muusikakooli, Jaakob Kaczy juurde. See oli range ja nõudlik muusik, kellelt õpilane sai väga tugeva tehnilise ettevalmistuse. Jaakob Kats on oma õpilase kohta kirjutanud milja kiilels oma haruldaste võimete poolest väljapaistev laps. Loodus on teda õnnistanud erakordsete käte ja haruldase kuulmisega. Ta on klaverimängijaks sündinud. Emil kiirel siseon hiljem meenutanud. Võlgnen talle palju tänu. Ma ei unusta iialgi, et just Katš aitas mul saavutada usku oma võimetesse. Ent õigluse nimel pean ütlema, et minu tõeline muusikaline kasvataja oli Berta Reink bald. See oli õpetaja, kelle käe all ta töötas 13.-st eluaastast kuni konservatooriumi lõpetamiseni. Kiiles jätkab katsi. Ma austasin ja lapsena kartsin aga Berta Mihhailov Natma armastasin. Ta oli igakülgselt haritud kunsti ja teaduse ilminguid sügavalt tunnetav inimene keda sidusid sõprussidemed heliloojate luuletajate kunstnikega. Reing Paldis olid ühendatud suurepärane muusikaõpetaja ja inimese kasvataja ja see on tema tegevuses peamine. Ta oskas õpetada ja ta armastas oma kasvandikke kogu oma heldest südamest. Tema armastus oli hea, nõudlik ja terava pilguline. Berta Mihhailov innustas oma õpilasi end tõsiselt ja pidevalt harima. Teine psühholoogina oskas ta leida õpilaste tugevad küljed ning äratada neis püüd arendada oma parimaid omadusi. Nähtavasti see oligi põhjuseks, miks Reink Paldil, nagu ma mäletan, ei olnudki klassis halbu õpilasi. Keegi ei kuulnud tema suust iialgi hoolimatult öeldud sõnu, andetus, midagi ei tule välja või muud taolist. Bertarenk palgi pidasimeli kiilels, oma muusikalises arengus ja isiksuseks kujunemises kõige tähtsamaks ja kallimaks inimeseks. Ent ka Moskva konservatooriumi aspirantuuris sattus ta väga tugeva pedagoogi käe alla. See oli Hain rihma Ihaus sügavalt haritud, mitmekülgne muusik, vana kooli intelligent, ajast, mil Venemaa ei olnud end Euroopa ja maailma eest veel raudse eesriidega sulgenud. Aspirantuuri aeg langes aastail 1935 kuni 38 Himil kiilels sile, tõi see aeg ka pääsu rahvusvahelisele areenile. 1936. aastal sai ta teise preemia liini Muusikaakadeemia konkursil kahe aasta pärast esimese koha Brüsselis Isay nimelisel konkursil. Kriitikud on alati rõhutanud enil kiilelsi mängu puhul mingit erilist, intensiivset voogu, mis lavalt saali hoovab ja kuulajad kaasa haarab. Nii oli see juba tema interpreedid ei algul, mida põhiliselt iseloomustati kui väga Virtoosset metalse löögiga perioodil. Viiekümnendail aastail tõsteti kõige enam esile huvitavaid kõlavärve ja laulvust. Seitsmekümnendaist aastaist alates nimetati tema mängu sageli anti Virtoosseks elutargalt lihtsaks. See on see suur lihtsus, milleni jõuab vaid tõeline meister. Meie vanemal publikul on olnud võimalusi ise Emil kiiljeltsid kuulda sest sõjajärgsel veerandsajandil andis pianist pea igal aastal Eestis kontserte. 69. aastal Tallinnas toimunud üleliidulisel pianistide konkursil oli tema žürii esimees. Meie arhiivis on säilinud helilint, kus Bruno lukk nüüdseks ka juba manalamees iseloomustab Emil kiilelsi. Mängu. Lindistus pärineb 76.-st aastast. Ja tema areng ja tema revolutsiooni olemus on tõesti lihtsalt hämmastavad. Teatavasti toimus tema ilmumine üleliidulisele kunstiteele plahvatusliku iseloomuga. Ta oli minu teada vaevalt 16 või 17 aastat vana kuid ta rabas esimesel üleliidulisel võistlusel oma fantastilise virtuaalse teedega, näiteks Campanella'st enneolematu särava ettekandega. Muidugi sellega ei taha öelda, et ta muusikuna või kunstnikuna oli vähem huvitav, aga nähtavasti just see fantastiline vestluseid teed oli nii nagu esiplaanil ja aastate jooksul on temast nüüd kujunenud käesoleva sajandi teise poole suuremaid pianist muusikuid, interpreet, kes oma erakordselt sügava ja tõsise ettekandega vapustab muusikasõpru laiemalt kuulajaskond juba globaalses ulatuses. Minule on see kõige just kõige hämmastavam näide selle kohta, kuidas inimene võib aastate jooksul areneda, küpseks muuta ja nii-öelda huvitavamaks oma mängus kujuneda. Mis mind tema juures kõige rohkem võlub? See on tema optimaalne tõde ja siirus dema õnnelikult võimed tungida muusikateoste kõige intiimsematesse sügavustesse, tema erakordne kontsentratsioon, keskendatus, sugestiivse tahtejõud ja kõikide väljendusvahendite jäägitu valitsemine ja kasutamine õiges kohas. Ja õigel ajal muidugi ma olen teda väga palju kuulnud küll, peab ütlema. Tema esimesi samme tunnen mina ainult plaatidelt. Kuid sõja ajal näiteks olen teda kuulnud korduvalt ka Moskvas kontserditel ja kui praegu teda kuulan, siis ta vapustab mind kõige rohkem mitte listi teostajate kandega, mis on tema kätes muidugi ka suurepärased laid kõigepealt Mozarti, Schuberti ja riigiteostega. Samuti meenub paar aastat tagasi toimunud klaveriõhtu, kus tema Ta esitas kaheksa kriigi lüürilist pala ja ma pean ütlema, et see oli sellel õhtul minule vähemalt veidi suuremaks elamuseks. Selge on see muidugi, et et interpretatsioon nagu üldse kunstis kõik asjad on nii-öelda maitse asjad. Mina tean teda küll praegu kõigi meie nõukogude kunstnikutest kõige suuremaks Linda prediks kõige huvitavamaks isiksuseks. Emil keeles on sisse mänginud enam kui poolsada heliplaati paljud neist mitmest plaadist koosnevad albumid. Jäädvustatud on kõik Beethoveni klaverikontserdid koguni kahes variandis kõik Brahmsi ja Tšaikovski kontserdid, Mozarti, Rahmaninovi šopääni, kontserdid, partneriteks maailma parimad orkestrid ja nimekaimat dirigendid. Ta on plaatidele mänginud suurema osa Beethoveni klaveriloomingust, sonaate Scar lätist, Prokofjevi nii väga paljude heliloojate teoseid, küll solistina, küll ansamblites. Enim diilels pöördus aastate möödudes sageli samade teoste juurde tagasi ja siis erines tema interpretatsioon varasemast tunduvalt. Ta luges neid nagu teistmoodi, avas uusi külgi nii enda kui kuulaja jaoks. Huvitav on näiteks 1970. aastal Süddeutsche saitungi kriitiku mõtisklus. Kas Mozart üldse ongi Roku? Vahest oleme pööranud liiga palju tähelepanu kostüümide, dekoratsioonide, ehetele ja soengutel. Enil kiirelt sundis meid mõtlema paljude traditsiooniliste ja harjunud asjade üle. Tõepoolest kirjeldusi Mozart ei ärata mingeid assotsiatsioone kunstiliste väärtustega la Lankree Bushi ja nii edasi. Pianisti nägemus reekviemi autorihelide maailmapoliitikast on lähedane pigem sellele, mis inspireeris omalajal Obystrudeni helilooja tuntud skulptuurportree autorit. Rõhutatud on Mozarti endasse süvenemist Mozarti konfliktsus teadramatismi, mis võid küll olla teinekord peidetud võluva naeratuse taha. Mozarti varjatud kurbust. Arhiivilint on meile säilitanud ka Neeme Järvi muljed koostööst Milgilassiga. See koostöö kestis aastaid. Ühes esitati hulk klaverikontserte, ka kõik viis Beethoveni kontserti. Nad esinesid Moskvas, Leningradis, Tallinnas, Minskis, Helsingis. Peab ütlema, et eks see on niisugune otsija, inimene ja pidevalt on tal uued mõtted ja ja uued tõlgitsused. Ja iga kord, mis silma paistab, on ikkagi temposid, tema muudab ja ikka iga korra. Me peame aeglasemalt ja püüab rohkem välja mängida, pilise puhul ei saa võib-olla kunagi vuristamist või Brant nooruse perioodil, mida mina ei tea, võis olla, aga praegu on jah, järjest lähevad, kõik tempod lähevad aeglasemaks ja ja väga sisukas ja asjalik lähenemine sellega, millega ta geniaalne on, valitseb ikka sel juhul, kui tema on lavalikud, elanike ainuvalitseja ja peabki olema. Tema kannab ette antud juhul teost. Ja tema partnerid teevad kõik sel juhul alluma Alugetega, ta on üldiselt arvestav inimene, ta ei suru alati olnud ei ole, aga kui ikkagi tõesti midagi niisugust, mis talle ei meeldi, siis ta jätab lihtsalt pooleli. Ei ütle midagi tuttavat, ütlen veel. Kõik said aru, milles asi on, tal ei ole niisugust asja. Ta tuleb näiteks Tallinnasse või, või kuskil ükskõik kuhu mingisugusesse väiksesse linna ja teeb kuidagimoodi kontserdi ära. Ikka annab täielikult ennast välja igal pool, nagu sellele igasugusele suurele kunstnikele omane on. Ja temale on see eriti mitte kõikidel ei ole samane ikka kuskil müüakse nagu kergemini lihtsamini, tähendab ikka ennast täielikult välja. Ja tal alati probleemidega ei saa öelda niimoodi, et temal kõik laabub, kõik on nii absoluutselt, nii, ainult nii. Tal on alati iga kord isemoodi ja alati ta otsib ja, ja mitte alati ei õnnestu kõik need soovid, mida ta ise tahab korda saata. Emal on väga palju mõtteid kogu aeg, ta hoiab neid enesele ja neid mõtteid tuleb alati osata välja lugeda, mis tema parajasti mõtleb ja mis on parajasti nüüd tal teoksil või mõttes ja see on mängu ajal eriti. Ta ei anna nagu välja, ta ei räägi sellest eriti oma väljendusega ka ei olemisega kah, ei anna eriti välja, nii et sa pead kogu aeg otsima neid teid, kuidas läheneda, elus on ta täitsa niisujudega ta palju ülegi, kui ta räägib paar sõna, siis niimoodi. Ja siis ei saa aru, mispärast ta seda nüüd ütles, kas ta ütles, et selle hea pärast on Jägala irooniaga või oli seal midagi taga, mõnikord avaldab ennast täielikult ja väga lihtsalt ja, ja siis see on väga lihtne inimene, aga ega see väga tihti ei ole. Paljud kriitikud ning ka Neeme Järvi äsja kuuldud lõigus on maininud seda, et kiilelts võttis kiired osad tavalisest aeglasemas tempos. Kuigi kriitikud on ikka imestusega nentinud, et efekt on niisugune, nagu oleks mängitud tavalisest veelgi kiiremas tempos. Seda nimil kiilelt siseselgitanud. Nii. Olen alati püüdnud selle poole, et kõik noodid välja mängida. Sõrmed suudaksid klaviatuuril ka palju kiiremini liikuda. Ent inimese kuulmise, vastuvõtlikkuse lon piir ja kui see piir ületada, nagu need pianistid endale lubavad, tekib sega tik ning muusika kaotab tihtilugu oma mõtte. Ja veel on pianist öelnud, et teda on alati väga huvitanud kõla küsimused. Armastasin mängida korde, vabastades järjest iga klahvi ja kuulates heli vaibumist. See on küllaltki tuntud võte, aga ta pole tähtis mitte kui asi iseeneses, vaid kuidas seda elavas praktikas kasutada. Mulle meeldis saavutada helireas vajalikule kaotot. See on klaverimängus kõige raskem, eriti kuiva akustikaga saalides. Küllaltki paljud pianistid ei suhtu oma instrumendist vajaliku austusega. Nad kas sahistavad midagi või sööstavad pilli kallale, vehkides kätega nagu puuraidur suure kirvega. Ja klaver ei vasta neile tänuga, ta ei vasta õilsa heliga. Emil keelels leidis klaverilt alati just selle kõla, mida otsis mis sobis täpselt heliteose stiiliga ja tema taotlustega. Ega muidu poleks üks Itaalia kriitik tema kontserdi kohta kirjutanud. Tundus, et Bachi, Schuberti, Schumanni, Prokofjevi, Stravinski teoseid oleks nagu esitatud viiel erineval klaveril. Alates 38.-st aastast oli Emil kiilels Moskva konservatooriumi õppejõud 54.-st aastast professor. 1971 kuni 73 oli tema juures aspirantuuris ka meie pianist Peep Lassmann. Link pärineb Emil kiilelsi 60. juubelisaatest. Ta oli ranglav, inimlik õppejõud, aega vist jäi tal suhteliselt vähe õpilaste jaoks, ta on küllaltki palju kontsertreisidel. Muidugi, tema põhiline tegevus seisneb ikkagi kontsert tegevuses. Ja ma tegin isegi üks kord niisuguse arvestuse selle kahe aasta jooksul, mis ma olin Moskvas, ta leidis siiski aega keskeltläbi kord kuus kuulata neid. Teine asi. Muidugi, see on seda, et iga kuu nimelt me saime tunnimehel, võis olla ka kolme neljakuulisi pause. Aga tagantjärgi siis muidugi pisut tihenenud. Andis ta siis nagu õpetusi või, või lihtsalt suunas. Põhiliselt oli muidugi üldine suunamine kõige rohkem ta nagu pööras tähele manisustele kujunditega muusika kujunditerioossese, kujundliku mõtlemisega. Kuid kui vaja, muidugi olid märkused üpris konkreetsed ja detailsed ja isegi öelda. Klaverimängutehnoloogiasse puutuvad näitas teise ette ka vahel harva neid asju, mis talle üldiselt olid kavas. Tunnis oli mul väga sundimatu õhkkond, aga kõigepealt tema tunnid toimusid kodus selle kahe aasta jooksul, mina kohtasin teda konservatooriumis paaril-kolmel korral põhiliselt eneseeksamil aitäh ajal. Ja juhuslikult võib-olla päeval, kortaar. Kodus tunnid algasid tavaliselt nii poole kuni tunniajase hilinemisega, esimene pool tundi või tund kulus lihtsalt sõbralikule vestlusele jutuajamisele. See võis toimuda isegi köögis võiks toimuda kabinetis teeklaasi taga. Aga see oli täiesti üldistel teemadel tavaliselt ei puudutanud, ei pruukinud puutuda tunniainesse kaasa, eestlane on ta väga erudeeritud. Ta on erudeeritud ja, nagu tundub, et niisugune väga põhjendatud subjektiivsete seisukohtadega tähendab no nii nagu suured kunstnikud tõepoolest nad võib-olla tunnetavad vahetult, nad ei pruugi alati seda kõike kõike ümbritsevat tunnetada, loogiliste populatsioone tunnetama. No tegelikult tunnetamine oli kuidagi vahetum. Mõnikord tulid tema järeldused küllaltki üllatavad, lõppude lõpuks oli nende salata siiski väga suur tõde seest. Ta ei tee suuri sõnu, ta ei armasta suuri sõnu, ta ei armasta ka niisugust lepitsemistene sees, tal on väga vastukarva näiteks kui hakata seda seal ülivõrdes kiitma tema enese juuresolekul või midagi niisugusse ei istu talle samal ajal andes suur väärikus siiski väga väärikas käitumine kõikvõimalikes situatsioonides liigutas eriti tema sõnad. Alatine abivalmis suhtumine oma õpilastesse selle aja jooksul, mil me õppisime tema juures. Me tundsime alati, et nii-öelda kindlat seljatuge enese taga Enil keelelisi abivalmidusest ja põhimõttekindlusest on üks ilus näide mille on kirja pannud tema professori Heinrich Noyfausi tütar. Neljandal novembril 1941 professor nai Hous arreteeriti. Sõjaolukorras ja üldise terrori õhkkonnas lakkasid paljud head tuttavat, tema naist ja lapsi isegi tänaval teretamast. See võis neile endale ohtlikuks saada. Emil keelels Aga jätkas Ihauside perekonna külastamist nagu ennegi. Ja kui järgmise aasta aprillis anti esmakordselt luba Ihausile vanglasse back viia tõi keeles tema jaoks suure paki pabeross ja pika vorsti. Augustis 42 saadeti Noychaus asumisele Sverdlovski oblastisse. Ja jälle oli kiilelzee, kel jätkus söakust, pöörduda NKVD ning Sverdlovski oblasti parteikomitee poole. Taotlusega määrata asumispaigaks Sverdlovski linn ja lubada professoril asuda tööle sealses konservatooriumis. Jäime küll taotlus rahuldati. Saate algul oli juttu, õieti kyljes ei armastanud intervjuusid anda. Siiski on meie arhiivis tema hääl olemas. See pärineb 67.-st aastast, kui oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäeva tähistamiseks korraldas muusikaline tund saatesarja juubeliautogrammid, kus intervjueeritavaiks olid kõik tookordsed. Lenini preemia laureaadid. Intervjuu Emil kirjeldussiga on küll väga lühike, kuid siiski. Küsimus kaasaegsest muusikast tema kavades. Meenutan, et see intervjuu on tehtud 24 aastat tagasi. Ja veel küsimus, millest tunneb pianist puudust. Veel üks väike lõiguke 67. aasta intervjuust Enelgilassiga. Tõepoolest, Emil kiilels oli sel ajal tõenäoliselt üks kõige enam reisinud Nõukogude interpreetide. Tema regulaarsed välismaa turneed algasid 54. aastal ja need olid tohutult menukad. USA-s tekkis juba esimese külastuse ajal tava, mis püsis viimase visiidini. Pianisti tervitas saal püsti seistes. Tervitati ja tänati imepäraselt andekat kunstnikku tänati selle eest, mida temal oli publikuga jagada. Määrav oli kunstnikuisiksus, mitte poliitika. Ent kui esimesel Tšaikovski nimelisel konkursil tuli laureaadiks noor ameerika pianist When Clifton, kellele vaieldamatult kuulus kogu saali ja žürii eriline poolehoid siis kutsuti žürii esimees Emil kiilels vaiba peale. Kuidas siis nii? Esikoha oleks pidanud saama Nõukogude pianist, sest see on poliitiline küsimus. Emil kyljes oli saanud kodumaal kõik tiitlid ja autasud, mis võimalik muusikakeskustes juustida, kontsertidele, tormi, publik jumaldas teda. Tema oli nõukogude muusikakultuur Juhkus, keda saadeti välistorneedele. Kõik oleks nagu kõige paremas korras. Ent sellel medalil oli ka teine külg, mis aastatega hakkas kunstnikku järjest enam rõhuma. Sellele heidab valgust aasta tagasi ilmunud intervjuu pianisti lesega. Minuga kaubitsetakse nagu lõhe või kalamarjaga öelnud ta kord meelegibeduses naisele. Tõepoolest niisuguse suurusjärguga kunstnikule maksti muinasjutulise honorari. Siis oli esimene mure, kuidas tohutut valuuta summat kiireimas, korrast, saatkonnale, konsulaadile või kost kontserdile üle anda. Sealsed ametnikud ei vaevunud aga enamasti aitähki ütlema. Et mitte see ei olnud peamine, et kunstnikule endale jäi tühine osake tema andega teenitust. Peamine oli vabaduse puudumine. Võimetus ise otsustada, milliseid lepinguid sõlmida. Nõukogude kunstnik tohtis välismaal viibida vaid 90 päeva aastas ja punkt miks mitte 85 või 92, sellele ei vaevunud keegi vastamagi. Selle totra reeglipärast tuli öelda päraosast pakutud kontsertidest lahkuda festivalidel poole pealt. Ja kuidas seda korraldavalmaal seletada, see jäeti kunstniku enda mureks. Aga isegi kui aeg lubas, ei tohtinud kunstnik ise oma sammude üle otsustada. Emil kiiles esitas kaarnegi hoolis šopääni klaverikontserdi koos Philadelphia orkestriga. Dirigeeris juutšinomandi. Ettekanne oli suurepärane ja samas tehti ettepanek kontsert heliplaadile mängida. Aga selleks pidi pianist Moskvast luba küsima. Päevade kaupa ei tulnud mingit vastust. Omandi lendas tagasi pidadelciasse. Keelels vaevles hotellitoas unetuse, teadmatuse ja piinlikkuse käes. Luba saabus 31. detsembri õhtul. Austusest pianisti vastu alustati plaadistamist otsekohe. Orkestrantide ja dirigendi il läks kaduma lõbus uus aasta pianistile maksisse ehk tüki elu aastaist. Salvestuse lõppedes astus hollandi keeles juurde ja suudles sõnatult tema kätt. Suured kunstnikud mõistsid 11 enil kiileltsi, tutvuskonda kuulusid paljud meie sajandi keskpaiga kuulsad muusikud ja kunstiinimesed Arturo Toscaniini sansideelius, Margrit loom, Artur ruubing, Stein marksaga all Salvador Dali. Aga kuidagi ei suutnud ta liita mõistmist kost kontserdiametnike poolt, kellest mõni ei õppinud tema nimegi õigesti kirjutama. Mõni vast ei teadnudki, mis pillida mängib. Võib-olla on see anekdoot, aga võib-olla ka mitte, mida kunagi rääkis üks meie interpreet Emil kiilelsile koli planeeritud kontserdireis Põhja-Siberi väikestesse asulatesse. Samal ajal oli talle pakkumine kontsertideks koos Klaadistamisega kuhugi Euroopa suurde keskusse. Kui ta läks kost kontserti asju klaarima, vastanud seal ametnik. Teie võtate oma viiuli kaenlasse ja sõidate sinna, kuhu meie saadame. Isegi kui see on anekdoot, siis üsna tõepärane. Igatahes tõsi on see, et üks ametnik venitas viis aastat enne, kui Emil kiilels sai loa plaadistada kõik Beethoveni klaverikontserdid, kuusk, Ilvlandi, orkestri ja dirigent sosselliga. Miks te välismaale ei jäänud, küsib ajakirjanik pianisti leselt. Ei suutnud. Tema ei suutnud, ta ei tahtnud sel teemal rääkidagi. Ta pidas elu ilma kodumaata võimatuks. Sündinud aasta enne revolutsiooni ja surnud aasta pärast perestroika argliku algust oli Emil kiilelsi eluloo taustaks kõige süngem periood tema kodumaa ajaloos. Tal oli aastakümneid võimalus võrrelda, kuidas on asjad kõige vabal maal ja mujal maailmas. Vahest oli seegi üks põhjusi, miks ta ei armastanud intervjuusid anda ei siin ega seal. Ta tahtis olla aus. Vahest selle tõttu saatka sügavama tähenduse tema ütlus, et muusika on tema peamine vahend inimestega suhtlemisel mängides pilt oma tundeid ja mõtteid püüab väljendada oma arusaamu maailmast.