Selle kuningliku muusika loojaks on mees, kes omal ajal tähendab prantsuse muusikale sedasama, mis Lovii 14. kogu riigile. Algul kuninga instrumentaalmuusika kompolist, seejärel kapellmeister ja õuemuusika, ülemjuhataja, lõpuks koguni kuninga erasekretär. Praktiliselt täielik suverään muusika vallas. Egoistlik ja rolliks suverään, kellele tema positsioon polnud kergelt kätte tulnud. Shandatisklil Lee oli tegelikult itaallane. Ta sündis 28. novembril 1632. aastal Firenze lähedal. Tema isa oli mölder. Oma lihtsaid vanemaid üritas ta hiljem koguni maha salata püüdes tõestada oma aadlipäritolu. See kukkus siiski ebausutavalt välja. Põhihariduse ja ka muusikalise õpetuse saab ta ühelt Francis Khani mungalt kellelt ta õpib kitarrimängu. 13 aastase poisina näeme teda Shevalijade kiirik kaaskonnas rändamas Prantsusmaale. Pariisis astub Double Taani hertsoginna demon Banshee teenistusse. Temast saab mad modelli, maapoiss ja itaalia keele õpetaja. Pariisis vahetab ta ka oma sünnipärase nime Giovanni Batista lulli prantsuse külalise vastu. Paljud raamatud räägivad Kalülli esimesest teenistusest Köögipoisina. See on aga vaid üks neist paljudest legendidest, mis meistri elu ümbritsevad. Pariisis avastas enda jaoks viiuli, tema haruldast annet märkas krahh tenor saag ning laskis poisil end muusikuna täiendada. Juba õige peamärgis, liig hertsoginna kodugapellis, kus tegutses ka kuulus helilooja ja laulja Michel Lambert kellest hiljem saab kuningakoja kammermuusikameister ning lauluprofessor. Muusikuna õpiblil lee, lamba ärrit palju ning liist saab ka tema väimees. Hertsoginna teenistuses olles kirjutas Lülli juba palu preilile koduseks musitseerimiseks kuid imekiiresti kassas, tema viiuldaja kuulsus. Lüliid saab peagi Prantsusmaa esiviiuldaja kelle kohta Lavjevill kirjutab. Ta mängis jumalikult Orpheusest amfiunist ja kõigist teistest isandadest saati pole keegi viiulist välja meelitanud selliseid helisid nagu lilli. Kuid ta riputas oma pilli varna aastaid enne seda, kui temast sai ooperivalitseja. 1650.-te aastate algul vabaneb Lilli hertsoginna teenistusest sest mad Mosel on frondööride toetaja ning peapoliitilistel põhjustel maalt pagema. Siit saate Onlii seotud noore kuningaga ja komponeerib õukonnale. 1653. aastal kirjutas ta mitu stseeni suurele ö. Balletile. Ning nimetatakse kohe seejärel 20 aastasena vanalad Sariini asemel kuninga instrumentaalmuusika komponistiks. Tema ülesandeks sai luua sümfooniaid ja tantse. Õukonnas ja kogu Pariisis valitses tollal suur Itaalia mood. Ja noore direntselase kiire karjäär on seetõttu mõistetav. Tema esimesteks töödeks said Itaalia stiilis divertismendid millega õukonda kutsutud Itaalia pillivirtuoosid oma kunsti näitasid. Itaallasest kardinal mandariini ehk prantsusepäraselt madalana kes lõi Neljateistkümnenda poisipõlve ajal sisuliselt riiki valitses aitas itaalia kultuuri levikule Prantsusmaal palju kaasa. Lõpuks küll ebaõnnestunult üritas ta sisse tuua isegi itaalia ooperitraditsiooni. Mõnda aega olid Itaalia ooperi- ja oratooriumi meistrite tööd Pariisis siiski hästi tuntud. Ja võime näha, et Lüllion üht-teist õppinud ning ülegi võtnud Rossilt kavallilt Tseestilt. Ja ometi ei ole Lülli muusikuna itaallane. Tema stiil on ehtsalt ja koguni konservatiivselt prantsusepärane. Ja kogu oma elutööga seisab ta vastu itaalia moodsa ooperis stiili levikule Prantsusmaal. Liiv mängis viiulit kuningaorkestris, mida nimetati kuninga 24 viiulit. 50.-te aastate lõpul loob ta aga väiksema 16-st mängijast koosneva Virtooside orkestri Lepatiivioloog mis tõrjub suurema peagi kõrvale. Lüli hilisem kompositsioonitehnika põhineb suurel määral selle eliitorkestri juhtimisel saadud kogemustele. 1660. aastal kirjutab muusikat noore kuninga ja Hispaania printsessi Maria Theresa. Pulmadeks. Valmivad uues prantsuse stiilis avamäng mis on üldse üks esimesi omalaadseid ning tantsud kavali ooperile Xerxes. 1661. aastal peale kardinal Mazarääni surma tuleb võimule kuningas ise ning moodustab uue ministrite kabinetiliist saabub õukonnamuusika ülemjuhataja ning järgmisel aastal ka kuningliku perekonna muusikameister. Enam kõrgemale üks muusik tõusta ei saanud. Õukonnamuusika jagunes tol ajal kolmeks valdkonnaks. Kammermuusika. Siia kuulus ka kuninglik Virtooside orkester kapell 14-st täiskasvanud lauljast ja kaheksast lapsest mis esitas sakraalmuusikat ning niinimetatud suur ratsavägi. Pillimehed, kes mängisid jahi- ja paraadmuusikat põhiliselt vabas õhus. Lüli juhtis kõiki neid jõudusid. Liigvarajane looming on põhiliselt seotud balletiga mis oli Prantsusmaal umbes sama vana ja tähtis kui Itaalias ooper. Väga oluline on tema koostöö luuletaja Isaac debanceraadiga millest sünnib värske vaimuga Itaalia mõjudest vaba õukonna ballett. See on pikka aega väga armastatud. Sageli tantsis kaasa pool õukonda ja kuningas ise. Loui esines balletilaval viimast korda veel 46 aastasena ning lümfi rollis. Kas pole armas? Kuigi muusika ajalukku läheb prantsuse ooperialuse rajajana tunneb kaasaeg teda siiski enam kui balletimuusikameistrit. Külli toob balletiga ühe uued tantsu mis on terves Euroopas ülipopulaarne kaugelt üle 100 aasta. See on menuet. Väga oluline oli ka koostöö mulljääriga kellega kahasse loodud pastoraale õukonnas etendamiseks ning kelle komöödiatele kirjutab lüli kaasaegse tava kohaselt pikki balletist. Seene tolleaegne ballett. Sisaldas väga palju vokaalmuusikat. Nii et meile meenutab ta ehk isegi rohkem ooperit. Moli jäärile lee komöödia ballettides sünnib eriline prantsuse puhko stiil, kus suurt osa etendab koor. Aga aga? Kangro. Kalleri lõhk. Need. On? Ka. Allo Allo on veidi veel. 1671. aastal valmib koostöös Marjäärite Korneiga psüühise näidend, mida võiks peaaegu nimetada ballett tragöödiaga. Selle aariad ja vahemängud muutusid kiiresti väga populaarseks. Kogu trupp kipub aga teravas konkurentsis alla jääma. Luuletaja Befrääni. 1669. aastal asutatud Ooperiakadeemial kus peamiseks heliloojaks oli Robarcam, Päär. Liisuguse mehe teele ette jääda pole aga sugugi ohutu. Lüli polekski ainult oma talendivaral suutnud nii kõrgele tõusta kui ta sellele lisaks poleks suutnud suurepäraselt orienteeruda poliitikas ning käituda alati kindlameelselt ja kavalalt, mõnikord üsna madalates kintriigides. 1672. aastal õnnestub Lülliil luua oma Kuninglik Muusikaakadeemia ning omandada privileegid mis seavad tema konkurendid üsna kehva olukorda. Ooperiakadeemia alustab kohtuprotsessi tülli, positsiooni sidemeid ja ka iseloomu arvestades on ta väga ohtlik protsessi partner ning lugu lõpebki ooperiakadeemia sulgemisega. 1673. aastal loob lüli oma esimese ooperi kad, müü. Hermione. See läheb ajalukku prantsuse klassikalise ooperi ehk niinimetatud lüürilise tragöödia algusena. Enamasti viievaatuseline koorija balletiga teos erineb Itaalia ooperist oma dramaatilise ülesehituse suure sisemise loogikaga ja väga teatraalse esitusmaneeriga. Siitpeale saablil liist ehtne ooperi ettevõtja, kes produtseerib keskmiselt ühe ooperi aastas. Jälgime pisut tema tööd. Töötas ühe ooperi loomisel aktiivselt umbes kolm kuud sel ajal anduste tööle täielikult hämmastava püsivuse ja tahtejõuga. Ülejäänud osa aastast töötas ta vähe tund või kaks päevas, mõnel unetud ööl vabal hommikupoolikul. Ta mõtted olid siiski aasta läbi uue ooperiga seotud. Sellise produktiivsuse juures on oluline hea koostöö Libretistiga. Ka pole mõeldav neid sageli vahetada. Lüli leidis oma libretistil. Selleks sai Philip kino. Suurepärane tugiheliloojale. Osav advokaat, hiilgav kõnemees ja produktiivne luuletaja, kes oli võimeline aastas kirjutama kuni kolm komöödiat ja kaks tragöödiat. Lisaks kiidavad kaaslased teda inimesena äärmiselt taktitundeline, meeldiv ja pehme loomuga. Vaid selline karakter võis sobida koostöö sisemeelse lüliga. Võib öelda, et kino oli otseselt teenistuses saades 4000 liidrit ooperi eest. Tema pidi esmalt valima ooperi süžeed ja esitama need kuningale, kes sobiva välja valis. Siis kirjutas ta stsenaariumi põhiplaani. Sellest läks koopia liiget, kes hakkas kirjutama divertismente fantaasiaid, dance pastoraal stseene ja muud sellist. Puh kirjutas seni tekste ja esitas valmis stseenid kohe läbivaatamiseks prantsuse akadeemiale. Liiaga ei arvestanud selle autoriteetsust ja tegi juba läbi vaadatud ja parandatud tekstid tihti põhjalikult ümber. Tema kriitikale ei tasunud vastu seista. Libretistil oli täielikult helilooja võimu all. Laskis välja vahetada mitte ainult üksikuid väljendeid või situatsioone vaid sageli ühe tegelase, kogu partii. Nii rändas näiteks Fatooli tekst 20 korda libretistil kätte tagasi. Kui lüli jäi lõpuks tekstiga rahule õppis ta selle pähe ning püüdis teksti laulda klavessiini juurde improviseerida. Kui ta selle laulmise lõpetas, oli iga Nuuta mälus kindlalt omal kohal. Ja nüüd oli vaja sekretäri, kellele aaria dikteerida. Järgmisel päeval ei pruukinud ta sellest enam midagi mäletada. Peale ooperi valmimist algas teine ja pingelisem tööperiood. Ooper tuli ka lavale seada. Tüli ei olnud oma ooperi ettevõttes ainult helilooja, vaid ka dirigent, lavastaja, ballettmeister ja direktor. Ta juhtis ka muusikakoole, kus valiti tegelased ooperisse. Tülli lõi kõik ise ooperilavastuse orkestri-koori- ja lauljad. Orkestris abistasid teda kolm muusikut, kes enamasti proove dirigeerisid. Tüli jälgis orkestri tööd tihti kõrvalt. Pillimehed kartsid aga tema erakordselt teravat kuulmist, mis võis saali teisest otsast ära tabada. Kes viiulitest nimelt eksis? Lüli ei sallinud ei orkestri ega lauljate partiides mingeid vabadusi. Kõik kaunistused kirjutas ta ise ette. Rohkem kui üks materdada pilbasteks sellise muusiku pilli, kes tema partiid julgesid suvaliselt kaunistada. Tõsi, peale proovi, kutsus ta pillimehe kõrvale maksis pilli kolmekordselt kinni ja viis mehe lõunatama. Vein aitas siis pahameele maha loputada. Sellise distsipliini abil suutis lüli luua orkestri, millel polnud oma aja Euroopas võrdset. Seisab eeskujuks ja võime öelda, et Lyon kaasaegse orkestri mängu üks tähtsaim aluse rajaja. Tublisti on ta edendanud viiulimängutehnikat ja Euroopa orkestrite dirigendi traditsioonid saavad alguse otse teemast. Orkestri lõigutame ooperites võivad tänapäeval näida pisut liiga ühenäolised. Ometi tähendas omal ajal just tema instrumentaalstiil Euroopale kõige enam vaid itaallastele jäise vastuvõetamatuks. Lausa monumentaalseks numbriks kasvab avamäng, mille prantsuse tüüp saab klassikaliseks just lüli ooperites. Seda imetletakse veel 18. sajandi keskelgi. See levib üle Euroopa ja on kasutusel isegi Roomas ja Napolis. Prantsuse oma mängu tunneme ära tema äärmiste Maiesteetlikult liikuvate lõikude pateetilisteks rütmifiguuridest mis on lähisuguluses prantsuse teatrideklaratsiooni maneeridega. Seda muusikat olevat saanud hästi tekstiga kohandada. Veel põhjalikumalt, kui orkestriga tegeles lilli lauljatega. Saaliks oli laulev näitleja kogenud lavatantsijana pöörata suurt tähelepanu liikumise kraatsiale. Töötas tihti ise enne lavaproove välja lauljate viimasedki žestid. Enamuse oma parimatest lauljatest koolitas ta algusest peale ise selleks tööks, jätkustel kannatlikkust, lõputult. Žüriil oli tohutu autoriteet oma õpilaste ja kogu teatritrupi hulgas. Selle teenis ta ära ennekõike oma talendiga, kuid samavõrd ka oma alati korrektse ja austava suhtumisega lauljates. Tal oli kaks põhireeglit, millest ta ei taganenud maksta lauljale suurejooneliselt ning mitte lubada mingeid Familiaarsusi. Kuigi lee hoidis ka siin üliranget distsipliini. Trupp mitte ainult ei austanud, vaid armastas oma juhti. Liin oli tavaks oma trupiga sõbralikult koos õhtust süüa kuid kaasaegset panid tähele, et iialgi ei lubanud ta endale alluvate keskel kergemeelselt naljatada. Ning kunagi polnud ta armukest. Teatri daamide hulgast. Ei. Too. Toda lasteni ja ladina väheneb. Tähendab ta onu. Oma kodu. Deklaratsiooni ja kõnehääle ja looduse rütmide jäljendamine oli lee tähtsaim töövõte. Oma muusikaliseks ideaaliks pidasta prantsuse tragöödia deklamatsioonid. Lüli helikeeles elab edasi omaaegseid comedy frantsiisi, esinäitlejate, äärmiselt laulev ja rütmi täpne deklamatsiooni maneer. Itaallastele olevat laulmist meenutanudki. Nii nagu Lülli ise käis kunagi teatris tõelist intoneerimis kunsti õppimas. Nii on seda näitlejad hiljem õppinud tema ooperites. See melodeklamatsioone kuldne kesktee kõne ja muusika vahel on lüliooperite tõeline tuum. Oma lihtsuses on see laulustiil selge vastand itaalia ideaalidele. Ei mingit ilutsemist. See vaim on hästi kooskõlas Lueeneljateist 10. aegse lossi arhitektuuri näiteks Luuvri, lihtsa ja sirge joonestikuga. Silme ette kerkib ka prantsuse pargikunst. Seegi ei luba mingit vabadust taimede loodusliku ise Dainis vohamist. Täpne mõõdetus ja selge rütm igas elemendis. Ja ometi, kui palju rafineeritud ilu? Itaalia stiil oma kaunite vokaliiside ja efektsete improvisatsiooni like koloratuuridega oli tuntud ka seitsmeteistkümnenda sajandi Prantsusmaal ning kodunenud sealses õukonnalaulus. Võime öelda, et lüli lausa võitleb selle ilutseva stiili vastu. Kuulake vaid, kuidas ta parodiseerib itaalia lauljat. Kas isegi mitte õelam. Kui Itaalia muusikute jaoks jättis nooditekst alati palju vaba mänguruumi siis lüli nõudis kõikjal teksti truudust pisimategi elementide. Nii. See oli muusikamaailmas midagi täiesti uut. Minu retsitatiivi on tehtud kõnelemiseks ja ma tahan, et oleks täiesti lihtne, kinnitas Lülli. Tema ooperid ühendavad endas palju lausa vastandlikke elemente. Ballett õukonna aaria vodevill retsitatiivi draama, pantomiim, tants, sümfoonia. Ja kõige imetlusväärsem on ei see, kuivõrd ühtses vaimus on see kõik tervikusse seotud. Romero la nimetab Lilliid muusika arhitektiks. Tema teoste ühtsuse tagab ratsionaalne reaalne ülesehitus. Tema teostes valitseb ühtsus, loogikast ühtsus, osade tasakaalust, ühtsus kaunitest proportsioonidest. Tema ooperid on ehitatud hästi ja kindlalt. Toas. EL-i kunstile sai osaks erakordne austus. Palju tuldi teistest maadest tema juurde õppima. Sakslased Johan Sigismund kussar ja Georg Mihhaa olid Pariisis kumbki kuus aastat ja tõid vaimustunud õpilastena Saksamaale prantslaste dirigeerimist. Traditsiooni. Mihhaa loomingus on lee mõjud sedavõrd ilmsed, et kaasaegsed panid seda talle lausa pahaks. Kabahhi aja suurimaid klaviir muusikameistreid Johan Kaspar Ferdinand Fischer kes oli mõnda aega noodikirjutajana lilli teenistuses, kuulub niinimetatud lülistide hulka. Prantsuse mõjutusi näeme ennekõike saksa instrumentaalmuusikas ja kõige enam orkestri süüdis kuni Bachi ja telefonini välja. Kuid vaieldamatult on eeskujuks ka saksa barokkooperile eriti sele suurimale meistrile Reinhard Caesarile. Londonis tegid Stewart'it kõik, et prantsuse ooperit-Inglismaal Haklimatiseerida ALS teine püüdis lüliid järjekindlalt Londonisse meelitada. Ja kui see ei õnnestunud, siis saatis ta mitu noort talenti lüli juurde õppima. Nende hulgas Pelham Hamfi, kellest sai Henri Pösseli õpetaja. 1600 kaheksakümnendad aastad on lee hiilguse kõrgaeg. Tema palve peale nimetab kuningas seda veel ka oma erasekretäriks ning tõstab ta sellega seoses aadliseisusesse. Liin on tohutud sissetulekud. Pariisis on ta kuue maja, oman neid, üürib ta väljakorteriteks kauplusteks. Lisaks veel kaks maja. 1682. aastal oleks ta äärepealt ostnud ühe rüütlimõisa Grenjuuni maakonnast olles valmis maksma selle eest 60000 Liivrit rohkem kui esimene president. See seik tekitab aga suure skandaali. Ja üks kaasaegne kurdab. Enne nähtud, et keegi narr tähendaks hakata selliste maavalduste valitsejaks. Ühe sellest soost mehe rikkus ületab juba Euroopa vürstide esimeste ministrite oma. Surres jätab maha 800000 Liivrise varandus. Ülivälimust ja iseloom on tavaliselt kirjeldatud üsna ebameeldivatele. Tema häbematu auahnus oli aga seotud kolmandast seisusest tõusnud kunstniku õiglase uhkusega. Tülli, tundis end võrdsena kõrgeimate ülikute kõrval. Samas on tema sõbrad teda meenutanud kui head ja südamlikku pereisa. Tülli kuuest lapsest sirgub kolm heliloojat. Lilli surmast on saanud legend. 1686. aasta lõpul valmistas ta kuninga tervenemise puhul De Teumi ettekannet. Proovis ägestunult tahtis ta dirigeerimist sauaga suure ja raske ka, nagu nad tollal olid vastu maad põrutada kuid tabas oma väikest varvast. Vigastusest tekkis varbas mädanik, mis olnuks ravitav, kui lüli oleks järginud arsti nõuandeid. Ent uhke ja isemeelne, nagu ta oli, ei sallinud ta mingeid ettekirjutusi. Pädanikust arenes gangreen, milles lee suri 1687. aasta 22. märtsil. Küllap saadeti meister siit ilmast ära soliidsema leinamuusikaga. Parema puudumisel tahaks saate lõppu kõlama jätta lõpukoori tema komöödia balletist kodanlasest naabrimees. Tahaksin koguni selle teksti ära tõlkida. Midagi näib siin olevat lüli elu veendumusest. Millised võluvad vaatemängud milliseid rõõme Me naudime? Isegi jumalatele endil pole nad kaunimad.